← Eesti

1-16-10157/46

1-16-10157 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-10157 Kohtukoosseis Andres Parmas, Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola Kriminaalasi K.U süüdistus § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsus, üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Süüdistatav K.U (ik XXX) elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Prokurör Merry Tiitus Kaitsja Vandeadvokaat Urmas Arumäe RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a kohtuotsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. K.U-le esitati süüdistus selles, et
  7. märtsil 2016 eiras Kuressaares Torni 10 juures tahtlikult liiklusjärelevalvet teinud politseiametnike politseisõiduki vilkuritega antud peatumismärguannet ja sõidukist väljunud politseiametniku käega antud peatumismärguannet, rikkudes sellega LS § 200 lg 2 nõuet. Seejärel juhtis ta mootorsõidukit Torni tn 10 juurest 1 1-16-10157 mööda Vallimaa tänavat kuni Juhan Smuuli tänava ristmikuni, keeras sealt Juhan Smuuli tänavale suunaga Tallinna tänava poole ja edasi Rehe tänavale kuni Juhan Smuuli tn 12 asuva kortermajani, olles alkoholijoobes (alkoholi väljahingatavas õhus vähemalt 0,84 mg/l). Oma sellise käitumisega rikkus K.U LS § 69 lg 2 p -i 1 ja pani toime KarS § 424 järgi karistatava kuriteo.
  8. Pärnu Maakohtu
  9. aprilli
  10. a otsusega tunnistati K.U KarS 424 järgi süüdi ning teda karistati kolme kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võttis maakohus K.U-lt KarS § 50 lg 1 alusel kolmeks kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõiguse. Maakohus mõistis K.U-lt menetluskuludena ositi 12 kuu jooksul välja sundraha 705 eurot. 3.
  11. Maakohus leidis, et kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditest nähtuvalt on K.U talle süüks arvatud kuriteo toime pannud. Vaidlus puudub selles, et süüdistatav viibis süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal koos AT-ga viimasele kuuluvas sõiduautos ja hetkel kui saabus politsei, istus tema juhi kõrvalistmel ning AT juhiistmel. Samuti puudub vaidlus K.U mõõdetud alkoholijoobe üle. 3.
  12. Maakohus leidis, et üle kuulatud tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vahetult enne kinnipidamist juhtis mootorsõidukit K.U. Seda kinnitavad tunnistajate AT ja AS ütlused. Tunnistajate KR, GR, EE, AT ja TP (sündmuskohal viibinud politseiametnikud) ütlused kinnitavad, et AS selgitas vahetult pärast politsei saabumist, et süüdistuses kirjeldatud ajal sõitis J. Smuuli 12 maja ette sõiduk, mis peatus, mille juhi kohalt väljus K.U ja kõrvalistuja kohalt AT, kes vahetasid seejärel kohad. Kõigi nimetatud tunnistajate ütlustest nähtuvalt viibis kõnealuses sõidukis üksnes kaks isikut. 3.
  13. K.U ütlusi, milles ta eitab mootorsõiduki juhtimist süüdistuses kirjeldatud asjaoludel, pidas maakohus ebausaldusväärseteks ja jättis need tõendite kogumist kõrvale põhjusel, et neis on olulisi vastuolusid, suuri ebatäpsusi ja mitte mäletamisi olulise tähtsusega faktilistes asjaoludes. Süüdistatava ütlused on vastuolus olulises osas kõigi teiste ning osaliselt ka tunnistaja IT (T) ütlustega ja teiste uuritud tõenditega. Kohtuliku arutamise lõpus on ta kohandanud enda ütlusi võrreldes varasemalt räägituga selliselt, et need oleksid vastavuses tunnistaja IT ütlustega. Süüdistatava väide, nagu viibinuks AT sõidukis veel kolmas, seni tuvastamata isik, kes sõidukit juhtis, on muude tõenditega kummutatud. 3.
