1-09-6568 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- veebruar
- a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-6568 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Svetlana Talli Kriminaalasi R.H, G.I ja G.Z-i süüdistuses KarS § 118 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
- juuni
- a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja R.H kaitsja Sven Sillar, G.I kaitsja Jaan Lindmäe ja G.Z-i kaitsja Mare Lust Natalia Miilvee Prokurör Süüdistatav R.H XXX elukoht XXXXXXX XXXXXXXXX XXX XXX, ei tööta, karistatus puudub G.I XXX elukoht XXXXXXX XXXXXX XXX XXX-XX, ei tööta, varem 2 korda kohtu poolt karistatud, viimati 10.06.
- a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4,5 - § 202 lg 1 järgi 8 kuu vangistusega tingimisi katseajaga 2 aastat 6 kuud G.Z XXX elukoht XXXXXX XXXXXX X-XX, OÜ U. juhatuse esimees, Tallinna Linnakohtu 03.06.2003.a otsusega karistatud KarS § 424 järgi rahalise karistusega 10 000 krooni. Kaitsja RESOLUTSIOON Advokaat Talvi Vaske ja vandeadvokaadid Mare Lust ning Jaan Lindmäe Harju Maakohtu
- juuni
- a otsus R.H , G.I ja G.Z-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- veebruaril
- a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- juuni
- a otsusega üldmenetluses tunnistati R.H süüdi ja karistati KarS § 118 p 2 järgi 5 aasta vangistusega, millest KarS § 73 lg 1,2 alusel määrati koheselt ärakandmisele 4 kuud vangistust. Ülejäänud 4 aastat 8 kuud jäetakse tingimisi täitmisele pööramata 5 aastase katseajaga. Karistusest loeti kantuks 2 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus süüdimõistetu vanglasse saabumise aja. G.I tunnistati süüdi ja karistati KarS § 118 p 2 järgi 5 aasta vangistusega. Karistusest loeti kantuks 3 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus süüdimõistetu vanglasse saabumise aja. G.Z tunnistati süüdi ja karistati KarS § 118 p 2 järgi 5 aasta vangistusega, millest KarS § 73 lg 1,2 alusel määrati koheselt ärakandmisele 4 kuud vangistust. Ülejäänud 4 aastat 8 kuud jäetakse tingimisi täitmisele pööramata 5 aastase katseajaga. Karistusest loeti kantuks 2 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus süüdimõistetu vanglasse saabumise aja.
- R.H , G.I ja G.Z mõisteti süüdi KarS § 118 p 2 järgi selles, et nad kooskõlastatult ja ühiselt, olles eelnevalt telefoni teel R. S. kokkusaamise kokku leppinud ja võttes valu ning tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil kokkusaamisele kaasa puidust kaikad, saabusid autoga
- juunil
- a kella 22.40 paiku Tallinnas XXXXXXX XXXXX maja nr XX juurde ja kui R. S. kokkusaamiseks auto juurde jõudis, väljus autost esimesena G.I , kes ilma sõnagi lausumata hakkas R. S. kaikaga peksma vastu pead, käsi ja jalgu. Samal ajal väljusid autost R.H ja G.Z , kes peksmisega ühinesid, kusjuures R.H ja G.I peksid kannatanut puidust kaigastega vastu pead ning G.Z lõi peksmise käigus maha kukkunud ning ennast löökide eest kätega varjata püüdnud kannatanule kaikaga vastu jalgu kuni peksmisele sattus peale sündmuskohalt juhuslikult mööda jalutanud naisterahvas, keda märgates R.H , G.I ja G.Z peksmise lõpetasid ning autoga sündmuskohalt põgenesid. Peksmisega tekitati R. S. vasaku kiiruluu murd peaajupõrutuse ning põrutushaavadega peas, rindkere ja vasaku küünarliigese põrutus, põrutushaavad vasakul säärel ja vasakul küünarnukil, nahaalused verevalumid ja nahamarrastused kehatüvel ning jäsemetel. Peksmise tagajärjel saadud aju-kolju trauma püsitagajärjena tuvastati parema alajäseme funktsioonihäire neuroloogilise defitsiidiga, so alajäseme kerghalvatus, mille puhul on kohtumeditsiiniliselt tegemist raske kehalise haigusega. Seega panid R.H , G.I ja G.Z oma tegevusega toime raske tervisekahjustuse tekitamise, kuna tervisekahjustuse tekitamisega põhjustati kannatanu R. S. raske kehaline haigus.
- Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R.H, G.I ja G.Z-i kaitsjad, kes taotlevad süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ning kõikide süüdistatavate suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kõik kaitsjad on esitanud alternatiivse taotluse juhuks, kui ringkonnakohus süüdimõistvat kohtuotsust ei tühista. R.H G.Z-i kaitsjad taotlevad süüdistatavatele mõistetud karistuse täielikult täitmisele pööramata jätmist. G.I kaitsja 2
(7)taotleb alternatiivselt G.I süüditunnistamist KarS § 263 järgi. Apellantide põhiväited on järgmised. 3.1 R.H kaitsja leiab, et kohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna on tunnistanud R.H süüdi kohtukõlbmatule tõendile tuginedes. Maakohus tunnistas R.H süüdi vaid kannatanu ütluste alusel, sest tunnistaja L. S. ei suutnud konkreetselt tuvastada, et peksjateks olid süüdistatavad. Kaitsja möönab, et kohtuotsus võib küll rajaneda ühel tõendil, kuid sellisel juhul peab selle tõendi usaldusväärsust eriti põhjalikult kontrollima. Käesoleval juhul ei ole kannatanu ütlus usaldusväärne, sest kohtueelsel uurimisel on ta andnud ütlusi, mille kohaselt süüdistatavad lähenesid talle eestpoolt ja samal ajal sai ta selja tagant löögi pähe. Kaitsja hinnangul ei saanud sel juhul olla lööjaks üks süüdistatavatest. Kohtuistungil aga ütles kannatanu, et ei oska öelda kes teda esimesena lõi, sest kõik toimus üheaegselt. Küll aga kinnitas kannatanu, et esimesena lõi teda keegi süüdistatavatest. Kohtuistungil ei suutnud kannatanu selgitada, miks ta sellises olulise tähtsusega küsimuses on andnud kas kohtueelsel menetluses või kohtuistungil valeütlusi. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kohtul sellisel juhul tunnistada kannatanu ütlused kogumis ebausaldusväärseks, mis toob kaasa nende kohtukõlbmatuse. Juhul, kui kohus siiski tunnistab R.H süüdi, siis talle reaalselt ärakandmisele kuuluv karistus 3 kuud ja 28 päeva tuleb kaitsja hinnangul KrMS § 338 p 4 alusel tühistada. Kohus ei pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, et R.H ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Seega tegemist oli pigem juhusliku kuriteoga, mis omakorda annab tänase kriminaalpoliitika kohaselt aluse eelduseks, et vangistust ei ole otstarbekas täitmisele pöörata. Samas annab tingimisi mõistetud 5 aasta pikkune karistus sama pika katseajaga inimesele väga tõsise ja konkreetse signaali, et juhul, kui ta rikub tõsiselt ühiselureegleid, siis toob see vältimatult kaasa aastatepikkuse vangistuse. Šokivangistus tuleks määrata juhul, kui isik on talle varasemalt määratud tingimisi vangistuse edukalt läbinud, kuid on siiski pannud toime uue kuriteo. 3.2 G.I kaitsja leiab samuti, et kannatanu R. S. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta valetas kohtule. Maakohus on kohtuotsuses tuginenud kannatanu R. S. ütlustele vaatamata sellele, et kannatanu on kohtule valetanud. Kohus pole andnud hinnangut kannatanu ütlustele, milles kannatanu väidab, et tal pole olnud enne enda peksa saamist
- juunil
- a füüsilist konflikti korteriomaniku O. J., kelle juures ta elas. Pole vaidlust, et O. J. esitas politseile avalduse seoses kannatanu R. S. füüsilise vägivallaga
- juunil
