1-15-9208/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-9208 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtuasi B.R süüdistatuna KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja Põlvas)
2. veebruari
3. a otsus Apellatsiooni esitajad B.R kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Süüdistatav B.R Isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: kesk-eriharidus; töökoht: puudub; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend: puudub Süüdistatava kaitsja Vandeadvokaat Olev Kuklase RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
4. veebruari 2016 otsus muutmata ning B.R kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus B.R on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt lõi ta
5. mail 2015 kella 00.30 paiku Võru maakonnas Meremäe vallas Kalatsova külas Setomaa Turismitalu õues R.K. ile rusikaga näkku, millega tekitas kannatanule huule ja suuõõne pindmise vigastuse, kahe hamba murru ning füüsilist valu. Maakohtu otsus Tartu Maakohtu
6. veebruari
7. a otsusega tunnistati B.R süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 120-kordses päevamääras, s.o 4404 eurot. KarS § 73 lg 1 alusel vabastati B.R täielikult talle mõistetud rahalise karistuse tasumisest tingimisi ning määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui B.R ei pane üheaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus rahuldas osaliselt ka kannatanu R.K. i tsiviilhagi ja mõistis B.R-ilt R.K. i kasuks välja 4078,63 eurot kahju katteks. Maakohus mõistis B.R-ilt kannatanu kasuks välja 144 eurot õigusabikulu katteks. Süüdistuses kirjeldatud asjaolude kohta on ütlusi andnud ainult süüdistatav B.R ja kannatanu R.K. . Kannatanu ütluste kohaselt, kui ta oli jõudnud telgist umber 10 m kaugusele, tuli talle vastu B.R. Nad rääkisid omavahel millestki ning ühel hetkel lõi B.R talle rusikaga näkku, mille tagajärjel ta tundis suurt valu ning et midagi oli tema suus lahti. Pärast seda läks ta telki ning palus kutsuda kohale kiirabi. Süüdistatava ütluste kohaselt otsustas ta käia enne magamaminekut metsas ning sealt tagasi tulles nägi 6–7 meetri kauguselt vastu jooksmas kannatanut. Süüdistatav tardus paigale, kuid pani käed enda kaitseks ette. Kannatanu jooksis talle otsa. Kokkupõrke tagajärjel kukkusid nad mõlemad selili. Seejärel püüdis ta kannatanut püsti aidata. Kuidas kokkupõrge aset leidis, seda ta ei tea. Ta ei löönud kannatanule rusikaga näkku. Vaatamata asjaolule, et süüdistatava ja kannatanu kohtus antud ütlustes on olulised vastuolud, tegemist on nn sõna sõna vastu olukorraga ning mõlemad isikud olid eelnevalt alkoholi tarvitanud, saab teisi tõendeid (tervisekaarti, saatekirja, röntgenipilti ning R.K. ja K.A. i ütlusi) ja antud ütluste elulist usutavust arvestades asuda seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, vastavuses ülejäänud tõenditega ja eluliselt usutavad, mistõttu ei ole nende õigsuses põhjust kahelda. Seega saab järeldada, et kannatanu vigastused tekkisid B.R parema käe sõrmenukkide ja kannatanu esihammaste piirkonna tugevajõulisest kokkupõrkest. Süüdistatav andis esmakordselt ütlusi alles kohtuistungil. Tema ristküsitlemisel antud ütlustes esineb olulisi vastuolusid ning need on vastuolus ka teiste uuritud tõenditega. Süüdistatava ütlused toimunu kohta ei ole ka eluliselt usutavad. Seetõttu luges kohus need ebausaldusväärseteks ja jättis tõendite hulgast kõrvale. Kuna kannatanu ütlused on vastuoludeta, eluliselt usutavad ja kooskõlas teiste tõenditega, siis saab lugeda tuvastatuks, et
