1-10-3821/67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-3821 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi A.F süüdistuses KarS § 349 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. novembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja A.F kaitsja advokaat Arvo Suuban Prokurör Kalmer Kask A.F , ik XXX, XXX, XXXX, elukoht XXX, XXXX, varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud. Advokaat Arvo Suuban Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus A.F süüditunnistamises ja karistamises KarS § 349 järgi jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Maakohtu
6. novembri 2011 otsusega tunnistati A.F süüdi KarS § 349 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära ulatuses, s.o 300 eurot. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt välja ka menetluskulud. Kohtuotsusega tunnistati süüdi veel V. Grigorjev, kelle osas apellatsioonimenetlus aga ei toimu. A.F anti kohtu alla järgmises süüdistuses. Märtsist septembrini 2007 leidis ARK Jõhvi büroos aset eksamipettuste skeem, mille raames Ljudmila Prošina, tegutsedes autokooli sõiduinstruktor Vladimir Ennuksoni ettepanekul ja juhiste kohaselt, osales korduvalt valeidentiteeti kasutades antud büroos ARK teooriaeksamil erinevate juhtimisõiguse taotlejate asemel, kellel endal oli raskusi teooriaeksami eduka sooritamisega. Eksamitulemuse ostmisest huvitatud juhtimisõiguse taotlejad, kes soovisid saada juhiluba ja juhtimisõigust ilma isiklikult teooriaeksamit sooritamata, kontakteerusid eksamite sooritamise teenust pakkuvate vahendajatega, maksid eksamitulemuse tagamise eest nõutava summa ja edastasid vahendajate kaudu eksamipettuse sooritajatele oma isikut tõendava dokumendi ning isikuandmed, mida antud juhtudel Ljudmila Prošina kasutas eksamile pääsemiseks ja ka eksami sooritamisel. Üks juhtimisõiguse taotlejatest, kelle asemel Ljudmila Prošina taolise skeemi raames eksami sooritas, oli A.F, kes teooriaeksami tulemuse ostmise eesmärgil oli suvel 2007 (täpne aeg ja koht teadmata) tuvastamata vahendajate kaudu edastanud Vladimir Ennuksonile oma isikutunnistuse nr XXXXXXXX . Ljudmila Prošina, kasutades Vladimir Ennuksoni vahendusel saadud A.F isikutunnistust, osales 30.08.2007 A.F asemel eksamil, sooritades selle positiivselt. Seejuures kasutas Ljudmila Prošina eksamile pääsemise ja seal osalemise õiguse saamise eesmärgil valeidentiteeti ja esitas ARK töötajatele enda isiku kohta valeandmeid (suhtlemisel ARK töötajatest eksami vastuvõtjatega esines A.F nime all, kasutas oma isiku tõendamiseks A.F isikutunnistust ja logis eksamiarvutisse sisse A.F isikukoodi kasutades). Hiljem tagastati isikutunnistus A.F-ile . A.F tegevus on vaadeldav enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi teisele isikule kasutamiseks andmisena, mille eesmärgiks oli tagada Ljudmila Prošinale õigus pääsuks teooriaeksamitele ning seejärel võimaldada tal sooritada tegeliku juhtimisõiguse taotleja asemel eksam, mille tulemusena A.F saaks B-kategooria juhtimisõiguse ja vabaneks kohustusest isiklikult eksamil osaleda. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 349 järgi. Maakohus leidis, et A.F süü talle etteheidetavas kuriteos on täielikult tõendatud ja motiveeris seda järgmiselt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 30.08.2007 toimus teooriaeksam ARK Jõhvi büroos, millele vastavalt registreerimislehele oli registreeritud ka A.F . Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et on olemas teooriaeksami leht koos allkirjaga, et A.F nagu käis 30.08.2007 teooriaeksamil ARK Jõhvi büroos. Samas – kui vaadata A.F allkirju näiteks eksamilehel ja ülekuulamise protokollidel või eksamilehel ja ARK-sse esitatud taotlusel, on näha, et need on juba visuaalselt erinevad. Seda asjaolu kinnitab lisaks eelnimetatud tõenditele ka ekspertiisiakt nr DK0196-08/3404, mille kohaselt ei ole 30.08.2007 teooriaeksamile registreerimise lehel olev allkiri A.F nimelt kirjutatud A.F poolt. Eeltoodud tõenditest tuleneb, et tegelikult A.F isiklikult 30.08.2007 eksamil ei osalenud. Tema eest käis eksamil ja sooritas selle Ljudmila Prošina, kes eksamiklassi sisenemiseks ja eksamiarvutisse sisselogimiseks kasutas A.F-ilt Vladimir Ennuksoni vahendusel saadud ID-kaarti. Eksamiklassi videolt on näha, et 30.08.2007 kell 16.00 ei