lg 2 ja
lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: M.P , ik XXX, elukoht: Xxxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada M.P kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.04.2017 otsusele nr 2317,17,003141 M.P karistamises
lg 2 ja
lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud lisakaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.04.2017 otsus nr 2317,17,003141 M.P karistamises
lg 2 ja
lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud lisakaristuse määra osas. 3. Teha uus otsus, kergendades M.P-le määratud lisakaristust ning mõista M.P-le
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolm) kuuks. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata 1 ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
lg 2 ja
lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks, selles, et menetlusalune isik 08.04.2017 kell 11:52 juhtis Endla tn ja Tulika tn ristmikul, Tallinnas, mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,53 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
Samuti alustas ristmiku ületamist keelava punase fooritule põledes, millega rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Kaebuse esitaja väärteo otsuse motivatsiooniga ei nõustu. On nõus, et rikkumine leidis aset, kuid kahetseb seda siiralt ning teab, et on oma rikkumise eest ära teeninud karistuse. Oma tegevuse selgituseks, kuid mitte mingil juhul õigustuseks, märgib seda, et alkoholi tarbimine toimus rikkumisele eelneval ööl. Enne rooli istumist oli maganud mõned tunnid, mistõttu arvas, et ei ole enam alkoholijoovet ning alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus ei tohiks ületada lubatud piirmäära. Samas möönab, et võisid olla teatud kahtlused, mille kahjuks kõrvale tõrjus. Teada saades aga palju tegelikult sisaldus alkoholi väljahingatavas õhus oli, tegi enda jaoks järeldused, et isegi väiksema kahtluse korral ei ole mõtet juhtima asuda. Sellest tulenevalt tõesti kahetseb siiralt, et seda tegi. Endla tn ja Tulika tn ristmikul arvas, et alustas väljasõitu ristmikule kollase fooritule süttides ning lähtus seetõttu LE § 58 lgst 1, ehk tema arvates foori lubava tule ajal ristmikule sõitnuna pidi sealt kavatsetud suunas ära sõitma, sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest. Ka selles osas möönab, et tegu 2 oli tema poolse valearvestusega, kuna oleks pidanud arvestama enne ristmikule väljasõitmist asjaoluga, et Endla tn ja Tulika tn ristmik on küllaltki pika ülesõidu trajektooriga ristmik ning sellest tulenevalt ei oleks tohtinud ristmikule välja sõita ei vahetuva fooritule kollase fooritule ega ka punase fooritule korral. Ka see on temapoolne eksimus, mida kahetseb. Selles osas on nõus sellega, et on karistuse ära teeninud ning ei vaidlusta põhikaristust, milleks on
lg 2 alusel rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900.00 eurot, lähtudes sellest, et
Seega ületab karistusena määratud rahatrahv juba iseenesest keskmist võimalikku rahatrahvimäära. Käesoleva kaebusega vaidlustab määratud lisakaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks. Seda eelkõige lähtudes otsuse põhjendustest. Riigikohus on oma 16. mai 2017 otsuses nr 3-1-1-18-17 p 13 märkinud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega Sellest tulenevalt on kontekstiväline ning seetõttu ka ekslik kohtuvälise menetleja seisukoht, et „... Sellest põhjendusest saab järeldada seda, et põhikaristus koos lisakaristusega on eripreventsioon ning ainult see suunabki süüdlase seaduskuulekusele. Puuduvad eelnevad rikkumised ning seetõttu ei ole menetluse esemeks olevat tegu järelikult võimalik käsitada harjumussüüteona. Samuti on otsuses märgitud kergendava asjaoluna see, et kahetseb oma tegu. Nendel asjaoludel pole võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse. Kuna talle on etteheidetud kahte
alast rikkumist, vaatamata keskmisest suuremale teosüüle, siis tema arvates jäi väärteoga põhjustatud liiklusoht siiski abstraktseks.
