Kriminaalasi nr 1-13-6780 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2013. a Võru kohtumaja Kriminaalasja number 1-13-6780 (13260102233) Kohtunik Ma

§ 224

lg 2 ja § 201 lg 2 järgi 1 päeva arestiga, 03.03.2011.a.

§ 741

lg 1 alusel määratud rahatrhav 200 eurot on tasumata; Tõkend - elukohast lahkumise keeld alates 28.06.2013.a Kaitsja Vandeadvokaat Valli Kallaste 1 RESOLUTSIOON KrMS § 233 lg 3, § 238 lg 1 p 4, § 306, § 311 ja § 313 alusel kohus otsustas: Süüdi tunnistada R.R KarS § 424 järgi ja karistuseks mõista 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada R.R-ile mõistetud karistust 1/3 võrra, so 2 (kahe) kuu vangistuse võrra ja mõista R.R-ile lõplikuks karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja 69 lg 7 alusel suurendada R.R-ile mõistetud 4 (nelja) kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu 28.05.2013a. kohtuotsuse nr 1-13-797 järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 1 (ühe) kuu ja 22 (kahekümne kahe) päeva vangistuse võrra ning mõista R.R-ile liitkaristuseks 5 (viis) kuud ja 22 (kakskümmend kaks) päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada päevast, millal R.R saabub Tartu Vanglasse karistust kandma. Tõkend – elukohast lahkumise keeld jõustumisel. – tühistada R.R-i suhtes kohtuotsuse Asitõend – politsei patrullauto peegelkaamera Digi-Alley 250 salvestis DVD-plaadil, mis on lisatud toimikule suletud ümbrikus - tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde. Menetluskulud: KrMS §-de 175 lg 1 p 4, 5, 9; § 179 lg 1 p 2; 180 lg 1 alusel mõista R.R-ilt välja menetluskulu järgmiselt:  sundraha 480.00 (nelisada kaheksakümmend) eurot;  kaitsjatasu 194.00 (ükssada üheksakümmend neli) eurot;  toimiku koopia tegemise kulu 45 senti KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 7, 12 alusel määrata, et R.R on õigus tasumisele kuuluv menetluskulu tasuda vabatahtlikult 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 (SEB Pank) või 221023778606 (Swedbank) või 333416110002 (Danske Bank AS Eesti filiaal), märkides ära Tartu Maakohtu viitenumbri 2800049874 ning selgitus “ Tartu Maakohtu Võru kohtumaja otsus nr1-13-6780, R.R, menetluskulud“. Menetluskulu on võimalik vabatahtlikult tasuda kohtuotsuses määratud aja jooksul. Kui rahalised kohustused pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Vastavalt KrMS §-le 318 lg 3 p-le 2 ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Süüdimõistetul on õigus läbi Tartu Maakohtu esitada kohtuotsuse 2 peale apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule. Süüdimõistetul on KrMS § 315 lg 5 p 2 alusel õigus apellatsiooniõigusest loobuda. Kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele järgnevast päevast. Kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui ükski kohtumenetluse pool ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, kajastab kohtuotsus üksnes kohtuotsuse sissejuhatatavat osa ja resolutiivosa. Juhul, kui keegi kohtumenetluse pooltest esitab Tartu Maakohtule teate apellatsiooni esitamise soovi kohta, kuulutatakse kohtuotsus tervikuna kohtu kantselei kaudu 13. novembril 2013. a. kell 16.00. Kui kohtumenetluse pool ei loobunud apellatsioonist, siis tuleb apellatsioon esitada otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates motiveeritud kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Prokuratuur või menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustada kas apellatsioonis või määruskaebuse esitamise korras vastavalt KrMS 15.peatüki sätetele. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu R.R süüdistatakse selles, et tema 15.06.2013 kella 22.36 ajal juhtis Võru maakonnas Meremäe vallas Mäe-Suhka-Puspuri tee 13.kilomeetril sõiduautot VW Vento registreerimismärgiga xxxxxxx olles alkoholijoobes, so isikuna, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,96 mg/l, mis

