Obsah (9)
§ 289§ 37§ 66§ 296§ 2901§ 61§ 63§ 337§ 185KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Tallinna Ringkonnakohus 24. august 2016, Tallinn kirjalikus menetluses 1-14-9863 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali K
§ 289
lg 4 lubab tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks üle kuulata isikuid, kellele tunnistaja on varem esitanud väite, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.
§ 37
lg 3 alusel kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut.
§ 66lg 21 p 2 3
(10)lubab kasutada tõendina tunnistaja ütlusi asjaolude kohta, millest on saadud teadlikuks teise isiku vahendusel, kui ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohtuotsuse lk 3 on maakohus kirjutanud: " ning analüüsides põhjalikult kohtuotsuse lk 4 tunnistaja HT ütluste lubatavust on jõudnud järeldusele, et " " Seega ei ole maakohus jätnud HT ütlusi tõendikogumist välja ega pidanud neid lubamatuks, vaid kinnitanud, et tunnistaja ütlused tõendavad JA ütluste usaldusväärsust, kohtuotsuse lehel 5 viimases lõigus. Alusetu on kaitsja väide, et maakohus ei ole uurinud kohtus tunnistaja HA ütlusi.
§ 296
lg 3 lubab tõendi võib poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. Prokurör esitas
§ 296
lg 2 korras kohtule avaldamiseks lapseealise tunnistaja HA ütlused CD plaadil, mis olid vormistatud tunnistaja ülekuulamise protokollina ehk
§ 296
lg 1 tõendi, millel on
§ 2901
lg 1 p 1, 2 erisused (tunnistaja oli alla 10 aasta vana ja ülekuulamine oli seotud perevägivallaga). Maakohus uuris, kas pooled soovivad CD plaadi ehk siis tunnistaja ütluste kohtuistungil uurimist ja kaitsja ei pidanud seda vajalikuks. Kaitsja on oma seisukohta kohtuistungil väljendanud ning seda enam muuta ei saa. Väär on kaitsja arvamus, et ilma prokuröri vastavasisulise taotluseta ei saa kohus ise avaldamist otsustada.
§ 296
lg 1 alusel taotleb prokurör tõendi vastuvõtmist kriminaalasja juurde ja nii see toimus. Kohus otsustab kas võtta tõend toimiku juurde kuulates ära teise poole seisukoha. Põhjendamatu on kaitsja väide, et kohus on teinud tunnistaja KA ütlustest ebaõigeid järeldusi ning põhjendamatult jätnud arvestamata, et KA ütlused põhinevad oletustel ja kuuldusel, mitte aga vahetult tajutul. JA ja KA ütluste vahel vastuolu ei ole. JA räägib seda, mis toimus ja KA esiteks seda, mida ta ise nägi, ja teiseks seda, mida isa talle sündmusest rääkis. Asjaolu, et KA ja JA ei räägi kõigest päris samade sõnade ja samade lausetega, viitab pigem sellele, et KA annabki ütlusi nii nagu temale on sündmused (helide kuulmine, venna nutt, venna juurde minemine, esimesel korrusel nähtu ja isalt kuuldu) mällu talletunud. Elulise usutavuse põhimõttest lähtuvalt KA tajutu hindamisel on oluline, et kukkumise helisid kuulis KA vahetult ise, kuigi ei näinud kuuldud mütsude või mürtsude põhjust. Ütlused vahetult kuulmise kaudu tajutud mütsude või mürtsude kohta haakuvad JA ütlustega, et ta kukkus ja teda löödi. KA poolt antud ütlused kinnitavad JA ütlusi, mida omakorda kinnitavad hematoomi osas ka meditsiinidokumendid. Seega esiteks puudub vastuolu kannatanu ja tunnistaja KA ütluste vahel ja teiseks alus pidada KA ütlusi ebausaldusväärseteks. KA ütlused on lubatud tõend, millele maakohus võis tugineda kohtuotsuse tegemisel ja mingeid kohtu poolseid rikkumisi toimunud ei ole. 4