  14. Täiendava tunnistaja IT ütlusi ei pidanud maakohus samuti usaldusväärseteks ja jättis need tõendite kogumist välja, sest tema näol on tegemist nn „üllatustunnistajaga“. Tegemist ei olnud baaritöötajaga, nagu kaitsja tunnistaja ülekuulamise taotluses väitis, vaid alles kohtuistungil ilmnes, et tunnistaja näol on tegemist süüdistatava kauaaegse töökaaslasega, kes olevat olnud sündmuste toimumise ajal Kuressaare kesklinnas ja kellega olevat süüdistatav kohtunud sel õhtul ning kes nägi süüdistatavat ka hommikul AT autos, kuid mitte juhi kohal. Kui K.U on ise kohteelses menetluses väitnud, et ta läks AT autosse hommikul üksinda, siis kohtumenetluses välja ilmunud tunnistaja väidab, et ta nägi enda poolt juhitud sõitvas või sõitma hakkavast autost auto tahavaatepeeglist kuidas süüdistatav oli varahommikul auto juures 2 1-16-10157 ühe teise mehega, kelle riietus sarnanes K.U riietusega ja ta nägi kuidas mõlemad mehed istusid autosse. Tunnistaja väite kohaselt K.U istus maasturisse tagumisele istmele ja auto sõitis ära. Kohtule ei tundu usaldusväärsena, et aasta hiljem suudab tunnistaja täpselt mäletada mida ta sõitvast autost, selle tahavaatepeeglist nägi ja seda just isiku osas, kes seisis tunnistaja ütluste kohaselt süüdistatava kõrval, selle isiku riietuse kohta ja autosse istumise kohtade kohta. 3.
  15. Kaitsja kriitikat tunnistaja AS ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei pidanud maakohus põhjendatuks. Kaitsja esitatud ajaline arvestus, millest nähtuvalt pidanuks AS olema sündmuse toimumise ajaks juba kodunt lahkunud, maakohtu hinnangul ütluste usaldusväärsust ei väära, sest tunnistaja ei pruukinud enam kui aastatagust sündmust meenutades kellaajaliselt minutilise täpsusega mäletada. Samas puudus sellel – sündmust juhuslikult pealt näinud – tunnistajal igasugune põhjus valetada, tema ütlused riimuvad muude tõenditega ja tema nähtud isikute kirjeldus vastab K.U ja AT isikutele. 3.
  16. K.U-le karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü suurust hinnates tuleb arvestada, et ta eiras politsei peatumismärguannet, sõitis politsei eest ära ja püüdis mootorsõiduki juhtimist varjata. Seega ei ole ta enda süüd tunnistanud, vaid konstrueerinud erinevaid vastuolulisi versioone enda suu välistamiseks. Karistust raskendavad või kergendavad asjaolud puuduvad. Tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Maakohtu hinnangul ei võimalda rahaline karistus karistuse eesmärke saavutada. Kohane karistus on prokuröri taotletud ühe aasta pikkusest vangistusest siiski kergem, kolm kuud vangistust. Maakohus leidis, et mõistetud karistus tuleb KarS § 73 sätete alusel üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata jätta. Samas pidas maakohus vajalikuks lisakaristusena võtta K.U-lt kolmeks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Seejuures arvestas maakohus, et K.U töötab bussijuhina ja tal on kohustus perekonda ülal pidada, samuti seda, et tal ei ole varasemaid karistusi.
  17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule K.U kaitsja vandeadvokaat Urmas Arumäe, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist K.U süüditunnistamises KarS § 424 järgi ja tema selles süüdistuses õigeksmõistmist. 4.
  18. Kaitsja märgib esmalt, et prokurör nõudis K.U-le ebaproportsionaalselt rasket karistust põhjusel, et süüdistatav ei nõustunud kokkuleppemenetlusega ja see vihastas prokuröri. 4.
  19. Süüdistuse kohta märgib kaitsja, et K.U ei ole eitanud süüdistuse kirjeldatud ajal ja kohas alkoholijoobes olekut, kuid on eitanud, et ta juhtis süüdistuse kirjeldatud asjaoludel mootorsõidukit. Kaitsja arvates esinevad ses osas kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja ta tuleb õigeks mõista. Joobe tuvastamise osas märgib kaitsja, et maakohus on ekslikult lugenud K.U joobe tuvastatuks sündmuskohal. Tegelikult kasutati indikaatorvahendit alles politseijaoskonnas, kus seejärel tuvastati K.U alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga. Kaitsja osutas, et tunnistaja AS ütluste kohaselt oli süüdistuses kirjeldatud mootorsõiduk pargitud majadevahelisele hooviteele, samas kui teiste tunnistajate ja 3 1-16-10157 süüdistatava ütluste kohaselt oli AT selle politsei saabumise ajaks parkinud parkimiskohale ja AT istus juhiistmel. 4.
