1-15-10622/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2016 Tartu Kriminaalasja number 1-15-10622 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Margreth Adamson Kohtuistungi toimumise aeg
2. september 2016 Kriminaalasi L.F-i süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
3. juuni 2016 otsus Apellatsiooni esitaja L.F-i kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi Kohtuistungil osalesid Ringkonnaprokurör Toomas Liiva Vandeadvokaat Risto Käbi Süüdistatav L.F isikukood XXX elukoht XXX töökoht XXX OY varem kriminaalkorras karistamata RESOLUTSIOON
4. Jätta Tartu Maakohtu
5. juuni 2016 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
6. L.F-i poolt nii maakohtu kui apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
7. oktoobril 2016 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
8. oktoobrist
9. Maakohtu otsus
10. Tartu Maakohtu
11. juuni 2016 otsusega tunnistati L.F süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 40 päevamäära, s.o 400 eurot. Süüdistuse kohaselt rikkus L.F korrakaitseseaduse §-s 55 sätestatud keeldu käituda avalikus kohas teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sh teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt. Nimelt võttis L.F
12. juunil 2015 kella 15.00 ajal Tartu Linnas J. Kuperjanovi 70 maja juures parklas, s.o avalikus kohas, A.B. l selja tagant kõrist vasaku käega ümbert kinni ja kägistas A.B. d kuni kannatanu põlivili kukkus. Kägistamisega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – kõri kontusiooni.
13. Kohtuotsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et
14. juunil 2015 tekkis J. Kuperjanovi 70 maja ees asuvas parklas L.F-i ja A.B. vahel sõnavahetus. A.B. parkis oma bussi MercedesBenz ning L.F lõi oma sõiduauto Chrysler kõrvalistujapoolse tagumise uksega vastu A.B. sõidukit. Vaidlust ei ole ka selles, et konflikti käigus kasutati vägivalda. A.B. ja tunnistaja I.D. i ning L.F-i ja tunnistaja T.J. i ütlused on vastuolus selles, kuidas ja kelle algatusel tüli tekkis ning kellele tervisekahjustus tekitati.
15. A.B. kinnitas, et ta seisis näoga oma bussi poole, kui süüdistatav haaras tal selja tagant kõrist ja kägistas. Kannatanu ei saanud hingata, tundis füüsilist valu ja üritas haardest lahti saada. Rüseluse käigus liikus ta autode vahel taganedes. Ühel hetkel oli A.B. põlvili surutud ja pilt hakkas eest kaduma. Kannatanu naine I.D. kutsus kohale politsei. Pärast politsei lahkumist käis A.B. meditsiiniasutuses, kus tal fikseeriti kaela peal vigastused. Sama selgituse vigastuste tekkimise kohta esitas kannatanu ka arstile. Maakohtu arvates näitab mitmel korral samasuguse selgituse andmine A.B. ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ütlusi kinnitas ka I.D. .
16. L.F-i ütluste kohaselt tuli A.B. tema suunas ähvardavalt ja küsis, miks ta lõhub kannatanu autot. L.F taganes, aga A.B. tuli talle tempokalt järele ning krabas süüdistatavat käest ja särgist. L.F ei oodanud enam, vaid haaras A.B. enda parema käega kaelast lukku vastu ennast. Vastasel juhul oleks A.B. teda löönud. Kannatanu hakkas lahti rabelema, kuid L.F hoidis teda lukus. A.B. hoidis ka süüdistatavast kinni, tõmbas hoo sisse ja lõhkus ilmselt oma seljaga ära auto peegli. L.F kaotas tasakaalu, tema parem säär oli bussi all ja sellega tõmbas ta lahti bensiinipaagi plastmasskatte. A.B. pääses lahti, jõudis süüdistatava selja taha ning hoidis teda keskkohast kinni. L.F keeras end ning sai A.B. haardesse, hoidis teda dekolteest kahe käega ja surus jõuga vastu maad, hoides käega nägu kaugele. Kannatanu tampis süüdistatavat põlvede ja kätega, kuni ta veel püsti oli. L.F hoidis A.B. d pikali, kuni viimane enam ei löönud. Siis lasi L.F kannatanu lahti ja nad rääkisid politsei tulekuni normaalselt. T.J. i ütlused kinnitavad üldjoontes L.F-i versiooni toimunust. 2
17. Maakohus leidis, et L.F-i ja T.J. i ütlused ei ole lisaks kannatanu ja I.D. i ütlustele kooskõlas ka kriminaalasjas kogutud muude tõenditega.