§ 69lg 4 p 1 kohaselt on alkoholijoove ning millise teoga pani toime Kar

S § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. II Kohtu seisukoht süüdistuse osas Kohus on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõenditega kogumis on tõendatud R.R-i süü KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. R.R tunnistas kohtus ennast esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi täielikult süüdi. R.R-i ütlustest nähtub, et ta tahtis talust ära sõita koju ning joobes istus rooli. R.R ei oska öelda miks on samalaadseid kuritegusid nii palju. Saab aru, et joobes juhtimine on ohtlik. Alguses ei tunnistanud, et oli alkoholijoobes roolis, kuna lootis karistusest pääseda. Soovib, et kohus määraks karistuseks üldkasuliku töö tunde. Vangi minna ei soovi. Tunnistaja E. V. ütlustest (tl 5-6) nähtub, et tunnistaja oli teenistuses 15.06.2013.a. kella 22.36 ajal koos liikluspolitseinik K. V. , teostasid Võrumaal Meremäe vallas Mäe-SuhkaPuspuri 13-l kilomeetril liiklusjärelevalvet – alkokontrolli. Liikudes Meremäelt Obinitsa suunas nägid neile vastu liikumas tumedat värvi sõiduautot VW Vento, mis umbes 300 m enne nendega kohtumist pööras Lepä bussipeatuse juures ära paremale talu hoovi. Möödusid bussipeatusest ning pöörasid politseisõiduki ümber ning liikusid tagasi sõiduki kontrolliks. VW Vento reg märgiga xxxxxxx lahkus samal ajal talu hoovist ja liikus tuledeta Meremäe suunas. Neid märgates, jättis juht oma sõiduki paremale teepeenrale seisma. Sõidukiga oli neil kogu aeg silmside, sõidukist keegi ei väljunud. Juht oli sõidukis üksinda. Juhiks osutus R.R . Indikaatorvahendiga AlcoQuant 6020 nr A111168 kontrollimisel tuvastasid juhil joobe 1,03 mg/l kohta. Koha peal teostasid isikule puhumise ka tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 seeria nr ARDF-0058, mille lõplikuks mõõtetulemuseks oli 0,96 mg/l kohta. 3 Juht tunnistas, et on tarvitanud alkoholi, kuid väitis, et tema ei ole sõidukit juhtinud ja politsei ei ole temale sõidu ajal peatumismärguannet andnud. Küsimusele, kes siis sõidukit juhtis vastas R.R, et autot juhtis K. K. , kes jooksis põllu taha metsa. R.R andis ka K.K. telefoni numbri. Tunnistaja helistas K. K. numbril xxxxxxx. Selgus, et K. K. on oma kodus Võru linnas. Alles peale seda tunnistas R.R, et tema siiski juhtis autot ning üritas sõpra nö “tanki“ panna. Juht oli puudega, nimelt oli tal üks kehapool kunagisest avariist halvatud, mistõttu toimetasid isiku koos sõidukiga koju, mis asus ca 1 km kaugusel. R.R tunnistas, et on tarvitanud alkoholi ning täiendavat meditsiinilist joobetuvastuse ekspertiisi ei nõudnud. Antud sündmus on filmitud politseisõidukis asuva peegelkaameraga Digi-Alley 250 ning sellekohane salvestis on lisatud materjalide juurde. 15.06.2013.a. indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist (tl 2) ja tõendusliku alkomeetri väljatrükist (tl 3) nähtub, et 15.06.2013 kell 22.50 tuvastati R.R alkoholijoove 1,06 mg/l mõõtemääramatusega 0,10, mille kohaselt oli tema alkoholijoove vähemalt 0,96 mg/l kohta. Joobeseisundi tuvastamiseks kasutati alkomeetrit Alcotest 7110 MK III Est ARDF-

