← Eesti

1-16-9964/16

Obsah (12)§ 263§ 121§ 73§ 78§ 262§ 16§ 28§ 44§ 57§ 58§ 4§ 222

1-16-9964 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuaril 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Kriminaalasja number 1-16-9964 (kohtueelses menetluses

§ 263

lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Prokurör ringkonnaprokurör Eve Soostar Süüdistatav A.D , isikukood: XXX, kodakondsus: määratlemata, emakeel: vene keel, haridus: keskharidus, ei tööta, elukoht: xxxx, kehtivaid kriminaal- ja väärteokaristusi ei ole, tõkendit ei ole kohaldatud; Kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar (määratud korras, asendab vandeadvokaat Juho-Enn Aule’t) RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 173 lg 1 p-st 1, § 175 lg 1 p-dest 4 ja 9, § 179 lg 1 p-st 2, § 180 lg-test 1 ja 3, §-st 3051, §-st 306, § 309 lg-st 3, § 310 lg-st 1, §-st 311, §-st 312 ning §-st 313 kohus otsustas: 1. Tunnistada A.D (i.k. XXX)

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 100 (ükssada) päevamäära, arvestades A.D ’i päevamäärana 11,70 eurot, s.o 1170 (üks tuhat ükssada seitsekümmend) eurot. 2.

§ 73

lg-te 1 ja 3 kohaselt jätta mõistetud rahaline karistus A.D ’i suhtes täielikult täitmisele pööramata, kui ta ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema käesoleva kohtulahendi kuulutamisest, s.t alates 31.01.

  1. a. 1-16-9964
  2. Jätta kannatanu Xxxx’a esitatud tsiviilhagi moraalse kahjuhüvitise nõudes rahuldamata.
  3. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p-de 4 ja 9, § 179 lg 1 p 2 alusel mõista A.D ’ilt välja riigituludesse menetluskuludena: • määratud kaitsja tasu summas 408 eurot ja • sundraha summas 705 eurot kokku 1113 eurot.
  4. Võttes aluseks KrMS § 180 lg 3 tuleb A.D ’il tasuda menetluskulud kokku summas 1113 eurot ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt 92,75 eurot. Vastavalt KrMS § 159 lg-le 3 sisalduvad menetluskulude nõude täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo lehe kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud posti- või e-postiaadressile või kinnipidamisasutusse. Võttes aluseks KrMS § 424 ja § 423 võib süüdimõistetu mõjuvate põhjuste olemasolu korral taotleda elukohajärgselt täitmiskohtunikult kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. Edasikaebamise kord Otsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. SÜÜDISTUS A.D ’i süüdistatakse selles, et tema 12.05.
  5. a õhtul kella 21:30 paiku, töötades turvatöötajana kaupluses Maxima asukohaga Sõpruse pst 171 Tallinn, seega avalikus kohas, peatas kaupluse külastaja Xxxxa, keda ta põhjendamatult kahtlustas varguse toimepanemises. A.D nõudis, et Xxxx temaga turvaruumi läheks, kui Xxxx keeldus, siis püüdis ta Xxxx kaelast kinni hoides kaasa tirida ning lõi vastupanu osutavale Xxxx peaga näo piirkonda ja rusikaga vasaku silma piirkonda. Kannatanu tundis vägivalla tulemusena füüsilist valu ja talle olid tekitatud tervisekahjustused- vasaku kulmu mediaalse pinna ja orbita lateraalse seina pindmised hematoomid. Eelkirjeldatud käitumisega rikkus A.D korrakaitseseaduse § 55 lg 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid ning kasutas põhjendamatut füüsilist vägivalda enda jaoks võõra inimese suhtes. Taoline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. Oma tahtliku tegevusega pani A.D toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, s.o

§ 263lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KOHTU PÕHJENDUSED 1. TÕENDID Tõendite hindamisel on menetlusteoorias omaks võetud järgmiste etappide läbimine. 2