18. I.D. i häirekeskusele tehtud kõnes kirjeldas tunnistaja olukorda sarnaselt kohtus antud ütlustele. Maakohus ei pidanud usutavaks, et sellises pingelises olukorras, kus ka laps karjub, mõtleks I.D. välja, et tema meest rünnatakse. Kui ründajaks oleks olnud A.B. , ei oleks tunnistajal olnud põhjust politseid kutsuda. I.D. rääkis ka sündmuskohale jõudnud emale O.D. ile eelnevalt toimunu kohta sama juttu. Kohus pidas O.D. i ütlusi, mis kannatanu verisooni kinnitavad, tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p-st 2 lubatavaks. I.D. i vanemad saabusid sündmuskohale koheselt pärast politseid ning tunnistaja oli sellel ajal veel tajutu mõju all. A.B. ei saanud I.D. ki enne O.D. iga rääkimist kuidagi mõjutada toimunut kannatanu huvides kajastama.
19. L.F-i versioon ei ole kooskõlas SA Tartu Ülikooli kliinikumi
20. juuni 2015 haigusjuhu andmetega, mille järgi oli kannatanul kaela eesmisel pinnal punetus. A.B. l diagnoositi kõrikontusioon. Ka isiku läbivaatuse protokollist on näha A.B. kaela eesmisel pinnal ja kaela alaosas vasakul pool rinnal olev punetus. Seega olid kannatanul vigastused kaela esiosal. Kui aga haarata inimest kinni nii, et käe surve on suunatud tagaosale, tekivad ka vigastused sinna. Nii T.J. i kui L.F-i sõnade kohaselt olid mehed näod vastakuti, kuid selliselt ei oleks saanud A.B. l tekkida verevalumid kaela esiosale. L.F pidas võimalikuks, et vigastused tekkisid, kui ta hoidis kannatanut selili maas ja võttis tal kõri alt dekolteest kinni. A.B. kinnitab, et ta suruti põlivili, mitte selili. Kannatanu kirjeldatud olukorras ei ole võimalik samuti haigusjuhus kirjeldatud vigastusi tekitada. Lisaks ei pidanud kohus eluliselt usutavaks, et L.F oleks saanud kätega vehkinud A.B. võtta haardesse nii, et nende näod jäid vastakuti. Selline võte ei täidaks ka ründe tõrjumise eesmärki.
21. Kriminaaltoimikus olevatelt fotodelt on näha L.F-i parema käe siseküljel laiaulatuslik verevalum. T.J. i ütluste kohaselt tekkis verevalum, kui A.B. süüdistatavast kinni haaras. Kohtu hinnangul ei ole aga tõendatud, et verevalumi tekitas A.B. enne, kui L.F kannatanu suhtes vägivalda tarvitas. L.F on pikka kasvu ning A.B. on temast oluliselt lühem, ega saaks süüdistatavale kaenlaaluse lähedale sellist vigastust tekitada. Samas on võimalik see verevalum saada teist isikut tugevalt enda haardesse surudes.
22. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et I.D. ja O.D. andsid ebaselgeid ütlusi, kuna ei mäletanud, et kasutasid pärast juhtunut agressiivset kõnepruuki. I.D. mäletab, et loobiti sõnu, kuid ta ei mäleta konkreetselt solvavate sõnade kasutamist. Ka O.D. kinnitas, et kõik karjusid ja tülitsesid. Samasuguseid ütlusi andis ka sündmuskohale saabunud politseiametnik V.R. . Esitatud apellatsioon
23. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L.F-i kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi, kes palub tühistada Tartu Maakohtu
24. juuni 2016 otsus ja mõista süüdistatav õigeks. Lisaks taotleb kaitsja kaebusele lisatud tõendite vastu võtmist ja menetluskulude jätmist riigi kanda.