  20. Kaitsja hinnangul ei ole kohtus tunnistajana üle kuulatud AS ütlused usaldusväärsed, sest sündmuste toimumise ajagraafiku kohaselt ei olnud võimalik, et ta nägi sündmusi pealt nii, nagu ta seda kirjeldab. Maakohus ei ole erinevate tunnistajate kohtu ette toodud kellaaegadele mingit tähelepanu osutanud ja eelistab faktidele oma sisetunnet. 4.
  21. Samuti on AS öelnud, et kuulis politseiauto sireene, kuid politseiametnikust tunnistaja KR sõnutsi helisireeni ei kasutatud. AS on väitnud, nagu jäänuks vaidlusalune auto seisma tema rõdu alla ja parkis korrusmaja I sektsiooni juurde temast ca 20 m kaugusele. Tunnistaja alustas enda sõnutsi kodu juurest abikaasa tööle viimiseks sõitu 6-7 minutit pluss veel paar minutit enne 6.30 ja politsei saabumist ei näinud. Rõdult suitsetamast lahkus ta kell 6.
  22. Samuti väitis ta, et politsei ei küsinud temalt, kes vaidlusalust mootorsõidukit juhtis, kuid politseiametnikust tunnistajad annavad ütlusi, et kuulsid sellest, et autot juhtis K.U , just AS-lt. Kaitsja arvates on AS ütlused vastuolus politseiametnike ütlustega, milles ei ole põhjust kahelda. Ajaks, mil vaidlusalune sõiduk J. Smuuli 12 maja juurde jõudis, oli AS juba rõdult suitsetamast lahkunud ja ka Kuressaare bussijaama poole sõitma asunud ning ei saanud kuidagi näha vaidlusaluse sõiduki saabumist või seda, kes millisest sõiduki uksest väljus. Seega on AS kaitsja arvates kohtule valetanud. Kaitsja osutab, et erinevalt AS väidetust on politseiametnikest tunnistajad väitnud, et vaidlusalune sõiduk parkis pigem J. Smuuli maja II või III trepikoja vastas asuvasse parklasse. Eluliselt ei ole usutav, et põgenev auto sõitnuks Vallimaa tänavale praktiliselt tagasi, teades, et seda tänavat mööda ajab politsei teda taga. AS on andnud valeütlusi ka selle kohta, nagu parkinuks vaidlusalune auto tema auto kõrvale, kuna ta viibis sel koos autoga ajal hoopis abikaasat tööle viimas. Samuti on politseiametnikest tunnistajate ütlustega ümber lükatud AS väide, nagu ei soojendaks ta kunagi oma auto mootorit. Veel on kaitsja arvates selge vale AS väide, et politsei oli juba kohal kui nad naisega majast välja tulid, sest see ei saa kellaajaliselt klappida. Kaitsja arvates on AS menetlusse kaasatud kriminaalmenetluse perspektiivikuse tõstmise huvides. Kaitsja arvates ei saa välistada, et AS teeb politseiga koostööd ja seda juba pikemalt kui vaid arutatava kriminaalmenetluse raames. Samas on just AS ainus tunnistaja, kes väidetavalt nägi vaidlusaluse auto juhti. Ükski sündmuskohal viibinud politseiametnik ega ükski teine tunnistaja ei näinud, kes juhtis süüdistuse märgitud mootorsõidukit. 4.
  23. Kaitsja osutab veel sellele, et kui AS kell 6.36 (oma sõnutsi) koju tagasi jõudis, siis ei saanud K.U enam üldse sündmuskohal viibida, sest ta oli kell 6.39 juba politseis Transvaali
  24. Kõigest eelnevast teeb kaitsja järelduse, et AS ei ole näinud vaidlusaluse mootorsõiduki saabumist sündmuskohale ega näinud selle juures ka K.U. Kaitsja märgib seoses AS ütlustega veel seda, et nimetatud tunnistaja ei ole kunagi öelnud, nagu näinuks ta vaidlusalusest sõidukist väljumas just K.U. 4.