(12)1-16-9964 Tõendi asjakohasus – kas asjaolu, mida soovitakse tõendiga tõendada omab asja lahendamisel tähtsust ehk kas tõendamisvahend on sobilik vastava asjaolu tõendamiseks. Tõendi lubatavus – kas tegemist on KrMS § 63 lg 1 nimistusse kuuluva tõendiga või vabatõendiga KrMS § 63 lg 2 tähenduses kui tõendatakse kriminaalmenetluse asjaolu, kas tõendit ei tuleks välistada kogumisreeglite rikkumise tõttu, kas tõend on loetletud süüdistusvõi kaitseaktis või põhjendatud selle hilisem esitamine. Tõendi usaldusväärsus – kas tõendi allikas on usaldatav, kas tõendi kogumine, säilitamine või tõendi omaduste talletamine toimus usaldusväärselt, kas tõend riimub ülejäänud tõenditega. Tõendi tõendamisväärtus (kaalukus) – kohtuniku siseveendumuse kujunemine tõendi (lõppkokkuvõttes tõendite kogumi) mõjul. Kohtuotsuse tegemisel on kohtul võimalik kasutada vaid neid tõendeid, mis on asjakohased, lubatavad ja usaldusväärsed. KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Kuivõrd kohus ei ole menetlusosalistelt vastu võtnud asjakohatuid tõendeid, siis loeb kohus kõik esitatud ja vastuvõetud tõendid asjakohasteks. Käesolevas kriminaalasjas on isikulisteks tõenditeks kannatanu Xxxx’a (tl 35-37 pöördel), tunnistaja Xxxx(tl 38-38 pöördel) ja süüdistatava A.D ’i ütlused (tl 38 pöördel-40), mis on tõenditeks KrMS § 63 lg 1 mõttes. Mitte ühegi isikulise tõendi lubatavust ega usaldusväärsust kohtus kahtluse alla poolte poolt ei seatud. Antud kriminaalasjas on küsimus vaid ütluste tõendamisväärtuses. Dokumentaalsete tõenditena on kohtule esitatud: patsiendikaart (tl 1-2), teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest (tl 6), isiku läbivaatuse protokoll (tl 3-5), videosalvestise vaatlusprotokoll koos CD-plaadiga (tl 7-9), karistusregistri väljavõte (tl 12-13), tõend maksustava tulu kohta (tl 10-11) ning riigi õigusabi tasutaotlused (tl 14-16, 45-47). Kõik tõendid kuuluvad KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud lubatud tõendite loetelusse. Mitte ühegi eelnimetatud tõendi osas vastuvõtmisele vastuväiteid ei olnud ning nende lubatavust ega usaldusväärsust pooled samuti kahtluse alla ei seadnud. Eelnevalt nimetatud tõendite tõendamisväärtus leiab kajastamist kohtuotsuse põhjendavas osas, kus analüüsitakse seda, kas esitatud süüdistus on leidnud tõendamist. 2. KURITEOKOOSSEIS, ÕIGUSVASUS JA SÜÜ 2.1. Kuriteokoosseis Kannatanu Xxxx andis 29.12.2016. a toimunud istungil ütlused (tl 35-37 pöördel), et ta viibis 12.05.2016. a kaupluses Maxima, kus ta vaatas ringi, läks mööda letist, kus olid väljas erinevad parfüümid, millest ta ühte nuusutas, valis välja kaks toodet, läks kassasse ja maksis nende toodete eest ning tahtis lahkuda, kuid süüdistatav, kes oli turvatöötaja, pidas ta kinni ja ütles, et ta läheks süüdistatavaga turvaruumi kaasa. Kannatanu kaasa ei läinud, sest leidis, et ei teinud midagi valesti ja süüdistatav ei selgitanud ka täpsemalt, miks oli vaja temaga turvaruumi kaasa minna. Olles ise olnud eelnevalt turvatöötaja, teadis kannatanu oma õigusi. Selle peale haaras süüdistatav tema riietest kinni ja hakkas kannatanut jõuga turvaruumi tirima. Kuivõrd kannatanu hoidis kehajõuga vastu, kasutas süüdistatav vägivalda ja lõi peaga vasakusse näopiirkonda ja tabas kulmu pihta. Kuigi kannatanu sai veidi ennast eest ära tõmmata, löök siiski tabas. Kannatanu tundis löögist valu. Löögi ajal hoidis süüdistatav 3
(12)1-16-9964 kannatanust kahe käega kinni ja tõmbas enda poole. Peale seda lõi süüdistatav kannatanut veel käega vasakule poole oimupiirkonda. Kannatanu ei teadnud kas lahtise käega või rusikaga. Kannatanul tekkisid nähtavad marrastused kulmu- ja silmapiirkonnas ja peale seda tegelikult nädal aega olid tugevad peavalud. EMO-s öeldi, et see läheb paari päevaga mööda, kuid see kestis ikkagi nädala. Kannatanu oli enda sõnul paari kuu jagu täiesti rivist väljas – ei suutnud keskenduda, ei saanud aru, mis küsimusi temalt küsiti. Kannatanu pidi pöörduma abi saamiseks psühholoogi juurde, kuna läks oma mõtetes sinna sündmuse juurde ikka ja jälle tagasi. See hakkas igapäevast toimetamist segama. Kannatanu ütlusi pealöögi osas kinnitab ka SA Põhja–Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna 13.05.
  1. a patsiendi EMO kaart (tl 1-2). Nähtuvalt kaardil fikseeritud objektiivse staatuse kirjeldusest tuvastati kannatanul Ka 13.05.
  2. a isiku läbivaatuse protokollist ja sellele lisatud fototabelitest (tl 3-5) nähtuvad isikul marrastused vasakul kulmul ja vasaku silma välisel nurgal. Kohtuistungil avaldatud ja uuritud 28.06.
  3. a asitõendi vaatlusprotokollist (tl 8), milles vaadeldi Maxima kaupluse aadressil Sõpruse pst 171 turvakaamera 12.05.
