lg.2 alusel rahatrahviga 600 € ja
3 p. 1 alusel lisakaristusega – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. V.P esitas Tartu Maakohtule kaebuse nimetatud otsusele, taotledes lisakaristuse tühistamist ja võimalust rahatrahv tasuda osadena. Kaebuse esitaja märgib, et transpordivahendi juhtimisõiguse äravõtmine raskendab olmetingimusi ja juhtimisõigus on vajalik töös. Kaebuse esitaja on nõustunud kirjaliku menetlusega. PPA Lõuna Prefektuur vastuses kohtule loeb kaebust põhjendamatuks ning taotles PPA Lõuna Prefektuuri osundatud otsus jätta muutmata, leides et menetlusaluse isiku joove 1 % oli märkimisväärne ja selline juht kujutab liikluses suurt ohtu. Mootorsõiduki juht peab tunnetama oma seisundit. V.P teadis rikkumise toimepanemise ajal, et tema juhtimisõigus võidakse ära võtta ning pidi sellega arvestama. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mis kohustab järgima liiklusreegleid ning liiklusreegleid eiranud isikud tulebki roolist teatud ajaks kõrvalda. PPA Lõuna Prefektuur saatis kohtule väärteomaterjalid ning oli nõus asjas kirjaliku menetlusega. Kohtu seisukoht VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.
lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi 1 g-s veres olla alkoholi 0,20 mg või rohkem või väljahingatavas õhus 0,10 mg või rohkem.
lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle 1 liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 mg, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et V.P rikkus
Nimelt nähtub tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist ( tl 29), et V.P oli 01.01.2019 kella 01:36 ajal tarvitanud alkoholi ning tema poolt väljahingatavas õhus oli 0, 64 mg/l alkoholi sisaldus(arvestades laiendmääramatust 0, 59 mg/l), ehk siis tunduvalt enam kui on
2 V.P ütluste protokoll ( tl. 27), tunnistaja E.M. ülekuulamise protokoll( tl. 28), joobeseisundi tuvastamise protokoll( tl. 30 ) ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tl.31) kogumis tõendavad, et vahetult enne eelkirjeldatud joobekontrolli juhtis V.P sõidukit BMW 230 D reg. nr. XXX nagu on märgitud ka kohtuvälise menetleja otsuses. Järelikult on V.P egevuses tõendamist leidnud
lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Karistusseadustiku (KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Käesolevalt ei ole menetlusalune isik eitanudki, et ta teadis seda, et oli enne sõidukirooli istumist tarvitanud alkoholi- tema sõnul oli ta tarbinud mõned alkoholi sisaldavad kokteilid. V.P mõõdetud alkoholisisaldus 0,63 mg/ 1 -s väljahingatavas õhus(mitte vähem kui 59 mg/l väljahingatavas õhus viitab asjaolule, et isik oli teadlik ka alkoholi tarvitamise mõjust oma organismile – sellise joobe puhul on võimatu mitte täheldada häireid enda psüühilistes, füüsilistes ja tajufunktsioonides – ning sellest, et ta ei tohiks taolises seisundis autot juhtida. Kui V.P sellele vaatamata asus sõidukit juhtima, siis järelikult subjektiivsest küljest pani ta rikkumise toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut V.P tuleb toimepandu eest karistada.
lg-s 2 ette nähtud väärteo eest võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Kohtuväline menetleja karistas V.P 600 € rahatrahviga ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 -kuuks, s.o rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristuse 1/3 määraga. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku V.P tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus menetlusaluse isiku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), mis nähtub nii V.P ütlustest kui ka kohtule esitatud kaebusest. V.P süü suuruse määratlemisel tuleb arvestada sellegagi, et alkoholisisaldus tema organismis oli selline, mis ületas
Sellises seisundis oleval juhil on halvenenud taju ja reaktsioonivõime ning seetõttu kujutab nimetatud tegu endast väga suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule, tervisele ja varale, kuna selliselt võivad väga kergesti toimuda liiklusõnnetused. Samuti tuleb arvestada V.P enda suhtumise intensiivsusega teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime mitte ettevaatamatusest, vaid tahtlikult, ning sedagi mitte kaudse, vaid otsese tahtluse vormis. V.P süü suurust iseloomustab seegi, et tema joove lähenes juba kriminaalsele joobele -0, 74 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus, mille puhul on võimalikuks karistuseks ka vabadusekaotus. 3 Lisaks on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb V.P poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna tema seisundis mootorsõiduki juhtimisega oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. V.P tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis oleks takistuseks V.P-lt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisele. V.P pidi arvestama oma elukondlike vajadustega kui asus joobeseisundis autot juhtima. Kaebuses on viidatud ka juhtimisõiguse vajalikkusele tehtava töö tarvis. Riigikohus on asunud seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole meede, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel, ning KarS § 50 lg 2 tulenevalt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu (vt kriminaalasi nr 3-1-1-6-17). Käesolevas süüteomenetluses ei ole leidnud kinnitust, et V.P oleks KarS § 50 lg-s 2 kirjeldatud isik. Kohus märgib, et juhtimisõiguse äravõtmisel on dualistlik iseloom: sel ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav funktsioon. Seega tuleb taolise iseloomuga karistuse kohaldamine kõne alla eelkõige olukorras, kus rahatrahv või arest ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi. Kohus möönab, et ilmselgelt tekitabki juhtimisõiguse äravõtmine isikule ebamugavusi nii eraelus kui ka tööalaselt ning seab neile piiranguid. Samas ei ole 3 kuu vältel juhtimisõiguse puudumine põhimõtteliselt ebaproportsionaalselt koormav. Vähemalt mitte nende asjaolude kohaselt, mida menetlusalune isik on välja toonud oma kaebuses. Kohus ei kahtle, et ka tööandjaga on V.P siiski võimalik kokku leppida ning mõlemale poolele sobiv lahendus leida. Vastasel juhul ei oleks isikutelt, kes elavad nt maapiirkondades või vajavad juhiluba ka oma tööülesannete täitmiseks, üldse võimalik juhtimisõigust karistusena ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Lähtuda tuleb ennekõike ikkagi isiku ohtlikkusest ning sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks. Põhikaristusena kohaldatud rahatrahv on vastavuses V.P süü suurusega. V.P kui autoremondis töötava isiku jaoks ei ole see trahv liigselt koormav. Eelnevast tulenevalt jätab kohus V.P kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.