KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. september 2016, Tallinn Kohtuistungi aeg 6. september 2016 Kriminaalasja number 1-15-7559 Kohtukoosseis Ju

§ 201

lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi üldmenetluse korras Pärnu Maakohtu

1. mai 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava G.O kaitsja adv. Alar Neiland Süüdistatav G.O (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör Advokaat Alar Neiland Merike Lugna RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus
2. maist 2016 G.O suhtes tühistada osaliselt ja nimelt G.O karistamises

§ 209

lg 2 p 1 ja § 345 lg 1 järgi ning talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises.

Kriminaalasi Teha selles osas uus o t s u s, millega 1) lugeda

prg 63 lg 1 alusel G.O karistuseks

§ 209lg 2 p 1 ja § 345 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

1 2) Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja kohtu seisukoha, et „G.O , olles teadlik, et OÜ M tegelikult ei soovi Laenulepinguga nr 1 RLlt laenu saada, pidi teadma, et Laenulepingul nr 1 ei saa olla AŠ allkirja“ 3) .Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4) Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata . Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 18. mai 2016 tunnistada G.O süüdi

§ 209lg 2 p 1 järgi ning mõista karistuseks üks

§ 344lg 1 järgi.

Tunnistada G.O süüdi

§ 345lg 1 järgi ning mõista karistuseks kuus

§ 201

lg 2 p 1 järgi.

§ 64lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista G.O-le liitkaristuseks üks

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel jätta karistus täielikult täitmisele pööramata, kui G.O ei pane ühe

§ 209

lg 2 p 1 järgi mõisteti G.O süüdi selles, et tema, olles varem toime pannud varguse, lõi 12.03.2012 sõlmitud ning tema enda, OÜ M esindaja AŠ ja RL poolt allkirjastatud laenulepingu nr 1 punktis 1.2 märgitud 10 000 euro saamise eesmärgil teadvalt RL-le väära ettekujutuse, et RL laenab 12.03.2012 laenulepingu nr 1 alusel 10 000 eurot OÜ-le M, kes peaks vastavalt laenulepingu nr 1 punkti 2.1 kohaselt tagastama laenusumma koos intressidega hiljemalt 12.04.

1. 2 G.O pani eelnimetatud lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatiseks OÜ-le M kuuluva 1997.a kopp/giljotoon Kobelco SK 100-3 ning andis RL-le eelnimetatu tõestuseks tema käes olnud masina soetusdokumendid, mistõttu tekkis RL-l vale ettekujutus, et tal on õigus vastavalt laenulepingu nr 1 punktile 3.1 pöörata tagatis täitmisele, kui laenusumma koos intresside ja viivistega ei ole tasutud hiljemalt 01.05.
2. Kriminaalmenetluses on selgunud, et OÜ M esindaja AŠ ei olnud teadlik äriühingu nimel sõlmitud laenulepingust nr 1, ei ole seda allkirjastanud ning samuti ei ole OÜ M esindaja AŠ laenulepingus nr 1 nimetatud summat kätte saanud.

prg 345 lg 1 järgi mõisteti G.O süüdi selles, et tema koostas laenulepingu, mille kohaselt laenas RL OÜ-le M 10 000 eurot ning koostas valmis laenulepingu blanketi, mille laenuandja RL ja käendaja G.O Pärnu maakonnas allkirjastasid. Peale allkirjastamist võttis G.O lepingu ning pidi selle viima laenusaaja OÜ M juhatuse liikmele AŠ-le allkirjastamiseks. Kriminaalmenetluses täpselt tuvastamata ajal tõi G.O RL-le laenulepingu, millele oli lisatud ka kolmas allkiri. Kriminaalmenetluse käigus on selgunud, et lepingul ei ole AŠ allkiri, seega kasutas G.O võltsitud AŠ allkirjaga laenulepingut nr 1 eesmärgiga saada laenulepingus märgitud summa selliselt, et RL-le jääks mulje, et tegelik laenusaaja on OÜ M, kes täidab ka laenulepingust tulenevaid kohustusi. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Alar Neiland vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsuse G.O süüdimõistmises

§ 209

lg 2 p 1 ja

§ 345lg 1 järgi ning taotleb selles osas G.O õigeksmõistmist.