  4. a videot, nähtub, et vajutades failile „Sõpruse pst 171 12.05.16.avi" avaneb kaader – vaade kaupluse kassalettidele. Salvestise kestvus 03:08 minutit. Salvestise 00:15 ajal ilmub kaadrisse tumedates riietes meesterahvas (edaspidi nr l), kes seisab kassade poolt vaadates parempoolsemasse ootejärjekorda. Salvestise 00:30 minutil ilmub kaadrisse meesterahvas sinises jopes, peas müts (edaspidi nr 2). Nr 1 peatab nr 2-te, võtab kätega paremast käest kinni ja üritab teda ära viia. Nr 2 vabaneb haardest, nr 1 tirib nr 2-te ja võtab temalt parema käega kaelast kinni. Sel ajal nr 1 kaob kaadrist ja on näha, et nr 1 teeb liigutuse peaga nr 2 suunas. Peale seda on näha, et nr 1 tirib nr 2-te, hoides riietest kinni. Mõlemad kaovad kaadrist ära. Salvestise 01:11 mõlemad taas kaadris ja kähmlevad. Peale kähmlust nr 1 hoiab käega nr 2 riietest kinni ja vestlevad. Salvestise 02:55 minutil (salvestise lõpuni) kaovad mõlemad kaadrist ära. 29.12.
  5. a kohtuistungil avaldati ja uuriti ka videosalvestist (tl 7). Istungil kinnitas kannatanu, et tema on tumesinises jopes meesterahvas (vaatlusprotokollis isik nr 2, tl 38) ja süüdistatav kinnitab, et tema on meesterahvas, kes kannatanut kinni hoiab (seega vaatlusprotokollis isik nr 1, tl 38). Videosalvestisest nähtub, et süüdistatav peatab kannatanu
  6. sekundil ja palub
  7. sekundil kannatanul turvaruumi poole liikuda hoides kannatanut jope varukast.
  8. sekundil teeb kannatanu käega, mille varukast teda süüdistatav kinni hoiab, vabastava keerutuse, püüdes haardest vabaneda, mispeale isikud liiguvad kaadri paremale alumisse nurka.
  9. sekundil on näha, kuidas süüdistatav haarab parema käega kannatanu kaela tagant, mispeale mõlemad isikud väljuvad kaadrist.
  10. sekundil ilmub kaadri altservast süüdistatava pea ja teeb järsu liigutuse suunas, kus peaks olema kannatanu. Arvestades, et eelnevalt on süüdistatav haaranud kannatanul kaela tagant kinni, on kohtu hinnangul tegemist süüdistatava pealöögiga kannatanu suunas. Seeärel kaovad isikud vaateväljast ja 47.-
  11. sekundini on näha, kuidas kannatanu ja süüdistatava pead vilksatavad kaadri allääres, millest nähtub nendevaheline kähmlus. Seejärel kaovad isikud kaadrist. Isikud sisenevad kaadrisse 1:02, mil on näha, et süüdistatav hoiab kannatanut jope rinnaesisest ja sikutab teda keskmise kassa poole. Samal ajal isikud räägivad omavahel. Süüdistatav andis 29.12.
  12. a kohtuistungil ütlusi (tl 38 pöördel-40), et ta otsustas kannatanut kontrollida, kuivõrd isik tundus talle kahtlane. Nii hilja inimesed tulevad konkreetse kauba järgi, mitte niisama jalutama. Kannatanu tuli parfüümiosakonda, võttis tualettvee ja pritsis endale peale, tegi jope lahti ja seisis seljaga kaamera poole. Seepeale läks süüdistatav kohe turvaruumist välja ja jäi seisma kassa vastas. Süüdistatav võttis kannatanul 4
(12)1-16-9964 küünarnukist kinni ja ütles, et „vabandage palun“ püüdes kannatanut sundida turvaruumi tulema. Kannatanu füüsilist vastupanu ei osutanud, kuid tahtis välja minna. Peatamise hetkel arvas süüdistatav, et tegemist on vargaga. Süüdistatav selgitas oma pea järsku ette liikumist järgmiselt: Vastavalt instruktsioonile on turvatöötajal õigus isik läbi vaadata, kui ta on kahtlane. Süüdistatav ei saanud patrulli kutsuda, sest häirenupp on turvaruumis, raadiosaatjat tal ei ole, poes on korraga valves üks turvatöötaja. Süüdistatav kinnitab, et ei löönud kannatanut peaga näkku ja seejärel rusikaga näkku. Kohtus kuulati üle ka tunnistaja Xxxx(tl 38-38 pöördel), kuid kohtu hinnangul ei sisaldanud isiku ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta olulist infot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kannatanu ütluste, EMO kaardi, isiku läbivaatuse protokolli, asitõendi vaatluse protokolli ja videosalvestisega on tõendamist leidnud, et süüdistatav lõi 29.12.2016. a kaupluses Maxima aadressil Sõpruse pst 171 kannatanu Xxxxa peaga ühel korral näopiirkonda. Kuigi videosalvestisest, mis on kannatanu ja süüdistatava ütluste vastuolu tõttu kohtu hinnangul määravaks objektiivseks tõendiks, ei nähtu rusikalööki, peab kohus siiski rusikaga löömist kannatanu vasaku silma piirkonda eluliselt usutavaks tuginedes kannatanu ütlustele. Kohus jõuab sellisele järeldusele seetõttu, et kannatanule tekitatud vigastused asuvad selliselt erinevates näopiirkondades, et ainult ühe pealöögiga pole neid võimalik tekitada. Samas teo kvalifitseerimise seisukohalt ei oma määravat tähendust, kas tegemist oli ühe või kahe löögiga. Vastavalt süüdistusaktile süüdistatakse A.D’i