lg-s 2 kirjeldatud koosseisupärase käitumise puhul võib isiku süü olla märkimisväärselt suurem (nt siis, kui ka tegelikult põhjustatakse liiklusohtlik olukord, häiritakse või takistatakse liiklust või seatakse ohtu mõne inimese elu, tervis, vara või keskkond). Samuti ei ole otsuse põhjendustest lähtuvalt kindlaks tehtud ka ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et ta asuks taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima. Olukorras, kus
lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületavad tema arvates talle määratud põhi- ja lisakaristus kogumis süü suurust. Eeltoodust tulenevalt taotleb kohtuvälise menetleja otsuse karistusena määratud lisakaristuse juhtimisõiguse äravõtmist 5 (viieks) kuuks kohaldamata jätmist. Kuna vaidlus on lahendatav kirjalikus menetluses, siis ei soovi kohtuistungil osaleda. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht 3 Kohtuväline menetleja, tutvunud esitatud kaebusega, jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele. M.P poolt
lg 3 ja § 58 lg 3 nõuete rikkumised on tõendatud väärteoasjas kogutud tõenditega, sh tunnistaja ütluste, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollija tõendusliku alkomeetri väljatrükiga. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime ohtliku liiklusalase väärteo. Väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,58 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohtaja tulemuseks saadi 0,53 milligrammi liitri kohta.
§-s 224 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub esmane hinnang süü suurusele isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Arvestades eeltoodut, võib alkoholipiirmäära ületamise keskmist määra ületavat määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü
Kuivõrd käesoleval juhul on menetlusalune isik toime pannud teo, mis vastab mitmele kvalifikatsiooninormile (
lg 2 ja
Kohtuväline menetleja on seisukohal, et vaidlustatud otsuses on õigesti leitud, et Kaebaja pani väärteo toime tahtlikult. Tarvitades alkoholi, viis Kaebaja end teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Sellise seisundi möödumise kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma terviseseisundi kontrollimisena alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega. Kaebaja organismist leitud alkoholi kogus oli niivõrd suur, et see pidi olema täiskasvanud inimesele tuntav. Kaebuses on Kaebaja möönnud, et tal võisid olla enne sõidukit juhtima asumist teatud kahtlused oma kainuses, kuid ta tõrjus need kõrvale. Väärteomenetluse käigus on Kaebaja andnud omakäelised ütlused, mille kohaselt tarvitas ta alkoholi eelneval ööl ja lõpetas tarvitamise kella 04:00 ajal hommikul. Kaebaja organismis 08.04.2017 kell 12:15 tuvastatud alkoholikogus (0,53 mg/l kohta, s.o 5 ühikut etanooli, ehk 50 g puhast alkoholi) ning ajavahemik, mis jäi alkoholi tarvitamise ja Kaebaja poolt juhitud sõiduki peatamise vahele (8 tundi), viitavad sellele, et Kaebaja tarvitas alkoholi suures koguses, mille tulemusel saavutas joobe, millist täiskasvanud isik kahtlemata tugevalt tajub. Selline teadmine koosmõjus hommikul tajutud kahtlusega oma kainuse suhtes annab aluse hinnata Kaebaja käitumise subjektiivseks tunnuseks otsese tahtluse. Puutuvalt Kaebajale etteheidetavat
lõikes 3 sätestatud kohustuse eiramisse on Kaebaja kaebuses selgitanud, et arvas, et alustas väljasõitu ristmikule kollase fooritule süttides ja lähtus
lõikest 1, mille kohaselt peab foori lubava tule ajal ristmikule sõitnud juht sealt kavatsetud suunas ära sõitma, sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest. Liiklusseaduse § 7 lg 1 viimses lauses on ära toodud fooritulede tähendused, mille kohaselt: roheline tuli lubab liikuda; roheline vilkuv tuli lubab liikuda, kuid teatab peatsest kollase tule süttimisest; kollane tuli keelab liikuda, peatumiseks ettenähtud kohast tohib edasi liikuda vaid juhul, kui seal peatumine on ilma liiklust ohustamata võimatu; punane tuli keelab liikuda; samaaegselt põlevad punane ja kollane keelavad liikuda ja teatavad peatsest rohelise tule süttimisest. Eeltoodust tuleneb, et liikumist keelavad foorituled on kollane, punane ning samaaegselt põlevad kollane ja punane foorituli. Liiklusseadusest tulenevalt puudub 4 võimalus, et mingite kindlate erandlike asjaolude esinemisel on mootorsõidukijuhile lubatud alustada ristmiku või ülekäiguraja ületamist punase fooritule põlemise ajal, nagu seda tegi Kaebaja, ning selline käitumine ei mahu
lõikes 1 sätestatud erandi alla.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemine saab olla vaid tahtlik tegu ja seda ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest.
