Obsah (4)

§ 384§ 199§ 418§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2017, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-14-1873 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Vaidlust

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu
2. augusti 2015 otsusega mõisteti D.D süüdi KarS § 122 järgi (esitatud süüdistuses osaliselt) ja karistati vangistusega 2 aastat. D.D mõisteti süüdi KarS § 121 järgi (esitatud süüdistuses osaliselt) ja karistati vangistusega 2 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti D.D-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetavat vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui D.D 2-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. Katseaja alguseks arvati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates
3. augustist 2015 ja kontrollnõuete täitmise aja algust alates kohtuotsuse jõustumisest (
4. märts 2016). Esitatud süüdistuses KarS §-de 121 ja 122 järgi mõisteti D.D osaliselt õigeks ja esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi menetlus

§ 199lg 1 p 2 alusel osaliselt lõpetati seoses aegumisega.

Ühtlasi mõisteti D.D-lt välja menetluskuludena sundraha 585 eurot, toimikust koopia tegemise kulu 0,45 eurot, tunnistajate kohtumenetlusest osavõtmisega seotud kulude katteks 85,27 eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulu katteks 2934,96 eurot (kokku 3606,68 eurot) riigituludesse.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
4. augusti
5. a otsus muutmata. Lisaks mõisteti D.D-lt menetluskuludena välja 400,80 eurot riigi õigusabi eest riigituludesse.
6. Riigikohtu
7. märtsi
8. a määrusega jäeti D.D kaitsja Otto Preemi kassatsioon menetlusse võtmata. Riigikohtu määrusega mõisteti D.D-lt menetluskuludena välja 192 eurot riigi õigusabi eest riigituludesse.
10. augustil 2016 esitas D.D kohtule avalduse, milles palus end väljamõistetud menetluskulude tasumisest vabastada või menetluskulusid oluliselt vähendada.
11. Tartu Maakohus jättis
12. septembri
13. a määrusega D.D avalduse puuduste tõttu käiguta ning tegi ettepaneku hiljemalt
14. septembriks
15. a esitada täiendavaid andmeid ja tõendeid. D.D esitas täiendavad tõendid
16. septembril
17. a.
18. Tartu Maakohus jättis
19. septembri
20. a määrusega D.D avalduse menetluskulude tasumisest vabastamiseks rahuldamata.
21. Tartu Ringkonnakohtu
22. oktoobri
23. a määrusega jäeti Tartu Maakohtu
24. septembri
25. a määrus muutmata ning D.D määruskaebus rahuldamata.
27. veebruaril
28. a esitas D.D kohtule uue avalduse, milles palus end väljamõistetud menetluskulude tasumisest vabastada.
29. Tartu Maakohus jättis
30. märtsi
31. a määrusega D.D avalduse menetluskulude tasumisest vabastamiseks rahuldamata kokkuvõtlikult alljärgnevatel põhjustel. Kuigi on ilmnenud mõningad uued asjaolud seoses D.D tervisliku seisundiga, ei ole need asjaolud sedavõrd kaalukad, et tingiksid temale mõistetud menetluskulude tasumisest vabastamise. Tartu Maakohtu
32. augusti
33. a otsuse tegemisel oli kohtule juba teada, et Sotsiaalkindlustusameti
34. novembri
35. a otsusega tehti D.D kindlaks püsiv töövõimekaotus 50%. Süüdimõistetu
36. veebruaril
37. a esitatud avaldusele lisatud
38. veebruari
39. a Sotsiaalkindlusameti otsused tõendavad, et D.D on kindlaks tehtud püsiv töövõimekaotus 60% ja tuvastatud keskmine puue. Vaatamata asjaolule, et D.D-le on lisandunud puue ja mõnevõrra suurenenud tema töövõimekaotus, ei ole selle kaasnev sissetulekute väiksus kohtu arvates uus asjaolu, mis poleks menetluskulude väljamõistmise ajal olnud kohtule teada või on ilmnenud hiljem. Kohtule oli kohtuotsuse tegemise ajal teada, et D.D on töövõimetuspensionär ning ta ei tööta. Samuti oli teada, et D.D on palju lapsi, kelle ülalpidamiskohustus tal seadusest tulenevalt on. Menetluskulude tasumine ei takista D.D õiguskuulekat elu. Kuigi D.D tervislik olukord on mõnevõrra halvenenud, on tal säilinud töövõime ulatust arvestades võimalik siiski töötada ning seeläbi oma majanduslikku olukorda parandada. Kinnistusraamatu andmetel kuulub D.D-le kaks korteriomandit, mida ta kasutab üksinda. Kohtule ei ole teada, et selles osas oleks muudatusi toimunud. D.D olukorras on mitme eluaseme ülalpidamine ebamõistlik. Korteriomanditele on seatud keelumärge ja süüdimõistetu iseseisvalt neid käsutada ei saa. Samas täitemenetluse käigus korteriomandeid või vähemalt ühte neist võõrandades on võimalik D.D rahalisi kohustusi vähendada.
40. D.D vaidlustas maakohtu määruse ja taotleb teha uus määrus, millega rahuldada tema taotlus menetluskulude tasumisest vabastamiseks. Määruskaebuse argumendid on lühidalt kokkuvõetult järgmised. Määruskaebuse esitaja kirjeldab ekspertarst A. Tellmanni poolt kindlaks tehtud D.D tervislikku seisundit. Lisaks selgitab D.D, et tema vasak käsi on domineeriv ja sellega tööd teha ei saa, sest valud on ööpäevaringsed. D.D ei ole suuteline kaua ühes asendis olema ja peab vahetama kaelaortoosi vähemalt kahe kuu tagant. Toiduraha ei jätku ja ka ravimeid pole võimalik osta, sest valuvaigistid, mis võiks aidata, on väga kallid. Olemasolev korter on üheksa lapse omandis ja nende pärand. Resotsialiseerumise oht on juba peaaegu teoks saanud ja vaesus võib ohustada D.D seaduskuuleka elu juurde jäämist. Esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi lõpetati menetlus aegumisega, kuigi D.D abikaasa ütles kohtus, et D.D pole teda kunagi löönud. Tema ütluste alusel oleks tulnud menetlus lõpetada mitte aegumisega, vaid D.D õigeks mõistmisega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
41. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja D.D kaebusega, leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 12.