§ 263

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ehk vägivalla kasutamises avalikus kohas, kuivõrd kauplus on avalik koht ja korrakaitseseaduse § 55 lg-s 1 on sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid ning A.D kasutas põhjendamatut füüsilist vägivalda enda jaoks võõra inimese suhtes. Kohus leiab, et ainuüksi avalikus kohas vägivallateo toimepanemine ei tähenda, aga

§-s 263 sätestatud kuriteokoosseisu täitmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 21.09.

  1. a kohtuotsuse nr 3-1-1-78-05 punktis 7.3 leidnud: . Riigikohtu kriminaalkolleegium on 21.05.
  2. a kohtuotsuse nr 3-1-1-7-07 punktis 10 selgitanud järgmist (rõhutused lisatud maakohtu poolt): . Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.09.
  3. a kohtuotsuse nr 3-1-1-60-10 punktis 14 varasemale kohtupraktikale tuginedes selgitanud järgmist: 5

(12)1-16-9964 A.D ’ile on esitatud süüdistus

§ 263

lg 1 p 1 järgi ehk avaliku korra raskes rikkumises, mis seisnes avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumises, mis on toime pandud vägivallaga. A.D’ile esitatud süüdistust avaliku korra rikkumises vägivallaga on sisustatud vaid avalikus kohas (Maxima kaupluses) vägivalla (peaga näo piirkonda ja rusikaga vastu silma piirkonda löömine) kasutamisega. Kui sellisest teokirjeldusest eemaldada vägivalla kasutamine kui kvalifitseeriv tunnus, siis ei jää etteheitesse enam alles faktilisi asjaolusid, millega sisustada avaliku korra rikkumist

§ 262mõttes.

Ehk antud juhul ei ole süüdistuses näidatud ära lisaks kvalifitseerivale tunnusele ja avalikule kohale seda, milliste kõrvaliste vägivalla kasutamist pealt näinud, asjasse mittepuutuvate isikute õigusrahu on piisavalt intensiivselt rikutud. Seega ei ole käesoleval juhul A.D’ile esitatud süüdistuses toodud faktiliste asjaolude kirjeldus piisav heitmaks temale ette

§ 263lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Kr

MS § 268 lg 5 kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Nimetatud sätete osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt selgitanud järgmist: (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.10.2015. a kohtuotsuse nr 3-1-1-70-15 p 11.1; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.11.2012. a kohtuotsuse nr 3-1-1-109-12 p 10) Seega kuivõrd käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistuses kirjeldatud kõiki faktilisi asjaolusid, mis sisustaksid

§ 263

lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu, siis ei saa kohus süüdistuse piiridest väljuda. Seetõttu ei saa kohus süüdistuses toodud piiridest/faktilistest asjaoludest väljuda ka olukorras, kus tõenditest nähtub, et kõrvaliste isikute õigusrahu võidi tegelikkuses antud olukorras häirida. Eeltoodust nähtub seega, et süüdistuses esitatud teokirjelduse pinnalt võib A.D ’ile ette heita vaid

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist ehk teise isiku kehalist väärkohtlemist. Sealjuures tõusetus A.D ’i teo kvalifitseerimine

§ 121

lg 1 järgi ka kohtumenetluses (tl 42-42 pöördel), mistõttu järgib kohus käesoleval juhul A.D ’i

§ 121lg 1 järgi süüdi tunnistades ja kuriteo kvalifikatsiooni muutes Kr

MS § 268 lg-s 6 sätestatut. Kuivõrd kohus leiab, et süüdistuses esitatud faktiliste asjaolude põhjal saab isikut süüdistada

§ 121

lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemist ja kohtu hinnangul on menetluses avaldatud ja uuritud tõenditest kinnitust leidnud süüdistatava A.D ’i poolt füüsilise vägivalla toimepanek kannatanu Xxxx suhtes, vastab A.D ’i poolt toimepandud tegu

§ 121lg 1 objektiivsele koosseisule. 6

(12)1-16-9964

§ 16

lg 3 sätestab, et Võttes käega teisel isikul kukla tagant kinni ja tehes peaga järsu liigutuse kannatanu pea suunas sedavõrd lähedaselt distantsilt, pidi A.D teadma, et sellega ta tekitab kannatanule tervisekahjustuse ja/või valu. Seega leiab kohus, et A.D pani etteheidetava teo toime vähemalt otsese tahtlusega. 2.

