Obsah (4)

§ 113§ 68§ 115§ 57

1-11-6462 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-6462 (10240106819) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 113

järgi isikukood: XXX, XXX varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata tõkend: viibib vahi all alates 24.12.2010 Kaitsja Mihhail Firsov kokkuleppel Kohtuistungi toimumise aeg

1. veebruar 2012 RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 4, 340 lg 2 p 4 tühistada Viru Maakohtu
2. oktoobri 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-6462 osaliselt, see on A.M-ile mõistetud karistuse osas. Mõista A.M-i karistuseks

§ 113järgi 7 aastat vangistust.

Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata. A.M-i kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

1. märtsil 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. märtsist
3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
4. märtsist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 06.10.2011 otsusega tunnistati A.M süüdi

§ 113

järgi ning karistati 10-aastase vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 24.12.2010 kuni 06.10.2011 karistusaja hulka ja karistusaega hakati arvestama alates vahi alla võtmisest 24.12.2010. Maakohus arutas A.M-ile

§ 113

järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles alkoholijoobes, 24.12.2010 kella 18.05 paiku oma korteris asukohaga XXX , Sonda alevik, Sonda vald, Ida-Virumaa, ühise alkoholitarvitamise ajal tekkinud tüli käigus tapmise eesmärgil haaras laualt noa ning lõi vastas istuvat A.V. noaga vasakpoolse rinna piirkonda, millega tekitas talle rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool rindkere eespinnal südame vigastusega, s.o eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel A.V. suri. A.M tunnistas end maakohtus osaliselt süüdi, andes kohtuliku arutamise käigus ütlusi, et ta tõesti lõi kannatanut noaga süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Maakohus, hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid (sündmuskoha ja asitõendi vaatlusprotokolle, surnu kohtuarstlikku ekspertiisiakti, DNA ekspertiisiakti ning tunnistajate ja süüdistatava ütlusi) nende kogumis, leidis, et A.M-ile esitatud süüdistus leidis tõendamist. Maakohus andis hinnangu ka süüdistatava ütlustele, mille kohaselt lõi ta kannatanut noaga äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas kannatanu solvang. Sisuliselt väitis süüdistatav, et tema tegu tuleks kvalifitseerida

§ 113asemel § 115 järgi provotseeritud tapmisena.

Maakohus leidis, et käesoleval juhul ei leidnud tõendamist, et süüdistatav oleks teo toimepanemise ajal viibinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Seejuures leidis maakohus, et äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi sedastamiseks ei piisa süüdistatava konstateeringust, et kannatanu sõnad olid talle ebameeldivad ja solvavad. Käesoleval juhul tuvastas maakohus, et tapmisele eelnes rahulik ühine jooming ja kannatanu käitumine ei olnud selline, mis võinuks tekitada süüdistatava hinges emotsionaalset pinget. Ka pärast teo toimepanemist käitus süüdistatav rahulikult ja mõistlikult – jäi kohale, kutsus telefoniga kiirabi ja politsei ja teatas, et ta tappis inimese. Maakohus leidis, et süüdistatav viibis tavalises 2 alkoholijoobeseisundis, mille tõttu oli tema võime hoida agressiooni kontrolli all häiritud. Agressioonitunnet võis suurendada ka asjaolu, et kannatanu viibis süüdistatava kodus ja tarvitas süüdistatavale kuuluvat alkoholi ja sõi süüdistatavale kuuluvat sööki. Sellises olukorras võib kannatanu iga kergemeelne ebameeldiv sõna vallandada süüdistatava psüühikas agressiooni. Sel juhul ei ole maakohtu hinnangul aga alust rääkida äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundist

§ 115

mõttes, vaid tegemist on tapmisega

§ 113mõttes, mis on toime pandud alkoholijoobes.

