4-18-2019/3

4-18-2019 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2018, Tallinn Väärteoasja number 4-18-2019 (2317,18,001969) Kohtunik Märt Toming Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi Liiklusseaduse § 201 lg 2 ettenähtud väärtegu Menetlusalune isik U.H; ik: XXX; elukoht: xxxx. Kohtuvälise menetleja esindaja Triinu Riigor, Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse kohtuesindusgrupp RESOLUTSIOON
2. U.H süüdi tunnistada LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista karistuseks arest 12 (kaksteist) päeva.
3. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata aresti kandmine ositi, so kahes osas ning järjest kantava karistuse kestus peab olema vähemalt kuus päeva.
4. Mõistetud ja ositi kandmisele määratud arest 12 päeva tuleb ära kanda Põhja Prefektuuri arestimajas Rahumäe tee 6/1 Tallinnas. Mõistetud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 15.07.
5. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole tähtaegselt mõistetud aresti ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning kogu ära kandmata aresti ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ja toimetamisest karistuse ärakandmisele. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 02.05.
6. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 1 25.03.2018 koostatud väärteoprotokollist nr AB1564962 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 25.03.2018 kell 21:40 peeti Mustamäe tee 5, Tallinnas kinni sõiduk, mida juhtis U.H , kes juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud alates 07.02.2018 kuni 06.08.
7. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ning pani toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusalune isik selgitas, et väärteoprotokollis märgitud süüdistus on talle arusaadav ja tunnistab end temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises süüdi. Pani väärteo toime, sest on kaks last, naine jäi väiksema lapsega koju, suuremal hakkas halb ja viis lapse haiglasse. Tagasiteel peeti kinni. Ei tea miks ei kutsunud kiirabi, arvas, et sõidab ise ära. Oli teadlik, et juhtimisõigus on ära võetud. Sõiduk kuulub abikaasale. Laps jäi haigeks, ei mõelnud teisele võimalikule juhile, ei mõelnud tagajärgedele. On ainuke sissetuleku saaja peres, kohtu äranägemisel tuleks karistada. Ei ole valmis aresti kandma minema, peab tööl käima. Pigem rahatrahv, juhtimisõiguseta sõidu eest ei ole trahvi veel määratud. Ei sõitnud niisama, oli sunnitud sõitma. On varem ka arestiga karistatud. On palju trahve olnud, osa on tasutud, tasub vastavalt võimalustele. Taotletud karistuse osas leiab, et käib tööl, tunnistab süüd, oli sunnitud väärteo toime panema. Kui võimalik, siis ositi kanda, on nõus karistuse kandmisega kahes osas. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusaluse isiku järjekordse rahatrahviga karistamine ei ole põhjendatud, varasemad trahvid ei ole teda sundinud õiguskuulekusele, senised trahvid on osaliselt tasumata. On eiranud eelmise aasta augustis toime pandud teo eest määratud rahatrahvi ja juhtimisõiguse äravõtmist. Uue trahvi määramine ei avalda mõju, seetõttu tuleb mõista karistuseks vabaduse kaotusega seotud karistus, arest. Arvestades süü suurust, isikuandmeid, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid tuleks karistada arestiga 12 päeva. Leiab, et isiku suhtes võib karistuse kandmisele määrata kahes osas, mitte väiksemates osades. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku süü tunnistamise ja selgitused, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt U.H juhtimisõigus puudub, sest juhtimisõigus on karistusena ära võetud 07.02.2018 kuni 06.08.
8. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub, kuna see võeti karistusena ära perioodiks 07.02.2018 kuni 06.08.
9. Sellegi poolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 keeldu ja pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Karistuse mõistmine LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. 2 Kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalust isikut on samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ja teiselaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud nii rahatrahvidega kui ka arestidega, enamus rahatrahve on tasumata. Seega varasemad karistused nii rahatrahvi kui aresti näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemist. Seega on rahatrahv kui karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel keskmine. Menetlusalune isik on avaldanud ka kahetsust, kuid kohus suhtub sellisesse kahetsusse tugeva kriitikaga, kuna menetlusalust isikut on liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest juba korduvalt karistatud ja menetlusesemeks oleva väärteo pani ta toime vaid kümne päeva möödumisel eelmise kohtumääruse jõustumisest, millega määrati kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv menetlusaluse isiku taotluse alusel tasumisele ositi. Eelnevalt oli kohus oma otsusega jätnud kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamata. Seega oli menetlusalune isik üheselt teadlik nii temale määratud põhikaristuse suurusest ja selle tasumise tähtajast, kui ka temale määratud lisakaristusest ja lisakaristuse tähtajast. Seega ei ole kahetsus siiras ja kohus seda kergendava asjaoluna arvesse võtta ei saa. Kohus ei saa kergendava asjaolu arvestada ka menetlusaluse isiku põhjendusi väärteo toimepanemise osas. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Karistuse määra valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku keskmisest süüst ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Eripreventsiooni osas lähtub kohus karistuse liigist ning ei pea vajalikuks seda karistuse määra põhjendamiseks enam arvestada. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleb mõista karistus ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Menetlusalune isik selgitas, et ta töötab ning ta taotles seoses sellega karistuse kandmise määramist osadena, nõustudes taotletud karistuse ära kandma kahes osas. Kohus leiab, et kuivõrd menetlusalune isik töötab, peab kohus võimalikuks taotlus karistuse kandmise määramises ositi rahuldada ja määrata karistuse kandmine kahes osas, andes karistuse ära kandmiseks menetlusalusele isikule pikema ajavahemiku, et karistuse kandmine ei tingiks töö kaotust. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 3