25. Kaitsja hinnangul on kohtuotsuses ebapiisavalt käsitletud patrullpolitseinik V.R. u ütlusi. Tunnistaja kinnitab, et kõik sündmuskohal viibinud isikud olid endast väljas, kuid ta ei pidanud kumbagi poolt agressiivsemaks. V.R. mäletas, et kannatanu ja tema lähedased kasutasid vulgaarset venekeelset sõimu, mida tunnistaja I.D. aga ei mäletanud. V.R. u ütlused kattuvad ka L.F-i ja tunnistaja T.J. i ütlustega. Samas on A.B. ja I.D. i ütlused politseiametniku ütlustega vastuolus. Tõe moonutamine enda ja oma lähedaste kasuks sunnib kahtlema nende isikute ütluste usaldusväärsuses. Kaitsja toob ka esile, et maakohus pidas kannatanu versiooni usutavamaks, kuna see esitati vahetult pärast sündmust. Samas on tunnistaja V.R. kinnitanud, et ka süüdistatav esitas juba kohapeal enda kaitseversiooni, mis ei ole vahepeal muutunud. Apellatsioonile on lisatud tõendina L.F-i politseile
26. juulil 3 2015 saadetud selgitus, mis näitab süüdistatava kaitseversiooni järjepidevust.
27. Sündmuskohal tehtud fotod kajastavad sõiduautodel Chrysler ja Mercedes-Benz olnud vigastusi, mis tekkisid L.F-i ja A.B. kähmluse käigus. Vigastuste esinemine mõlemal autol seab kahtluse alla kannatanu ütlused, et teda rünnati ootamatult selja tagant ja ta kukkus pikali. Pigem näitavad autodel olevad vigastused, et isikute vahel toimus rüselus ja kannatanu osutas vastupanu. Autode puhul tuleks ka tähele panna, et T.J. i sõnul väljus A.B. autost agressiivselt ja lõi oma auto uksega vastu Chryslerit, millele tekkis mõlk ja värvikahjustus. A.B. ja I.D. eitavad uksega vastu Chrysleri löömist. Ühel politsei fotol nähtub aga punast värvi autol esiuksel värske värvikahjustus ja mõlk, mis kinnitab T.J. i ütluste tõepärasust. Maakohus on alusetult jätnud tähelepanuta eeltoodu ning veel mitmed autodel esinevad vigastused ja sõidukite paiknemise, mis A.B. selgitustega juhtunust ei kattu.
28. Maakohus lähtus eeldusest, et L.F on A.B. st oluliselt suurem. Vastava asjaolu lükkab aga ümber kaitsja esitatud foto nr 11, kust nähtub, et süüdistatava ja kannatanu suuruse vahe on vaid veidi L.F-i kasuks. Samuti nähtub fotolt, et pärast tüli on meeste omavahelised suhted normaalsed, mis samuti ei ole kooskõlas A.B. versiooniga, et süüdistatav oli agressiivne. Fotodelt on näha ka T.J. i vigastused, mis kinnitab, et tüli käigus haarati naist kätest. L.F-i parema käe siseküljel on näha ulatuslik verevalum.
30. juuni 2015 isiku läbivaatuse protokolli kohaselt on A.B. kaela vasakul poolel verevalumid. Kui parema käega kägistades jäi süüdistatava käele verevalum, on seletamatu, miks ei ole verevalumeid kannatanu kaela paremal küljel. L.F ei ole väitnud, et mehed seisid kähmluse käigus kogu aeg näod vastakuti, nagu leidis maakohus. Lisaks eelistas maakohus põhjendamatult A.B. versiooni, et ta suruti põlvili, mitte maha.
32. juuli 2015 asitõendi protokollist tuleneb, et kõnes häirekeskusesse selgitas I.D. , et tema elukaaslast pekstakse. Ühtegi lööki tegelikult ei olnud. Samas kinnitas tunnistaja kohtus, et nägi kogu sündmust pealt. Kõnesalvestisest nähtuv ebakindlus näitab, et I.D. ei saanud kogu sündmust vaadelda, ning see selgitab ka tunnistaja kõnes esitatud faktide ebatäpsust. Kõnes ei pidanud I.D. vajalikuks kutsuda kiirabi, kuigi O.D. i sõnade kohaselt pöördus tütar koheselt pärast sündmust EMO-sse.