  25. Kaitsja arvates on põhjendamatu maakohtu seisukoht, nagu ei peaks isik enam kui aasta möödumisel sündmusest mäletama minutilise täpsusega enda toimetusi. Nimelt on AS 4 1-16-10157 kellaaegade kohta ütlusi andnud juba
  26. märtsil 2016 ning lisaks on tegemist tunnistaja igapäevarutiiniga. 4.
  27. Kaitsja arvates on kummastav, et politsei ei kontrollinud auto omaniku AT joovet, kuna tunnistaja AS osutas just K.U-le kui auto juhile. Sellist väidet ei ole maakohtule keegi esitanud, mistõttu on tegemist kohtu väljamõeldisega. 4.
  28. Kohus on kaitsja arvates ekslikult tõlgendanud AT ütlusi selle kohta, et kui tema ärkas, istus K.U juhi kohal. Kaitsja osutab sellele, et AT avaldas arvamust, et K.U võis juhi kohale ka tulla, ta ei mäleta seda täpselt, sest oli unesegane. 4.
  29. Kaitsja osutab veel sellele, et tunnistaja IT ei ole maakohtus väitnud, nagu saabunuks ta Kuressaarde oma isikliku autoga. Seetõttu ei oma tähtsust Väinamere Liinid OÜ vastuskiri, millest nähtuvalt IT nimele registreeritud sõiduauto ei ole 18.-
  30. märtsil 2016 praamiga Muhuega Saaremaale saabunud. Kaitsja arvates on maakohus lugenud tunnistaja IT ütlused ebausaldusväärseteks põhjendamatult, leides, et ta ei mäleta aastataguste sündmuste kohta detaile, millest ta kohtus kõneles. 4.
  31. Kaitsja hinnangul juhtis vaidlusalust mootorsõidukit K.U baaris leitud kaine juhututtav, kes jõudis enne politsei saabumist sündmuskohalt lahkuda. AT magas juba eelnevalt autos ja K.U läks sõiduki tagaistmele, kus ta samuti kohe uinus. Süüdistatav ärkas siis, kui auto oli juba peatunud ja juht ära jooksis. Siis äratas ta ka AT ning nad käisid erinevatel põhjustel autost väljas. 4.
  32. Asjaolu, et kohapeal viibinud politseitöötajatel ei tekkinud mingisugust kahtlust tunnistaja AS ütluste usaldusväärsuses, ei tähenda, et AS ütlused on usaldusväärsed. Kaitsja arvates on kummastav maakohtu seisukoht, nagu kinnitaks tunnistaja AS ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta ei tunne süüdistatavat, AT ega asjaga tegelenud politseiametnikke ning tal puudus isiklik huvi asja vastu. Kaitsja märgib, et kohtus ei küsimust, kas AS tunneb asjaga tegelenud politseiametnikke. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu andnuks AS vaidlusalusest autost väljunud isikute välimuse kirjelduse, mis vastab K.U ja AT isikukirjeldusele. Nimetatud tunnistaja on rääkinud üksnes heledamatest ja tumedamatest kujudest.
  33. Prokurör esitas apellatsioonile vastuse, milles taotles apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Ta leiab, et maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatult seisukohale, et K.U on talle etteheidetavas kuriteos süüdi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED 5 1-16-10157
  34. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud kaitsja apellatsiooni, prokuröri vastuse ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus.
  35. Kolleegiumi hinnangul on maakohus andnud tõenditele hinnangu kogumis. Seejuures on maakohus asjakohaselt selgitanud, miks tuleb süüdistatava ja tunnistaja IT ütlused lugeda ebausaldusväärseteks ja seetõttu tõendite kogumist kõrvale jätta. Erinevalt apellatsioonis väidetust ei esine arutatavas asjas mingeid kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. Maakohtu järeldused on veenvad. Seevastu torkab apellatsioon silma sellega, et üksikuid väiteid uuritud tõendite kohta esitatakse kontekstiväliselt. Esitatud seisukohad on teineteisega loogilises vastuolus ning apellatsioonis ei peeta paljuks esitada ka terve mõistuse vastaseid spekulatsioone. Konkreetselt märgib kolleegium apellatsioonis esitatud väidete kohta alljärgnevat.