(10)Väärad on apellandi väited kannatanu ütluste ebausaldusväärsuses löökide arvus kui meditsiinidokumentidega vastuolus. Ebausaldusväärseks peab apellant kannatanu ütlusi, kuna leiab, et kannatanu ei tea ka ise mitu lööki ta sai, kas kolm või neli. Tegelikult vastas JA kaitsja küsimusele, et kindlasti oli kolm lööki. Väide "vist rohkem ei olnud" ei tähenda "rohkem ei olnud". Sõna "vist" näitab vastuses kindluse puudumist selles, milliseid lööke just küsija silmas pidas. Samas on JA täpsustanud eelnevat ebaselget vastus vastates prokuröri küsimustele: " ." Seega on JA kinnitanud, et lööke oli neli, sest põlvega löök oli eraldi ning mingit vastuolu selles osas ei ole. Samuti on meelevaldne kaitsja väide, et nelja lööki ei olnud, kuna patsiendikaardil 14/05237 on anamneesis kirjas " ". Patsiendikaardil on fikseeritud kubemepiirkonnas hematoom, anamneesis on kirjas, et abikaasa jalaga lõi kubeme piirkonda. Asjaolu, et arst pole kirjutanud mitmuses või ei ole JA arstile kogu sündmust väga põhjalikult kirjeldanud, ei omagi määravat tähtsust. Fakt on see, et arst sedastas hematoomi kubemepiikonnas kuriteosündmuse järgsel ajal. Kas see tekkis ühest löögist ja teised löögid ei olnud nii tugevad, et oleksid hematoome jätnud või mitmest löögist samasse kohta, ei ole samuti väga määrava tähendusega. Asjaolu, et arsti juurde pöördumise hetkel JA hematoomi juures valu ei tundud ei ole valu olematust kinnitav asjaolu, kuna sündmus oli juba möödas ja arst konstateeris, et arsti juures viibimise ajal JA-l kubemepiirkonnas vigastatud kohad valu ei olnud. Olukorras kus kaitsja väidab, et lööke üldse polnud, ei oleks ju põhjust rääkida ka mingis valust. Seega saab valuküsimuse tõstatamisega järeldada, et kaitsja möönab löökide olemasolu, kuid need ei olnud selle väite kohaselt valusad. Meelvaldne on apellandi väide, nagu oleks KA antud ütlustest näha objektiivselt see, et JA valu tundmine ei olnud kõrvaltvaatajale nähtav ega tajutav. KA on andnud ütlusi, et vahetut löömist tema ei näinud, seega ei saa ta sellest ka midagi rääkida. Prokurör leiab, et olukorras, kus teine inimene lööb inimest kubemepiirkonda, tekib igal keskmise valulävega inimesel valu. Seetõttu on eluliselt usutav, et ka JA-l oli valus ning kannatanu ütlused selles, et tal oli peale EA poolt kubemepiirkoda löömist valus, on usutavad. Väär on kaitsja seisukoht selles, et KarS § 121 koosseisupärase teo toimepanekuks on alati vältimatuks eelduseks valu tundmine. Valu olemasolu on vältimatuks eelduseks juhul kui on toimunud tervisekahjustusteta kehaline väärkohtlemine. Praegusel juhul oli kannatanul nii tervisekahjustus hematoomina kui ka löömisest tekkinud valu ning mõlemad on tõendamist leidnud. Selle kohta, miks JA pöördus arsti poole neli päeva peale sündmust, on ta andnud arusaadavad ja mõistetavad ütlused. Esiteks toimus sündmus reedel ja nädalavahetus jäi vahele. Teiseks rääkis kannatanu ausalt, et tal soovitati hematoom fikseerida. Ta pöördus reede õhtul toimunud sündmuse osas nõuannete saamiseks teiste poole ja järgis neid. Vastuseks apellatsiooni seisukohale, et süüdistatav tegutses hädakaitses, märgib prokurör, et väited eelnevast lahtise käega löömisest ei ole tõendamist leidnud ning lähtudes süüdistatava 5
(10)ütlustest ei leidnud see aset ka vahetult enne jala tõstmist, vaid oli ajaliselt eraldi seisev ja väidetav oht oli möödunud (kannatanu oli läinud noorema poja tuppa). Süüdistataval oli võimalus majast lahkuda, kuna välisuks jäi tema selja taha (kohtuistungil vaadeldud skeemil oli näha, et HA tuba ja välisust ühendas üks sirge koridor ja kui JA oli HA toas oli EA-l võimalus lahkuda.