Apellant leiab, et kohus on G.O süüdimõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja ei ole ka hinnanud G.O käitumist. Süüdlase käitumisele antud ebaõiget juriidilist hinnangut tuleb lugeda materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks, mis on ka apellatsiooni esitamise aluseks. Nii kelmuse kui ka võltsitud dokumendi kasutamise süüdistuse osas on kohus tuginenud abstraktselt

§ -s 27 sätestatud õigusvastasusele. Õigusvastasus väljendub aga süüteokoosseisus. Samas G.O faktilised teod - nagu käendajana lepingu allkirjastamine, lepingu edasiandmine laenusaaja esindajale allkirjastamiseks, allkirjastatud lepingu üleandmine laenuandjale jms, ei ole iseenesest õigusvastased. Võimalikku süüteokoosseisupärast tegu peab menetleja (kohus) hindama, see tähendab, et G.O reaalsete tegude õigusvastasust ei saa meelevaldselt eeldada. Asjaolusid, mis viitavad õigusvastastele tegude, tuleb kirjeldada konkreetselt. See tähendab, et kui kohus märgib, et süüdistatav ei ole oma tegudes esile toonud õigusvastasust välistavaid asjaolusid, siis peaks eelnevalt olema tuvastatud tegude toimepanemine, mis vastaks formaalselt süüteokoosseisule. Seega tuleks eeskätt tuvastada süüteokoosseisu olemasolu tunnused. Kui süüteokooseis esineb, saaks edasi rääkida võimalikest õigusvastasust välistavatest asjaoludest (näiteks hädakaitse). Süüdistatav ei peakski lubatud tegevuse korral õigusvastasust välistavaid asjaolusid esile tooma ainult põhjusel, et vastasel korral võidaks süüdiolekut eeldada. Süüdimõistva otsuse tegemisel on kohus lähtunud üksnes ekspertiisi tulemusena saadud tõendist, et allkiri lepingul ei ole antud AŠ poolt. Maakohus on küll otsuse motiveerimisel viidanud AŠ, RL ja G.O ütlustele, aga esile toomata on vastuolud ja hindamata on ühtede või teiste ütluste usaldusväärsus. 3 Oluline on siinjuures see, kas G.O viis RL eksimusse. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isiku kelmuses süüditunnistamiseks võib ta küll varalist kasu saada kaudse tahtlusega, kuid kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Tegelike asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses tuleb mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide esitatakse. Lepingu koostamise asjaoludele ja sisule ei ole kohus hinnangut andnud. Teiseks on oluline, kuidas lugeda tõendatuks, et RL andis sularahas G.O-le üle 10 000 eurot. Kui raha üleandmine on tõendamata, ei oleks

§ 209süüteokoosseis täidetud.

Kannatanu ei ole esitanud ühtegi konkreetset väidet 10 000 euro suuruses summas sularaha üleandmise kohta. Tähelepanu väärib, et kannatanul tekkis arvamus petmisest alles uurija juures. Kui eeldada , et kannatanu siiski andis G.O-le 10 000 eurot, siis ei ole eluliselt usutav, et võimaliku rahalise nõudega ei oleks hakatud tegelema juba 2012 aastal. Pigem võis ajendada politsei poole pöördumist teadasaamine OÜ M võimalikust maksejõuetusest. Süüteo - võltsitud dokumendi kasutamine - osas on kohus piirdunud väitega, et G.O-le pidi olema teada, et Laenulepingul nr 1 ei saa olla AŠ allkirja. Samas subjektiivse küljena

§ 345

lg 1järgi peaks isik teadma (otsene tahtlus), et tegemist on võltsitud dokumendiga. Kohtu hinnang selles osas puudub. Kui kohus märgib, et isikule pidi olema teatud asjaolu teada, siis tuleks seda konkreetselt põhistada. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et G.O süü