viibinud eksamiklassis A.F, temale nimekirjas ettenähtud ajal sisenes eksamiklassi Ljudmila Prošina. Eksamiklassi sisenejad kutsuti klassi eelnevalt väljaprinditud eksamilehe alusel, Ljudmila Prošina sisenes klassi nii mitmendana, kui oli nimekirja kantud A.F . Ljudmila Prošina kinnitas maakohtu istungil, et tal oli kokkulepe Vladimir Ennuksoniga selle kohta, et ta käib 2 tasu eest teiste isikute eest teooriaeksamitel ARK Jõhvi büroos. Kuigi Ljudmila Prošina ei mäleta nende isikute nimesid, kelle eest ta teooriaeksamitel käis, kinnitas ta maakohtu istungil, et kõikidel videotel on tema ja et ka teooriaeksami registreerimislehe eksamiklassi sisenemisel allkirjastas tema. Ljudmila Prošina kinnitas ka, et sai kõikidelt taotlejatelt ID-kaardi, välja arvatud ühel juhul, kui talle edastati passi koopia. Maakohtul puudub alus kahelda Ljudmila Prošina ütlustes, need ütlused langevad kokku teiste asjas kogutud tõenditega. KarS § 349 näeb ette, et kasutama peab ehtsat dokumenti. Maakohus leiab, et antud juhul on see nõue täidetud. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kõigist kümnest isikust, kelle eest teise isikutunnistusega teooriaeksami tegemises süüdistatakse Ljudmila Prošinat, oli vaid üks isik (V.I.), kes oli teooriaeksami tegemiseks edastanud oma passi koopia. Ljudmila Prošina kinnitusel olid ülejäänud juhtudel tema käes teooriaeksami sooritamiseks isikute ID-kaardi originaalid. KarS § 349 näeb edasiselt ette, et enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi teisele isikule kasutada andmisega peab kaasnema eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Maakohus leiab, et antud juhul on see nõue täidetud. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et A.F soovis peale autokooli lõpetamist saada esmase juhiloa. Selleks tuleb muuhulgas teha teooriaeksam ja sõidueksam ARK-is. 2006 oli A.F kolmel korral teooriaeksamil läbi kukkunud. Isiklikel asjaoludel taotles ta dokumentide üleviimist Jõhvi ARK-sse. Käesoleval juhul oli A.F poolt tema nimele väljaantud ID-kaardi originaali Ljudmila Prošinale kasutada andmise eesmärk omandada õigus esmase juhiloa saamiseks läbi teooriaeksami eduka sooritamise ja vabaneda seega ise kohustusest teooriaeksamit sooritada. A.F ütlused kohtueelses menetluses selle kohta (süüdistatav keeldus maakohtus ütluste andmisest – ringkonnakohtu osundus), et ta ei ole palunud enda eest eksamit teha, ei ole usutavad. A.F isikut tõendav dokument ei ole olnud süüdistuses märgitud perioodil varastatud. Seega selle omanikuna sai ta ainult ise selle dokumendi anda edasi teisele isikule. Vastutuse mõttes ei ole oluline, mitme vahendaja kaudu jõudis see ID-kaart Ljudmila Prošinani. Oluline on see, et soovides ARK teooriaeksamil positiivset tulemust, andis A.F oma isikut tõendava dokumendi teisele isikule kasutamiseks ja see teine isik seda ka A.F huvides kasutas. Maakohus leiab, et antud kriminaalasjas on tõendatud, et A.F ID-kaart jõudis Ljudmila Prošina kätte ja selle eesmärk oli kindlalt määratletud – et Ljudmila Prošina saaks selle abil siseneda ARK Jõhvi büroos eksamiklassi ja eksamiarvutisse sisse logida, et sooritada teooriaeksam.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub maakohtu otsus tühistada ja A.F talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja hinnangul on maakohus uurinud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Esmajoones kajastab apellant pikalt süüdistatav L. Prošina ristküsitlemist maakohtus. Nende ütlustele tuginedes märgib kaitsja, et L. Prošina ütluste kohaselt anti talle ühel korral isikukood paberil ja sellel korral kasutas ta enda isikutunnistust eksami sooritamisel. Dokumendi koopia saamist L. Prošina eitab. L. Prošina kinnitas, et isikukoodiga käis ta eksamil ainult ühel korral, mis omakorda näitab, et see ei saanud olla süüdistatav J.J. episood. V.I. ütlused on vastuolus L. Prošina ütlustega passi koopia kasutamise osas. 2.2 30.08.2007 eksami videosalvestusest nähtub, L. Prošinal on sisenemisel käes kas mingi paber või dokument. Kui oletada, et tegemist on dokumendiga, siis ei ole tuvastatav, kas on tegu L. Prošina või A.F dokumendiga. 3 2.3 A.F puhul ei ole tõendatud tema nimele välja antud tähtsa isikliku dokumendi teisele isikule kasutamiseks andmine. Isikukoodi oletuslik kasutada andmine ei ole aga karistatav.