33. Hinnates isikute ütluste elulist usutavust tuleks arvestada ka füüsikaga. Kannatanu oli rünnaku hetkel ette kummardunud ning tema tasakaal ei saanud olla kõige parem. Kuna L.F-i mass oli suurem, pidanuks A.B. tema kirjeldatud rünnaku puhul maha kukkuma. Kannatanu suutis siiski osutada vastupanu, mis näitab L.F-i versiooni paikapidavust. Arvestades süüdistatava kehalist suurust ei ole ka usutav, et ta pidi rünnakuks valima kõige argpükslikuma viisi.
34. Eluliselt ei ole usutavad ka A.B. ja I.D. i väited, et nemad säilitasid kogu konflikti käigus rahu. Need ütlused on ümber lükatud V.R. u ütlustega. Pigem on usutav, et isikud siiski ärritusid ning A.B. käitumine võis samuti olla agressiivne ning tõlgendatav rünnakuna. L.F polnud mingit põhjust kannatanu peale vihastada ja isikut selja tagant rünnata, kui ta oli just A.B. vara kahjustanud. Pigem oli põhjust ärrituda kannatanul.
35. Kaitsja peab A.B. ja I.D. i ütlusi ebausaldusväärseks, kuna isikud ei mäleta kõiki sündmuse asjaolusid. Nendes detailides, mida siiski mäletati, olid isikute ütlused omavahel vastuolus. Eriti ei mäletata oma lähikondlaste ebasobivat käitumist. Samas on L.F-i ja T.J. i ütlused väga üksikasjalikud, sh nende asjaolude osas, mis neid kõige paremas valguses ei näita. I.D. viibis sündmuste ajal sõidukis ning seega oli tema nähtavus oluliselt piiratum kui näiteks T.J. il ja süüdistataval. Lisaks tegeles tunnistaja samal ajal lapse rahustamisega, mis võttis enda alla vähemalt osa I.D. i tähelepanust.
36. Maakohus ei oleks tohtinud tugineda L.F-i karistusregistrile, kus kajastuvad 4 süüdistatava arhiveeritud karistusandmed. See tõend tuleks kõrvale jätta. Ka O.D. i ütlused ei ole lubatud tõend. Apellatsioonis toodud põhjendustel on alust arvata, et I.D. moonutas tõde ega tajunud kogu sündmuse asjaolusid. Lisaks on O.D. i ütlused I.D. i ütlustega vastuolus näiteks arstiabi vajalikkuse osas (vt p 15). Tunnistajad olid hõivatud tülitsemise ja lapse rahustamisega ega saanud teadlikuks kogu vajalikust infost.
37. Apellant taotleb, et ringkonnakohus võtaks tõenditena asja juurde neli fotot sõiduautost Chrysler ja süüdistatava selgituse, mis saadeti
38. juulil 2015 politseile. Ringkonnakohtu seisukoht
39. Ringkonnakohus, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri seisukohad nimetatud tõendite lisamise taotluse osas ning tutvunud istungi protokolliga selle taotluse käsitlusest maakohtus, leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele samadel põhjustel nagu seda tõi välja maakohus (lk 79-80).
40. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni, kohtuistungi protokolli ja muude kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et maakohtu otsus on igati põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonis esitatud väited ei too kaasa selle tühistamist. Vaidlustatavas lahendis on enamikele apellandi väidetele juba ammendavalt vastatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Suur osa apellatsioonis esitatud seisukohti ei puuduta otseselt süüteokoosseisu asjaolusid. Kaitsja käsitleb süüdistuse seisukohast võttes väga palju ebaolulisi pisiasju ning üritab niimoodi maakohtu otsuse põhjendatust kahtluse alla seada. Arvestades apellatsioonis esitatud tõendamiseseme seisukohast ebaoluliste väidete rohkust ei ole vajalik neile kõigile ammendavalt vastata. Ringkonnakohus keskendub apellatsioonile vastates eelkõige tõendamiseseme asjaoludele ja menetluslikele küsimustele.