§ 209

lg 2 p 1 ja

§ 345

lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud ja sel põhjusel taotleb ta G.O õigeksmõistmist. Samuti leiab kaitsja, et tsiviilhagi rahuldamine on põhjendamatu kannatanul kahju tekkimise tõendamatuse tõttu. Apellatsioonikohtu istungil toetasid kaitsja ja süüdistatav esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Vaidlust ei ole selles, et 12.03.2012 on sõlmitud laenuleping, mille kohaselt on RL (laenuandja) ning M OÜ (laenusaaja) kokku leppinud, et laenuandja annab laenusaajale 10 000 € (lepingu p 1.2). Lepingu p 1.4 kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaajale üle sularahas. Laenusumma tagasimakse kuupäevaks oli määratud hiljemalt 12.04.2012 (lepingu p 2.1) ning summade tagastamise viisiks on määratud sularaha (lepingu p 2.2). Lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatiseks oli lepingu kohaselt OÜ-le M kuuluv 1997.a kopp/giljotoon Kobelco SK 100-3 , mille tõestuseks andis G.O RL-le tema käes olnud masina soetusdokumendid. Samuti on lepingu p-s 10.3 fikseeritud, et raha 10 000 € on kätte saadud sularahas 12.03.
2. Leping on sõlmitud kolmepoolsena - laenuandja RL, laenusaaja esindaja AŠ ja käendaja G.O. Lepingu kahe esimese lehekülje allosas on kolm allkirja ning viimasel lehel on allkirjad osapoolte kontaktide juures olevatel joontel. Samuti ei ole vaidlust, et laenulepingul on AŠ allkirjad võltsitud ning AŠ isiklikult lepingu allkirjastamise juures ei viibinud. 4
3. Kaitsja väidab, et G.O faktilised teod - nagu käendajana lepingu allkirjastamine, lepingu edasiandmine laenusaaja esindajale allkirjastamiseks, allkirjastatud lepingu üleandmine laenuandjale jms, ei ole iseenesest õigusvastased ja võimalikku süüteokoosseisupärast tegu peab menetleja (kohus) hindama. St, et G.O reaalsete tegude õigusvastasust ei saa meelevaldselt eeldada, asjaolusid, mis viitavad õigusvastastele tegude, tuleb kirjeldada konkreetselt. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses veenvalt põhjendatud, miks on konkreetsel juhul tegemist kelmusega, mitte aga ausa äritehinguga. Vastates apellandi väitele, selgitab kohtukolleegium järgmist.
4. Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-124-00 selgitanud, et kriminaalkoodeksi § 143 loob karistusõigusliku sanktsiooni eraõiguses kehtivale põhimõttele, et tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus. Selle kuriteo objektiivse külje sisustamisel tuleb lisaks TsÜS § 71 lg-s 1 ja § 72 lg-s 1 toodud määratlustele käsitleda järgmisi elemente: 1) pettuslik tegu - väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus - väärarusaam faktilistest asjaoludest; 2) eksimuse mõjul teostatud varakäsutus kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimine kannatanul 4) sellele vastava varalise kasu tekkimine süüdlasel. Piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt, tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga ning määravaks on asjaolu, millal tekkis süüdlasel tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist plaanis selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse teel eksitusse, on teiste kuriteokoosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega. Seejuures on Riigikohus ka selgitanud, et tahtluse tuvastamisel ei saa arvestada mitte ainult süüdistatavate ütlusi vaid hinnata tuleb ka nende käitumise objektiivset külge nii enne kui pärast lepingu sõlmimist. Sisuliselt sama seisukoht on Riigikohtu poolt välja öeldud ka kohtuotsuses nr 3-1-1-28-