Eeltoodust lähtuvalt leidis maakohus, et süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 113järgi.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus

§-st 56 ning arvestas A.M-i karistust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus võttis arvesse ka seda, et süüdistatav pani raske kuriteo toime kannatanu suhtes, kes oli invaliid ja kelle enesekaitsevõime oli seega kehvem. Samas arvestas maakohus, et kannatanu oli osaliselt ise viinud ennast olukorda, kus tema reaktsioonid võisid alkoholi mõjust tingituna olla täiendavalt häiritud. Lisaks võttis maakohus arvesse süüdistatava käitumist pärast teo toimepanemist – süüdistatav jäi sündmuskohale ja kutsus politsei ning kiirabi. Veel arvestas maakohus, et süüdistatavat ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud, tegemist on lese ja pensionäriga. Eeltoodud asjaoludel asus maakohus seisukohale, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega keskmisest määrast veidi väiksemas määras – 10-aastase vangistusega. Seejuures leidis maakohus, et mõistetav 10-aastane vangistus ei ole oluliselt rangem kui prokuröri taotletud 8-aastane vangistus. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada A.M süüdi

§ 115järgi ning vähendada mõistetud karistust.

Kaitsja juhib tähelepanu A.M-i poolt maakohtus antud ütlustele, mille kohaselt hakkas kannatanu alkoholitarbimise käigus teda solvama, öeldes, et venelased on okupandid, okupeerisid kogu Eesti, kõiki teid tuleb maha lüüa. Kannatanu ütlused solvasid A.M, kes oli tugevalt erutatud. Seejärel A.V. tõukas A.M käega õlga ning sirutas käe justkui noa järele. Kannatanu hakkas istuma, kuid A.M jõudis enne noa haarata ning lõi sellega kannatanut. Mõistes, et ta tegi midagi halba, kutsus ta ise kohale politsei ja kiirabi. Kaitsja ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et kannatanu A.V. ei olnud üldiselt agressiivne või vaenulikult häälestatud teisest rahvusest inimeste suhtes. Antud maakohtu järeldus tugineb tunnistajate ja kannatanu A.V. ütlustele, kusjuures tunnistajate N.K. ning V.S. ütlused tunnistas maakohus osaliselt ebausaldusväärseteks. Kannatanu A.V. tunnistas, et pärast ajateenistust kannatas tema poeg psüühiliste tervishäirete all ning viimasel ajal oli ta depressioonis, kuna elas üksi. Kaitsja leiab, et kohtu antud järeldus on tehtud mitte konkreetsetele tõenditele tuginedes, vaid loogiliselt järeldades. Kaitsja leiab, et esmajärjekorras peaks kohus tuginema A.M-i ütlustele. Hinnates A.M-i tunnistusi tervikuna, leiab kaitsja, et puudub alus neid mitte usaldada, kuna ei saa kinnitada, et tal on kavatsus vabastada end vastutusest toimepandu eest. Kaitsja leiab, et kannatanu ise provotseeris oma tegevusega vägivalla ja solvangute näol A.M, kes tegutses äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Seejuures ei pea paika maakohtu arvamus, et tapmisele eelnes rahulik koosjoomine ning kannatanu käitumine ei olnud selline, mis oleks võinud esile kutsuda A.M-i hinges emotsionaalseid pingeid. Kohtu sellekohane 3 seisukoht ei tugine konkreetsetele tõenditele. Kaitsja leiab, et järelikult tuleb A.M-i poolt toimepandu kvalifitseerida mitte

§ 113

, vaid

§ 115järgi kui provotseeritud tapmine.

Kaitsja leiab, et maakohtu poolt tuvastatud karistust kergendav asjaolu, s.o süü ülestunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus, ei avaldanud karistuse suurusele mõju. Samuti jättis maakohus kergendava asjaoluna

§ 57

lg 1 p 6 mõttes arvesse võtmata kannatanu poolt süüdistatava solvamise kui õigusvastase käitumise. Samuti ei andnud maakohus mingisugust hinnangut asjaoludele, et A.M pole varem kohtulikult karistatud ja ta pole väärtegusid toime pannud. Pärast juhtunut kutsus ta ise politsei ja kiirabi ja ootas neid koha peal. A.M ei takistanud asjas tõe kindlakstegemist, mis viitab kaitsja hinnangul sellele, et eripreventiivsetel eesmärkidel puudub alus niivõrd range karistuse määramiseks ning maakohus oleks võinud karistuse määramisel lähtuda mitte karistuse keskmisest, vaid alammäärast. Samuti ei saa kaitsja nõustuda maakohtu väitega, et kümneaastane vanglakaristus ei ole oluliselt rangem kui kaheksaaastane vanglakaristus, mida taotles prokurör. Kaks aastat omab kaitsja arvates vaieldamatult suurt tähtsust, arvestades A.M-i vanust ja tervislikku seisundit. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus A.M-i süüditunnistamises

§ 113järgi on on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu.

Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Viru Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja apellatsioonis taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt A.M-i süüditunnistamist

§ 115järgi.

Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud A.M-ile esitatud süüdistust

§ 113järgi ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Küll aga leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele A.M-ile mõistetud karistuse osas selle mittevastavuse tõttu süüdimõistetu isikule. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 24. detsembril 2010 lõi A.M A.V. t noaga vasakule rinna piirkonda, millega tekitas kannatanule rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool rindkere eespinnal südame vigastusega. Saadud vigastuse tagajärjel saabus kannatanu surm. 4 Süüdistatava kaitsja vaidlustab kohtuotsuse põhjendusel, et tema arvates tegutses süüdistatav A.V. t noaga lüües äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas A.V. poolne solvang A.M-i aadressil. Eeltoodust tulenevalt taotlebki kaitsja A.M-i käitumise kvalifitseerimist

§ 115järgi.

Ringkonnakohus kaitsja taolise taotlusega ei nõustu.

§ 115

näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Seega on nimetatud süüteokoosseisu kandvaks mõtteks lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu ning tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele.

§ 115

objektiivse külje jaatamiseks on vajalik tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Seejuures tuleb ka tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et

1. detsembril 2010 õhtul tarvitasid A.M, A.V. , N.K. ja V.S. koos alkoholi. N.K. i ütluste kohaselt tarvitasid nad tõepoolest
2. detsembril 2010 A.M-i korteris alkoholi. Ajal, kui tema viibis A.M-i korteris, mingit tüli seltskonnas viibinute vahel ei olnud ning olukord oli normaalne. N.K. i väidete kohaselt tundsid seltskonnas viibinud üksteist juba pikemat aega ning olid varsemalt korduvalt koos ka alkoholi tarvitanud. Toimunud alkoholitarvitamiste käigus ei ole kunagi nende vahel tülisid olnud. Rahvuslikel teemadel alkoholitarbimise käigus ei räägitud üldse ning nimetatud teemal ei vesteldud ka
3. detsembril
4. Teisest rahvusest inimestesse suhtus A.V. normaalselt ning N.K. i ütluste kohaselt kinnitas A.V. talle, et pigem sõbrustab ta venelaste kui eestlastega. Nii A.M kui ka A.V. olid alkoholijoobes rahulikud ning jäid tavaliselt joobes olles magama. V.S. andis kohtuistungil sarnaseid ütlusi N.K. iga. Tunnistajate ütluste kohaselt ajal kui tema viibis A.M-i korteris, seltskonnas viibinute vahel mingit tüli ei olnud ja kõik oli rahulik. Tunnistaja väidete kohaselt olid nad ka varasemalt sama seltskonnaga koos alkoholi tarvitanud ja alati on kõik olnud rahulik ning keegi ei ole kedagi solvanud. A.V. t tundis tunnistaja alates lapsepõlvest. Rahvuslikul teemadel ei ole seltskonnas kunagi juttu olnud, seda enam, et A.V. suhtus teisest rahvusest inimestesse hästi. Rahvuslikel teemadel oli juttu vaid siis, kui meenutati sõjaväes viibimise aega. Ka