8. mai
9. a öösel lõi B.R Võru maakonnas Meremäe vallas R.K. ile ühel korral rusikaga näkku, mille tagajärjel sai viimane huule ja suuõõne pindmise vigastuse ja kahe hamba murru. Objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on usutav, et huule vigastuse ja hammaste murru järgselt tundis kannatanu ka tugevat valuaistingut. Süüdistatav pani teo toime tahtlikult ja järelikult on tema tegu subsumeeritav KarS § 121 lg 1 2 järgi. Kohus ei tuvastanud B.R käitumises õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et B.R ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning ta ei oma kehtivaid karistusi ka väärtegude eest. B.R karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Samas hindas kohus tema süüd märkimisväärseks, sest rusikalöögi tõttu jäi kannatanu ilma kahest esihambast ning ainuüksi kannatanu välimuse taastamisprotsess on muu hulgas seotud suhteliselt suure aja- ja rahakuluga. Neid asjaolusid arvestades pidas kohus võimalikuks süüdistatava karistamist kergemaliigilise karistusega selle sanktsiooni ühe neljandiku määrast mõnevõrra suuremas ulatuses, s.o rahalise karistusega 120-kordses päevamääras. Lähtudes sellest, et B.R pani teo toime hetkeemotsioonide ajel, see oli juhuslikku laadi ning tal tuleks kiiresti hüvitada kannatanule tekitatud kahju, jättis kohus karistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga kohaldamata. Kannatanu esitas B.R vastu tsiviilhagi tervisekahjustusega (kahe esihamba katkilöömisest) põhjustatud kahju 4661,63 euro (millest on 22 eurot arstliku konsultatsiooni kulu, 3982 eurot hambaravi kulu, 185 eurot ajutiste proteeside kulu, 6,01 eurot ravimi kulu, 178,62 eurot saamata jäänud töötasu ja 288 eurot õigusabikulud) väljamõistmiseks või alternatiivselt tervisekahjustusest põhjustatud kahju 4373,63 euro ja õigusabikulu 288 euro väljamõistmiseks. Lisaks selle nõudis R.K. viivise väljamõistmist põhivõlgnevuselt (4661,63 eurot) seaduses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle kohase täitmiseni. Kohtuistungil võttis R.K. tagasi hagi viivise nõude osas ja selles osas jättis kohus hagi läbi vaatamata. Samuti vähendas kannatanu oma lõplikku haginõuet ning loobus hagist osaliselt, s.o 295 euro suuruse kahju nõudest. Kohus jättis loobutud osas hagi rahuldamata. Kuna süüdistatava tahtliku õigusvastase teo tagajärjel murdus kannatanul kaks esihammast, siis peab ta hüvitama kannatanule kehavigastuse tagajärjel tekkinud kahju, milleks on eelkõige hambaraviga seotud kulud ja sissetuleku vähenemisest tekkinud kulu. Kahju suuruse tuvastamisel tugines kohus Cardens OÜ arvetele ja raviplaanile, samuti PMA AS arvele, Terve Pere Apteek OÜ arvele ning Põlva Tarbijate Ühistu tõendile. Kohus luges kannatanu kahe esihamba taastamiseks tehtud vajalikke ravikulusid Cardens OÜ-s kogusummas 3709 (22+2022+1665) eurot kahjuks, mis kuulub süüdistatava poolt VÕS § 127 lg 1 ja § 130 lg 1 alusel kannatanule täielikult hüvitamisele. Samuti rahuldas kohus hagi ajutiste proteeside kulu (185 eurot), põletikuvastase ravimi kulu (6,01 eurot) ja saamata jäänud töötasu (178,62 eurot) nõudes. Kaitsja väide, et ravikulude suurus on osaliselt ebaselge ja ebamõistlikult kõrge, ei ole põhjendatud. Asjaolul, et Cardens OÜ arvetel märgitud raviteenused ei