5. Arvestades seda, et G.O läks kannatanu juurde juba jutuga, milles väidetavad asjaolud ei vastanud tõele, siis ei saa olla kahtlust selles, et kannatanu petmise tahe oli tal juba enne lepingu sõlmimist. Asjaolu, et G.O jutu põhjal koostas kirjaliku lepingu kannatanu, ei oma kohtukolleegiumi hinnangul määravat tähtsust. Pettuslik tegu (petmine) seisneb selles, kui toimepanija enda käitumisega või väidetega mõjutab teise poole intellektuaalset kujutluspilti teatud esinevatest asjaoludest. Silmas tuleb pidada, et teatud tehingu sõlmimisel kinnitatakse samaaegselt ka nende asjaolude esinemist, mis on antud tehingule iseloomulikuks, st on just aluseks konkreetse tehingu sõlmimisele. Nii näiteks juhul, kui keegi väidab, et ta soovib midagi müüa ja ta kutsub teist poolt üles seda asja ostma koos konkreetse lepingu sõlmimisega, siis sisaldub selles üleskutses ühtlasi ka väide, et see asi on tal tegelikkuses olemas. Peamise tähendusega on just see, et väidetakse teatud asjaolude esinemist vahetult tehingu sõlmimise ajal – pettusliku teo olemuses ei muutu midagi, kui isik loodab/arvab, et tema poolt tõesena väidetud asjaolud tulevikus ikkagi saabuvad; tehingu teisele poolele väidab ta juba tehingu sõlmimise hetkel nende asjaolude esinemist, mis mõjutab vahetult tema (s.t teise poole) vaba tahtekujundust. Nii näiteks võib isikul isegi tehingu sõlmimisel olla põhimõtteline valmisolek saadu eest ka tasuda, kuid kui ta petab teist poolt enda maksevõimes (näiteks lootes, et tema majanduslik seis aja 5 jooksul paraneb, mis võimaldab tal täita võetud kohustusi), on karistusõiguslikult teise poole jaoks tegemist pettusliku teoga. Tähendust ei oma seega teo toimepanija ettekujutuses olevad tulevikulised asjaolud, mis tema hinnangul mõjutavad tehingu sõlmimist – hinnata tuleb teo toimepanemise hetkel reaalselt olemas olnud faktilisi asjaolusid, mida teisele poolele väidetakse ning mis kallutavad teise poole astuma tehingusse. Arutataval juhul seisneb pettus selles, et süüdistatav lõi kannatanus ettekujutuse nagu oleks laenusaajaks OÜ M, kelle seaduslik esindaja AŠ on teadlik kõigist lepingus toodud asjaoludest, mh ka sellest, et laenu tagatiseks on äriühingu vara. Tegelikult on maakohtu otsuses esitatud põhjalik tõendite analüüs ja nende kogumis hindamise tulemil on leidnud üheselt tõendamist fakt, et AŠ mitte ainult ei teadnud midagi vaidlusalusest tehingust, vaid tal ei olnud ka huvi raha laenamiseks. Seejuures kasutas G.O kannatanu eksimusse viimiseks ära kannatanu usaldust, kes varasemate laenutehingute pinnalt suhtus OÜ -sse M ja AŠ kui usaldusväärsesse laenusaajasse. Samuti tundis ta seoses varasemate OÜ -ga M suuliste laenulepingutega süüdistatavat, kes varasemalt oli korduvalt esinenud OÜ M nimel laenude saamisel ja kelle aususes tal varasema kogemuse pinnalt polnud põhjust kahelda. Kannatanu usaldust intensiivistas ka fakt, et G.O olid olemas ja ta andis ka kannatanule üle tagatisena lepingus märgitud OÜ M vara soetamise dokumendid, mis pidi tekitama kannatanus arusaama, et ta ei saa varalist kahju ka siis, kui laenusummat tähtajaks ei tagastata. Kannatanu poolt lepingu allkirjastamine ilma ü he osapoole isikliku või seadusliku esindaja osavõtuta soodustas G.O poolt kuriteo toimepanemist ning tuvastatud tehiolude pinnalt võib kindlalt väita, et sellise nõude esitamisel jäänuks konkreetne raha laenamine olemata, sest AŠ-l puudus huvi konkreetse laenu saamiseks. Kannatanus pidanuks tekitama kahtlusi see, et erinevalt eelmistest laenulepingutest vormistati seekordne laenu andmine kirjalikult, laenusumma üleandmine erinevalt eelmistest korduvatest toimus sularahas, nii lepingu allkirjastamine kui ka sularaha üleandmine toimusid laenusaaja juuresolekuta ning seejuures ei olnud G.O ette näidata laenusaajalt raha vastuvõtmiseks volitust. Kui varasemate suuliste kokkulepete puhul toimusid nö läbirääkimised ja kokkulepped samuti G.O-ga, siis laenu andmine toimus raha ülekandmise teel laenusaaja arvelduskontole ning sellisel juhul oli välistatud, et raha laenusaajani ei jõua. Kohtukolleegium selgitab, et määravaks on, et eksimusse viidu vaatamata tõusetunud kahtlustele laseb end motiveerida varakäsutuse tegemisele . Sarnaselt kaudse tahtlusega ei ole seega eksimuse intensiivsus põhimõttelise tähendusega. Eksimusega kelmuse koosseisu mõttes ei ole tegemist seega mitte ainult siis, kui isik suhtub väidetud