Obsah (11)

§ 63§ 68§ 2§ 4231§ 16§ 32§ 29§ 30§ 56§ 57§ 275

4-19-4300 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. september 2019, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-19-4300 (233019003666) Väärteoprotokolli number AB150

§ 63

lg 1 alusel karistada F.M toimepandud väärtegude eest raskeimat karistust sisaldava seadusesätte alusel, s.o LS § 201 lg 2 järgi arestiga 23 (kakskümmend kolm) päeva.

§ 68

lg 2 ja VTMS § 44 lg 1, 3 alusel arvestada F.M-i kinnipidamine alates 12.08.2019 kell 11.15 kuni 13.08.2019 kell 14.15 (24-le tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti), tema karistusaja hulka, määrates ärakandmata karistuseks 22 (kakskümmend kaks) päeva aresti. VTMS § 205 lg 3 alusel lugeda aresti kandmise alguseks F.M-i arestimajja saabumise aeg. VTMS § 205 lg 2 alusel määrata, et F.M on kohustatud ilmuma aresti kandmiseks Politsei- ja Piirivalveameti elukohajärgse politseijaoskonna arestikambrisse 10 (kümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Mitteilmumise korral kohaldada F.M-i sundtoomist arestimajja karistuse kandmiseks. Asitõendiks olev CD-plaat jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel väärteoasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule Narva kohtumaja kaudu 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast, s.o 04.09.

1. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata soovist kasutada apellatsiooniõigust, vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav alates 07.10.
2. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil otsus on kohtumenetluse pooltele maakohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Menetluse käik
3. Väärteoprotokollis AB1509612 (tl 10) oleva väärteo kirjelduse kohaselt juhtis F.M mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt LS § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud 02.06.
4. Juhtis mootorsõidukit, mis ei ole kehtestatud korras ümberregistreeritud. Seega pani menetlusalune isik toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 201 lg 2 ja § 203 järgi.
5. Vastavalt isiku kinnipidamise protokollile (tl 7) peeti F.M kinni 12.08.2019 kell 11:15 VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel. Ida Politseiprefektuur edastas väärteoasja järgmisel päeval kohtusse karistuse määramiseks.
6. Kohus kuulas 27.08.2019 toimunud kohtuistungil üle menetlusaluse isiku ja tunnistaja I S ning avaldas dokumentaalsed tõendid. Kohtus ei olnud vaidlust tõendite, teo toimepanemise ega süüküsimuse üle. II. Kohtu põhjendused 4.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

1. Kohus, uurinud vahetult asjas kogutud tõendeid ja hinnanud neid siseveendumuse kohaselt kogumis, on seisukohal, et F.M pani toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 201 lg 2 ja § 203 järgi ning teda tuleb selle eest karistada. Väärteokoosseis
2. Väärteoprotokollis heidetakse F.M-ile ette LS § 201 lg 2 ja § 203 alusel seda, et ta juhtis 12.08.2019 kella 11:15 ajal Narvas, Gerassimovi tänaval maja nr 16 lähistel mootorsõidukit Alfa 2 Romeo 159 Soome reg nr-ga xxx, omamata mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt LS § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud 02.06.
3. Samuti süüdistatakse teda selles, et üksiti juhtis ta mootorsõidukit, mis ei olnud kehtestatud korras ümberregistreeritud.
4. LS § 201 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt ning § 201 lg 2 näeb ette vastutuse sama teo eest isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud. LS § 203 näeb ette vastutuse kehtestatud korras registreerimata või ümberregistreerimata mootorsõiduki või maastikusõiduki juhtimise eest.
5. Asjas ei ole olnud vaidlust, et F.M pani väärteosüüdistuses nimetatud teod toime. Ta tunnistas end ise selgelt süüdi. Süüdistust kinnitavad ka muud asjas kogutud tõendid.
6. F.M-i süüd LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos tõendavad esmalt tema ütlused, mille kohaselt kõik oli täpselt nii, nagu väärteoprotokollis ja selles esitatud süüdistuses kirjas. F.M kinnitas (tl 44-45), et ta teab, et tal ei ole juhtimisõigust, teda on varem ka juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest karistatud, ta on selle eest olnud ka kinnipidamiskohas ja teab, et see on vale. 12.08.2019 oli tema elukaaslasel vaja Narva linnas lahutusega seoses asju ajada ja seetõttu ta siiski sõidutas teda oma venna autoga. Miks nad ei kasutanud asjaajamiseks taksot, ühistransporti või ei käinud jala, ei osanud ta kohtule seletada; juhtimisõigust pole tal kunagi olnud. Seda, et ta tol päeval süüdistuses nimetatud ajal ja kohas sõidukit juhtis, kinnitas lisaks menetlusaluse isiku enda ütlustele ka politseiametnikust tunnistaja I S oma ülekuulamisel (tl 43-44). Tunnistaja ütlusi kinnitab omakorda politseiauto pardakaamera salvestus CD-l (ümbrikus tl 26). Seda, et F.M pole kunagi juhilube/juhtimisõigust olnud ja et teda on kõrvaldatud 02.06.2018 varemgi sarnastel asjaoludel autoroolist, kinnitavad lisaks tema enda ütlustele dokumentaalsed tõendid – maanteeameti andmestiku väljatrükk (tl 9), Viru Maakohtu 07.06.2019 kohtuotsus väärteoasjas nr 4-18-2957 (tl 16-17) ja nimetatud väärteosündmusega seoses 02.06.2018 Ida Prefektuuri poolt tehtud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tl 36).
7. Eelnimetatuga üheselt tõendatud, et F.M juhtis mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta, kusjuures teda oli varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Selline tegevus vastab LS § 201 lg 2 tunnustele. F.M, teades täielikult, mida ta teeb, ja omamata seaduse rikkumiseks mingeid adekvaatseid põhjendusi, pani teo toime otsese tahtlusega. Ta tahtis juhtida sõidukit juhtimisõiguseta ja seda ta ka tegi.
8. Seejuures kaalus kohus sedagi, kas sõiduki juhtimine võib F.M-i puhul vastata ka