lg 3 p 1 sätestatu kohustab juhti valima sõiduki sõidukiirust arvestades oma sõidukogemust, teeolusid, ilmastikutingimusi, veose iseärasusi, liiklustihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt lasub mootorsõiduki juhil, lähenedes fooriga reguleeritud ülekäigurajale või ristmikule, kohustus valida sõiduki liikumiseks selline kiirus, mis võimaldaks tal foori keelava tule süttimisel sõiduk peatada stoppjoone või stoppjoonemärgi ees (nende puudumisel ülekäiguraja või reguleeritud ristmiku puhul ristuva sõidutee äärel). Kuivõrd valgusfoori näol on tegemist liikluskorraldusvahendiga, mis reguleerib liiklejate liikumist ja liiklusvoolu seismajäämist, siis on kohtuväline menetleja seisukohal, et Kaebaja pidi valgusfoorile lähenedes aimama ja pidama võimalikuks, et lubav foorituli võib vahetuda keelava fooritulega enne, kui tema poolt juhitud sõiduk ristmiku ületamist alustab. Tulenevalt eeltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et M.P on ka
Karistuse määramisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõidukijuhid, kes ei taha täita liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Liiklusseaduses on sätestatud võimalus kõrvaldada ohtliku ja hoolimatu suhtumisega juhid ajutiselt mootorsõiduki juhtimiselt. Lisakaristuse määramise võimalus on sätestatud
lg 3, mille kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada
sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on lisakaristuse määramisel juba seaduses endas arvestatud sellega, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivat samalaadset väärteokaristust. Kohtuvälise menetleja arvates näitab Kaebaja tegu tema üleolevat suhtumist liiklusseaduses sätestatud keeldudesse ja liiklusohutusse üldse. Taoline suhtumine on oma olemuselt hoolimatu ja ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Antud juhul peeti Kaebuse esitaja kinni seetõttu, et ta pani toime liiklusalase väärteo. Kaebuse esitaja kontrollimisel tuvastati, et ta juhtis mootorsõidukit olles juhile keelatud terviseseisundis. Isiku poolt tahtlikust nõuete rikkumisest võib järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Arvestades Kaebajal tuvastatud alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus ja inkrimineeritud väärteo ohtlikkust, samuti karistust kergendava asjaolu esinemist kahetsuse näol, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 (viieks) kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: 5 Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
lg 1 ja § 224 lg-s 2 ettenähtud süütegude toimepanemist.
lg 1 sätestab vastutuse juhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest.
lg 3 sätestab, et foori või reguleerija keelava märguande korral peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Tunnistaja Timo Tohveri ülekuulamise protokolli kohaselt liikus 08.04.2017 kell 11.52 sõiduk Audi reg. nr 292 BNC üle Tulika tänava ristmiku Paldiski mnt poole punase foori tulega. Menetlusaluse isiku ütlustest lähtuvalt alustas ta Endla tn ja Tulika tn ristmikul väljasõitu ristmikule kollase fooritule süttides, tegu oli tema poolse valearvestusega, kuna oleks pidanud arvestama enne ristmikule väljasõitmist asjaoluga, et Endla tn ja Tulika tn ristmik on küllaltki pika ülesõidu trajektooriga ristmik ning sellest tulenevalt ei oleks tohtinud ristmikule välja sõita ei vahetuva fooritule kollase fooritule ega ka punase fooritule korral. Seega on väärtegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult.