- Prokuröri seisukohtadele esitas omakorda kirjalikud vastuväited EA kaitsja, kes leiab, et prokuröri seisukohad apellatsiooni argumente ümber ei lükka. Ühtlasi esitas kaitsja taotluse mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistatava apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Kaitsja heidab maakohtule ette menetlusõiguse rikkumisi mitmete tõendite uurimisel ja hindamisel. Ringkonnakohus peab neid etteheiteid põhjendatuks osaliselt.
- Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei oleks tohtinud tugineda HT ütlustele. 6.1 Prokurör eksib, väites apellatsioonile esitatud vastuses, et maakohus ei ole otsuses kuskil märkinud, et HT ütlused on lubamatu tõend. Maakohus on seda selgesõnaliselt teinud, öeldes otsuse
- lehekülje
- lõigus järgmist: „Prokurör leidis, et HT ütlused on
§ 66lg 21 p-st 2 tulenevalt lubatav tõend.
Kohus prokuröri seisukohaga ei nõustu ning leiab, et HT ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta.“ Seega võttis juba maakohus eitava seisukoha prokuröri vastuses väite suhtes, et HT ütlused on
§ 66lg-st 21 tulenevalt lubatav tõend.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.
§ 66
lg 21 p 2 lubab tõendina kasutada ütlusi teiselt isikult kuuldu kohta, kui räägitu puudutab vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja rääkija oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all. Prokurör ei ole esitanud vastuses põhjendusi, miks ta leiab, et eelmisel päeval toimunust rääkimist saab pidada „vahetult enne rääkimist tajutuks“. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelmisel päeval toimunust rääkimist saab sündmusest möödunud aja tõttu pidada
§ 66
lg 21 p 2 tingimustele vastavaks vaid erandjuhul, kui esinevad konkreetsed asjaolud, mis näitavad, et rääkija on endiselt tajutu mõju all. Praegusel juhul selliseid asjaolusid välja toodud ei ole. Arusaamatuks jääb prokuröri viide
§ 289lg-le 4.
Prokurör on küll seda sätet tsiteerinud, kuid ei ole põhjendanud, kuidas see seondub HT ülekuulamisega. Kohtukolleegium ei näe, et see säte oleks kohaldatav HT ülekuulamisele.
§ 289
lg 4 lubab tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks võib üle kuulata isiku, kellele tunnistaja on varem esitanud väite, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. See tähendab, et
§ 289
lg 4 oleks kohaldatav juhul, kui HT ülekuulamist oleks taotletud põhjusel, et JA on talle mingi tõendamiseseme asjaolu kohta esitanud teistsuguseid väiteid kui kohtus ütlusi andes. S.t tunnistaja ülekuulamise
§ 289
lg-s 4 ettenähtud korras võimaldab teise tunnistaja (või ka kannatanu) kohtus antud ütlused kahtluse alla seada. HT ülekuulamist ei taotletud JA ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Tegemist oli süüdistusaktis märgitud tunnistajaga, s.o süüstava tõendiga, mille uurimist prokurör taotles. 6
(10)6.2 Kui kohus loeb tõendi lubamatuks, tähendab see, et ta peab jätma selle tõendi täielikult tähelepanuta – lähtuma olukorrast, justkui ei oleks sellist tõendit esitatud. See tähendab, et HT ütlusi ei oleks tohtinud kasutada ka JA ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Leides, et HT ütlused kinnitavad JA ütluste usaldusväärsust, hindas kohus ikkagi kogumis teiste tõenditega ka HT ütlusi. Seega rikkus maakohus HT ütlustele tuginedes kriminaalmenetlusõigust (
§ 66lg-st 21 tulenevat tunnistaja ütlustele tuginemise keeldu).
See ei too aga siiski kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Tegemist on menetlusõiguse rikkumisega, mis on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, jättes tõendite hindamisel HT ütlused kõrvale. 7. Seevastu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks apellandi taotlust lugeda ebausaldusväärseks KA ütlused. See taotlus tugineb väidetavatele vastuoludele KA ja JA ütluste vahel. 7.1 Tähelepanu väärib see, et kaitsja hinnangul on vastuolud KA nendes ütlustes, mis puudutavad seda, mida ta kuulis JA-lt. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ses osas pidada KA ütlusi hoopis lubamatuks tõendiks sarnaselt HT ütlustega.