8. Esitatud apellatsioonile esitas vastuväited prokurör K. Kask, kes palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
9. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
10. jaanuari 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
11. jaanuarini
12. Nimetatud kuupäevaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning prokuröri esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb edutuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgnevalt.
13. Esmalt osundab ringkonnakohus menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). Käesoleval juhtumil ei taotleta mingite uute tõendite lisamist/uurimist, vaid kriminaaltoimikus sisalduvate ning maakohtus uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Nagu öeldud, ei taotle apellant sisuliselt muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist. Seejuures osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.
14. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning põhimõtteliste vastuoludeta. Samuti ei näe ringkonnakohus antud kaasuses minetusi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et A.F pani toime KarS § 349 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o kuriteo toimepanemine A.F poolt. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus seega, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise A.F süüküsimuse lahendamisel. Sellises olukorras võimaldab KrMS § 342 lg 3 p 1 piirduda ringkonnakohtul üksnes omapoolsete põhjenduste 4 lisamisega. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osiseks.
15. Järgnevalt osundab kriminaalkolleegium veel ühele menetlusõiguslikule arusaamale, millest ringkonnakohus juhindub. Kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi üheks kandvaks põhimõtteks on kohtumenetluse võistlevus – süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid (KrMS § 14 lg 1). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kohus võiks kohtuotsusesse n.ö üle võtta üksnes ühe menetluspoole argumendid ning jätta samaaegselt täielikult põhjendamata, miks otsustanud just näiteks süüdistuse poolt esitatud positsiooni kasuks (maakohtu poolt sellisesse toimimisse on kohtupraktikas näiteks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium suhtunud kriitiliselt otsuses nr 1-04-179). Teisisõnu: kui süüdistus- ja kaitsefunktsiooni kandvate isikute väiteid on nii faktilistele kui ka õiguslikele asjaoludele antavate hinnangute osas teineteisega diametraalses vastuolus ja ka niiöelda erisuunalised, ei saa kohtus piirduda üksnes ühe kohtumenetluse poole seisukohtade kajastamisega. Kirjeldatud seisukohal on ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium. 7.1 Kuid siinkohal tuleb taaskord pöörata tähelepanu apellatsioonimenetluse teatavale erisusele (selle kohta vt ka otsuse p 5). Käesoleval juhul on maakohus teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva otsuse ning selle vastu on tema kaitsja esitanud apellatsiooni. Apellatsiooni piirest väljumine on ringkonnakohtus seejuures põhimõtteliselt välistatud (vt KrMS § 331 lg 4), kuid mõistagi mitte täielikult (vt KrMS § 340 lg 1). See regulatsioon tähendab põhimõtteliselt seda, et apellatsioonimenetluse ese on selgepiiriliselt paika pandud ning need piirid määrab apellatsioon ise. Seega saab ka riiklik süüdistaja vaielda vastu sisult selgetele argumentidele ning omapoolselt neid kummutada; ning tuleb tunnistada, et käesolevas kriminaalasjas on riiklik süüdistaja seda ka teinud – kaitsja apellatsioonile esitatud vastuväidetes on tuvastamist leidnud asjaoludele viidates kummutanud kõik apellatsioonides esitatud argumendid ning teinud seda kriminaalkolleegiumi hinnangul ka veenvalt. Kriminaalkolleegium peab tõdema, et omapoolselt pole prokuröri argumentidele kohtul midagi sisulist või täiendavat lisada. Seetõttu osundabki kriminaalkolleegium enda järgnevates motiivides üheselt prokuröri esitatud asjakohastele seisukohtadele, minemata seejuures vastuollu kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega.