  1. Õigusvastasus Kaitsja arvates oli tegemist hädakaitsseisundiga, sest süüdistatav arvas, et ta peab kinni varast ja selline tegevus ei saa süüdistatavale, kes on turvatöötaja, olla etteheidetav. Kohus nõustub, et tegemist oli süüdistatava enda hinnangul hädakaitseseisundiga, kuivõrd süüdistatava tööülesanneteks oli turvatöötajana kaitsta kliendi, s.t Maxima kaupuse (täpsemalt Maxima Eesti OÜ) vara. Nähtuvalt süüdistatava ütlustest nägi ta turvavideolt, kuidas kannatanu tuli parfüümiosakonda, võttis tualettvee ja pritsis endale peale, tegi jope lahti ja seisis seljaga kaamera poole. Lisaks käitus kannatanu poodi külastades kahtlaselt. Seega isikut kinni pidades arvas süüdistatav, et ta peab kinni varast. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. juuni
  3. a otsuse nr 3-1-1-34-08, p-s 10 leidnud, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsususe nr 3-1-1-107-12, p-s 10 leiti, et Arvestades, et süüdistatava arvamuse järgi rünnati tema kliendi, kelle vara kaitsmiseks oli teda palgatud, väheväärtuslikku vara, sai tema poolt põhjendatud kaitsetegevuseks olla vara omaniku omandiõiguse rikkumise (kauplusest väljaviimise) takistamine ja vajadusel isiku kinnipidamine.

§ 28

lg 2 sätestab: Sellisel kujul isiku kehaline kahjustamine oma olemuselt ei takista valduse rikkumist ega aita kaasa ka oletatava varga kinnipidamisele. Seega, kui arvestada, et süüdistatav tegutses enda hinnangul hädakaitse seisundis, siis asudes kahjustama kannatanut (peaga lööma) ületas ta ka iseenda poolt kujuteldava hädakaitseseisundile vastavaid hädakaitse piire.

§ 28lg 1 järgi ei ole tegu .

Kuivõrd käesoleval juhul ületas süüdistatav hädakaitse piire, ei välistanud õigusvastasust tema arvamus, et ta teostas hädakaitset. Seega puuduvad eeltoodud põhjustel A.D ’i teos õigusvastasust välistavad asjaolud. 2.3. Süü A.D oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja toimikust ei nähtu

§-s 34 sätestatud asjaolusid ning A.D on sündinud

  1. aastal (tl 12). Süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  2. KARISTUS 7

(12)1-16-9964

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on võimalik isikut karistada rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistusega. A.D töötas

  1. aastal teo toimepanemise ajal. Samuti oli tal olemas
  2. aastal püsiv sissetulek. Nimelt on A.D ’i tulu
  3. aastal olnud Maksu- ja Tolliameti andmetel kokku 5947 eurot (tl 10-11) ehk keskmiselt 495 eurot kuus. A.D ’il ei ole ülalpeetavaid (tl 34). A.D ’il ei ole karistusregistri andmete kohaselt kehtivaid kriminaal- ega väärteokaristusi (tl 12-13). Kuigi A.D kohtuistungi toimumise ajal ei töötanud (tl 34), leiab kohus, et temale on siiski võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust ehk rahalist karistust, sest A.D on täieliku töövõime ja -harjumusega isik ning tal puuduvad ka kehtivad karistused. Lisaks on käesoleval juhul põhjendatud kergemaliigilise karistuse valik ka põhjusel, et A.D ’i süü antud kuriteo toimepanemises on väike (vt süü suuruse analüüsi alljärgnevalt). Seega mõistab kohus A.D ’ile käesoleval juhul karistuseks rahalise karistuse, mis

§ 44lg 1 kohaselt peab jääma 30 ja 500 päevamäära vahele.

Seega sanktsiooni keskmine oleks rahaline karistus suurusega 265 päevamäära. A.D ’i süü suurust mõjutab esmalt teise isiku kehalise väärkohtlemise määr. Kannatanule põhjustas A.D enda tegevusega kannatanu arstliku läbivaatuse kohaselt vasaku kulmuvasaku silma juurde pindmised hematoomid ilma turseta (tl 1). Politsei poolt teostatud vaatluses on märgitud, et tekitatud on marrastused (tl 3). Politsei läbivaatuse lisaks olevatelt fotodelt nähtuvalt (tl 4-5) on tekitatud vigastused sedavõrd väiksed, et neid näiteks kannatanust tänaval möödakõndijad vaevalt, et tähele paneks. Arvestades, et

§ 121

lg 1 eest karistatakse sellise kehalise väärkohtlemise eest, mille tagajärjel tekitatud vigastused paranevad kiiremini kui 4 nädala jooksul, siis on käesoleval juhul tegemist väga kergete vigastustega, sest käesoleval juhul kannatanule tekitatud marrastuste paranemine üldjuhul ei kesta üle nädala. Seega arvestades nii tekitatud vigastuste ulatust kui ka paranemise aega leiab kohus, et A.D ’i süü on teise isiku kehalises väärkohtlemises väike. A.D’i süü suurust mõjutab ka teo toimepanemise vorm. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et A.D pani teise isiku tervise kahjustamise toime vähemalt otsese tahtlusega. Nimetatud asjaolu küll suurendab mõnevõrra isiku süüd, kuid kohtu hinnangul on antud kuriteo puhul siiski määravaks tekitatud tervisekahju määr. Kuivõrd kohus leidis õigusvastasuse analüüsil, et A.D ületas hädakaitse piire, siis esineb tema puhul karistust kergendava asjaoluna süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel

§ 57lg 1 p 8 mõttes.

Karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes A.D’i teos ei esine.

Arvestades eeltoodud süüd mõjutavaid asjaolusid (eelkõige vähest teise isiku tervise kahjustamist), ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et A.D ’i süü on väike, mistõttu võib temale mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kuivõrd A.D ’il ei ole kehtivaid kriminaal- ja väärteokaristusi (tl 12-13), siis saab eeldada, et käesolev kuritegu oli tema puhul juhuslikku laadi. Samuti on seetõttu alust arvata, et A.D edaspidi õigusrikkumisi toime ei pane. Seetõttu on A.D ’ile mõistetava karistuse määra võimalik eripreventsioonist lähtuvalt veelgi vähendada. Kohus on ka seisukohal, et käesoleval juhul ei ole üldpreventiivsetest eesmärkidest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes vajadust suurendada A.D ’i süü suurusele ja eripreventsioonile vastavat karistust. 8

(12)1-16-9964 Võttes arvesse A.D ’i süü suurust (eelkõige vähest teise isiku tervise kahjustamist ja karistust kergendava asjaolu esinemist), samuti üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mõistab kohus A.D’ile

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks rahalise karistuse 100 (ükssada) päevamäära.

§ 44

lg 2 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel, mis ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär, milleks on 10 eurot. A.D’i osas koostatud teatisest tema keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et tema keskmise päevasissetuleku suurus on 11,66 eurot (tl 11). Seega tuleb antud juhul aluseks võtta A.D’i sissetulekul põhinev päevamäär, mitte miinimumpäevamäär. Kuivõrd

§ 44

lg 4 kohaselt väljendatakse päevamäära suurust kümne sendi täpsusega, siis matemaatilisi ümardamise reegleid kasutades tuleb A.D ’i päevamäära suuruseks arvestada 11,70 eurot. Seega mõistab kohus A.D ’ile karistuseks rahalise karistuse 100 päevamäära ehk 1170 (üks tuhat ükssada seitsekümmend) eurot. Eelnevalt juba välja toodud nii A.D’i süü suurust mõjutavaid asjaolusid ehk teo toimepanemise asjaolusid arvestades kui ka võttes arvesse, et tal puuduvad kehtivad karistused (toimepanija isiku arvestamine), leiab kohus, et A.D’ile mõistetud rahalise karistuse võib jätta täielikult tingimisi täitmisele pööramata

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel minimaalse, s.t 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja rakendamisega. See tähendab, et A.D ei pea tasuma temale mõistetud 100 päevamäära ehk 1170 euro suurust rahalist karistust, kui ta ei pane 1 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema käesoleva kohtulahendi kuulutamisest, s.t alates 31.01.2017. a. 4. TÕKEND Kr

MS § 306 lg 1 p 9 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama ka küsimuse, kas isiku süüdimõistmise korral tuleb valida uus tõkend, jätta tõkend muutmata, tõkend muuta või tühistada. Arvestades, et kogu kohtueelse menetluse ning ka kohtumenetluse kestel ei olnud A.D’ile kohaldatud tõkendit ning käesoleva kohtuotsusega mõistis kohus A.D ’ile karistuseks tingimusliku rahalise karistuse, siis ei pea kohus vajalikuks isiku suhtes ka edasiselt tõkendit kohaldada. 5. MENETLUSKULUD KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama ka küsimuse sellest, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 173 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks menetluskulud. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks esmalt KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelses menetluses on süüdistatava A.D ’i määratud kaitsjaks olnud vandeadvokaat Juho-Enn Aule, kellele määrati prokuröri poolt õigusabi osutamise eest tasu summas 24 eurot (tl 14-16). Kohtumenetluses asendas määratud kaitsjat Juho-Enn Aule’t vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kellele kohus määras riigi õigusabi osutamise eest tasu summas 384 eurot (tl 45-47). Seega kokku on määratud kaitsjale määratud tasud kriminaalmenetluses olnud 408 eurot. Kriminaalmenetluse kuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 4