§ 66
lg 21 kohaselt ei ole tõend tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, v.a kui on täidetud mõni samas sättes loetletud tingimustest. Kohtukolleegium ei näe, et ükski
§ 66
lg-s 21 loetletud alustest annaks põhjust lugeda tõendiks KA ütlusi selle kohta, mida ta kuulis toimunu kohta oma isalt. Ainsaks aluseks, mis võiks tulla kõne alla, on
§ 66
lg 21 p 2, mis lubab tõendina kasutada tunnistaja ütlusi, mille sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Maakohtus ei ole aga välja selgitatud, kas JA kirjeldas oma pojale toimunut vahetult pärast juhtunut. KA sõnul rääkis isa talle, et oli kukkunud, „sama päeva õhtul“ (kd II; toim.l. 152). Selline määratlus ei ole piisavalt konkreetne, selgitamaks välja, kas kukkumisest oli juttu vahetult pärast juhtunut. Mingeid täpsustavaid küsimusi selle kohta, millal KA-l ja JA-l toimunust juttu oli, esitatud ei ole. Seega osas, milles KA kirjeldas sündmuste käigu asjaolusid isalt kuuldu alusel, jätab ringkonnakohus tema ütlused kõrvale. 7.2 Apellatsiooni kohaselt ei oleks kohus tohtinud tugineda ka nendele KA ütlustele, mille kohaselt kuulis ta teisel korrusel oma toas olles alumiselt korruselt rüselusele viitavaid helisid. Kaitsja leiab, et väide, et tegemist oli rüseluse helidega, ei ole ütlus kogetu kohta, vaid lubamatu oletus. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. KA andis ütlusi tema enda vahetult tajutu – alumiselt korruselt kostnud helide – kohta. On loomulik, et kuuldud helisid kirjeldades seostatakse neid võimaliku põhjusega. Arvestades seda, et eelnevalt kuulis KA vanemate valjuhäälset sõnelust ning alla minnes nägi ka tõuklemist, on loomulik kuuldud helide seostamine rüselusega. Lisaks tuleb arvestada, et vastavalt
§ 61lg-le 2 hinnatakse tõendeid kogumis.
Kui lähedal viibiv tunnistaja kuulis mütsatusi samal ajal kui kannatanu ütluste kohaselt teda löödi, on põhjendatud järeldus, et tunnistaja kuulis just löömise helisid, ning sellise järelduse tegemist ei ole põhjust pidada lubamatuks oletuseks. 7
(10)8. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheidetega, mis puudutavad tunnistaja HA ütluste uurimist maakohtu istungil. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole prokurör HA ülekuulamise protokolli ja selle salvestise kohtule esitamisel mingil moel menetlusõigust rikkunud. Maakohtu istungi protokolli kohaselt esitas prokurör kohtule järgmise taotluse: „Võtta kriminaalasja juurde alaealise tunnistaja HA 21 märtsil 20014 ülekuulamise protokolli“ (kd II; toim.l. 149 pöördel). Ka kõigi teiste kirjalike tõendite esitamisel esitas prokurör kohtuistungi protokolli kohaselt taotluse samasuguses sõnastuses: „Palun võtta kriminaalasja juurde…“ (samuti kd II; toim.l. 1490 pöördel). Teiste kirjalike tõendite puhul ei ole kaitsja väidet, et tõendeid ei ole maakohtus nõuetekohaselt uuritud, tõstatanud. Ka ülekuulamisprotokolli tõendina kohtule esitamisele ei ole ükski kohtumenetluse pool kohtuistungi protokolli kohaselt vastu vaielnud. HA ülekuulamise protokolli kohtule esitades tegi prokurör ettepaneku: „…kui kohus sooviks teha vaheaega, siis kuulaksime ja vaataksime HA ülekuulamist või siis prokurör loeb ülekuulamise ette kui kohus peab seda vajalikuks.“ Prokuröri taotluse ära kuulanud, määras kohus, et võtab materjalid vastu ja loeb need avaldatuks. Prokurör küsis üle, kas HA ülekuulamist istungil kuulatakse. Selle peale küsis kohus kaitsjalt, kas ta peab vajalikuks HA ülekuulamist kuulata või vaadata selle videosalvestust. Kaitsja vastas: „Ei ole vaja“ (kd II; toim.l 150). Kaitsja väitel käis tema vastus ainult salvestise kohta. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjale esitatud küsimus ja tema vastus seda väidet ei toeta: videosalvestise vaatamise kõrval nimetas kohus võimalust ülekuulamist kuulata, mis olekski tähendanud protokolli ettelugemist. Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et kaitsja oleks mingil moel juhtinud tähelepanu sellele, et ta ei näe küll vajadust vaadata videosalvestist, kuid peab vajalikuks protokolli ettelugemist. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks ülekuulamise protokoll või sellest tehtud salvestis eraldiseisvad tõendid ning kummagi avaldamise küsimust tuleb vaadata eraldi. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et
§ 63lg 1 kohaselt on tõend tunnistaja ütlus.