16. Prokuröriga soostuvalt tuleb asuda esmalt seisukohale, et käesoleval ajahetkel puudub vaidlus selle kohta, et A.F , olles korduvalt teooriaeksamitelt läbi kukkunud, viis enda dokumendid üle Jõhvi ARK-i. 30.08.2007 toimunud teooriaeksamil A.F seejuures ise ei osalenud ning nagu leidis tuvastamist, sooritas teooriaeksami tema asemel hoopis L. Prošina, kes kandis end A.F nime all eksamilehele ning logis ka A.F isikukoodi kasutades eksamiarvutisse. 8.1 L. Prošina on kohtus antud ütlustes seejuures tunnistanud, et ta osales kõigil süüdistuses märgitud juhtudel teooriaeksamitel valeidentiteeti kasutades (kd 4, tlk 96), mis on leidnud kinnitust ka eksamiklassis olnud videokaamera lindistusega. Samuti on L. Prošina tunnistanud, et peale ühe korra, mil talle anti lihtsalt selle isiku isikukood, kelle eest pidi ta eksami sooritama, sai ta teistel juhtudel enda kasutusse ID-kaardid või passi, mida ta kasutas eksami sooritamisel (kd 4, tlk 95 pöördel – 97); s.o ta kasutas teise isiku nimele väljastatud originaaldokumenti. 8.2 Tuvastamist on leidnud edasiselt, et originaaldokumenti ei andnud isikule, kes omakorda edastas neid vahetult eksamit sooritanud isikule, s.o L. Prošinale, vaid V.I., kes enda ütluste kohaselt andis V. Grigorjevile lisaks rahale ka enda passi valguskoopia (kd 4, tlk 81 pöördel). V.I. asemel sooritas L. Prošina teooriaeksami 28.08.2007; õigustatult osundab prokurör, et muid juhtumeid, mil 5 eksamiloa taotlejad oleks vahendajale andnud kas dokumendi koopiaid või lihtsalt enda isikuandmeid, ei ole tuvastatud. 8.3 Ringkonnakohus nõustub edasiselt prokuröri seisukohaga, et kuivõrd L. Prošina ütluste kohaselt käis ta ilma juhiloa taotleja originaaldokumendita eksamit sooritamas vaid ühel korral, võib eeltoodust tõsikindlalt järeldada, et selleks korraks oli just eksami sooritamine V.I. asemel. Täielikult tuleb soostuda ka prokuröri väitega, et määravat tähendust ei oma asjaolu, et täielikult ei kattu V.I. ja L. Prošina ütlused passi koopia kasutamise kohta; kui esimene räägib koopia esitamisest vahendajale, siis teine kirjeldab ainult isikukoodi edastamist. Õigustatult viitab prokurör siinkohal toimunu n.ö terviklikule korraldusele – loa taotleja ning eksami tegelik sooritaja omavahel kokku ei puutunud ja tegutseti vahemeeste kaudu, kes siis L. Prošina vastavalt saabunud „tellimusele“ eksamile saatsid. On tõepoolest teadmata, mis sellest V.I. esitatud passikoopiast sai; on täiesti mõeldav, et talle seda ei edastatudki ning piirduti vaid nime ja isikukoodi üleandmisega, nagu ta seda enda ütlustes ka kirjeldab. 8.4 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb reo põhimõtte kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks vaid asjakohased ning usutavad kahtlused, mis seavad piisaval määral kahtluse alla tema süüd kinnitavad tõendid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad need käesoleval juhul täielikult. Siinkohal tuleb võtta arvesse ka süüdistatava kaitseversiooni tervikuna, kes on täielikult eitanud seda, et ta oleks soovinud eksami sooritamist kellegi teise poolt enda asemel. Nagu leidis tuvastamist, see nii aga toimus, mistõttu soostub kriminaalkolleegium prokuröri väitega, et ebausutav on situatsioon, kus keegi oleks ilma A.F teadmata saanud enda valdusesse tema dokumendi ja läinud seda – nagu riiklik süüdistaja seda nimetab – „heasoovijana“ tema eest eksamit sooritama. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus A.F süüditunnistamises ja karistamises on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioon jääb tagajärjetuks.
17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 6