lg 3 kohaselt on käesoleval juhul

§ 121lg 1 järgi 9

(12)1-16-9964 kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu, sest antud kuriteo sanktsioon näeb karistusena ette kas rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 18.12.
  1. a määrusega nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 2 kohaselt kehtestati kuupalga alammääraks alates 01.01.
  2. a 470 eurot. Seega tuleb KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel A.D ’il tasuda ka sundraha summas 705 eurot. Seega kokku peab A.D hüvitama menetluskulud summas 1113 eurot. Arvestades asjaolu, et A.D käesoleval hetkel ei tööta (tl 34), leiab kohus, et tal oleks 1113 euro suuruse menetluskulude tasumine ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest üle jõu käivaks. Võttes arvesse Eesti keskmist brutokuupalka (Statistikaameti andmetel
  3. a III kvartalis 1119 eurot), oleks nimetatud summa tasumine ka töötavale ja Eesti keskmist palka teenivale isikule ühe kuu jooksul üldjuhul raskendatud. Seega kuigi ei A.D ega tema kaitsja ei taotlenud kohtult menetluskulude tasumist ositi seaduses üldreeglina ettenähtud ühest kuust pikema perioodi jooksul, leiab kohus, et selleks, et mitte panna A.D ’i majanduslikult raskesse olukorda, annab kohus talle võimaluse tasuda menetluskulud igakuiste osamaksetena ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Siinkohal märgib kohus, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel korral väljendanud enda seisukohta, mille kohaselt KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.
  4. a kohtumääruse nr 3-1-1-47-16, p 7 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.
  5. a kohtumääruse nr 3-1-1-120-12, p 7). Seega võimaldab kohus käesoleval juhul A.D ’il menetluskulusid tasuda maksimaalse võimaliku perioodi jooksul. Kohus määrab, et A.D peab tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud kokku summas 1113 eurot ositi ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt 92,75 eurot.
  6. TSIVIILHAGI KrMS § 306 lg 1 p-de 11 ja 12 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas lahendama küsimuse sellest, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu Xxxx esitanud 13.10.
  7. a VÕS § 1043 alusel tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot (asub koos süüdistusaktiga eraldi toimikus). Hagis on Xxxx märkinud, et A.D põhjustas talle vägivalla kasutamisega füüsilist valu, tervisekahjustuse ning moraalse kahju. Menetluse käigus selgitas Xxxx, et ta nõuab ainult moraalset kahju ja materiaalset kahju ei nõua. Ühest küljest leiab kohus, et kuriteoga tekitatakse füüsilisest isikust kannatanule alati mingis määras moraalset kahju. Samas ei nõustu kohus, et käesoleval juhul oleks kannatanule tsiviilhagi väljamõistmine põhjendatud. Nähtuvalt kannatanu ütlustest hindas ta järgmisel päeval peale intsidenti enne EMO-sse minekut oma moraalse kahju suuruseks 10 000 eurot, sest vastavalt kannatanu ütlustele võttis ta järgmisel päeval ühendust turvafirma Skrabeus turvajuhiga, kellega ta rääkis muuhulgas ka rahast. Turvajuht rääkis turvafirma juhatusega ja juhatus keeldus 10 000 euro suurust hüvitist maksmast. 10
(12)1-16-9964 Kohtu küsimusele, millest selline kahjuhüvitise summa tuleneb, vastas kannatanu, et tegemist on sümboolse summaga arvestades tema üleelamisi. Kannatanu leidis, et kuivõrd ta on ka ise turvatöötaja olnud, siis selline käitumine oli täiesti lubamatu. Kannatanu leidis, et turvatöötaja nägi, et ta pani toote tagasi ja tema eesmärk oli kannatanut süüdi lavastada varguses. Kannatanu selgitusel moodustab pool kahjust tema süüdilavastamine ja teine pool tervisekahjustuse tekitamine. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu süüdilavastamise tahe süüdistatava poolt kohtus tõendamist leidnud. On eluliselt usutav süüdistatava selgitus, et ta reageeris koheselt peale seda, kui tal tekkis kahtlus varguse toimepanemisest ja ta lahkus koheselt turvaruumist kassa juurde. Samuti ei viita süüdilavastamise tahtele ükski teine tõend. Seega ei ole põhjendatud süüdilavastamise tõttu hüvitise nõudmine. Samuti leiab kohus, et kannatanule tekitatud tervisekahjustus ei ole sedavõrd suur, et oleks kaasa toonud tema elukvaliteedi languse. Kahjustused ja üleelamised ei olnud sedavõrd rängad, et nõuaksid rahalist kompenseerimist. Nähtuvalt kannatanu arstliku läbivaatuse ja politsei poolt teostatud vaatlusele põhjustas A.D kannatanule vasaku kulmu ja vasaku silma juurde pindmised hematoomid ilma turseta ehk marrastused. Politsei läbivaatuse lisaks olevatelt fotodelt nähtuvalt (tl 4-5) on tekitatud vigastused sedavõrd väiksed, et neid kannatanust tänaval möödujad vaevalt, et märkaksid. Samuti väärib