  36. Kaitsja taktika on rajatud eeskätt tunnistaja AS ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmisele. Ta püüab konstrueerida pildi, mille kohaselt oleks justkui välistatud võimalus, et AS üldse nägi süüdistatava juhitud mootorsõiduki saabumist Juhan Smuuli 12 maja juurde ning süüdistatava ja AT autos väljumist ja kohtade vahetamist. Eelneva põhjal esitab kaitsja kahtluse, justkui valetaks tunnistaja AS tõendamiseseme asjaolude kohta teadlikult. 8.
  37. Apellatsioonis esitatud konstruktsioon rajaneb suuresti sellele, et toimunu kellaajalise kirjelduse kohaselt ei oleks AS saanud sündmusi üldse enda kirjeldatud viisil tajuda. Kaitsja ei arvesta aga sellega, et AS-l ei olnud mingit põhjust kellaaegu minuti täpsusega mällu salvestada ja seega ei ole teada, mis kelle täpselt AS kodunt lahkus. Tema väited kellaaegade kohta on vaid hinnangulised. Samas teeb kaitsja kellaaegade osas ka ise oletusi. Samuti ei arvesta apellatsioonis märgitu sellega, et AS ja politseiametnike kasutuses olevad kellad ei olnud sünkroniseeritud ning pole välistatud, et need võisid näidata erinevat aega. Arvestada tuleb veel sellega, et inimese ajataju on petlik ja ta võib ajavahemikke hinnata reaalsest nii lühemaks kui ka pikemaks. Veel tuleb kolleegiumi hinnangul tähelepanu juhtida sellele, et kõik asjas tähtsust omavad vahekaugused (Juhan Smuuli 12 juurest Kuressaare bussijaama ja tagasi, Torni 10 juurest Juhan Smuuli 12 maja juurde ja sealt Kuressaare politseimaja juurde aadressil Transvaali 58) on lühikesed. Mootorsõidukiga nende vahemaade läbimiseks kuluv aeg on tavapärasel kiirusel liikudes üldteadaolevalt lühem, kui seda on kirjeldanud tunnistajad enda ajatunnetuse põhjal. Nt google.maps kaardirakenduse andmetel on J. Smuuli 12 ja Kuressaare bussijaama vahekaugus 1,5 km ja autoga selle läbimiseks kuluv aeg 3 minutit. Delfi kaardirakendus annab aga nimetatud aadresside vahekauguseks 1,39 km ja selle läbimise ajaks 2 minutit. Torni tn 10 ja Juhan Smuuli 12 vahekaugus on aga üksnes ca 630 meetrit ja mootorsõidukiga kulub selle läbimiseks üks minut. Juhan Smuuli 12 maja juurest Kuressaare politseimajja on 1,38 km ja selle läbimiseks kulub mootorsõidukiga 3 minutit. Seega ei näe kolleegium mingeid ajalisi vastuolusid, mida apellatsioonis püütakse esitada ja leiab, et kõik tunnistajad on lähtuvalt enda ajatajust andnud omavahel kokku sobivaid ja vastuoludeta ütlusi. 8.
  38. Edasi on apellatsioonis väidetud, et AS üldse ei näinudki enda maja juures süüdistatavat, samuti ei kohtunud ta enne kodunt lahkumist seal politseinikega ega osutanud neile, keda ta 6 1-16-10157 nägi vaidlusaluse mootorsõiduki saabumise järel juhi kohalt väljumas. Kaitsja arvates tunnistaja valetab nende asjaolude kohta. Samuti on kaitsja hinnangul tunnistaja AS kaasatud menetlusse pelgalt menetluse tulemuslikkuse tõstmiseks. Teisest küljest leiab ta aga, et politseiametnike ütlustes ei ole põhjust kahelda. Niisugused väited on omavahel loogilises vastuolus. Kohtuistungil on nt politseiametnikust tunnistaja AT andnud tunnistaja AS räägituga samasisulisi ütlusi. AT sõnutsi ei olnud tema sündmuskohale saabudes seal muid isikuid peale politsei ja vaidlusaluses autos viibinud isikute, kuid siis tuli Smuuli 12 kortermajast meesterahvas, viis vahepeal naise ära bussijaama. Ta kutsus AT eemale ja ütles, et nägi rõdul suitsu tehes, kuidas auto tuli ja kes sealt välja tulid. See isik näitas ühe vaidlusalusest autost tulnud isiku poole. AT täpsustava küsimuse peale kirjeldas ta autot juhtinud noormehe riietust, öeldes, et tal oli seljas midagi heledat (vt maakohtu 1.-
  39. veebruari
  40. a istungi protokoll, lk 28). Kuna kaitsja leiab, et politseiametnike ütlustes kahtlemiseks ei ole alust, siis jääb arusaamatuks, mismoodi on võimalik, et AS valetab sündmuskohal viibimise ja politseiga suhtlemise kohta, aga politseiametnikud räägivad nende asjaolude kohta samasisulisi ütlusi andes tõtt. 8.