- a enda suhtes toime pandud vägivalla suhtes. Antud kriminaalasi nr 08230109110 lõpetati menetluse tõendamatuse tõttu. Kaitsja peab hämmastavaks uurimisorganite erinevat suhtumist analoogsetesse konfliktsituatsioonidesse samal õhtul ja samas kohas, kus ühel juhul lõpetatakse alustatud kriminaalasi tõendamatuse tõttu, kuid teisel juhul peetakse piisavaks eeluurimise all olnud kannatanu ja tema elukaaslase ütlusi süüdistuse esitamiseks. Kannatanu oli alkoholijoobes ning tal oli olnud konflikt O. J.. Kohtuotsusest ei nähtu ühtegi argumenti, mis välistavad, et kannatanu võis kehavigastusi saada kolmandatelt isikutelt või ka ise kukkuda. Samuti ei pööranud kohus piisavat tähelepanu tunnistaja L. S. ütlustele, kes väitis, et puud varjasid vaatevälja ning ta ei näinud peksjate nägusid. Peksjate nimed ütles talle kannatanu. Kohus pole pööranud tähelepanu sellele, et tunnistaja L. S. ütluste kohaselt hüppasid tumedast BMW-st välja kolm meest ja hakkasid kannatanut peksma. Süüdistavad sõitsid kohtumisele R. S. aga hoopis Wolkswagon Passatiga. Järelikult viibisid sündmuskohal lisaks süüdistatavatele kolmandad isikud teise autoga, so tumeda BMW-ga. Oluline on ka silmas pidada, et kannatanul oli kasulik esitada oma versioon teda rünnanud isikute kohta, sest teda ähvardas süüdistus kehavigastuste tekitamise eest O. J.. Kohtuotsuses on ekslikult asutud seisukohale, et G.I kaitsja arvates võis kannatanu peksa saada enne süüdistatavatega kokkusaamist. G.I kaitsja ei ole kunagi väitnud, et 3
(7)kannatanu sai peksa enne süüdistatavatega kohtumist. Kaitsja esitas kohtuistungil hüpoteesi, et kannatanu sai peksa pärast süüdistatavatega kohtumist, mistõttu kohtuotsuse käsitlus selles osas on eksitav. Puuduvad ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et kannatanu R. S. süüdistatavaid metalltoruga ei ähvardanud, sest sündmuskoha vaatlust ei teostatud ja metalltoru võidi kellegi poolt sündmuskohalt ära viia enne politseinike saabumist. Tunnistaja T. V. peksmise ajal sündmuskohal ei viibinud ning ei saa seetõttu anda ütlusi kannatanu R. S. käitumise kohta. Kui kohus siiski leiab, et G.I on süüdi R. S. kehavigastuse tekitamises, jääb kaitsja esimese astme kohtus esitatud seisukohale, et tegemist ei olnud mitte raske kehavigastuse tekitamise, vaid avaliku korra raske rikkumisega KarS § 263 mõttes, mille eest kõige mõjusam ümberkasvatusvahend on rahaline karitus (apellatsioonis ekslikult rahatrahv). 3.3 G.Z-i kaitsja apellatsiooni motiivide kohaselt oli kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik, sest kohus arvestas vaid prokuröri poolt esitatud süüdistusversiooniga. Kohus jättis tähelepanuta süüdistatavate ütlused selle kohta, et kokkusaamise tingis kannatanu R. S. eelnev käitumine O. J. suhtes, so tema peksmine. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotluse O. J. ülekuulamiseks. Kannatanu R. S. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta oli keskmises joobes ja vahetult pärast peksasaamist väitis haiglas, et juhtunut ei mäleta. Usaldusväärsed ei ole ka tema elukaaslase, so tunnistaja L. S. ütlused, sest need on vastuolulised. Nii väitis ta kohtueelsel uurimisel, et peksjad sõitsid sündmuskohale tumeda BMW-ga. Tegelikult sõitsid süüdistatavad sündmuspaigale Wolkswagen Passatiga. Tunnistaja ei saanudki väljas toimuvat täielikult näha, sest nähtavust varjasid suured tammed. Juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse G.Z-i süüditunnistamise osas muutmata, siis talle reaalselt ärakandmisele kuuluv karistus 4 kuud vangistust tuleb kaitsja hinnangul KrMS § 338 p 4 alusel tühistada, sest tema puhul on võimalik saavutada karistuse eesmärke ka ilma vangistust kohaldamata. Taotlust põhjendab kaitsja sellega, et G.Z töötab ja tal on viieaastane tütar. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esitatud apellatsioonides korratakse maakohtus esitatud väiteid selle kohta, et süüdistatavad ei ole kannatanut peksnud ega talle KarS § 118 p-s 2 sätestatud rasket kehavigastust tekitanud. Apelleeritud kohtuotsuses on need kaitseväiteid piisava põhjalikkusega kõrvale lükatud, mistõttu kohtukolleegium ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks korrata. 5.2 R.H kaitsja leiab, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb vaid ühel tõendil, so on kannatanu R. S. ütlusel. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest apelleeritud kohtuotsuse 5-ndal leheküljel märgitakse, et R. S. peksmine on tõendatud tema enda, tema elukaaslase L. S. ja tunnistaja T. V. ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega, so jälitusprotokolliga ja isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktiga. Kohtuotsuses on avatud nende tõendite sisu, neid on hinnatud ja on märgitud, millist asjaolu iga tõend tõendab. 4
(7)5.3 Kõik kaitsjad leiavad, et kannatanu R. S. ütlused ei ole usaldusväärsed esmalt seetõttu, et ta ei tunnista samal õhtul enne väidetavat peksmist toimunud füüsilise vägivalla kasutamist korteri omaniku O. J. suhtes. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsjate sellekohased väited asjakohased, sest kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide väidete kohaselt ei ole sellise kuriteo toimepanemine R. S. poolt tõendamist leidnud, mistõttu kriminaalmenetlust ei alustatud. Seega ei vasta tõele G.I kaitsja väide, et kuna R. S. suhtes viidi läbi kohtueelset uurimist O. J. tekitatud kehavigastuse asjas, siis vastutusest vabanemiseks andis ta süüdistatavate suhtes teadvalt valeütlusi. Nii kannatanu R. S. kui tema elukaaslane L. S. on jätkuvalt kinnitanud, et O. J. oli alkoholijoobes ja kukkus ise koos laua ja sellel olevate esemetega põrandale. Süüdistatavad on O. J. peksmise asjaolude ja politseisse pöördumise suhtes andnud ebalevaid ja vasturääkivaid ütlusi, mistõttu on maakohus suhtunud neisse väidetesse põhjendatud kriitikaga. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et O. J. ülekuulamine käesoleva kriminaalasja raames ei ole vajalik, sest see ei anna teavet käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude kohta. 5.4 Lisaks eelmärgitule peab G.Z-i kaitsja kannatanu R. S. ütlusi ebausaldusväärseks veel seetõttu, et ta oli keskmises alkoholijoobes ja vahetult pärast peksasaamist väitis haiglas, et juhtunut ei mäleta. Meditsiinidokumentide kohaselt tuvastati kannatanu R. S. 8. juunil 2010.a haiglas tõepoolest keskmine alkoholijoove. See aga ei tähenda, et ta juhtunut ei mäleta. Järgmisel päeval pärast haiglassetoimetamist toimunud ülekuulamisel on R. S. detailselt kirjeldanud, kuidas Vassisli, Deniss ja Svjatoslav temaga kohtumise kokku leppisid, sõiduautost väljusid, teda kaigastega peksid ja seejärel põgenesid. Ta on öelnud, et momendil on tema tervislik seisund halb, mistõttu ei suuda sõiduauto numbrit ega isikute perekonnanimesid meenutada. Protokolli kohaselt ei võimaldanud tema tervislik seisund protokollile isegi alla kirjutada. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium G.Z-i kaitsja väitega, et alkoholijoobe tõttu R. S. sündmusi ei mäleta. 5.5 G.I ja G.Z-i kaitsjad peavad ebausaldusväärseks ka tunnistaja L. S. ütlusi, sest tunnistaja ütluste kohaselt sõitsid peksjad sündmuskohale musta BMW-ga. Tegelikult olevat aga süüdistatavad sõitnud sündmuskohale Wolkswagen Passatiga. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest peale süüdistatavate paljasõnaliste ütluste puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et süüdistatavad oleks sõitnud Wolkswagen Passatiga. Nii on kannatanu R. S. ja tunnistaja L. S. jätkuvalt kinnitanud, et süüdistatavad sõitsid nende elukoha juurde G.Z-i musta värgi BMW-ga. Kannatanu R. S. tundis G.Z ja tema autot hästi, sest oli varem tema poolt juhitud ettevõttes mitteametlikult töötanud. Lisaks sellele oli G.Z teda ja tema abikaasat L. S. selle autoga korduvalt sõidutanud. Tunnistaja L. S. kinnitab samuti, et ta tundis G.Z ja tema autot, sest on käinud abikaasa töökohas ja G.Z on teda koos abikaasaga selle autoga korduvalt sõidutanud. Seevastu G.Z ise kinnitab, et ta parkis talle kuuluva BMW oma töökoha juurde parkimisplatsile ja R. S. sõideti kohtuma R.H Wolkswagen Passatiga. Ka G.I kinnitab, et kohtumisele sõideti R.H Wolkswagen Passatiga. Samas kinnitab R.H , et Wolkswagen Passat ei kuulunud talle. R.H ei ole avaldanud auto numbrit ega selle omanikku, et süüdistatavate poolt esitatud kaitseversiooni kontrollida. Seega on süüdistatavate ütlused juba ainuüksi omavahel vastuolus, rääkimata vastuolust kannatanu R. S. ja tunnistaja L. S. ütlustega. Asjaolu, et teisel korrusel asuva korteri akna all kasvasid suured puud ei muuda tunnistaja L. S. ütlusi mitteusaldusväärseks, sest tema ütluste kohaselt nägi ta väljas toimuvat väga hästi. Ta jälgis õues toimuvat väga hoolega, sest aimas halba. Tema ütluste kohaselt peksis abikaasat kolm isikut. Ka kannatanu R. S. on rääkinud kolmest isikust. Ka süüdistatavad ise ei ole öelnud, et sündmuskohal, so kannatanu R. S. selja taga oleks seisnud veel üks isik. Seega ei nõustu 5
(7)kohtukolleegium R.H kaitsja seisukohaga, et sündmuskohal oli veel neljas tuvastamata isik, kes R. S. esimesena lõi. Samuti peab kohtukolleegium ennastõigustavaks ja tõele mittevastavaks süüdistatavate väiteid selle kohta, et hoopis R. S. ründas süüdistatavaid, vehkides metalltoruga. Seda ei kinnita kannnatanu R. S. ega tunnistaja L. S.. Sündmuskohale saabunud politseitöötaja tunnistaja T. V. maja eest ega selle lähedusest metalltoru ei leidnud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et pärast süüdistatavate sündmuskohalt lahkumist oleks R. S. veel keegi kohtunud ja tema suhtes vägivalda tarvitanud. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatavad püüavad teadlikult kannatanu ja tema elukaaslase ütlusi kahtluse alla seada, et vastutusest pääseda. 5.6 G.I kaitsja peab eksitavaks kohtuotsuse väidet, mille kohaselt kaitsja esitas kohtuistungil versiooni, et kannatanu R. S. sai peksa enne süüdistatavatega kohtumist. Kaitsja kinnitab oma apellatsioonis, et tema esitas kohtuistungil hüpoteesi, mille kohaselt kannatanu sai peksa pärast süüdistatavatega kohtumist. Kohtukolleegium peab hoopis kaitsja apellatsioonis esitatud väidet eksitavaks, sest maakohtu kohtuistungi protokoll kaitsja seisukohta ei kinnita. Kohtuistungi protokollist nähtub, et G.I kaitsja on pidanud võimalikuks, et joobnud kannatanu R. S. sai kehavigastused O. J. kaklemise käigus, so enne süüdistatavatega kohtumist. Tegemist on nõuetekohaselt allkirjastatud kohtuistungi protokolliga, mistõttu kohtukolleegiumil puudub alus selle sisus kahelda. Siinjuures kohtukolleegium lisab, Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-122-05 märkinud, et olukorras, kus kohtumenetluse pool avastab vead kohtuistungi protokollis, on tal KrMS § 158 lg-st 1 tulenev õigus kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada protokolli parandamiseks kirjalik taotlus, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Selle õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale kassatsiooni või apellatsiooni esitamisele. 