asjaolusse kindla teadmisega, vaid ka siis, kui ta väidetud asjaolus kahtleb, kuid vaatamata sellele kahtlusele võtab siiski ette varakäsutuse tegemise. Märkida tuleb sedagi, et siinkohal ei tule arutamisele nn viktimodogmaatilised seisukohad, mis asetavad te atud osa süüst petetule endale - kannatanu huvid ei ole vähem kaitsmisväärt seetõttu, et ta teatud osas võtab toimepanija poolt väidetud asjaolud kriitilise vaatluse alla. Samuti tuleb selgitada, et kuigi see ei oma tähendust eksimuse kui koosseisulise tunnuse seisukohalt, võib see teatud elualal tegutseva majandusorganisatsiooni seisukohalt piirata neile tekitatud kahju mõistet või täpsemalt, selle jaotust suhtes toimepanija-kannatanu. Nii sätestab võlaõigusseaduse § 139 lg 1, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud 6 või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 140 lg 1 täiendab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult mõistnud välja nö laenusumma süüdistatavalt täies ulatuses. Käeoleval juhul põhjendavad sellise otsustuse tegemist asjaolud, et kannatanu tegutses eraisikuna, et ta tundis eelnevalt ja seda just äritehingute pinnalt nii süüdistatavat kui ka väidetavat laenusaajat ja just neid faktoreid kasutas süüdistatav ära oma omakasuliste kuritegelike eesmärkide saavutamiseks.
6. Käesoleva kriminaalasja raames on tõstatatud vaidlus ka selles, et süüdistatav ei ole saanud varalist kasu e. sularaha ei ole kannatanu temale üle andnud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult tulnud järeldusele, et selline süüdistatava väide on vale. Lepingu p-s 10.3 on fikseeritud, et raha 10 000 € on kätte saadud sularahas 12.03.
7. Vaidlust ei ole selles, et 12.03.2012 toimus kohtumine lepingu allkirjastamiseks G.O ja RL vahel. Mitte keegi ei väida, et samal päeval oleks kohtunud ka RL ja AŠ, et üldse saaks toimuda sularaha üleandmine. Olulisim on aga see, et G.O ei oleks kindlasti kirjutanud alla lepingule, milles on fikseeritud sularaha üleandmise toimumine, kui seda tegelikult ei oleks toimunud. Samuti oli laenusumma üleandmine sularahas vajalik just G.O-le, sest kui rahaliste vahendite liikumine oleks toimunud nö traditsioonilisel viisil pangaülekandega laenusaaja kontole, oleks varalise kasu saamine olnud G.O poolt välistatud.
8. Samuti ei pea kohtukolleegium usaldusväärseks süüdistatava väidet selles, et tema andis AŠ poolt allkirjastamata lepingu viimasele allkirjastamiseks ja sai selle allkirjastatult tagasi, mis omakorda aga tähendab süüdistatava väitel seda, et ta ei saanud ka kuidagi teada seda, et allkiri lepingul ei ole AŠ poolt isiklikult antud ja on võltsitud. Kohtukolleegium välistab sellise kaitseversiooni. Seda, et süüdistatav ei saanud väidetavalt kannatanult 10000 eurot sularaha, seda väidab süüdistatav ise. Kui uskuda süüdistatava versiooni, siis pidi ta andma laenulepingu, milles on üheselt kirjas, et sularaha 10000 eurot on 12.03.2012 üle antud, kuid millist summat tegelikkuses pole üle antud, kannatanule allkirjastamiseks. Sellist lepingut ei allkirjasta ükski terve mõistusega inimene, see ei ole eluliselt usutav, sest sisuliselt tähendab see seda, et laenuandja saab ilma raha tegelikult üle andmata sellele summale nõudeõiguse. Kuna kohtukolleegiumi hinnangul on vastuvaidlematult tõendatud, et RL andis G.O-le üle laenusumma lepingu allkirjastamisel e 12.03.2012 – sularahas laenusumma üleandmise fakt on tõendatud RL ja G.O endi allkirjadega lepingul, mis kinnitab sularaha üleandmise toimumist - ning arvestades, et G.O poolt sularaha saamise fakt ja seejärel AŠ-le lepingu allkirjastamiseks andmise fakt on üksteist välistavad asjaolud, siis on maakohus põhjendatult leidnud, et G.O oli teadlik sellest, et leping, millel on AŠ allkiri, on võltsitud dokument ning ta esitas selle eesmärgipäraselt RL-le, loomaks viimases väärarusaama, et lepingus märgitud asjaolud vastavad tõele. Ehk siis, kui G.O oleks sellise lepingu andnud allkirjastamiseks AŠ-le, keda on lepingus nimetatud laenusaaja esindajana ja kelle esindatava vara oli laenulepingu tagatiseks antud, oleks AŠ seda raha ka reaalselt nõudnud ja vastupidi, kui seda raha G.O, nagu ta ise väidab, tegelikult ei olnud, ei oleks AŠ lepingut sellisel kujul allkirjastanud. Samuti ei ole süüdistatav ega ka kaitsja suutnud kohtule anda ühtegi mõistlikku versiooni selle kohta, milline oli selles olukorras 7 AŠ huvi, kui lasi allkirjastada lepingu enda nimel kellelgi teisel e lasta oma allkirja võltsida.