5. detsembril 2010 ei olnud juttu rahvuslikel teemadel. V.S. ütluste kohaselt keegi seltskonnas kedagi ei solvanud ja taolist asja ei olnud neil seltskonnas ka varem juhtunud. Kannatanu A.V. ütluste kohaselt ta A.V. surma saabumise asjaolude kohta teavet ei oma. A.V. väidete kohaselt oli tema poeg A.V. pärast Nõukogude Armeest tagasi saabudes närviline, kuid viimastel aastatel oli ta palju rahulikum. A.V. suhtumine teisest rahvusest inimestesse oli hea. A.V. ütluste kohaselt sõbrustaski A.V. rohkem vene rahvusest inimestega. Seega on N.K. ja V.S. taolise solvangu lausumist A.V. poolt eitanud. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et rahvuslikel teemadel nende seltskonnas kunagi juttu ei olnud ja ei olnud ka
6. detsembril
7. 5 Eeltoodud tunnistajate ütlustele tuginedes leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis annaksid alust tõsikindlaks väiteks nagu oleks A.V.
8. detsembril 2010 A.M solvanud rahvuslikul pinnal, nimetades teda okupandiks. Taolise solvangu lausumine A.V. poolt pole ka eluliselt usutav. Nii tunnistajate kui ka süüdistatava enese väidete kohaselt, olid kõik seltskonnas viibinud isikud omavahel juba pikemat aega tuttavad ning olid koos ka alkoholi tarvitanud. Tunnistajad kinnitasid, et varsemalt ei ole nende vahel kunagi mingeid tülisid, ja seda ka rahvuslikul pinnal, olnud. Samuti kinnitasid tunnistajad, et A.V. suhtus vene rahvusest inimestesse hästi ning sõbrustas ja suhtles suuremas osas nimelt vene rahvusest inimestega. Ringkonnakohus leiab, arvestades A.V. sõbrasuhteid ja tihedat läbikäimist seltskonnas viibinud isikutega, kes kõik olid vene rahvusest, puudus A.V. l igasugune mõistusepärane põhjus nimetada kedagi neist okupandiks. Ülaltoodu alusel loeb ringkonnakohus ümberlükatuks G. Niktini väited, et ta lõi A.V. t noaga seepärast, et viimane nimetas teda okupandiks. A.M-i ütluste kohaselt tulid
9. detsembril 2010 õhtupoolikul tema poole A.V. , N.K. ja V.S. ning koos hakati alkoholi tarvitama. Alkoholi tarbimise käigus nimetas A.V. teda okupandiks ning rääkis kõik (venelased) on vaja ära tappa. Seltskonnas viibinud N.K. ja V.S. A.V. poolsele solvangule ei reageerinud. Tema aga tundis ennast tõsiselt solvatuna ja ärritus A.V. sellistest väidetest. A.V. teda konkreetselt vägivallaga ei ähvardanud, oli ainult jutt. A.M-i ütluste kohaselt tahtis A.V. pärast lausutud solvangut laualt nuga võtta, kuid kuna nuga oli talle lähemal, siis sai ta noa enda kätte. Prokuröri küsimusele, miks süüdistatav noa enda kätte võttis, vastas A.M „kuna ta (A.V. ) upitas noa järgi ja ta oleks võinud mind noaga lüüa, kui noa järgi upitas“. Miks ta arvas, et A.V. tahab teda noa lüüa, A.M kohtus mõistuspäraselt selgitada ei osanud. Pärast seda kui A.M oli noa enda kätte saanud, A.V. lükkas teda käega vastu õlga ning tema lõi noaga A.V. t. A.M-i ütluste kohaselt ringkonnakohtus toimus tema poolt A.V. löömine noaga umbes 1-1,5 minutit pärast seda, kui A.V. oli teda solvanud. A.M-i ütluste kohaselt tundis ta A.V. t alates 2007 aastast ja nad on ka varasemalt koos alkoholi tarbinud. Ühel korral on A.V. ka varem nimetanud teda okupandiks ja ka siis ta solvus ning lahkus seltskonnast. Isegi kui lähtuda A.M-i poolsest kaitseversioonist, mille kohaselt lõi ta A.V. t noaga tingituna A.V. poolsest solvangust, ei anna A.M-i taoline väide ringkonnakohtu arvates alust tema tegevuse kvalifitseerimiseks

§ 115

järgi.

