← Eesti

2-19-18082/74

Obsah (5)§ 101§ 102§ 99§ 105§ 108

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-18082 Otsuse kuupäev Tartu, 27. oktoober 2021. a Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev ja T

) § 101 lg-s 1 nimetatud ulatuses, millest on maha arvatud pool riigi tasutavast lapsetoetusest, samuti 1/6 lasterikka pere toetusest, st ajavahemiku

  1. november 2019 kuni
  2. detsember 2019 eest kummalegi 306 eurot 45 senti kuus ja alates
  3. jaanuarist 2020 kummalegi 212 eurot kuus. Kuna kostjal on võimalik täita elatisnõue oma vara müügi eest saadava raha arvel, ei aseta tagasiulatuva elatise nõue teda raskesse olukorda. Tagasiulatuvalt tuleb ajavahemiku
  4. detsember 2018 kuni
  5. november 2019 eest mõista kostjalt kummalegi hagejale välja elatis 2079 eurot 35 senti.
  6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning teha uue otsuse, millega jätta tagasiulatuva elatise nõue rahuldamata ja mõista kummagi hageja kasuks välja 150 eurot kuus alates
  7. novembrist 2019 kuni nende täisealiseks saamiseni. Maakohus lähtus otsuse tegemisel ebaõigetest asjaoludest. Kostja ainsaks sissetulekuks on vanemahüvitis 734 eurot ja peretoetus 60 eurot. Kohus ei küsinud selgitusi kostja kontole laekunud raha kohta, mida ei ole alust arvestada tema sissetulekuna. Kostja on oma äriühingu võõrandanud ega saa selle kaudu kasumit. Maakohtu otsuse resolutsioon on ebaselge. Kui kostja tasub hagejatele elatist kokku 424 eurot kuus, jääb tema enda ja tema kolmanda lapse ülalpidamiseks üksnes 310 eurot kuus. Maakohus jättis kostja seisukoha hagejate kulutuste kohta tähelepanuta. Kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud, sest kostjalt ei ole enne hagi esitamist elatist nõutud ning ta on alates
  8. märtsist 2019 töötu. 3

(8)2-19-18082
  1. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus muutis
  3. veebruari
  4. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni, mõistes kostjalt kummagi hageja kasuks ajavahemiku
  5. detsember 2018 kuni
  6. november 2019 eest välja tagasiulatuva elatise 2079 eurot 35 senti ja ajavahemiku
  7. november 2019 kuni
  8. detsember 2019 eest 306 eurot 45 senti ning alates
  9. jaanuarist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni 212 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummäär, millest on maha arvatud pool riigi makstavast lapsetoetusest ühe lapse kohta ning 1/6 lasterikka pere toetusest. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti hagejate kasuks välja 367 eurot 40 senti. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus kostja varalise seisundi ja asus seisukohale, et kuna kostjal on vara, mille arvel elatist maksta, ei ole alust kalduda kõrvale vanemate kohustuste võrdsusest. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, et tema omandis on ühisvarana korteriomand, mille müügi korral saaks ta 15 000 – 20 000 eurot, ja osa pärandvara ühisusest väärtusega vähemalt 10 000 eurot, mille arvel on võimalik tasuda elatist. Maakohus on kostja varalise seisundi hindamisel leidnud üllatuslikult, et kostja väited tema sissetulekute kohta ei ole tõesed ja tema elustandard on väidetust kõrgem. Maakohtu järeldus kostja väidetust kõrgema elustandardi kohta ei ole siiski oluline, sest maakohus arvestas kostja sissetulekuna üksnes tema töötasu keskmiselt alla 900 euro, lähtudes töötasu laekumistest ja keskmisel töötasul põhinevast vanemahüvitise suurusest. Maakohus ei arvestanud kostja varalise seisundi hindamisel tema sissetulekuna ajavahemikus

  1. november 2019 kuni
  2. märts 2020 kostja pangakontole laekunud raha. Maakohus arvestas elatist välja mõistes, et hagejate isa saab lasterikka pere toetust. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejate isa peres on koos hagejatega kolm alaealist last. Hagejate isale makstakse lasterikka pere toetust 300 eurot kuus, sh kummagi hageja kohta 100 eurot. Seega on kostjalt kummalegi hagejale väljamõistetavat elatist vähendatud lasterikka pere toetust arvestades õigesti 50 euro võrra, mis on 300 eurost 1/
  3. Hagejad ei kaotanud tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õigust, kuigi nad ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud. Sellega saab arvestada nõude ulatuse määramisel, kui tagasiulatuva elatise nõudmine seaks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et tal on võimalik tasuda elatist tema omandis oleva vara müügist saadava raha arvel. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust asjaolu, et kostja elatisvõlg on pärast hagi esitamist suurenenud. Kostja oleks saanud seda menetluse ajal elatise tasumisega vältida. Kuna kohtuotsuse resolutsioon ei ole edasiulatuva elatise väljamõistmise alguse osas selge, tuleb resolutsiooni muuta (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Kostja palub kassatsioonkaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta tagasiulatuva elatise nõue täielikult ja edasiulatuva elatise nõue osaliselt rahuldamata ning mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja 150 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni, või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja palub mõista hagejatelt välja kassatsioonimenetluse kulu 800 eurot. 4