kattu täielikult raviplaanis toodud teenuste hulgaga, ei ole käesoleva asja lahendamise seisukohast määravat tähtsust. Kannatanu ei nõua hüvitist valdavas osas mitte raviplaani, vaid talle juba osutatud raviteenuste eest vastavalt talle esitatud arvetele. Ka on korrigeeritud raviplaani järgselt kannatanu ravikulud vähenenud 295 euro võrra. Samuti on tõendamata kaitsja vastuväide, et Cardens OÜ raviplaanis märgitud hambaraviteenuste hinnad on oluliselt kallimad kui teistel sama teenust osutavatel isikutel. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 3 Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista B.R esitatud süüdistuses õigeks ning jätta kannatanu tsiviilhagi täielikult rahuldamata. Maakohtu hinnang B.R poolt süüteo toimepanemise kohta ei ole kooskõlas kohtueelses menetluses ja kohtuistungil kogutud tõenditega ning on vastuoluline. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole usaldusväärne B.R ütlus, et R.K. il tekkis pärast B.R poolt halva müügijuhi märkuse tegemist tema suhtes vihavaen. Ükski tõend B.R sellist väidet ei kummuta. Suhteliselt lühikest aega pärast seda toimus B.R ja R.K. i vaheline vägivaldne intsident. R.K. ei osanud öelda, miks B.R teda väidetavalt lõi. Tõendatud on, et R.K. oli sündmuse ajal joobes, mistõttu tema käitumine ei olnud enam adekvaatne. B.R aga puudus igasugune motiiv kannatanut rünnata. Maakohus on alusetult tõlgendanud kahtlused ja oletused B.R kahjuks ja on alusetult lugenud B.R ütlused ebausaldusväärseteks. Õiged on B.R ütlused, et ta ainult tõrjus teda ootamatult rünnanud R.K. it. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama tegematajätmisi tõendite kogumisel või tõendite puudumisel. Praegusel juhul on maakohus asunud süüdistaja rolli ja alusetult lugenud B.R ütlused ebausaldusväärseks, viidates mh Newtoni seadusele olukorras, kus puudusid mistahes muud lähteandmed ja tõendid Newtoni seaduse reaalseks ja vigadeta rakendamiseks. Kohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Ei ole tuvastatud, et B.R tegevuses oleks olnud tahtlus. B.R ei soovinud R.K. i tervist kahjustada või talle valu tekitada, vaid ta oli äkki tekkinud olukorra tõttu sunnitud tõrjuma R.K. i rünnet. Olukorda võib vaadelda ka B.R hädakaitseseisundina, sest ta tõrjus R.K. i rünnet. B.R ei ole põhjustanud R.K. ile vigastusi ega vigastuste tagajärjel tekkinud kahju tahtlikult. Alternatiivselt ei ole B.R tegu õigusvastane. B.R ei ole põhjustanud tahtlikult R.K. ile vigastusi ja tema tegevus võis olla ka hädakaitsena määratletav. VÕS § 1045 lg 2 p 3 kohaselt on hädakaitse õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Seega ei vastuta B.R mistahes kahju eest (mh R.K. i õigusabikulude summas 144 eurot eest). Isegi kui B.R oleks süüdi, siis ei peaks ta olema kohustatud hüvitama R.K. ile ebamõistlikult suuri ja turuhinnale mittevastavaid hambaravikulusid. Kohtule esitatud tõendid näitavad ilmselgelt ülikõrgeid hambaraviteenuse hindu. Ainult osad hambaravifirmad varjavad oma hindu ja püüavad seeläbi saada klientidelt põhjendamatult kõrget tasu. R.K. i poolt kasutatud hambaravifirma hinnad on kodulehel varjatud ja seetõttu ei ole need võrreldavad ega kontrollitavad. Maakohus jättis B.R esitatud vastuväited alusetult tähelepanuta. Prokuratuuri vastuväited Tartu Ringkonnakohtu
10. aprilli
11. a määrusega määrati kriminaalasi arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi kuni
