4-18-2108/16

4-18-2108 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juulil
2. a, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-18-2108 Kohtukoosseis eesistuja Urmas Reinola, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind Väärteoasi T.P väärteoasi KarS § 218 lg 1 ja § 25 Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsus, millega tunnistati 1 T.P süüdi KarS §-de 218 lg 1 ja 25 järgi Kaebuse esitaja T.P (ik: XXX ), apellatsioon 1 järgi RESOLUTSIOON
5. Harju Maakohtu 18.06.
6. a otsus T.P väärteoasjas nr 4-18-2108 jätta muutmata.
7. T.P apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Harju Maakohtu 18.06.
9. a otsusega tunnistati T.P süüdi KarS § 218 lg 1 ja § 251 ettenähtud väärteo toimepanemises, mille eest teda karistati arestiga 6 päeva. Mõistetud arest peab olema ära kantud hiljemalt 01.09.
10. a. Kohus märkis karistuse mõistmisel, et KarS § 218 lg 1 järgi on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. Karistuse liigi valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku süü suurusest ja menetlusaluse isiku isikut iseloomustavatest andmetest, millest nähtuvalt on menetlusalust isikut ka varem samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud rahatrahviga. Sellele vaatamata on menetlusalune isik toime pannud uue samalaadse väärteo. Samuti nähtub karistusregistri andmetest, et isikul on hulgaliselt ka teiseliigilisi väärteokaristusi, mille eest määratud rahatrahvid on jäetud kõik tasumata. Arvestades väärteo varavastast iseloomu saab üheselt järeldada, et menetlusalusel isikul puuduvad rahalised vahendid rahatrahvi tasumiseks, mis tähendab, et rahatrahv kui karistusliik ei oleks täidetav. 1 Kuigi menetlusalusel isikul on väidetavalt töine sissetuek kuskil Euroopa Liidus, ei ole ta senini asunud varasemaid rahalisi kohustusi täitma. Sellest tulenevalt leidis kohus, et menetlusaluse isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada kergemat karistuse liiki rahatrahvi näol, kuivõrd selline karistus on menetlusaluse isiku poolt korduvalt jäetud täitmata ja tuleb kohaldada aresti. Hinnates isiku süüd süüteo toimepanemisel arvestab kohus varastada püütud esemete väärtust, mis ei ulatunud KarS § 218 lg 4 sätestatud piirmäärani, vaid jäi alla eemärgitud piirmäära keskmise väärtuse. Samuti jäi tegu katse staadiumisse, seega leidis kohus, et menetlusaluse süü on hinnatav alla keskmise. Üldjuhul tuleks lähtuvalt kohtupraktikast määrata/mõista karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning juhul, kui on tuvastatud karistust kergendavad või raskendavad asjaolud, määrata karistus siis vastavalt kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra või üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Käesoleval juhul ei ole kohus ühtegi karistust kergendavat ega raskendavat asjaolu tuvastanud. Samas nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalust isikut on korduvalt karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib korduvalt karistatud isiku puhul ka keskmise süü korral kohaldada karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seetõttu kohus, juhindudes VTMS § -dest 107 lg 1 p 1 asus seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärte o toimepanemises ja temale tuleb mõista karistusena arest. Kuivõrd menetlusalust isikut ei ole varem arestiga karistatud, pidas kohus võimalikuks karistada menetlusalust isikut arestiga alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.
11. T. P esitas 20.06.
12. a Harju Maakohtu 18.06.
13. a otsusele apellatsiooni, milles märgib, et soovib mõistetud karistuse – aresti – asendamist ÜKT -ga.
14. Tallinna Ringkonnakohus 27.06.
15. a määrusega jättis T.P apellatsiooni käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kuni 04.07.
16. a. T.P pidi välja tooma, kas ta soovib osaleda kohtuistungil ja soovib menetluses kaitsja osalemist, oma kontaktandmed ning samuti taotluse sisu ja põhjenduse.
17. T.P kõrvaldas puudused 03.07.2018 . a, s.o tähtaegselt, kinnitades, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei soovi kaitsja osalemist, samuti tõi välja oma kontaktandmed. Taotluse sisu ja põhjenduse osas märkis T.P, et soovib mõistetud karistuse – aresti – asendamist ÜKT- ga, sest tema arvates on karistuse kandmine ÜKT-d tehes Eesti Vabariigile kasulikum ja vähem kulusid nõudev ning ta soovib ise kasulik olla.
18. Kuivõrd T.P teatas ringkonnakohtule, et peab võimalikus asja lahendamist kirjalikus menetluses , saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg- le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja teatas, et nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. T.P kaebuses tooduga seoses märgiti kirjalikus seisukohas apellatsioonkaebusele, et Harju Maakohtus 18.06.
