← Eesti

1-10-14718/20

Obsah (9)§ 197§ 294§ 7§ 175§ 180§ 176§ 173§ 164§ 165

Kriminaalasi nr 1-10-14718 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. veebruar 2011. a Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-10-14718 (10260102529) Kohtuni

§-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita. Lisaks märgitakse samas lahendis, et õiguskaitseasutused ei saa piirduda üksnes kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega, mistõttu ongi

§ 197

lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Kõige eelneva põhjal leiabki kohus, et kannatanu ja tunnistajate ütlused on usaldusväärsed. Ütlused on omavahel kooskõlas, kohtul pole alust kahelda nende õigsuses ning need tuleb võtta aluseks kohtuotsuse tegemisel. 4

(7)Küll aga ei saa kohus arvestada tõendina süüdistatava ütlusi. Kohtuistungil keeldus M.S ütlusi andmast, kuna tema polevat seda tegu toime pannud ega ka üldse kohal viibinud. Kus ta sel päeval täpselt oli, ta ei mäleta. Ta võis olla näiteks Tartus, kuid süüdistuses märgitud kohas ta kindlasti ei viibinud. Kohus avaldas

§ 294

p 1 alusel M.S kohtueelsel uurimisel antud ütlused, kust ta on selgitanud, et 06.05.2010 jalutas ta xxxxxxxx6 maja ees koeraga ja seal olid ka mingid inimesed olnud. Kellegagi nendest inimestest olevat ta ka juttu rääkinud, kuid kedagi löönud ei ole. Kohus leiab, et juba M.S enda ütlustes, mis ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja kuigi palju ka kohtuistungil, esineb vastuolu – ühes ta väitis, et polnud üldse kohal ega tea midagi, teises, et oli kohal ja ajas isegi juttu, kuid kedagi ei löönud. Lisaks ei ole need kooskõlas teiste, s.o kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Kaitsja märkis, et käesolevalt on tegemist n.ö üks-ühe vastu olukorraga, kus on kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu ja sellisel juhul tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist sellise olukorraga, kuna kohtuistungil ei ole tekkinud kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus leiab, et süüdistatava ütlusi ei saa antud juhul üldse arvestada, kuna need ei ole usaldusväärsed. Samas on kannatanu ütlused kooskõlas teiste kogutud tõendite, s.o tunnistajate ütlustega. Seega ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlustega, ehk

§ 7lg 3 märgitud olukorraga.

Kõige eeltoodu põhjal leiab kohus, et kohtulike tõendite uurimisel on kannatanu ja tunnistajate ütlustega leidnud täielikult tõendamist, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi süüdistatav ühel korral kannatanule käega vastu selga. Tõendatud on ka, et kannatanu tundis löögi tagajärjel valu. Süüdistatava küsimustest kannatanule ja kaitsekõne täiendusest nähtus, et ta seab kahtluse alla valu, kuna kannatanu ei pöördunud arsti poole ega ole ka tuvastatud vigastusi. Kohus leiab, et valu on aisting, mille esinemist või mitteesinemist saabki hinnata eelkõige kannatanu ise. Asjaolu, et kannatanu ei ole pöördunud arsti poole või ostnud apteegist salvi, ei anna alust väita, et valu ei esinenud. Lisaks märgib kohus, et ainuüksi kannatanu löömisega on juba täidetud KarS § 121 objektiivne koosseis. Kvalifitseerimaks toimepandu KarS § 121 järgi ettenähtud teona, ei oma tähtsust, kas isik tundis löögi järel ka valu või kui suur see oli. Kohtuistungil uuritud tõendite põhjal saab asuda ka seisukohale, et kannatanu löömine oli M.S poolt toime pandud tahtlikult. Seega on tõendamist leidnud, et on aset leidnud KarS § 121 järgi kvalifitseeritav tegu ja selle on toime pannud M.S. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. KarS § 33 kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. M.S on sündinud 1970.a, seega on ta vanem kui 14-aastane. Kohtule ei ole käesolevas asjas esitatud ega kohus pole ka ise tuvastanud asjaolusid, mis seaks kahtluse alla isiku süüdivuse. Eelnevast tulenevalt on M.S süüvõimeline. Kohus ei ole tuvastanud ka ühtegi M.S süüd välistavat asjaolu. Seega on M.S süüdi talle KarS § 121 järgi süüks arvatud kuriteo toimepanemises, ta tuleb vastavalt süüdi tunnistada ning mõista karistus. Karistuste mõistmisel juhindub kohus KarS § 56 sätetest. Karistuste mõistmisel arvestab kohus eelkõige M.S süüd, samuti toimepandud kuriteo raskust ja laadi, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, kohtualuse isikut ja võimalusi mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud M.S suhtes puuduvad. M.S iseloomustamiseks esitas prokurör kohtule karistusregistri väljavõtte ja koopiad 5