Seetõttu ei ole põhjendatud väide, et ütluse erinevaid talletuse vorme tuleb vaadelda iseseisvate tõenditena. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on ülekuulamise videosalvestis ülekuulamise protokolli lisa. Ringkonnakohus nendib, et kohtuistungi protokollis kajastatud maakohtu otsustus lugeda tunnistaja ütlused avaldatuks, ei ole korrektne. Nimelt näeb
296 lg 3 ette, kuidas toimub tõendi avaldamine: selleks loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna või osaliselt ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ning selle kasutamise eesmärki. Seega olukorda, kus üldse mingil moel tõendi sisu kohtuistungil ei avata, ei saa käsitada avaldamisega. Samas näeb viidatud sätte teine lause ette, et tõendi võib poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. Just sellele on viidanud otsuses sama küsimust käsitledes ka maakohus. HA ülekuulamise puhul ei esitanud kohtumenetluse pooled vastuväiteid sellele, et kohus võtab prokuröri esitatud tõendi vastu. Kaitsjalt küsiti eraldi, kas seda tõendit on vaja avaldada. Kaitsja seda vajalikuks ei pidanud. Samuti ei esitanud vastuväiteid tõendi avaldamata jätmisele prokurör. Seega olid
§ 296lg 3 teise 8
(10)lause tingimused täidetud ning maakohus ei ole HA ütlustele tuginedes rikkunud kriminaalmenetlusõigust.
- Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks HA ega KA ütluste kõrvale jätmist. Nagu maakohtu otsuses juba välja toodud, langevad mõlema tunnistaja ütlused olulistes punktides kokku omavahel ja ka kannatanu ütlustega. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus neid ütlusi usaldusväärseks. Ringkonnakohus möönab, et ütlused ei lange kokku kõigis detailides. Ringkonnakohtu hinnangul see aga pigem suurendab just tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Erinevused kannatanu ja tunnistajate ütlustes on sellised, mis näitavad, et tunnistajatena ütlusi andnud pojad ei ole lasknud end mõjutada kannatanust isal ja kirjeldavad toimunut võimalikult objektiivselt. Nimelt eitas kannatanu seda, et ta oleks kuidagi andnud tekkinud konfliktiks põhjust (kd II; toim.l. 145-146) ning üldisemalt seda, et ta oleks EA-ga tülitsenud (nt eitas, et kd II, toim.l 144 pöördel). Seevastu mõlema poja ütlustest ilmneb, et konflikt tekkis sellest, et JA tahtis takistada või venitada HA ära viimist. HA selgitas ütlustes, et tüli ema ja isa vahel algas „selle pärast, et issi ütles, et ta ei vii teda maale, noh“ (kd II; toim.l 92). Ka KA ütluste kohaselt tekkis vaidlus selle pärast, et ema tahtis venda maale viia (kd II; toim.l. 150). Kuna aga mõlemad poja ütlustest selgub, et nad nägid tõuklemist ning HA ka seda, kuidas EA JA lõi, on ikkagi alust pidada JA ütlusi selle kohta, et EA teda lõi, usaldusväärseks. Lisaks poegade ütlustele kinnitab JA ütluste usaldusväärsust ka patsiendikaart. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kannatanu ütluste ja patsiendikaardi vahel sellist vastuolu, mis muudaks kannatanu ütlused ebausaldusväärseks. Apellatsiooni kohaselt seisnes vastuolu selles, et kohtuistungil rääkis JA mitmest löögist, arstile on aga patsiendikaardi andmetel maininud ühte lööki. Vastuse sellele, miks patsiendikaardis on räägitud jalalöögist ainsuses, annab patsiendikaart ise. Selles on märgitud: „…kodus tekkinud abikaasaga tüli, mille käigus saanud löögi jalaga kubeme piirkonda. /---/ Obj Kubeme/alakõhu piirkonnas nähtav verevalum u 2x2 cm“ (kd II; toim.l. 80). Seega on nimetatud jalalöök tuvastatud hematoomi selgitus. Mis puutub apellandi etteheidetesse, et JA pöördus arsti juurde vigastuse fikseerimiseks neli päeva hiljem, siis nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et kannatanu on seda, miks ta pöördus arsti juurde mitu päeva hiljem, usutavalt selgitanud. Seega, jättes kõrvale HT ütlused, on ikkagi alust pidada kannatanu ütlusi usaldusväärseteks.
- Kohtukolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendatult EA ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Nimelt on EA ütlused sündmuste käigu olulistes küsimustes selges vastuolus nii JA kui ka mõlema poja ütlustega. EA ütluste kohaselt hakkas JA tema peale karjuma, kui nad olid sisenenud maja koridori. H ehmus ja hakkas nutma. EA ei tahtnud, et H näeb vanemate tüli pealt ning palus vanemal pojal K-l viia H teisele korrusele. K viiski H teisele korrusele enne seda, kui EA läks H toast talle riideid võtma (kd II; toim.l. 139 pöördel). Järgnevat tüli ega mingisugust löömist HA pealt ei näinud (kd II, toim.l. 143). 9
(10)KA kirjeldab olukorda teisiti. Tema sõnul läks ta alumisele korrusele, kui tüli oli kestnud umbes 10 minutit. Enne seda kuulis ta alt rüseluse hääli. Isa ja ema olid sel ajal koridoris ja H hakkas oma toast välja tulema. H seisis seal, vaatas pealt ja nuttis (kd II; toim.l. 150 pöördel). Vastuseks kaitsja küsimusele kinnitas KA, et läks alla ja tõi venna teisele korrusele omal algatusel, mitte ema palvel (kd II; toim.l. 151 pöördel). Ka JA ütluste kohaselt tuli KA alumisele korrusele ja viis venna üles siis, kui EA oli teda juba korduvalt löönud (kd II; toim.l. 149). Nende ütlustega on kooskõlas HA ülekuulamisel räägitu. HA sõnul nägi ta koridoris nii vanemate tõuklemist kui seda, kuidas ema isa lõi (kd II; toim.l. 92-94). Sellest tulenevalt ei ole tõendatud kaitseversioon, et EA võis riivata JA jalaga end viimase ründe eest kaitstes.
- Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et tõendatud ei ole kannatanule valu tekitamine. Mõlemad apellatsioonis toodud argumendid tähendavad seda, et JA ei tundnud valu hiljem. Apellatsioonis refereeritud KA ütlused kinnitavad seda, et JA ei tundnud valu hiljem samal õhtul, patsiendikaart aga seda, et ta ei kaevanud valu neli päeva hiljem. KarS § 121 koosseisu täitmiseks ei ole vaja aga kestva valu põhjustamine. Piisab lühiajalisest, löögiga pihta saamise ajal ja vahetult pärast seda tuntavast valuaistingust. Kuna kannatanul tuvastati hematoom, peab ringkonnakohus tema ütlusi valu tundmise kohta usaldusväärseks.
- Eelnevast tulenevalt ja tuginedes
§ 337
lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Apellant on esitanud taotluse süüdistatavale apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Kuna ringkonnakohus jättis apellatsiooni rahuldamata, jäävad vastavalt
§ 185lg-le 2 apellatsioonikulud süüdistatava kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind Ivi Kesküla Orvi Tali 10
(10)