KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 09.10.
- a, Tallinn kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-13-5391 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Orvi Tali Kriminaalasi H.K ja S.R-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 09.07.
- a otsus Apellant S.R-i kaitsja Prokurör Anneli Lumiste S.R Süüdistatav, kelle huvides apellatsioon esitati Kaitsja Isikukood XXX; elukoht xxxxxxxxxx; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidusega; emakeel - vene keel; töökoht puudub; kriminaalkorras karistatud 8 korda, viimati Harju Maakohtu otsuse alusel KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 8-kuulise vangistusega, vabanes 02.11.
- a; kahtlustatavana kinni peetud: 20.02.2013, vahistatud alates 21.02.2013 Kadi Mägi RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 09.07.
- a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1
(3)ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohus mõistis 09.07.
- a otsusega S.R-i ja H.K süüdi KarS § 200 lg 2 punktide 4 ja 7 järgi ning karistas mõlemat 3-aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistusi 1/3 võrra, s.o 2 aastani. H.K-le mõistetud karistust suurendas kohus KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 13.09.2012 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse 8 kuud vangistust võrra. Kohus rahuldas osaliselt kannatanu X X tsiviilhagi, mõistes H.K-lt ning S.R-ilt solidaarselt kannatanule tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 1439 eurot. Samuti mõistis kohus S.R-ilt menetluskulude katteks välja 1248,45 eurot ning H.K-lt 1124,45 eurot. S.R ja H.K mõisteti süüdi selles, et nad, isikutena, kes on varem pannud toime röövimise, tungisid 11.12.2012.a kella 01:00 paiku Tallinnas, Sõpruse pst 3 ja Tulika 50 asuvate majade vahel kallale X Xle ja võtsid talt ära mobiiltelefoni iPhone 4S White 32GB, iPhone 5 16GB White, Tele 2 ja Simpeli stardipakette, mobiiltelefoni №kia 102 ning rahakoti, milles oli 600 eurot sularaha, IDkaart, pangakaart ja kliendikaardid kannatanu nimele.
- Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.R-i kaitsja, kes taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist S.R-ilt välja mõistetud kahjuhüvitise ja menetluskulude osas ning väljamõistetud kahjuhüvitise ja menetluskulude suuruse vähendamist. S.R-ilt välja mõistetud kahjuhüvitist vaidlustab kaitsja põhjendusega, et telefonid sai endale ja hakkas neid kasutama kaassüüdistatav H.K. S.R pole telefone oma kätte saanud ega neid ka maha müünud. Samuti pole tema saanud raha maha müüdud telefonide eest. S.R-ilt välja mõistetud menetluskulude ulatust vaidlustatakse apellatsioonis põhjendusega, et kohus pole KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvesse võttes kaalunud, kas on põhjust vabastada S.R osaliselt menetluskulude tasumisest või mitte. Kohus on asunud ainult seisukohale, et koheselt tasumine käib isikule üle jõu. Kohus pole analüüsinud tema varanduslikku seisu ega resotsialiseerumisväljavaateid. Kui S.R on kaks aastat vangistuses, kus ei ole võimalik töötada ja raha teenida, on võimatu eeldada, et ta suudaks ka ühe aasta jooksul hüvitada 1248,45 eurot. Seega jääks tekkiv võlgnevus talle vabanemisel tasuda, mis omakorda kindlasti halvendaks tema resotsialiseerumisväljavaateid.
- Esitatud vastuses leiab prokurör, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. S.R tunnistati süüdi röövimises, mille ta pani toime isikute grupis koos H.K-ga. Samas kuriteos süüdimõistetud isikud vastutavad kuriteoga tekitatud kahju eest solidaarselt. See, kui grupis toime pandud kuriteost on üks süüdistatavatest saanud rohkem kasu võrreldes teisega, ei oma kohtu jaoks kriminaalmenetluses tsiviilhagi otsustamisel tähendust. Kui süüdistatavad vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt, ei lahendata küsimust vastutuse jaotumisest kuuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes mitte kriminaalmenetluses, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses. Menetluskulude hüvitamise osas prokurör seisukohta avaldada ei soovinud, põhjendades seda sellega, et prokuratuuri ülesanne kohtumenetluses on KrMS § 30 kohaselt riikliku süüdistuse esindamine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust S.R-ilt V. Xle tekitatud varalise kahju katteks välja mõistetud hüvitise vähendamiseks. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid väiteid selle kohta, et kannatanu ei ole saanud kahju sellises 2
(3)ulatuses nagu maakohus on tuvastanud, vaid väidetakse, et telefonid sai endale H.K. Seega, hoolimata apellatsiooni taotluse sõnastusest („vähendada väljamõistetud tsiviilhagi suurust“) on apellant kohtukolleegiumi arusaama kohaselt vaidlustanud kahjuhüvitise väljamõistmist H.K-lt ja S.R-ilt solidaarselt ning on sisuliselt taotlenud telefonide äravõtmisega tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmist ainult H.K-lt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on igati põhjendatult mõistnud kahjuhüvitise kannatanu V. X kasuks välja H.K-lt ning S.R-ilt solidaarselt. Varaline kahju, mille eest kohus H.K-lt ja S.R-ilt hüvitise välja mõistis, tekkis V. Xl sellega, et talt võeti ära mitu mobiiltelefoni ja rahakott sularahaga. Kahju peab VÕS § 1043 kohaselt kahju hüvitama teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on seadusest tulenevalt oluline see, et kannatanu jäi kahju tekitaja süülise tegevuse tõttu mingitest esemetest ilma ja sai sellega kahju; tähtsust ei oma aga see, kes (ja kas üldse) selle teo tulemusel, millega kannatanule kahju tekitati, kasu sai. Maakohus on tuvastanud, et eespool nimetatud esemed võtsid ära ja tekitasid seega V. Xle kahju H.K ja S.R ühiselt: Sellele maakohtu seisukohale mingeid vastuargumente esitatud ei ole – S.R-i süüdimõistmist KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi ei ole apellatsioonis üldse vaidlustatud. VÕS § 137 lg 1 näeb ette, et kui kannatanule tekitatud sama kahju eest vastutavad mitu isikut, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Seega on maakohus põhjendatult mõistnud hüvitise V. Xle tekitatud varalise kahju eest välja H.K-lt ja S.R-ilt täies ulatuses solidaarselt ning mingit alust vähendada S.R-ilt välja mõistetavat kahjuhüvitist ei ole. 5. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks ka taotlust vähendada S.R-ilt välja mõistetavaid menetluskulusid (jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda). Esiteks tuleb nentida, et maakohus on otsusest nähtuvalt võtnud seisukoha küsimuses, kas süüdistatavad on võimelised menetluskulusid tasuma – kohus on otsustanud kohaldada KrMS § 180 lg-t 3, põhjendades ka seda, miks ta seda vajalikuks peab. KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud alternatiividest pidas kohus kohaseks menetluskulude osade kaupa tasumise võimaldamist. Asjaolu, et S.R viibib vanglas, ei anna alust pidada maakohtu valikut ebaõigeks. Vastavalt vangistusseaduse § 37 lg-le 1 on kinnipeetav reeglina kohustatud töötama. Sellest tulenevalt on kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.11.2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12) asutud seisukohale, et isiku vanglas viibimine ei anna automaatselt alust eeldada, et isikul ei ole ega teki võimalust vanglas töötamiseks. 6. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu otsuse muutmata. Sten Lind Meelika Aava Orvi Tali 3
(3)