§ 115

objektiivne teokoosseis eeldab, et süüdlane viibib tapmise toimepanemise ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis ning nimelt taoline ebatavaline emotsionaalne pinge viib tegevusele, mis vähesel määral allub süüdlase teadvusele ja tahtele. Ringkonnakohus leiab, et A.M, lähtudes temapoolsest kaitseversioonist, taolises seisundis ei viibinud. Esmalt ei saa ringkonnakohtu arvates väljendit „okupant“ pidada taoliseks solvanguks, mis oleks olnud A.M-ile niivõrd ootamatu ja solvav, et oleks temas vallandanud ebatavalise emotsionaalse pinge. Lähtudes A.M-i enese ütlustest oli A.V. teda ka varasemalt nimetanud okupandiks ning seega ei saanud A.V. taoline väide tulla A.M-ile kuidagi ootamatult. Samas ei saanud 6 ringkonnakohtu arvates taolise väljendi oletatav kasutamine A.V. poolt olla A.M-i jaoks solvav ja teda puudutav, sest A.M-i ütluste kohaselt on ta sündinud Eestis. Ringkonnakohus leiab, et A.M-i puhul ei ole alust rääkida ka ebatavalisest emotsionaalsest pingest, mis tal tekkis kaitseversiooni aluseks olevast solvamisest A.V. poolt. A.M on oma seisundit pärast A.V. poolset solvamist kirjeldanud kui ärritust. Vastates kaitsja küsimustele oma seisundi kohta on süüdistatav väitnud, et ta oli närvis ja ei saanud aru mida ta teeb. Prokuröri samasisulisele küsimusel vastates väidab A.M, et oli ärritunud, kuid mäletab kõike mida tegi. Ringkonnakohtu istungil väitis A.M, et pärast seda, kui A.V. oli teda nimetanud okupandiks, ta solvus. Ringkonnakohtu arvates, ei saa A.M-i poolset ärritust, solvumist samastada taolise emotsionaalse pingega, mis vähesel määral allub süüdlase teadvusele ja tahtele. Nimetatule viitavad otseselt A.M-i üksikasjalikud ütlused A.V. noaga löömise asjaolude kohta. Samas saab süüdistatava nimetatud ütlustest teha järelduse, et süüdistatav ei löönud A.V. t mitte tingituna kannatanu poolsest solvamisest, vaid seetõttu, et viimane oleks justkui soovinud laualt haarata nuga ja süüdistatavat rünnata. Ringkonnakohus leiab, et A.M-i tegevust vallandavaks teguriks ei olnud kannatanu poolne provokatiivne käitumine, vaid alkoholijoobest tingitud A.V. poolse käitumise (soovis haarata nuga) mittemõistmine. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus A.M-i käitumise õigustatult kvalifitseerinud

§ 113järgi tahtliku tapmisena.

Samas väärivad kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited A.M-ile mõistetud karistuse vähendamise osas ringkonnakohtu arvates tähelepanu. Karistuse mõistmisel A.M-ile on maakohus õigesti hinnanud A.M-i süü suurust A.V. tapmise toimepanemisel ning õigustatult leidnud, et tema süü on suur, sest iga isiku surm on korvamatu. Ka on maakohus leidnud, et A.M-i suhtes esineb kergendav asjaolu süü puhtsüdamliku kahetsuse näol. Samas, analüüsides karistuse mõistmisel eripreventiivse eesmärgi (karistus, mis võiks välistada edaspidiselt süütegude toimepanemise) saavutamise võimalusi, on maakohus käsitlenud A.M-i isikut iseloomustavaid andmeid vaid formaalselt ning need ei kajastu G. Nikitile mõistetud karistuse määras. A.M on isikuks, kes on varsemalt kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Arvestades A.M-i vanust, viitab nimetatud asjaolu sellele, et süüdistatava näol on tegemist isikuga kes on orienteeritud õiguskuulekusele ning käesoleval juhul on tegemist pigem juhuliku ning asjaolude kokkulangemisest tingitud õigusvastase käitumisega süüdistatava poolt. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka kuriteo toimepanemise tehioludega. Ringkonnakohus arvestab asjaoluga, et A.M lõi süüdistatavat noaga vaid ühel korral, mis viitab tagajärje saabumise teatavale juhuslikkusele. Samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et A.M ei takistanud oma käitumisega tõe tuvastamist kriminaalasjas. A.M ise helistas nii kiirabisse kui ka politseitöötajatele ning teatas juhtunust. Ta ei lahkunud sündmuskohalt ega püüdnud sündmuskohal midagi muuta. 7 Ringkonnakohus, arvestades A.M-i suhtes esinevat karistust kergendavat asjaolu, tema poolt kuriteo toimepanemise esmakordsust ja tema käitumist pärast kuriteo toimepanemist, leiab, et A.M on võimalik karistada sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Paavo Randma