§-s 4231 nimetatud kuriteo tunnustele, milleks on sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt. Nagu nähtub F.M-i karistusregistri õiendist (tl 23-25) ja Viru Maakohtu 14.06.2016 otsusest (tl 20-22), karistati teda

§ 4231

alusel 14.06.2016 otsusega mootorsõiduki juhtimise eest 13.10.2015, 22.11.2015, 02.12.2015 ja 17.01.2016 ning 08.10.2015 otsusega mootorsõiduki juhtimise eest 17.07.2015 samuti juhtimisõiguseta. Lisaks on teda karistatud samasuguse tegevuse eest väärteokorras näiteks järgmiselt – 24.03.2017 otsusega 17.05.2017 teo eest, 22.07.2015 otsusega 27.06.2017 teo eest ja 07.06.2018 otsusega 02.06.2018 teo eest. Kohus jõudis siiski järeldusele, et kuigi juhtimisõiguseta sõiduki juhtimine paistab olevat osa F.M-i elustiilist, ei saa täie kindlusega väita, et 12.08.2019 juhtum kuuluks kindlasse püsivasse süsteemi. F.M ise ütles kohtuistungil nii: „Hoidsin ennast vaos kõigest jõust terve aasta, et ma saaksin autokooli minna, aga ei õnnestunud.“ Ta selgitas, et tahtis 12.08.2019 elukaaslast aidata ning sõitis teadlikult väga aeglaselt, et mitte olla ohtlik. Viimasest juhtimisõigusega sõitmisest oli selleks ajaks möödas üle aasta ja kahe kuu. Puuduvad tõendid, mis võimaldaks ümber lükata F.M-i väidet, et vahepealsel ajal oli ta tahe suunatud kindlalt 3 sellele, et edaspidi sõita vaid siis, kui tal on juba juhiload, aga soov elukaaslast aidata kallutas ta sellest plaanist kõrvale. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda kõike arvestades tuleb asuda seisukohale, et 12.08.2019 sõit oli üksikjuhus ja kvalifitseeritav LS § 201 järgi, aga mitte osa süsteemist.