  41. Seisukoht, nagu oleks AS kaasatud menetlusse üksnes selle tulemuslikkuse tõstmiseks, viitab aga juba otsesõnu sellele, et kaitsja arvates on menetleja loonud kunstliku tõendi ning püüab iga hinna eest tagada just K.U süüditunnistamise. Millistele tõenditele kaitsja niisuguseid väiteid esitades tugineb, jääb apellatsioonis arusaamatuks. Samuti jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, mismoodi on võimalik, et politseiametnikud annavad küll ütlusi, milles kahtlemiseks puudub alus, aga samas loovad nad kunstliku tõendi. Seegi on ebaloogiline. Lõpuks jääb aga ringkonnakohtule apellatsioonist arusaamatuks, mis põhjusel on peaks AS, politsei ja prokuratuur soovima K.U süüdi lavastada kuriteos, mida ta pole sooritanud. 8.
  42. Kaitsja samalaadsete argumentide käsitlemist jätkates kummutab kolleegium apellatsioonis esitatud väite, justkui ei olekski AS andnud maakohtus ristküsitlusel ütlusi isikute kohta, keda ta nägi väljumas vaidlusalusest autost. See pole nii. 1.-
  43. veebruari
  44. a kohtuistungi protokolli lk-lt 9, aga ka lk-delt 11 ja 15 nähtub, et tunnistaja on sõnaselgelt kirjeldanud isikuid, kes tema maja ees peatunud autost väljusid. Tõsi, nende kirjelduste detailsus ei ole suur, kuid see on arutatavas kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamise seisukohast piisav, sest nende ütluste põhjal on võimalik tuvastada, et sõidukis oli üksnes 2 isikut ning kumb neist väljus pärast sõiduki peatumist juhi kohalt. Nimelt on tunnistaja kirjeldanud, et sõidukist juhi kohalt väljunud isikul oli seljas hele riietud, kõrvalistuja kohalt väljunul aga tume riietus. Juhi kohalt väljunud isik oli kõhnema kehaehitusega ja teine oli tugevama kehaehitusega. 8.
  45. Kaitsja osutab veel maakohtu otsuse väidetavale vastuolule, et politsei ei küsinud ASlt, kes autot juhtis, aga samas on politseiametnikest tunnistajad öelnud, et just AS-lt nad kuulsid, et sõidukit juhtis K.U . Viimane neist väidetest on maakohtu 1.-
  46. veebruari
  47. a istungi protokollist nähtuva põhjal on tõene, esimene aga mitte. Nimelt nähtub maakohtu istungi protokollist, tunnistaja AT ütlustest (protokolli lk 28), et AS ütles talle ise, ilma eelneva sellekohase küsimuseta, et nägi, kes autot juhtis ja osutas sellele isikule. Ka AS ise on 7 1-16-10157 ristküsitlusel selgitanud järgmist: „Politsei ajas seal ühe mehega juttu. Küsis, et kas sõitis autoga ja see meesterahvas vaidles vastu, ütles, et ei sõitnud. Ma ütlesin siis, et ma nägin, et selline kogu ei ole küll juhiroolist autost välja tulnud. Seda ma ei ole näinud, et kas ta parkis auto ära või ei, aga auto oli mu kõrvale pargitud.“ (vt maakohtu 1.-
  48. veebruari
  49. a istungi protokoll, lk 9-10). 8.