12. aprillini
14. aprillil 2016 registreeriti ringkonnakohtus ringkonnaprokurör T. Aleksašini kirjalikud seisukohad B.R kaitsja apellatsiooni kohta. Prokurör on seisukohal, et apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus on järginud tõendite hindamise põhimõtteid, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja käsitlenud nende usaldusväärsust. 4 Kohus on väga põhjalikult analüüsinud kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust ja elulist usutavust ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et usaldusväärsed on kannatanu, mitte süüdistatava ütlused. Süüdistatava kirjeldatud viisil ei saanud kannatanul selliseid vigastusi tekkida. Enne
15. maid 2015 olid kannatanu esihambad terved. Üldteada on, et hammaste murdumiseks on vaja nende tugevat mehaanilist mõjutamist. Seetõttu on kohus tõendeid analüüsides jõudnud põhjendatult järeldusele, et kannatanu vigastused tekkisid süüdistatava löögist. Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et süüdistatava ütluste hindamisel tuleb arvestada asjaolu, et tegemist on kokaharidusega isikuga. Olmesituatsiooni kirjeldamine ei eelda mingeid eriteadmisi ning tõeseid ütlusi selle kohta saab anda igaüks, haridustasemest olenemata. Kohtus ei tekkinud kahtlusi süüdistatava arusaamisvõimes ega eneseväljendusoskuses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, esitatud apellatsiooniga ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
16. mail 2015 kella 00.30 paiku toimus Setomaa Turismitalu õues R.K. i ja B.R vahel intsident. Vaidlust pole selleski, et intsidendi tagajärjel sai R.K. kehavigastusi. Esitatud apellatsioonist lähtuvalt on vaidlusaluseks küsimuseks see, kas R.K. il esinenud vigastused tekitas kannatanule B.R. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus soostub. Nendest menetlusõiguslikest arusaamadest lähtuvalt märgib ringkonnakohus vastuseks esitatud apellatsioonidele esmalt järgmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus süüdistatava B.R süüditunnistamises KarS § 121 järgi õiguslikult korrektne. Esimene kohtuaste on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures veatult tõendite hindamise põhimõtteid; kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale hõlpsasti jälgitav. Kohtuotsuses on küllaldase põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega käsitletud, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on kajastanud ja uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, kõrvutanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning olemasoleva tõendusliku baasi pinnalt jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Apellatsiooniteesid maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks ringkonnakohtu hinnangul alust ei anna. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt B.R süüditunnistamisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. 5 Ülaltoodust tulenevalt piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete vastustega apellatsioonis esitatule. Apellatsioonis leiab B.R kaitsja, et tema kaitsealusel puudus objektiivne põhjus ja vajadus R.K. it rünnata. Küll aga oli kaitsja arvates selline põhjus olemas R.K. il. Taolise põhjusena toob kaitsja välja B.R poolt R.K. i nimetamist halvaks müügimeheks. Kaitsja arvates lisab taolisele versioonile elulist usutavust ka asjaolu, et R.K. it kui staažikat töötajat võis solvata ja tekitada vihavaenu noorema ja kogenematuma B.R märkused R.K. i tööalase tegevuse kohta. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et B.R puudus motiiv R.K. i löömiseks rusikaga näkku. Ringkonnakohus kaitsja ülalkirjeldatud intsidendi motiivide käsitlusega ei nõustu. Kriminaalasja materjalidega on tõendamist leidnud, et viibides Setomaa Turismitalus, kus valmistati ette tarbijate ühistute spordipäeva, tekkis sealviibinute R.K. i, B.R, R.K. ja K.A. i vahel tööalane vaidlus Räpina Konsumis asuva küpsetuskoja probleemide üle. B.R arvates oli küpsetuskoja kehvas kasumlikkuses süüdi müügijuht, kelleks oli R.K. . R.K. aga toetas oma ülemuse K.A. i arvamust, millise kohaselt pidanuks küpsetuskoja tasuvuse eest vastutama B.R. R.K. i ütluste kohaselt kuulis ta teel Eesti Pagari telki, kuidas telgis viibinud B.R süüdistas Räpina Konsumi küpsetuskoja probleemides halba müügijuhti. Seda kuuldes sisenes ta telki ja kinnitas B.R-ile, et ta ei ole kehv müügijuht. R.K. kinnitas, et ta ei tundnud end solvatuna, sest see oli vaid B.R arvamus. Ta ei võtnud jutuajamise käigus ühtki väidet enda suhtes solvavana. R.K. i kinnituse kohaselt hoidis küpsetuskoja probleemi vestluse käigus üleval tema ülemus K.A. . K.A. heitis B.R-ile ette küpsetuskoja probleeme ja seda, et küpsetuskoda on kahjumis. Tema vestlusesse eriti ei sekkunud, pigem kuulas ja oli nagu oma ülemuse poolt. R.K. i väidete kohaselt avaldas K.A. B.R-ile asjaolusid, mis talle selle küpsetuskoja töökorralduses ei meeldinud. Faktid, mis K.A. välja tõi olid negatiivsed ja võisid B.R, kes vastutas küpsetuskoja eest, solvata. R.K. kinnitas kohtuistungil vaidlust tööalaste probleemide üle, kuid kinnitas, et selle käigus midagi vihavaenulikku ei olnud, vähemalt tema seda ei mäleta. K.A. i kinnituse kohaselt oli tõepoolest tööalane vaidlus ja tema arvates olid lihtsalt möödarääkimised. B.R ütluste kohaselt kommenteeris R.K. kohe pärast telki sisenemist ja nende tutvustamist, et ah see ongi siis see poiss, kes tööd ei tee. Tema arvates oli tema töö seal küpsetuskojas tehtud. Ta avaldas arvamust, et kui küpsetuskoda on kahjumis, siis on tegemist halva müügijuhiga. Kui ta selle kommentaari avaldas, siis ta veel ei teadnud, et müügijuhiks on R.K. . Ilmselt R.K. kuulis tema kommentaari, astus telki ja ütles, et kuidas sa julged mind süüdistada, kui ise oled samasugune. Tööalane jutuajamine oli põhiliselt K.A. iga. B.R ütluste kohaselt ähvardas K.A. talle mingid „kandid peale saata“, kusjuures ta ei saanudki aru, miks teda taoliselt ähvardati. R.K. teda otseselt ei ähvardanud, ta pidi nagu ülemusele meele järgi olema. B.R väidete kohaselt oli ta seltskonnas kõige noorem ja võib-olla sellepärast jäi ta K.A. ile nn „jalgu“. 6 Ülaltoodud ütlustest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et suulise rünnaku objektiks oli nimelt B.R . Talle tehti etteheiteid Räpina Konsumi küpsetuskoja vähekasumlikkuse tõttu. B.R on ise kinnitanud, et R.K. nimetas teda poisiks, kes tööd ei tee ja K.A. lubas talle miskipärast mingid „kandid peale saata“. Ka on B.R kinnitanud, et nimelt tema jäi K.A. ile ja R.K. ile nn „jalgu“. Seega, erinevalt apellatsioonis väidetust, oli ringkonnakohtul arvates pigem B.R põhjust olla R.K. i ja K.A. i peale solvunud. Ülaltoodud ütlustele tuginedes ei saa seega kuidagi teha järeldust, nagu oleks vaid R.K. il olnud motiiv B.R rünnata. Taoline põhjus esines ka B.R ning ringkonnakohtu arvates on eluliselt usutav, et B.R tundis end rohkem solvatuna, sest nimelt talle tehti kolleegide ees etteheiteid tema töö pärast ja seda korduvalt. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud väide, nagu puudunuks B.R põhjus R.K. i ründamiseks on alusetu, sest see ei ole kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu kaitsja väide, et juhul kui B.R soovinuks R.K. i suhtes kasutada vägivalda, siis oleks eluliselt usutav kakluse toimumine süüdistatava ja kannatanu vahel. Miks oleks kakluse toimumine eluliselt usutavam kui vaid kannatanu ühekordne löömine, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Ka ainult ühekordne löömine võib rahuldada isiku kättemaksuhimu ning see on eluliselt sama usutav kui kakluse toimumine. Siinjuures tuleb arvestada ka asjaoluga, et pärast saadud lööki langes R.K. põlvili ja oli seega vastupanuvõimetu. See omakorda võis ringkonnakohtu arvates aga tingida B.R poolse rünnaku lõppemise. Apellatsioonis leiab kaitsja, et R.K. i ütlused ei ole usaldusväärsed, sest väljaspool telki toimunust ei mäletanud kannatanu muud kui seda, et teda löödi. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. R.K. on oma ütlustes korduvalt kinnitanud, vastates nii prokuröri, kaitsja kui ka kohtu küsimustele, et pärast telgist väljumist kohtus ta metsa all B.R-iga. Nad vahetasid mõned sõnad ja siis lõi B.R talle ootamatult rusikaga vastu nägu. Ta tundis suurt valu ja valu tõttu põlvitas maha. Keelega suud kombates sai ta aru, et midagi tõsist on juhtunud. Seejärel läks ta telgi juurde ja palus K.A. il kutsuda kiirabi. R.K. i ütlustest nähtuvalt on kannatanu üheselt kinnitanud, et teda lõi B.R. Samas on R.K. kirjeldanud löömise asjaolusid ja enda edasist tegevust. Seega on kaitsja väide, nagu mäletaks kannatanu pärast telgist väljumist vaid seda, et teda löödi, alusetu. Siinjuures jääb ringkonnakohtu jaoks arusaamatuks kaitsja väide, nagu oleks kannatanu erinevates asutustes väitnud, et ei mäleta B.R rünnet. Lõuna-Eesti Haigla AS tervisekaardist nähtuvalt on R.K. arstile selgitanud tal esinenud vigastusi sellega, et
17. mail 2015 asutuse peol lõi alkoholijoobes tuttav talle rusikaga näkku. Seega on R.K. ka arstile üheselt kinnitanud, et teda löödi rusikaga näkku. 7 Ringkonnakohtu jaoks ei muuda see, et R.K. ei mäletanud milliseid lauseid nad B.R-iga enne viimase poolt tema löömist vahetasid, veel tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Seda enam, et R.K. i ütlusi toimunu kohta kinnitavad ka tunnistajate ütlused. Nii on R.K. andnud ütlusi, et mingil hetkel olid R.K. ja B.R nende juurest telgist lahkunud. Kui R.K. telki tagasi tuli, oli tema suu verine. R.K. ütles, et neil oli B.R-iga intsident. Ühel hetkel tuli telgi alla ka B.R ja tema parema käsi oli sõrmenukkide juurest kergelt marraskil. Tunnistaja K.A. on andnud ütlusi, et mingil hetkel olid B.R ja R.K. nende juurest lahkunud. Siis tuli R.K. tagasi ja palus tal kutsuda kiirabi ja politsei. Tal tuli suust verd ja hambad olid suus lahti. R.K. selgitas, et sai vastu hambaid ning tema jutust oli aru saada, et lööjaks oli B.R. Seega langevad R.K. i ütlused tema löömise asjaolude kohta (lõi B.R , lõi rusikaga näkku, hambad olid suus lahti), kokku tunnistajate ütlustega, kellele ta vahetult pärast konflikti kirjeldas toimunu asjaolusid. Nõustudes maakohtuga, leiab ka ringkonnakohus, et B.R poolt esitatud versioon toimunu kohta ei ole eluliselt usutav. B.R väidete kohaselt nägi ta metsa all R.K. it, kes teda märgates hakkas tema poole jooksma. Tema tardus hetkeks, siis tõstis käed kuidagi ette, et pehmendada kokkupõrget. Vastates prokuröri sellesisulisele küsimusele on B.R väitnud, et ta üritas R.K. it kuidagi kahe käega eemale tõugata. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et põrkumisel süüdistatava poolt ettetõstetud käe (käte) vastu, võinuks kannatanu saada tal esinenud vigastused (kahe hamba murd). Ringkonnakohus leiab, et taoline kokkupõrge ülestõstetud käega (kätega) ei ole piisav hammaste purunemiseks. Seda enam, et püüdes taolist otsajooksu, nagu seda kirjeldab B.R oma ütlustes, tõrjuda, tõstab inimene tavaliselt enda ette käed peopesad avatuna. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid väita, et B.R tõstis enda ette rusikasse surutud käed ning nimetatut ei ole väitnud ka süüdistatav. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav ka see, et R.K. , kes süüdistatava ütluste kohaselt teda ründas, jookseks rünnaku käigus lihtsalt vastu B.R ülestõstetud käsi, seda enam veel näoga. Teist isikut rünnates ei hoia isik oma käsi lihtsalt kõrval, vaid pigem kasutab neid rünnatava kahjustamiseks. Eeltoodut arvestades on maakohus põhjendatult pidanud B.R sellesisulisi ütlusi ebausaldusväärseteks ning ümberlükatuteks teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega nagu ei oleks maakohus otsuses analüüsinud B.R süüdimõistmisel subjektiivset külge. Kohtuotsuse punktis 3 on maakohus esitanud omapoolsed põhistuse, miks ta leiab, et B.R põhjustas R.K. ile vigastused tahtlikult. Ringkonnakohtu arvaetes ei anna apellatsioonis esitatud väited alust maakohtu sellekohase otsustuse muutmiseks. Ringkonnakohus leiab, et alusetu on ka kaitsja väide, nagu tõrjunuks B.R R.K. i õigusvastast rünnet ja seega tegutses süüdistatav hädakaitseseisundis. Kaitsja taoline väide rajaneb üheselt ja ainult B.R poolt kohtuistungil esitatud kaitseversioonil. Kuivõrd ringkonnakohus ei pea B.R sellekohaseid ütlusi usaldusväärseteks, sest need on ümberlükatud R.K. i ja tunnistajate ütlustega ning ei ole ka eluliselt usutavad, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka hädakaitseseisundi analüüsi. 8 Ringkonnakohus vaid märgib, et kriminaalasjas kogutud tõendid nende kogumis ei anna mingit alust väiteks, et B.R viibis R.K. it rusikaga näkku lüües hädakaitseseisundis. Vaidlustades apellatsioonis R.K. i tsiviilhagi rahuldamist leiab kaitsja, et Cardens OÜ hammaste ravihinnad on ebamõistlikult kõrged ning B.R ei pea turuhinnale mittevastavaid hambaravikulusid hüvitama. Oma väidet põhistab kaitsja kolme hambaravi osutava asutuse hinnakirjadega, millest nähtuvalt on Cardens OÜ ravihinnad kõrgemad. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta peab Cardens OÜ ravihindu mõistlikuks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu taoliste põhjendustega ega pea vajalikuks toodud põhjendustele midagi lisada. Ringkonnakohus peab vajalikuks siiski märkida, et kannatanul peab olema võimalus valida, millises hambakliinikus või -kabinetis soovib ta süüdistatava poolt tekitatud vigastusi ravida. Ringkonnakohtu arvates ei saa taolist ravi seada sõltuvusse süüdistatava soovidest ja seda kas või seepärast, et ravivajaduse tingis süüdistatava käitumine. Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 9