5.7 G.I kaitsja apellatsioonis märgitakse, et kui kohus siiski leiab, et G.I on süüdi R. S. kehavigastuse tekitamises, jääb kaitsja esimese astme kohtus esitatud seisukohale, et tegemist ei olnud mitte raske kehavigastuse tekitamise, vaid avaliku korra raske rikkumisega KarS § 263 mõttes. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kaitsja sellist seisukohta maakohtu istungi protokoll samuti ei kajasta. Kohtuistungi protokollist nähtub, et G.I ja tema kaitsja on taotlenud kohtuvaidluses õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ning mingit alternatiivset taotlust esitatud ei ole. Teiseks nähtub kriminaalasja materjalidest, et peksmine toimus küll avalikus kohas, kuid isiklike vaenulike suhete pinnal tekkinud tüli tõttu. Süüdistatavate eesmärgiks ei olnud kõrvaliste isikute rahu rikkumine. Kriminaalasja materjalide kohaselt alustati peksmist ajal, mil kõrvalisi isikuid õues ei viibinud. Seega ei olnud tegemist avaliku korra rikkumisega. Kolmandaks märgib kohtukolleegium, et kui isegi oletada, et tegemist on avaliku korra rikkumisega, siis ei ole süüdistatavate tegevust ikkagi võimalik kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi vägivallaga toime pandud avaliku korra raske rikkumisena, sest KarS § 118 p 1 on raskem kuritegu kui KarS § 263 p 1. Nimelt kehtib Riigikohtu praktika kohaselt (3-1-1-19-97) avaliku korra raske rikkumise piiritlemisel põhimõte, et KarS §-st 263 raskemad süüteod, mis on samuti toime pandud seoses avaliku korra rikkumisega, tuleb subsumeerida ainult selle koosseisu järgi ja ideaalkogum puudub, ning vastupidi, avaliku korra rikkumisega toimepandavad KarS §-st 263 kergemad süüteod on selle koosseisuga hõlmatud. Lisaks sellele on Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-25-07 ja 3-1-1-10-08 väljendatud seisukoha kohaselt avaliku korra rikkumine toime pandud vägivallaga, kui selle käigus pannatakse toime mõni 9. peatüki 2.jao 2. jaotises „Vägivallateod“ nimetatud süüteokoosseisule (KarS §-d 120-122) vastav tegu. 6. Viimasena peatub kohtukolleegium süüdistatavatele mõistetud karistustel. 6
(7)Riigikohtu praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. Arvestades seda, et R.H ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja G.Z on karistatud rahalise karistusega liiklusalase kuriteo eest, pidas maakohus võimalikuks nad mõistetud karistusest KarS § 73 sätete alusel osaliselt vabastada. Karistusest täielikku vabastamist ei pidanud maakohus kuriteo raskust arvestades võimalikuks. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu seisukohtadega täielikult. KarS § 73 lg 6 kohaselt ei kohaldata karistusest tingimisi vabastamist tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on varem karistatud vangistusega. Kuna G.I-le on kahel korral mõistetud tahtlike kuritegude toimepanemise eest vangistus, siis märgitakse apelleeritud kohtuotsuses põhjendatult, et tema suhtes ei ole võimalik KarS § 73 sätteid kohaldada. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et G.I-le reaalse vangistuse mõistmine on toimunud kooskõlas karistusseaduse ja väljakujunenud kohtupraktikaga. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 8. juuni 2010. a süüdimõistev otsus R.H , G.I ja G.Z-i suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Sten Lind 7
(7)