  50. Veelgi absurdsem on kaitsja kriitika AS väite kohta, et ta ei soojenda kunagi oma auto mootorit, mis olevat ümber lükatud politseiametnike vastupidiste ütlustega. Samas on kaitsja ju väitnud, et politsei sündmuskohale saabudes ei viibinud AS üldse kohal, vaid ta oli juba ära sõitnud. Kolleegium leiab, et kaitsja taolised spekulatsioonid on paljasõnalised ja vastuolus kriminaalasjas kogutud tõenditega. On tõsi, et kaks kohtuistungil üle kuulatud politseiametnikku (GR ja EE) on väitnud, justkui soojendanuks AS sündmuskohal enda autot. Samas ei ole kaitsja maakohtus ilmselgelt näinud selles vastuolus midagi olulist, sest ta ei ole selles osas ühelegi tunnistajale mingeid küsimusi esitanud. Seetõttu on praeguses menetlusetapis ka ainetu spekuleerida selle üle, kas ja mis põhjusel võis AS auto „soojeneda“ ajal, mil ta oli sündmuskohal ega olnud enda abikaasaga veel ära sõitnud (nt kas ta võis olla auto mootori käivitanud ja siis politseinikega vestelda). 8.
  51. Ka kaitsja kriitikat helisireeni kohta ei pea kolleegium oluliseks. Nimelt ütles tunnistaja AS ristküsitluse käigus tõepoolest, et kuulis helisireeni, samas kui politseiametnikust tunnistaja KR andis ütlusi, et nende patrull ei kasutanud sireeni (vt vastavalt maakohtu 1.-
  52. veebruari
  53. a istungi protokoll, lk 8 ja lk 19). Maakohtus ei ole aga uuritud, kas sireeni võis kasutada teine sündmuskohale liikunud patrull ning kas AS võis kuulda seda sireeni. Seda vastuolu tunnistaja ütlustes ei pea kolleegium seetõttu arutataval juhul oluliseks. Ühtlasi märgib kolleegium, et kui kaitsja arvates oli sellel vastuolul või eelmises punktis käsitletu d mootori soojendamisega seotud erineva sisuga ütlustel tähtsust, siis olnuks tema kohustus selles osas ristküsitlusel põhjalikumalt küsimusi esitada ja välja selgitada, kas nimetatud erinevate väidete tõttu satuvad AS ja politseiametnike ütlused tõepoolest otsesesse omavahelisse vastuollu. Praegu pole aga midagi sarnast tuvastatud. 8.
  54. Kolleegium peab ebaoluliseks ka kaitsja spekulatsioone teemal, kus täpselt süüdistatava juhitud auto parkis, kas Juhan Smuuli 12 esimese või teise sektsiooni juures. Ka selles osas on tegemist eri inimeste subjektiivsete hinnangutega, mille puhul oleks pigem kahtlane, kui need sajaprotsendilise detailsusega kokku langeksid. Samuti kaitsja osutatud väidetav vastuolu, nagu oleks tunnistaja AS väitel auto parkinud Juhan Smuuli 12 ees kõnniteel, aga politseiametnikest tunnistajate sõnutsi oli auto hoopis parklas, põhineb aga taas asjaolude kontekstist väljatõstmisel ja püüul kohut eksitada. AS on andnud ristküsitlusel ütlusi, et vaidlusalune auto peatus sisuliselt tema akende all ja sellest väljus kaks inimest. Kui ta aga rõdult lahkus ja hoovi jõudis, oli auto parkinud tema auto kõrvale (vt maakohtu 1.-
  55. veebruari
  56. a istungi protokoll, lk 9). Tunnistaja AT on ristküsitlusel andnud ütlusi, mis kinnitavad AS väiteid. Ta on prokuröri küsimustele vastates öelnud, et seisma jäädi majade vahel tee peal (lk 32-33). Kaitsja küsimustele vastates on tunnistaja aga täiendavalt selgitanud, et on võimalik, et ta tagurdas auto tee pealt parkimiskohale (vt maakohtu 1.-
  57. veebruari
  58. a istungi protokoll, 8 1-16-10157 vastavalt lk-d 32-33 ja lk 35). Eelneva põhjal on selge seegi, et kuidagi ei saa valeväiteks lugeda AS ristküsitlusel antud ütlusi selle kohta, nagu parkinuks vaidlusalune auto tema auto kõrvale.