19. a toimunud istungil aresti asendamine üldkasuliku tööga arutuse alla ei tulnud, kuna menetlusalune isik kohtuistungile ei ilmunud ega saanud aresti asendamist üldkasuliku tööga ta otleda. Kohtuväline menetleja leiab, et kuna T.P ei ole varem arestiga karistatud, siis on õigustatud esimesel korral aresti asendamine üldkasuliku tööga ning võimaldamine tal oma teost ja selle tagajärjest aru saada ilma vabaduskaotusliku karistuseta. 2 Eeltoodut arvesse võttes on kohtuväline menetleja nõus T.P apellatsioonkaebuse rahuldamisega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20. T. P vaidlustab oma apellatsioonis maakohtu otsust karistuse osas. Ta küll ei vaidle vastu karistuse liigile ja määrale, kuid palub aresti asendamist ÜKT-ga. Kuigi kohtuväline menetleja leidis oma kirjalikus seisukohas apellatsioonile samuti, et T.P suhtes on võimalik asendada arest ÜKT -ga, ei pea ringkonnakohus seda põhjendatuks ja leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks kaebuses toodud asjaoludel puudub alus, mistõttu tuleb jätta T.P kaebus, milles ta taotleb aresti asendamist ÜKT-ga, rahuldamata. Nimelt, maakohus on põhjendanud T. P-le mõistetud karistust, seda, miks tuleb T.P karistada just arestiga j a seda mõistetud määras. Nimelt on T.P korduvalt väärteokorras karistatud isikuks, s.h on teda varem korduvalt karistatud ka samaliigiliste süütegude toimepanemise eest. Isikule on eelnevalt mõistetud karistusena rahatrahve, mis aga kõik on tasumata ja eelnevale kergamaliigilisele karistusele vaatamata on isik jätkanud ka samaliigiliste süütegude toimepanemist. Kuigi tõepoolest ei ole isikut varem karistatud arestiga, tuleb tema järjepidevatele süütegude toimepanemisele reageerida viisil, mis mõjutaks teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kuivõrd varasemad mõistetud karistused - rahatrahvid ei ole avaldanud isikule preventiivset mõju ja need on ka kõik tasumata ning isik on süütegude toimepanemist jätkanud, näitab see, et tal on tekkinud karistamatuse tunne, kus süüteo toimepanemise tulemusena karistuse (rahatrahvi) mõistmisel selle tasumata jätmise korral mingit tag ajärge ei saabu. Ringkonnakohtu hinnangul on sellise isiku käitumise valguses põhjendatud ja vajalik süütegude toimepanemise jä tkamise edaspidiseks ärahoidmiseks kohaldada aresti, mis ringkonnakohtu hinnangul võib suunata T.P edaspidi õiguskuulekale teele. Ringkonnakohus leiab, et kui T.P-le taas võimaldada karistust, mis pole seotud vabaduse võtmisega, võib karistuse mõju jääda kaasnemata. Seetõttu ei ole põhjendatud as endada aresti ÜKT-ga, sest isik peab aru saama oma tegudest ja nende tagajärgedest, kuid vabaduskaotuslikku karistust kohaldamata mingit muutust T.P käitumises ilmselgelt ei toimu. Lisaks olukorras, kus rahatrahvid ei ole isikule mingit mõju avaldanud, puudub arvamus, et ÜKT seda teeks. Märkida tuleb sedagi, et asjaolu, et T.P pole varem arestiga karistatud, on arvesse võtnud juba ka maakohus karistus e mõistmisel, pidades võimalikuks karistada T. P arestiga alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra . Seega oli põhjendatud maakohtu poolt karistusena aresti mõistmine ja alust käesoleval ajal selle asendamiseks ÜKT -ga ei esine. T.P väidete kohta, et ÜKT on Eesti Vabariigile kasulikum, vähem kulukas ja ta soovib kasulik olla, tuleb märkida, et kõige kasulikum on Eesti Vabariigile see, kui isik ei pane üldse toime süütegusid ja seaduskuuleka käitumisega saab kõige kasulikum olla. Mõeldes samuti sellele, mis riigile majanduslikult kasulik on, oleks pidanud T.P tasuma talle mitmete erinevate väärtegude eest karistusena mõistetud rahatrahvid, mitte jätma neid tasumata. Seega T.P poolt väljendatu, et ta soovib olla kasulik ja just seetõttu tuleks arest asendada ÜKT-ga, on tem a enda senise käitumise pinnalt väheveenev. Märkida tuleb sedagi, et olukorras, kus isik pole tasunud rahatrahve, puudub ringkonnakohtul veendumus, et aresti asendamise korral ÜKT -ga isik üldkasuliku töö tunde ka tegelikult tegema asub. L isaks nähtub asja materjalidest ja ka ringkonnakohtule saadetud kirjast, et T.P viibib (väärteoprotokolli kohaselt ka töötab) tegelikult juba pikemat aega xxx , mistõttu puudub ringkonnakohtul veendumus selles, et ta aresti asendamise korral ÜKTga selle tegemiseks Eestisse tuleb. Samas aga, kui ta aresti maakohtu poolt määratud tähtajaks ära ei kanna, saab tema suhtes kohaldada sundtoomist ja karistus saab lõpuks ka kantud. Kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu poolt mõistetud karistus on vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga ning kaebuses esitatud väited ei anna alust 3 karistuse – aresti – asendamiseks ÜKT- ga, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks.
21. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg -st 1 ja § 147 lg 1 p -st 1 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 18.06.
22. a otsuse muutmata. 4