1. F.M-i süüd LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos tõendavad esmalt tema ütlused, mille kohaselt kõik oli täpselt nii, nagu väärteoprotokollis ja selles esitatud süüdistuses kirjas. Ta ütles, et sõiduk kuulus tema vennale S K ja kuna auto pidi lõpuks müüdama üldse edasi kolmandale isikule, siis tema vend seda enda nimele ümber ei registreerinudki. Seda, et F.M juhitud sõiduk oli 12.08 kinnipidamise ajal ümberregistreerimata, kinnitas ülekuulamisel ka politseiametnikust tunnistaja I S , kelle sõnul kontrollisid nad paarilisega kinnipidamisel, et F.M-i juhitud sõiduk oli ettenähtud korras registreerimata ja seda ei eitanud ka F.M, esitades sõiduki dokumendina soomekeelse sõiduki registreerimistunnistuse. Sama kinnitas ka F.M oma ütlustes ja eelnevat kinnitab ka kõnealune soomekeelne dokument, mis on toimikus (tl 5, tõlge tl 56) ja millest nähtub, et Narvas elav S K ostis sõiduki Soome reg nr-ga xxx 23.06.2019 J H.
2. LS § 76 näeb ette, et mootorsõiduk peab olema kehtestatud korras registreeritud ning tal peab olema riiklikud registreerimismärgid, kusjuures tuleb liikluses kasutatav mootorsõiduk registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist; registreerimine on toiming, millega Maanteeamet kannab Eestis kasutusele võetava ja nõuetele vastava mootorsõiduki ning sellega seotud isikute andmed liiklusregistrisse. Käesoleval juhul ei ole vaidlust ja on eelmainitud tõenditega tõendatud, et sõiduk ei olnud liiklusregistris registreeritud ja sellel polnud riiklikku registreerimismärki, kuigi see oli võetud kasutusele Eestis ja seda juhtis antud korral Eestis F.M . LS § 203 näeb ette vastutuse kehtestatud korras ümberregistreerimata mootorsõiduki juhtimise eest ja täpselt sellise teo F.M toime panigi. Kohtu hinnangul pani ta ka selle teo toime otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 näeb ette, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu ja vähemalt möönab seda. Asjaolust, et F.M asus sihikindlalt juhtima venna autot, mida ta oli ise remontinud ja mis kandis soome registreerimismärki ning mille dokumentideks teadis ta olevat vaid soomekeelse registreerimistunnistuse, saab üheselt järeldada, et ta teadis, et sõiduk on Eestis kasutamiseks ümberregistreerimata. Seega ta vähemalt möönis rooli asudes seda, et sõiduk on seaduses ettenähtud korras ümberregistreerimata. 14. Eelnevaga on vastuvaidlematult leidnud tõendamist, et F.M-i tegevus vastab LS § 201 lg 2 ja § 203 objektiivsele sisule: ta juhtis vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust omamata mootorsõidukit, olles eelnevalt LS § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt 02.06.2018 kõrvaldatud, ning see juhitav mootorsõiduk ei olnud kehtestatud korras ümberregistreeritud. Ta pani mõlemad teod toime tahtlikult. 15.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatüki
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. F.M on süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinuna
3. a aprillis, oli ta teo ajal 34-aastane). Ei esine süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid, sealhulgas hädaseisundit (

§ 29

) ega kohustuste kollisiooni (

§ 30). 16.

Eeltoodud põhjustel on kohus veendunud, et F.M on pannud toime koosseisupärase, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 201 lg 2 ja § 203 järgi. Karistus

1. LS § 201 lg 2 sätestab sanktsioonina mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt 4 kõrvaldatud, rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Aresti saab määrata kuni 30 päeva.
2. LS § 203 sätestab sanktsioonina kehtestatud korras registreerimata või ümberregistreerimata mootorsõiduki või maastikusõiduki juhtimise eest rahatrahvi kuni 100 trahviühikut.
3. Kuna käesolevas asjas pani F.M LS § 201 lg 2 ja § 203 järgi kvalifitseeritavad teod toime ajas ja ruumis kattuva ehk sama tegevusega, siis kuulub kohaldamisele

§ 63

lg 1 - kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Järelikult tuleb karistus mõista LS § 201 lg-s 2 ettenähtud karistusraame silmas pidades. 20. Kohtuväline menetleja palus karistada F.M arestiga 28 päeva. F.M soovis, et kohus ei karistaks teda rangelt ning palus anda talle võimaluse teha üldkasulikku tööd. 21.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüd hinnates mõõdab kohus teo etteheidetavust ja tagajärje ebaõigust, arvestades samas süüdlase käitumist enne ja pärast tegu, kuriteo motiivi, eesmärki ja teos avalduvat negatiivset suhtumist normi. Süü suurust saavad mõjutada süüteoga seotud asjaolud.