41. Objektiivseteks tõenditeks kuriteo toimepanemise asjaolude kohta käesolevas asjas on eelkõige TÜ Kliinikumis fikseeritud vigastused, kannatanu läbivaatuse protokoll, häirekeskusesse tehtud kõne ning politseiametnik V.R. u ütlused ja protokollile lisatud sündmuskohal tehtud fotod. Hinnates kõiki asjas antud ütlusi tuleb kõrvale jätta kaitsja selgituste emotsionaalne külg ning keskenduda tegelikele asjaoludele. Samuti tuleb vaadata, kuidas sobituvad ütlused kokku objektiivsete tõenditega ning selle pinnalt hinnata nende usaldusväärsust. Maakohus on selliselt ka toiminud ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et kannatanu versioon on usutavam, kuna haakub objektiivsete tõenditega. Kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis kinnitavad, et L.F rikkus korrakaitseseaduses sätestatud keeldu käituda avalikus kohas teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sh teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt, sest ta tungis A.B. le kallale ning põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi.
42. Kannatanu A.B. ütluste kohaselt ründas L.F teda selja tagant, kui kannatanu oli kummardunud vaatama sõidukile Mercedes tekitatud mõlki. Süüdistatav kägistas kannatanut kõrist. A.B. tundis füüsilist valu ning üritas haardest lahti murda. Rüseluse käigus liiguti autode vahel ning ühel hetkel surus L.F A.B. maha põlvili. Samasuguselt on vägivalla kasutamist kirjeldanud ka I.D. . Isikute ütlused haakuvad A.B. le tekitatud vigastustega ning seega on maakohus õigustatult neid usutavaks pidanud. Kannatanu kaela esiküljel ja rinnal olevad vigastused saab tekitada haarates selja tagant käega ümber kaela. Haarates aga käega inimese kaela ümbert olles näod vastakuti, selliseid vigastusi tekitada ei saa. Maakohus on neid asjaolusid ka hinnanud (vt käesoleva otsuse p 7). L.F-i käel oleva verevalumi tekitamise aeg ega asjaolud ei ole üheselt tuvastatud. Maakohus on aga õigustatult märkinud, et süüdistatav võis selle saada kannatanut haardes hoides. 5
43. A.B. ja I.D. i ütlustele lisab ringkonnakohtu hinnangul kaalu ka asjaolu, et kohtuistungil ei mäletanud isikud kõike viimse detailini. See näitab, et A.B. ja I.D. kõnelesid asjaoludest, mida nad tegelikult olid läbi elanud ning selliselt, kuidas see neil meeles oli. Isikud on istungil ka märkinud, et räägivad ainult sellest, mida ise tajusid.
44. L.F-i ja T.J. i ütlused seevastu olid sootuks ladusamad ja üksikasjalikumad. Kohati tundusid need justkui hoolikalt välja mõeldud, omavahel kooskõlastatud ja läbi arutatud. Isikute ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka maakohtu otsuses esile toodud tõik, et nende versioon vägivalla kasutamisest ei ole objektiivsete tõenditega, eelkõige tekitatud vigastuste ja häirekeskuse kõne salvestisega, kooskõlas. Kannatanu ütluste kohaselt haaras kasvult suurem L.F A.B. l ümber kaela. Kaitsja seisukoht L.F-i kasvu suuruse osas on varieeruv, vahepeal pidadades süüdistatavat suuremaks ja teiselt poolt rõhutades, et meeste suuruste erinevus ei olnudki märgatav. Süüdistatava kasvu suuremat suurust võrreldes kannatanuga on aga mitmed isikud kohtuistungil kinnitanud. Kohtukolleegiumi jaoks tundub seega usutav A.B. väide, et ta ei hakkaks endast suuremat meest ründama.