(7)otsustest, millistest nähtub, et M.S on karista tud väärteokorras kahel korral KarS § 262 järgi ja ühel korral KarS § 276 alusel. Lisaks esitas prokurör koopiad süüdistusaktist ja kohtu alla andmise määrusest kriminaalasjas 08260102786 (1-10-17104), millistest nähtub, et M.S-ile on esitatud süüdistus ja ta on kohtu alla antud KarS § 3312 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises. Eelnevatest tõenditest nähtub, et M.S iseloomustabki teisi isikuid tülitav ja enda tegusid mittetunnistav käitumine. Kohtu poolt avaldatud otsusest väärteoasjas nr 4-09-17965 nähtub, et M.S esineb xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka sellega, et rünne oli suhteliselt kerge, s.t ühekordne löök, mille tagajärjel kannatanul ei tekkinud vigastusi, vaid ta tundis ainult valu, mis möödus meditsiinilise sekkumiseta. Samuti arvestab kohus ka kannatanu suhtumist, et ta ei pea karistamist, kui sellist, oluliseks, vaid tal on hirm ning ta soovib, et tema ja tema pere rahule jäetakse. KarS § 121 näeb karistusena ette rahalist karistust ja vangistust. Kohus leiab, et kõike eeltoodut arvestades ei ole käesoleval juhul põhjust kohaldada raskemat karistusliiki, s.o vangistust, vaid M.S tuleb karistada rahalise karistusega. Rahalist karistust võib mõista 30-500 päevamäära. Konkreetse kuriteo eest karistuse määra valikul tuleb orienteeruda keskmisele karistusele, arvestades KarS § 56 sätestatud asjaolusid. Arvestades toimepandud teo laadi, M.S süü suurust ja saabunud suhteliselt kergeid tagajärgi, on prokuröri poolt palutud rahalise karistuse määr 70 päevamäära, mis jääb oluliselt alla keskmise määra, karistusliigi alammäära lähedale, vastav M.S süüle ja kohane mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks sundraha 417 eurot 03 senti (

§ 175

lg 1 p 9), postikulu 3,31 eurot (

§ 175

lg 1 p 10), paljunduskulu 2,01 eurot (

§ 175

lg 1 p 5), riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest advokaat Ahto Sirendile makstav kaitsetasu 780,79 eurot (

§ 175lg 1 p 4).

Eelnimetatud menetluskulude üle vaidlust ei olnud. Kohus leiab, et need tulenevad seadusest, kulude suurus on tõendatud ja põhjendatud ning

§ 180lg 1 tulenevalt tuleb need sisse nõuda süüdimõistetult.

Lisaks eelpoolloetletutele palus prokurör nõuda M.S-ilt sisse ka sundtoomise kulu 19,17 eurot. Kaitsja vaidles M.S-ilt sundraha sissenõudmisele vastu ja taotles selle riigi kanda jätmist. Oma taotlust põhjendas ta asjaoluga, et kuigi siiani ei kirjalikult süüdistatav ega ka tema kaitsja vaidlustanud sundtoomist, leiab ta, et sundtoomise tegemiseks ei olnud alust. M.S ei ole ühtegi kutset uurimisasutusse ilmumiseks kätte saanud, mistõttu ta ei teadnud, et ta peaks kohale ilmuma. Telefoniteel alaealisele tütrele, kes ei ole veel 14-aastane, edastatud kutsest olevat M.S saanud teada alles peale seda, kui ta peale sundtoomist uuesti koju lubati. Kaitsja leiab, et prokurör on tõendanud, mis on tehtud isikule kutse väljastamiseks, kuid pole millegagi tõendanud, et isik oleks ka kutse kätte saanud. Kohus leiab, et kaitsja taotlus sundtoomise kulu riigi kanda jätmiseks on põhjendatud.

§ 176

lg 1 p 2 kohaselt on sundtoomise kulu erikulu.

§ 173

lg 3 sätestab, et erikulud hüvitab isik, kelle süül need on tehtud.

§ 164

sätestab kutse kättetoimetamise üldkorra, millest tulenevalt võib isiku kutsuda uurimisasutusse telefoni, faksi või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega (lg 1). Kui on alust arvata, et isik hoidub kõrvale menetleja juurde ilmumisest, või kui ta ise on avaldanud soovi saada kutse kirjalikult, kutsutakse ta kohale kirjaliku kutsega. Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et menetleja on saatnud M.S-ile kirjaliku kutse lihtkirjaga (t.l 46) ja ka helistanud süüdistatava telefonile (t.l 47 I kd). Andmeid selle kohta, et M.S oleks lihtkirjaga saadetud kutse ka kätte saanud, ei ole.

§ 165sätestab kirjaliku kutse kättetoimetamise korra, millest tulenevalt postiga saadetud kutse loetakse isiku poolt kättesaaduks 6

(7)postiasutuse väljastusteates märgitud päevast (lg 3). Käesolevalt sellist teadet kohtule esitatud ei ole. Menetleja koostatud õiendist (t.l 47 I kd) nähtub, et telefonile vastas ilmselt M.S tütar, kellele menetleja teatas politseisse ilmumise aja ja ka selle, et on saadetud kirjalik kutse ja palus informatsiooni süüdistatavale edasi anda. Kohus leiab, et ka sellisel kujul edastatud kutset ei saa lugeda kättetoimetatuks, kuna seda ei ole tehtud teatavaks M.S-ile endale, vaid tema alla 14aastasele tütrele ja pole ka teada, kas tütar kutse edastas. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sundtoomiseks vajalikud kulutused oleks tehtud M.S süül ning need tuleb jätta riigi kanda. Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.