9. Kohtukolleegium märgib, et maakohtu otsuse põhiosas esineb tõesti eksitav seisukoht, mis tegelikult on vastuolus maakohtu poolt põhiosas põhjendatult tehtud järeldusega, mille kohaselt esitas G.O kavatsetult RL-le võltsitud laenulepingu eesmärgiga kinnitada, et tal oli õigus OÜ M nimel RL-lt vastu võtta sularaha 10 000 €. Samas on sellele järeldusele eelnev lause, et G.O, olles teadlik, et OÜ M tegelikult ei soovi Laenulepinguga nr 1 RL-lt laenu saada, pidi teadma, et Laenulepingul nr 1 ei saa olla AŠ allkirja, eksitav ja vastuolus nii põhiosas tehtud lõpliku järeldusega, kui ka resolutiivosas tehtud järeldusega. Resolutiivosa on kooskõlas maakohtu põhjendatud järeldusega selles, et G.O tegutses kavatsetult. Kohtukolleegium kohaldab kohtuotsuse selguse ja ühetaolise arusaamise huvides ringkonnakohtule seadusega antud õigust maakohtu otsuse põhiosas teatud asjaolude väljajätmiseks KrMS prg 337 lg 1 p 3 alusel ning jätab oma otsusega maakohtu otsuse põhiosast välja lause, et G.O, olles teadlik, et OÜ M tegelikult ei soovi Laenulepinguga nr 1 RL-lt laenu saada, pidi teadma, et Laenulepingul nr 1 ei saa olla AŠ allkirja
10. Maakohus on mõistnud G.O-le eraldi karistused kelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise eest, mis kohtukolleegiumi hinnangul kujutab materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Miks maakohus leidis, et käesoleval juhul on tegemist kuritegude reaalkonkurentsiga, seda otsusest ei selgu. Kohtukolleegium on veendunud, et süüdistataval oli juba lepingut allkirjastades ja selles märgitud laenusumma kättesaamise hetkel tahtlus kolmanda lepingu osapoole, laenusaaja esindaja AŠ allkirja võltsimiseks, sest vastasel juhul ei oleks olnud mingit mõtet lepingu allkirjastamise ja selles toodud tingimustes kokkuleppimisel RL-ga. Üheselt on tõendatud fakt, et AŠ ja RL vahel tegelikku laenusuhet vaidlusaluse lepinguga ei tekkinud ja ei pidanudki tekkima, sest AŠ-l puudus soov laenu võtmiseks. Seega ei ole vaidlust selles, et kannatanu petmine ja seejärel võltsitud dokumendi kasutamine olid kantud ühisest tahtlusest. Riigikohus on oma otsuse nr 3-1-1-15-08 p-s 15 selgitanud järgmist. Arutataval juhul on võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine toimunud pärast kelmuse lõpuleviimist. Kelmus on lõpule viidud hetkest, mil kannatanule on tekkinud kahju - seega hetkest, mil varakäsutus on kaasa toonud kannatanu vara vähenemise ja toimepanija varalise seisundi vastavas osas suurenemise. Nimetatud asjaolu ei oma aga kohtukolleegiumi hinnangul määravat tähtsust küsimuses, kas tegemist on teoühtsuse mõttes ühe või mitme teoga. G.O-le karistusõiguslikult etteheidetav kelmus ja võltsitud dokumendi kasutamine, olenemata sellest, et need osateod ei ole 8 ajalis-ruumilises tähenduses lähedased, kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtse t käitumist. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada G.O-le

prg-de 209 lg 2 p 1 ja 345 lg 1 järgi eraldi karistuste mõistmise ja

prg 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas ning mõista nimetatud kuritegude eest karistus

prg 63 lg 1 järgi. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-dest 3 ja 4; prg 338 p-st 2 ja prg 340 lg 1 p-st 4, tühistab kohtukolleegium maakohtu o tsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse ning muudab maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja teatud asjaolu. 9