1. Esmalt tuleb arvestada, et tegu on juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise raskema kvalifikatsiooniga. See tõdemus aitab valida lubatud karistuspiirides karistust, mis on proportsionaalne võrreldes kergema koosseisuga. LS § 201 lg 1 ei sätesta karistuse alammäära. LS § 201 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. LS § 201 lg 2 kohaselt karistatakse sama teo eest isiku poolt, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Karistuse mõistmisel raskema kvalifikatsiooni järgi peab silmas pidama, et mõistetav karistus ei saa olla ebaõiglaselt leebe võrreldes karistusega, mis on ette nähtud vähema rikkumise eest ehk LS § 201 lg 1 alusel.
2. Süüd hindamisel on oluline, mis asjaoludel, kus ja millal sõitmine toimus. F.M juhtis sõidukit Narva linnas ehk Eesti suuruselt kolmanda asula sees ning seda esmaspäevasel päeval pisut pärast kella 11 ennelõunal. Nagu ta ise ja tunnistaja oma ütlustes kinnitasid, oli autos kaassõitja – tema elukaaslane. Mainitud kellaaeg on just selline, millal inimesed ajavad linnas asju. Asudes sellises kohas ja sel ajal juhtima suurema ohu allikat, ilma et tal oleks selleks seaduses ette nähtud luba, seadis F.M ohtu mitte ainult enda ja oma lähedasest inimesest kaasreisija elu ja tervise, vaid ka kaasliiklejate ohutuse. Iseäranis suurt jultumust ja hoolimatust näitab see, et F.M tegi seda hoolimata sellest, et teda oli sarnase tegevuse eest korduvalt karistatud. See, et ühtegi õnnetust ei juhtunud, tuleneb pigem soodsast asjaolude kokkulangevusest. Juhtimisõigus ja juhiload ei ole vaid formaalsus. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on eksamite tegemine. See peaks garanteerima, et igal mootorsõiduki juhil oleks vajalik kogemus ja teadmised ning ta oleks teistele liikluses ohutu. F.M peaks teadma ja teabki, et tema puhul sellist ohutuse garantiid ei ole. Kohtu hinnangul on kõike eelnevat arvestades tema süü selle tahtliku teo toimepanemisel väga suur.
3. Hinnates süüdlase käitumist, arvestab kohus kahetsust, mis vähemalt selle väljendamise hetkel istungil tundus puhtsüdamlik (

§ 57

lg 3 järgi on see karistust kergendav asjaolu), ning mingil määral ka seda, et rikkumist toime pannes oli süüdlasel mõttes soov aidata oma sõbrannat. Kui see oleks olnud esimene kord juhtimisõiguseta sõita, võiks lugeda seda mõne teise mureliku noormehe puhul inimlikult mõistetavaks ühekordseks õnnetuseks. Antud juhul ei olnud aga tegemist ühekordse erandjuhuga, kus emotsioonide kütkes inimene end hetkeks unustab. 5 Kuigi kohus pidas antud juhul võimalikuks välistada süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise kuriteokoosseisu (otsuse p 12), on F.M-i varasem käitumine normidest niivõrd üleolev, et käesolev juhtum viitab harjumuslikule käitumismustrile.

1. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). F.M liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistused on kahtluseta seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta.
2. F.M on (lisaks muudele kehtivatele karistustele) kaks kehtivat kriminaalkaristust ja kolm kehtivat väärteokaristust juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest. Nagu nähtub F.M karistusregistri õiendist (tl 23-25) ja Viru Maakohtu 14.06.2016 otsusest (tl 20-22), karistati teda

§ 4231

alusel 14.06.2016 otsusega 13.10.2015, 22.11.2015, 02.12.2015 ja 17.01.2016 tegude eest ja 08.10.2015 otsusega 17.07.2015 teo eest ning LS § 201 alusel 24.03.2017 otsusega 17.05.2017 teo eest, 22.07.2015 otsusega 27.06.2017 teo eest ja 07.06.2018 otsusega 02.06.2018 teo eest. 27. Need pole tema ainukesed kuriteod ega väärteod. Nii näiteks on näha karistusandmetest, et 02.06.2018 ületas ta juhtimisõiguseta juhtides ka oluliselt lubatud sõidukiirust, kuna ta mõisteti süüdi ka LS § 227 järgi. Tegu on inimesega, kes rikub järjekindlalt liiklusseaduse nõudeid. Üleolekule kehtiva õiguse ja seda kehtestavate ametnike suhtes viitab ka asjaolu, et tal on muuhulgas kehtiv karistus

§ 275alusel (võimuesindaja solvamine).