45. A.B. ja I.D. i ütluste kohaselt toimus rüselus autode vahel ning sellel ajal võidi põhjustada mõlemale sõidukile tahtamtult vigastusi. Seega ei sea autodel olevad kahjustused kannatanu ja tema elukaaslase ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et I.D. il ei oleks olnud põhjust kutsuda politseid, kui tema elukaaslane oleks olnud ründaja. Telefonikõne salvestiselt on selgesti aru saada, et I.D. on A.B. pärast mures. Lisaks ühtib seal vahetult kirjeldatud olukord I.D. i ja A.B. hilisemate ütlustega. Kuigi tunnistaja on helistades kasutanud rünnaku kirjeldamiseks erinevaid väljendeid, on ta hiljem selgitanud, et oli närvis ning vene keeles tähendavad need väljendid sisuliselt sarnaseid asju. I.D. on öelnud, et ründe hetkel ta küll rahustas sõnaliselt last, kuid nägi samal ajal väljas toimuvat. Tunnistaja on usutavalt selgitanud, milliseid asjaolusid ta vahetult tajus ning andnud ütlusi üksnes nende osas. Seega ei näe ringkonnakohus põhjust pidada I.D. i ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et naine pidi konflikti käigus hoolitsema oma väikese lapse eest.
46. O.D. i ütluste lubatavust on maakohus põhjendanud (MK otsuse lk 6). Ringkonnakohus peab eelnevalt toodud põhjendustel I.D. i ütlusi usaldusväärseks. Naine kirjeldas vägivalla kasutamise asjaolusid politseiametnikule tunnistaja O.D. i kuuldes vahetult pärast sündmuse toimumist. I.D. on kinnitanud, et ei pidanud kiirabi kutsumist vajalikuks, kuivõrd A.B. l ei olnud nähtavalt tõsiseid vigastusi. Saadud vigastuste fikseerimiseks pöörduti EMO-sse ning seda ütles I.D. ka oma emale.
47. V.R. u ütlustele ei tule ülemäära suurt tähendust omistada, kuna tunnistaja ei olnud süüteo toimepanemise ajal sündmuskohal. Tunnistaja saabki anda ütlusi ainult süüteole järgnenud sündmuste osas. Seega ei ole põhjendatud heita maakohtule ette, et V.R. u ütlusi ei ole piisavalt analüüsitud. Isikute teojärgse käitumise kirjeldamine ei anna antud juhul kohtule olulist teavet süüteo toimepanemise asjaolude kohta.
48. Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 järgi on registrisse kantud karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Praegusel juhul ei ole maakohus selle nõude vastu eksinud, kuivõrd L.F-i arhiveeritud karistusi ei ole arvestatud kuriteo korduvuse või karistatuse arvestamisel. Vastupidi, otsuse karistust põhjendavas osas on esile toodud, et L.F on varem kriminaalkorras karistamata (MK otsuse lk 9). Isiku varasematele karistustele ei ole kordagi viidatud. Seega on kaitsja etteheide arhiveeritud karistuste arvestamise kohta alusetu.
49. Seoses L.F-i varasemate karistustega kerkis ringkonnakohtus kohtuvaidlustes uuesti sama teema mis maakohtuski (lk 96, 100), st kas antud teo eest karistuse mõistmisel saab eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvestada ka varasemaid kustunud karistusi. Käesoleval juhul maakohus seda ei arvestanud. Kuigi prokurör karistuse peale apellatsiooni ei 6 esitanud, soovib ta, et ringkonnakohus seda küsimust siiski käesolevas asjas käsitleks. Ringkonnakohtul ei ole alust seda taotlust rahuldada, sest kaitsja apellatsioonis tõstatatud sellekohast küsimust on käsitletud käesoleva otsuse punktis 30 ja prokurör ei ole apellatsiooni esitanud. Ringkonnakohus saab vaid viidata kohtupraktikale, mille kohaselt ei ole vahistamisel lubatav kahtlustatava retsidiivsusriski hinnates tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele (RKKKm nr 3-1-1-15-16 p 19 ja 3-1-1-36-16 p 8). Karistuse mõistmist käsitlevas kohtupraktikas on aga märgitud, et siin tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. Lisaks süü suurusele saab karistuse kohaldamisel täiendavalt arvestada üksnes teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-20-16 p 14).
50. Kaitsja esitas taotluse mõista riigilt välja L.F-i kasuks tema poolt kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud kokkuleppetasu 960 eurot, mida kinnitavad arved nr 1607046 ja
52. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Tartu Maakohtu
53. juuni 2016 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Seoses maakohtu otsuse muutmata jätmisega jäävad ka L.F-i poolt nii maakohtu kui apellatsioonimenetluses kantud kaitsjakulud KrMS § 185 lg 2 alusel isiku enda kanda. allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus 7