  59. Asjaolu, et politsei, usaldades AS-lt saadud teavet autot juhtinud isiku kohta, jättis kontrollimata sõiduki juhi kohal istunud ja samuti ilmsete joobetunnustega AT võimaliku joobe, võib küll tunnistust anda politsei tegevuse vajakajäämistest, kuid ei muuda olematuks seda, et K.U kui tegelikult autot juhtinud isikul joove tuvastati, mistõttu ei vääri kaitsja sellekohane väide pikemat käsitlust.
  60. Erinevalt apellatsioonis väidetust ei ole maakohus k olleegiumi hinnangul AT ütluste interpreteerimisel eksinud. Maakohus ei ole andnud kategoorilist hinnangut, justkui nähtuks AT ütlustest üheselt, et K.U juhtis süüdistuses kirjeldatud asjaoludel mootorsõidukit. Ei, maakohus on tegelikult sõnaselgelt märkinud, et AT ei kinnita otseselt, nagu oleks süüdistuses kirjeldatud asjaoludel autot juhtinud K.U . Küll aga järeldab maakohus, et hinnatuna kogumis koos teiste tõenditega, toetavad ka AT ütlused just seda seisukohta.
  61. Apellatsioonis on esitatud seisukoht, justkui ei oleks tunnistaja IT väitnud, et ta tuli Saaremaale oma autoga. See seiskoht on vale. Maakohtu 1.-
  62. veebruari
  63. a istungi protokolli lk-delt 43-44 nähtuvalt on nimetatud tunnistaja sõnaselgelt väitnud just seda, et liiguti tema autoga ja on andnud ka oma auto andmed. Seega kaitsja esitab otseseid valeväiteid. Maakohus on põhjendatult lugenud selle tunnistaja ütlused ebausaldusväärseteks.
  64. Kaitsja hinnangul juhtis vaidlusalust mootorsõ idukit K.U baaris leitud kaine juhututtav, kes jõudis enne politsei saabumist sündmuskohalt lahkuda. AT magas juba eelnevalt autos ja K.U läks sõiduki tagaistmele, kus ta samuti kohe uinus. Süüdistatav ärkas siis, kui auto oli juba peatunud ja juht ära jooksis. Siis äratas ta ka AT ning nad käisid erinevatel põhjustel autost väljas. See kaitsja versioon on paljasõnaline spekulatsioon, mis on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, sh on sellele vastu rääkinud süüdistatav, kelle kohtueelses menetluses antud ja KrMS § 289 lg 2 alusel ristküsitluse raames avaldatud ütlustest nähtub kohtus räägitust oluliselt erinev asjaolude kirjeldus ning ka see, et toona ei mäletanud ta hoopiski, et AT olnuks juba eelnevalt autosse magama läinud (vt maakohtu 1.-
  65. veebruari
  66. a istungi protokoll, lk 58). Versiooni autot juhtinud juhututtavast ei kinnita ka tunnistaja AS ütlused, kes nägi autost väljumas just kahte isikut ning just K.U kirjeldusele vastavat isikut juhi kohalt. Samuti on versioon sellisest juhututtavast, kes kokkulepitu asemel sõidutas süüdistatava ja AT hoopis suvalisse kohta majade vahel ning lahkus seejärel koos auto võtmega, kolleegiumi hinnangul eluliselt ebausutav.
  67. Kaitsja arvates on kummastav maakohtu seisukoht, nagu kinnitaks tunnistaja AS ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta ei tunne süüdistatavat, AT ega asjaga tegelenud politseiametnikke ning tal puudus isiklik huvi asja vastu. Kolleegiumi jaoks on aga kummastav hoopis kaitsja selline arvamus. Üldjuhul tõstabki isiku ütluste usaldusväärsust mh asjaolu, kui ta ei ole lõpptulemusest isiklikult kuidagi huvitatud. Arutataval juhul ei ole kaitsja osutanud ühelegi asjaolule ning need ei ole ka kohtule ära nähtavad, mik s peaks AS valetama – mida ta sellest 9 1-16-10157 saaks? Seega ka nimetatud apellatsiooni kriitika ei too kaasa maakohtu järelduste ümber hindamise vajadust.
  68. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p -st 1 jätab kriminaalkolleegium kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
  69. aprilli
  70. a otsuse muutmata. 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.