1. R.R kirjutas eelnimetatud protokollile alla ning nõustus seega mõõtetulemustega. R.R olid enne joobeseissundi kontrolli õigused teada ning peale kontrolli ei esitanud R.R taotlusi ega märkusi. Kuna mõõtetulemusi keegi vaidlustanud ei ole ning mõõtmisel kasutati kalibreeritud tõendusliku alkomeetrit, siis kohus loeb nimetatud tõendid usaldusväärseteks ning võtab aluseks otsuse tegemisel. Asitõendi - patrullauto peegelkaamera salvestis 15.06.2013.a. R.R-i kinnipidamise kohta – vaatlusprotokollist (tl 23-24) nähtub, et politseipatrull liikudes mööda teed märkab ees liikuvat sõidukit, millele nad koheselt järgnevad. Kui politseinikud kohale jõudsid oli sõiduauto VW Vento reg nr xxxxxxx paremal pool tee ääres peatunud. Üks politseinikest läheb sõiduauto juurde. Autost juhiistmelt väljub meeskodanik. Isik on autos üksinda. Politseinik laseb juhil puhuda indikaatorvahendisse ning seejärel kutsub ta politseisõidukisse. Juht väidab, et tema pole üldse sõitnud. Kui politseinikud küsivad, kes sõitis, väidab tema, et K. K. . Juhiks osutub R.R. Politseinikud helistavad K. K. . Politseinik küsib telefoni teel K. K. , et miks ta auto maha jättis. Selgub, et K. K. ei ole sõitnud. K. K. selgitatakse, et sõber pani ta tanki.Politseinik küsib R.R-ilt, et mis nüüd saab. Selle peale vastab R.R, et K. K. ei olnud tõesti roolis, vaid sõidukit juhtis tema ise. R.R-i ütlused kohtuistungil haakuvad ja on kooskõlas tunnistaja E. V. ütlustega. Kohtus ülekuulatud süüdistatava R.R-i ja tunnistaja E. V. ütlused hindab kohus usaldusväärseteks, kuna süüdistatava ütlused kohtus ja tunnistaja ütlused haakuvad omavahel, on kooskõlas asitõendi vaatlusprotokolliga ning indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ning kohtul ei ole alust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda. Kohus võtab eelnimetatud kohtus antud süüdistatava R.R-i , kohtueelsel uurimisel tunnistaja E. V. ütlused ja eelnimetatud protokollid, so politseiauto peegelkaamera salvestise vaatlusprotokolli ning 15.06.2013.a. indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, aluseks kohtuotsuse tegemisel. Karistusregistri õiendi kohaselt on R.R karistatud kriminaalkorras alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest kahel korral, so 27.05.2009 ja 03.08.2012 Tartu Maakohtu poolt. Viimati on R.R karistatud 28.05.2013 Tartu Maakohtu poolt KarS § 329 alusel ühekuulise vangistusega, KarS 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks neli kuud vangistust, mis KarS § 69 alusel asendati 240 tunni üldkasuliku tööga. Seega arvestades ülalnimetatud tõendeid on kohtus tõendamist leidnud järgmised asjaolud: R.R on varem korduvalt karistatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ning 15.06.2013 kella 22.36 ajal, olles alkoholijoobes, juhtis Võru maakonnas Meremäe vallas Mäe-Suhka-Puspuri tee
2. kilomeetril sõiduautot VW Vento registreerimismärgiga xxxxxxx. 4 Politseipatrull koosseisus vanemliikluspolitseinik E. V. ja liikluspolitseinik K. V. nägid R.R-i autot talu hoovist välja sõitmas ning tuledeta Meremäe poole liikumas. Patrullautot märgates peatas R.R auto paremal teeservas, olles kogu aeg politseinike vaateväljas. Patrull tuvastas ainsana autos viibinud mehe isiku ja selleks osutuski R.R . R.R teatas lõpuks, et juhtis ikkagi ise autot. Tõendusliku alkomeetriga tuvastati R.R alkoholijoove 1,06 mg/l mõõtemääramatusega 0,10, mille kohaselt oli tema alkoholijoove vähemalt 0,96 mg/l kohta. Liiklusseaduse § 20 lg 3 kohaselt ei või juht olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Sama paragrahvi lg 31 p 1 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Selgitamaks välja, kas R.R on toime pannud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tuleb tuvastada tahtlus kõigi koosseisu asjaolude osas. Subjektiivne koosseis on täidetud, kui isik tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus on seisukohal, et R.R pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. R.R asudes sõidukit juhtima pärast alkoholi tarvitamist, pidi pidama võimalikuks ka asjaolu, et ta juhib sõidukit alkoholijoobe seisundis. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. III Kohtu seisukoht karistuse osas KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kohtu eesmärk karistuse mõistmisel on mõjutada süüdimõistetud isikut selliselt, et ta edaspidi hoiduks süütegude toimepanemisest. R.R on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. 27.05.2009 Tartu Maakohtu poolt KarS § 424 alusel ühekuulise vangistusega tingimisi 18kuulise katseajaga; lisakaristusena võetud ära mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks. 03.08.2012 Tartu Maakohtu poolt KarS § 424 alusel kolmekuulise vangistusega tingimisi kohaldamata 18kuulise katseajaga, lisakaristusena võetud ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuueks kuuks. Väärteokorras on R.R karistatud 4-l korral, viimati 13.07.2012.a.

§ 224

lg 2 ja § 201 lg 2 järgi 1 päeva arestiga, 03.03.2011.a.

§ 741lg 1 alusel määratud rahatrahv 200 eurot on tasumata.