lõikes 3 sätestatud kohustuse rikkumise kohta on kaebuses selgitanud, et ta alustas väljasõitu ristmikule kollase fooritule süttides ja lähtus
lõikest 1, mille kohaselt peab foori lubava tule ajal ristmikule sõitnud juht sealt kavatsetud suunas ära sõitma, sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest. Liiklusseaduse § 7 lg 1 viimses lauses on ära toodud fooritulede tähendused, mille kohaselt: roheline tuli lubab liikuda; roheline vilkuv tuli lubab liikuda, kuid teatab peatsest kollase tule süttimisest; kollane tuli keelab liikuda, peatumiseks ettenähtud kohast tohib edasi liikuda vaid juhul, kui seal peatumine on ilma liiklust ohustamata võimatu; punane tuli keelab liikuda; samaaegselt põlevad punane ja kollane keelavad liikuda ja teatavad peatsest rohelise tule süttimisest. Eeltoodust tuleneb, et liikumist keelavad foorituled on kollane, punane ning samaaegselt põlevad kollane ja punane foorituli. Liiklusseadusest tulenevalt puudub võimalus, et mingite kindlate erandlike asjaolude esinemisel on mootorsõidukijuhile lubatud alustada ristmiku või ülekäiguraja ületamist punase fooritule põlemise ajal, nagu seda tegi Kaebaja, ning selline käitumine ei mahu
Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani sellega toime
6
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 08.04.2017 kell 12:10 kuni 12:15 M.P seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00156). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,58 mg ja 0,58 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,53 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Katre Ulp, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,53 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida ta on ka ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,53 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on M.P-le määranud põhi- ja lisakaristuse üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,53 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS 7 § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,53 mg/l, mis vastab kergele joobele. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli ta eelmisel päeval pidutsenud ning lõpetas alkoholi tarvitamise kell 4 öösel. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidas menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Arvestades tuvastatud alkoholikoguse määra ja ajavahemikku alkoholi tarvitamise lõpetamisest kinni pidamiseni, ei saanud kaebuse esitaja mitte mingil juhul eeldada, et ta on kaine, kuivõrd tõendusliku alkomeetriga kontrollimise järgselt oli tema täielik kainenemine võimalik alles viie tunni möödudes. Kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
Karistuse määramine
lg 2 ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni.
lg 1 ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. Antud juhul on menetlusalune isik toime pannud kaks erinevat väärtegu, s.o
lg 2 ja
S § 63 lõike 1 kohaselt karistus
S § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Hinnates M.P süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,53 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on
Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Lisaks ületas menetlusalune isik ristmiku keelava fooritule ajal. Seega on M.P süü hinnatav suurena. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus, kahetsust on menetlusalune isik avaldanud ka kaebuses ning kohus peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole 8 eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid karistusregistri andmeid, siis nähtub, et kaebuse esitajat ei ole varem karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Kuid karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida, mida menetlusalune isik aga ei teinud. Samuti on keelatud ristmikku ületada keelava fooritule ajal. Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, mis menetlusaluse isiku süü suurusest ja eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes on kohtu hinnangul proportsionaalne. Keskmises sanktsioonimääras põhikaristust määrata ei pea kohus võimalikuks sellepärast, et menetlusalune isik pani ühe teoga toime siiski kaks liiklusalast väärtegu ja menetlusaluse isiku süü väärtegude kogumis on suur. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, karistust kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, mida kohus on analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba
Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem
ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o
lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on
lg-ga 2, kuid juba
lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Samuti oli antud juhul tegemist ka täiendava liiklusnõuete rikkumisega. Seega on lisakaristuse kohaldamise eeltingimused täidetud. 9 Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud ja teadvalt liiklusnõudeid eiravad juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kuna kohtuväline menetleja on põhikaristuse juba määranud üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, siis lisakaristuse puhul puudub selleks eripreventiivne vajadus. Ka asjaomane kohtupraktika on asunud seisukohale, et olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ette nähtud ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle (3-1-1-59-15). Eeltoodust tulenevalt, eelkõige arvestades asjaolu, et isikul puuduvad varasemad liiklusalased väärteokaristused, asub kohus seisukohale, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristust tuleb kergendada ja vähendada seda kuni ettenähtud sanktsioonimäära alammäärani. Kohus juhib siinkohal kaebuse esitaja tähelepanu ka KarS § 50 lg-le 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud lisakaristust. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.