tähelepanu, et kannatanu ei pöördunud EMOsse koheselt peale sündmust, vaid alles järgmise päeva õhtupoolikul samaaegselt rahalise nõude esitamisega turvafirmale. Seega võis EMO-sse pöördumise ajendiks olla mitte arstiabi vajadus, vaid soov tugevdada oma argumente rahalise nõude esitamisel. Kohus leiab, et tähendust omab ka asjaolu, et kannatanu, olles ise töötanud turvatöötajana, teadis turvatöötaja tööülesandeid ning oleks saanud konflikti vältida, järgnedes süüdistatavale turvaruumi. Euroopa Inimõiguste Kohus on erinevates lahendites leidnud, et teatud juhtudel on rikkumise tuvastamine piisavaks heastamise viisiks rikkumise eest (vt näiteks Kalda vs Eesti kaebus nr 17429/10 p 58 ja T.P. ja A.T. v. Ungari kaebused nr 37871/14 ja 73986/14). Sealjuures on ka Riigikohtu halduskolleegium korduvalt erinevates kohtuasjades leidnud, et mitte igasugune õigusvastane tegutsemine ei ole piisav kannatanule mittevaralise kahjuna hüvitise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.11.2015. a kohtuotsust nr 3-3-1-3615; Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2012. a kohtuotsust nr 3-3-1-3-12; Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2009. a kohtuotsust nr 3-3-1-80-09). Ka käesoleval juhul leiab kohus, et tuvastamine, et süüdistatav pani kannatanu suhtes toime kuriteo ja selle kuriteo eest mõistab kohus süüdistatavale ka karistuse, on kannatanule piisavaks hüvitiseks üleelamiste heastamiseks. Lähtuvalt eeltoodust jätab kohus kannatanu tsiviilhagi täielikult rahuldamata. 7. ASITÕENDID KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel võtma seisukoha ka selles, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Käesolevas kriminaalmenetluses ei ole midagi arestitud. Samuti ei kohalda kohus käesoleva kohtuotsusega konfiskeerimist. Süüdistusakti punktis 6 on prokurör märkinud asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objektide osas, et CD-plaat videosalvestusega asub kriminaaltoimikus. Arvestades ka asjaolu, et CD-plaat asub ümbrikus, mis on üle kleebitud 11
(12)1-16-9964 kleepribaga, millel on kiri (tl 7), saab asuda seisukohal, et prokuröri hinnangul on antud videosalvestust sisaldava CD-plaadi näol tegemist asitõendiga. Esmalt märgib kohus, et eelnimetatud CD-plaat ei ole kriminaalmenetluses kelleltki äravõetud objektiks, vaid see on spetsiaalselt loodud käesoleva kriminaalmenetluse tõttu kriminaalasja materjalide juurde lisamiseks tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks. Samuti ei ole antud CD-plaadi puhul käesolevas kriminaalasjas tegemist arestitud ega konfiskeerimisele kuuluva objektiga. Kohus on seisukohal, et CD-plaadi näol ei ole tegemist ka asitõendiga KrMS § 124 lg 1 mõttes, sest seadusandja käsitleb asitõendina asendamatut objekti. Nimelt näeb KrMS § 124 lg 1 ette, et asitõend on kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. CD-plaat on asendatav, sest selle kui füüsilise eseme omadused ei oma antud kriminaalasjas tõenduslikku tähendust. Tõenduslikku tähendust omab sellel (andmekandjal) olev digitaalne informatsioon, mida on võimalik salvestada erinevatele andmekandjale (näiteks CD, DVD, kõvaketas, mälukaart), sh korduvalt ilma tõendamisväärtust või usaldusväärsust vähendamata. Seega ei ole CD-plaat asendamatu objekt. Eeltoodud põhjustel tuleb CD-plaati, mis sisaldab videosalvestust, pidada KrMS § 63 lg 1 mõttes tõendiliigina filmiks, mille talletamiseks ja vaatamiseks on vaja kasutada andmekandjat, milleks on tänapäeva tehnoloogia kohaselt sobilik mh ka CD-plaat. Kuivõrd CD-plaadi näol ei ole tegemist asitõenditega, ei teki ka küsimust, mida sellega ette võtta, sest kõik kriminaalasjas kogutud tõendid, mis ei ole asitõendid, peavad asuma kriminaalasja materjalide juures. Kohus selgitab lisaks, et näiteks olukorras, kus CD-plaadile on salvestatud elektroonilisel kujul dokumente (näiteks tekstifaile või andmebaase), tuleks CD-plaati pidada dokumentaalseks tõendiks, mis on esitatud andmekandjal (ehk CD-plaadil) elektroonsel kujul. Siiski võib CD-plaat olla asitõendiks näiteks olukorras, kus süüdistus on esitatud piraatkaubanduses

§ 222

järgi nt seoses piraatkoopiate valmistamisega või on CDplaadil füüsiliselt kuriteojäljed, nt sõrmejäljed või bioloogiline materjal. Antud kriminaalasjas ei ole aga tegemist selliste olukordadega. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et kuivõrd videosalvestusega CD-plaat ei ole asitõendiks, siis ei pea kohus selle osas ka otsustust vastu võtma tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-st 13, sest tegemist on andmekandjal esitatud tõendiga, mis asub ja peabki asuma kriminaalasja materjalide juures. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.