Kohus leiab, et kuna R.R on korduvalt kriminaal- ja väärteokorras varem karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest, temal puudub sissetulek ning käesolevas kriminaalasjas pani tema toime alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise 15.06.2013, so katseajal, mis oli temale määratud 28.05.2013.a., siis ei ole põhjendatud tema karistamine rahalise karistusega. Arvestades R.R-i isikut ja tema eelnevaid karistusi ei ole kohtu jaoks usutav, et rahaline karistus mõjutab R.R edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et R.R ei ole võimalik karistada kergemaliigilise karistusega, milleks oleks rahaline karistus. 5 28.05.2013 Tartu Maakohus karistas R.R KarS § 329 alusel ühekuulise vangistusega, KarS 65 lg 2 alusel mõistis kohus liitkaristuseks neli kuud vangistust, mis KarS § 69 alusel asendati 240 tunni üldkasuliku tööga, millest on 22.10.2013 seisuga tehtud 135 tundi ning tegemata 105 tundi, mis vastab 1 kuu 22 päeva vangistusele. Üldkasulikku tööd määratakse tavaliselt vangistuse alternatiivina nimelt kõrgema riskitasemega süüdlastele, kelle puhul üldkasuliku töö kohaldamata jätmine tooks kindlasti kaasa reaalse vangistuse mõistmise. Viimane tuleneb asjaolust, et üldkasuliku töö näol on tegemist sellise vangistuse alternatiiviga, mille kohaldamata jätmise puhul tuleb isikul asuda reaalset vangistust kandma (üldkasulik töö kui reaalse vangistuse vältimise viimane võimalus) . R.R-i näol oligi tegemist just sellise isikuga, kuna uue kuriteo tema pani toime katseajal, mis temale oli mõistetud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ja liitkaristus moodustati KarS § 65 lg 2 alusel ning R.R oleks pidanud 4 kuu pikkust vangistust reaalselt kandma minema. Kohus tuli R.R-ile vastu ja asendas vangistuse üldkasuliku tööga, millega andis R.R-ile viimase võimaluse jääda vabadusse ning R.R ei pidanud vangistust reaalselt kandma minema. Kohus andis süüdimõistetule võimaluse jätkata elu vabaduses, täites ühe aasta jooksul üldkasuliku töö tunde, täites sellel ajal kriminaalhooldus nõudeid ning mitte toime pannes uusi kuritegusid. R.R, pannes üldkasuliku töö tegemise tähtaja jooksul toime uue kuriteo, on näidanud oma kergemeelset ja vastutustundetut suhtumist mõistetud karistuse kandmisse. Eelnevast tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks vangistusest leebema karistuse kohaldamist. R.R ei ole asunud paranemise teele vaid järjepidevalt juhib mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis ning juhtimisõigust omamata. Eelnevad karistused, mis on olnud tingimuslikud ei ole mõjutanud R.R õiguskuulekalt käituma. R.R-i süü on suur ning põhjendatud on kohaldada tema suhtes raskemat karistusliiki, s.o vangistust. Kui isik paneb järjepidevalt toime teatud liiki kuritegusid, siis mõistetavad karistused ei saa minna ajas leebemaks, vaid karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid minema ikka järjest rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud järelikult piisavad mõjutamaks teda edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma. 03.08.

1. a kohus mõistis R.R-ile KarS § 424 järgi karistuseks 3 kuud vangistust ning lisaks 28.05.2013 Tartu Maakohus karistas R.R veel ka KarS § 329 alusel. Seega peab käesolevas kriminaalasjas R.R-ile mõistetav karistus olema rangem, kui see oli 03.08.2012.a. Arvestades eeltoodut tuleb R.R karistada 6 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb vähendada R.R-ile mõistetud karistust 1/3 võrra, so 2 (kahe) kuu vangistuse võrra ja mõista R.R-ile lõplikuks karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. Kuna R.R pani toime uue kuriteo katseajal, tuleb moodustada liitkaristus kohtuotsuste kogumis vastavalt KarS § 65 lg-le
2. KarS § 65 lg 2 ja 69 lg 7 alusel tuleb suurendada R.R-ile mõistetud 4 (nelja) kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu 28.05.2013a. kohtuotsuse nr 1-13-797 järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa (22.10.2013, so kohtuotsuse kuulutamise päeva, seisuga tehtud 135 tundi ning tegemata 105 tundi üldkasulikku tööd, mis vastab 1 kuu 22 päeva vangistusele), so 1 (ühe) kuu ja 22 (kahekümne kahe) päeva vangistuse võrra ning mõista R.R-ile liitkaristuseks 5 (viis) kuud ja 22 (kakskümmend kaks) päeva vangistust. R.R-i karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas Menetluskuludeks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära, s.o 480 eurot, riigi 6 õigusabi kulud kohtueelses menetluses 54 eurot ja kohtumenetluses 140 eurot ning kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud 45 senti. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselgelt üle jõu või määrata need tasumisele ositi. R.R puudub kindel töökoht ning ta teeb juhutöid. R.R on töövõimetuspensionär (80%). Seega on kohus seisukohal, et R.R-ile käib kõigi menetluskulude hüvitamine korraga ilmselgelt üle jõu. Arvestades R.R-i sissetulekut tuleb R.R-ile anda võimalus hüvitada menetluskulud ühe aasta jooksul. Marju Persidskaja kohtunik 7 8