1. Siiski võtab kohus arvesse seda, et vaatamata muidu keskmisest suuremale teosüüle (mille juures kohus arvestab ka teo toimepanemist tahtlikult) jäi väärteoga põhjustatud liiklusoht abstraktseks (ei põhjustatud liiklusohtlikku olukorda, takistatud liiklust ega seatud reaalsesse ohtu mõne inimese elu, tervist, vara või keskkonda; vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p 13). Samuti, nagu öeldud, pole alust eitada puhtsüdamlikku kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu.
2. Eelnevat arvestades määratleb kohus karistusliigi ja määra. Esmalt välistab kohus karistuste seast rahatrahvi. Arvestades süü suurust on kohtu hinnangul õige karistada F.M põhikaristusena arestiga kui raskeima karistusliigiga. Samuti poleks F.M-i karistamisel rahatrahviga mingit mõtet ega mõju, see on tema puhul täiesti sobimatu karistusliik. Nagu nähtub tema karistusregistri andmetest, on teda korduvalt rahatrahviga sarnase teo eest karistatud, aga kuna seda täita pole õnnestunud, on see tulnud hiljem asendada kohtus teiseliigilise karistusega. F.M pole töökohta ja see pole ka ime, arvestades, et tal on vaid 4 klassi haridust. Ka F.M ise ei maininud, et ta peaks seda karistust enda puhul täidetavaks ehk realistlikuks.
3. Seega on ainuvõimalik karistada F.M arestiga. Aresti võib määrata ühest kolmekümne päevani. Järelikult on karistuse keskmääraks 10-20 päeva aresti. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et arvestades F.M-i suurt süüd, mida ilmestab jultumus samaliigilise süüteo järjekindlal toimepanemisel, peab karistus olema selgelt üle keskmäära. Liiklussüüteoasjas nr 31-1-6-17 toonitas Riigikohus, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse üle sanktsiooni keskmise määra ka siis, kui tema süü on keskmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-03, p 5).
4. Praegusel juhul tuleb kohtu hinnangul pöörata tähelepanu ka sellele, millised on olnud F.M sarnase teo eest varem mõistetud karistused. Teda on karistatud väärteokorras rahatrahviga, mis on asendatud arestiga, ning kriminaalkorras vangistusega, mis on mõistetud kas tingimisi või asendatud üldkasuliku tööga. Viimane karistus sarnase teo eest määrati F.M-ile alles 2018.a juunis ja selleks oli 20 päeva aresti. On ilmne, et tookordne karistus ei avaldanud 6 piisavalt meeldejäävat mõju, seega peab olema seekordne karistus rangem. Teisalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja soovitud 28 päeva on siiski liialt maksimumilähedane. Kohus arvestab ka sellega, et esineb puhtsüdamlik kahetsus ja ei tekkinud vahetut ohtu liikluses. Kohtu hinnangul on sobiv ja mõõdukas karistus 23 päeva aresti.
5. Kohtuistungil taotles F.M karistuse asendamist üldkasuliku tööga. See pole võimalik. Esiteks leiab kohus, et karistus peab tekitama karistatava heaolus piisavat kadu, et see mõjuks adekvaatse retributsiooni ja hoiatusena. Karistus peab olema toimepandud rikkumisele õiglaseks reaktsiooniks ja loodetavasti motiveerima isikut edaspidi süütegudest hoiduma. Karistus peab viima süüaluse tema mugavustsoonist välja, aga ei tohi olla julm ega kiuslik. Kohtu hinnangul on aresti kandmine F.M-ile antud juhul vajalik kogemus. Oma järjekindla seadusi eirava käitumisega ja kangekaelse püüuga kippuda juhirooli, kuigi tal pole selleks õigust, ei ole F.M teeninud ära riigi paindlikkust selles küsimuses.
6. Samuti välistab kohus üldkasuliku töö määramise põhjusel, et F.M-ile samasuguse teo eest mõistetud vangistust ja aresti on korduvalt juba üldkasuliku tööga asendatud, aga ilmselgelt ei ole see asenduskaristus suutnud teda mõjutada. Ta on pärast seda istunud ikka ja jälle juhirooli.
7. Lisaks eripreventiivsete eesmärkide täitmisele on 23-päevase reaalse aresti kohaldamine õige ka üldpreventiivsest aspektist. Ühiskonnale tuleb anda signaal, et õiguskorras taunitakse süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Muud küsimused
8. F.M oli VTMS § 44 alusel kinni peetud alates 12.08.2019 kell 11.
9. Käesoleval juhul toimetas väärteoasja kohtuväline menetleja VTMS § 44 lg 2 p 3 kohaselt kinnipeetud isiku asja arutamiseks maakohtusse, sest ta oli toime pannud väärteo, kohtuväline menetleja pidas vajalikuks aresti kohaldamist ja selle kohta oli koostatud väärteoprotokoll. Kohus vabastas F.M seoses istungi edasilükkamisega kohtusaalis 13.08.2019 kell 14.15.

§ 68

lg 2 kohaselt tuleb 24 tunni ulatuses arvestada see kinnipidamise aeg karistusaja hulka, määrates ärakandmata karistuseks 22 (kakskümmend kaks) päeva aresti. 36. Rohkem lahendamata küsimusi, mille osas kohus peaks VTMS § 108 alusel käesolevas asjas seisukoha kujundama, ei ole. / / Heili Sepp Kohtunik 7