§ 418

lg 1 järgi süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik võib määrusega loobuda rahalise karistuse täitmisele pööramisest, kui: 1) süüdimõistetut on karistatud vangistusega teises kriminaalasjas ja vangistus on pööratud täitmisele; 2) rahalise karistuse täideviimine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist; 3) esinevad käesoleva seadustiku §-s 416 sätestatud asjaolud.

§ 418

lg 2 kohaselt võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel täitmiskohtunik loobuda ka süüdimõistetult menetluskulude sissenõudmisest. Maakohus on õigesti viidanud

§ 418

lg 1 p 2 toodud alusele, mis võiks antud juhul ainsana kõne alla tulla – rahalise karistuse täitmisele pööramisest võib loobuda juhul, kui rahalise karistuse täideviimine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. 13. Ringkonnakohus, juhindudes

§ 418

ja arvestades määruskaebuses toodud argumente, leiab, et D.D-lt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks puudub alus, sh ei ole praegusel juhul põhjust rääkida ka

§ 418

lg 1 p-s 2 sätestatud alusest, s.o süüdimõistetu resotsialiseerumise ohustamisest. Süüdimõistetu resotsialiseerumise all tuleb mõista asjaolusid, mis on saanud kohtumenetluse pooltele ja kohtule teatavaks kohtuotsuse jõustumise järgselt või mis on uute asjaoluna ilmnenud alles pärast kohtuotsuse jõustumist (Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne 2012, lk 957). Maakohus on õigesti leidnud, et D.D kirjeldab kaebuses enda kehva tervislikku seisundit, aga see oli teada juba kriminaalmenetluse ajal. Samuti oli kohtuotsuse tegemise ajal teada, et D.D on palju lapsi, ta on töövõimetuspensionär ning ta ei tööta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaatamata asjaolule, et süüdimõistetu töövõimekaotus on langenud kohtuotsuse jõustumise järgselt 50%lt 60%-le ja lisandunud keskmine puue, ei anna see alust menetluskulude sissenõudmisest loobumiseks, sest osa töövõimest on säilinud ja selles osas on võimalik süüdimõistetul jätkata töötamist. Nagu öeldud võiksid resotsialiseerumist ohustavate asjaoludena arvesse tulla üksnes asjaolud, millega kohtul ei olnud karistust mõistes võimalik arvestada, aga juba kohtuotsuse tegemise ajal oli teada D.D sissetulekute väiksus. Praegusel juhul ei tuvastanud selliseid asjaolusid maakohus ja ka määruskaebus ei lükka ümber I astme kohtu järeldusi. 14. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude tasumisest vabastamise otsustamisel ei oma tähtsust määruskaebuse esitaja väide selle kohta, et menetlus KarS § 121 järgi oleks tulnud lõpetada mitte aegumisega, vaid määruskaebuse esitaja õigeks mõistmisega tulenevalt D.D abikaasa ütlustest. Menetluskuludest vabastamise küsimuse lahendamise seisukohast on üksnes oluline, kas on lisandunud pärast kohtuotsuse jõustumist uusi asjaolusid, mis ohustaksid süüdimõistetu resotsialiseerumist. Apellatsioonikohus leiab, et vaatamata mõningate uute asjaolude ilmnemisele ei ole need piisavalt mõjuvad, et tingiksid menetluskulude tasumisest vabastamise. 15. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 390ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb D.D kaebus jätta rahuldamata.

/allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Aarne Sarjas