(8)2-19-18082 Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata ning hinnatud ei ole asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kostja sissetulek on vanemahüvitis 734 eurot kuus ja lapsetoetus 60 eurot kuus, mistõttu jääb kostjalt kummalegi hagejale 212 euro suuruse elatise välja mõistmise korral tema enda ja kolmanda lapse ülalpidamiseks kokku üksnes 370 eurot. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus, et hagejate vanemate sissetulekud ja varaline seisund on erinev, ei analüüsinud hagejate mõlema vanema võimet sissetulekut teenida ega arvestanud, et lapsega kodus olnud kostja võime saada sissetulekut võib olla väiksem. Kohtud ei arvestanud ka kostja kolmanda lapse kuludega ega vastanud kostja kõigile väidetele, sh miks ei saa elatise väljamõistmisel arvestada kostja laenukohustust.
  1. Hagejad paluvad jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Lisaks paluvad hagejad mõista kostjalt välja nende kassatsiooniastme menetluskulu 1221 eurot. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  3. Hagejad palusid mõista kostjalt

§ 101

lg 1 ja § 108 alusel välja miinimumelatise alates hagi esitamisest ning tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb miinimumelatist

§ 102

lg 2 ja § 105 lg 3 järgi vähendada, kuna hagejate vajadused on väidetust väiksemad, hagejate kulud on osaliselt kaetud perehüvitistega, hagejate isa sissetulek on kostja sissetulekust suurem, kostja peab lisaks hagejatele pidama ülal ka oma kolmandat last ning tagasiulatuva elatise väljamõistmine hagejate taotletud ulatuses asetaks ta raskesse majanduslikku olukorda. Kostja esitas taotluse saada teavet hagejate isa sissetuleku kohta. Kohtud leidsid, et kostja ei ole põhistanud oma väidet, et hagejate isa on temast majanduslikult paremini kindlustatud, ning asusid kostja varalist seisundit kindlaks tehes seisukohale, et hagejate vanemate kohustuste võrdsusest ei ole alust kõrvale kalduda. Samas leidsid kohtud, et kuna kostjal ei ole võimalik maksta hagejatele miinimumelatist üksnes oma sissetulekust, kahjustamata enda ja oma kolmanda lapse tavapärast ülalpidamist, ning osa hagejate kuludest on kaetud perehüvitistega, peab kostja maksma kummalegi hagejale nii tagasiulatuvalt kui ka edasiulatuvalt miinimumelatist, millest on maha arvatud 1/2 lapsetoetusest ja 1/6 lasterikka pere toetusest. Kohtud leidsid ka seda, et tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine ei aseta teda raskesse majanduslikku olukorda, kuna ta saab elatisnõude täita oma vara müügi arvel. 11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled miinimumelatise vähendamise ulatuse üle. Kostja leiab, et kohtud ei arvestanud elatisnõudeid lahendades hagejate vanemate majandusliku seisundi erinevusega, mis annab aluse kalduda kõrvale nende ülalpidamiskohustuse võrdsusest. Kohtud pidid asja lahendades arvestama, et

§ 99

lg-te 1 ja 2 alusel ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada nii lapse vajaduste kui ka vanemate võimalustega. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Igakuine elatis ühele lapsele ei või

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna

§ 101lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema 5

(8)2-19-18082 ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Elatise väljamõistmisel alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on

§ 102lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (vt eeltoodu kohta ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17 ja seal viidatud varasemad lahendid).

§ 102

lg 2 alusel võib elatist vähendada alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit, lapse tegelikke vajadusi, samuti lapse vajaduste kaetust nt riiklike toetustega (Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Samas ei anna ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära (Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 13). Kolleegium on varem selgitanud, et kui laps nõuab vanemalt elatist, tuleb lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse.

§ 105

lg 3 kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele ülalpidamist võrdsetes osades. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 22 ja seal viidatud varasemad lahendid). Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema, mitte ainult ühe vanema võimet teenida sissetulekut (Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-135/95, p 13). Seega pidi maakohus asja lahendamiseks tegema lisaks kostja sissetulekule ja varalisele seisundile kindlaks ka hagejate isa sissetuleku ja varalise seisundi, samuti hindama mõlema vanema sissetuleku teenimise võimet.
  5. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus hagejate isa sissetulekuid ja vara kindlaks tegemata jättes asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda rikkumist. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kolleegium on varem korduvalt leidnud, et perekonnaasjas ei ole kohus TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt nt Riigikohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11). Kostja on hagile vastates märkinud, et ta ei suuda hagejate nõutud ulatuses elatist maksta, ning esitanud taotluse saada teavet hagejate isa sissetulekute kohta (I kd, tl 21 ja tl 28 pöördel). Maakohus jättis
  8. veebruaril 2019 kostja taotluse rahuldamata, selgitades, et isa sissetulek võib olla oluline, kui kostja leiab, et isa peab hagejaid pidama ülal temast suuremas ulatuses, kuid kostja ei ole sellele tuginenud. Maakohus selgitas lisaks, et kui kostja tugineb hagejate isa suuremale ülalpidamiskohustusele, peab ta selle selgelt välja tooma ja oma seisukohta põhjendama (I kd, tl 60). Kostja leidis seejärel oma täiendavates seisukohtades, et hagejate isa peab andma hagejatele ülalpidamist 65% ulatuses, kuna tema sissetulek on kostja sissetulekust suurem (I kd, tl 110 pöördel). Otsuses märkis maakohus, et kostja ei ole hagejate isa paremat majanduslikku olukorda põhistanud. 6

(8)2-19-18082 Kolleegium leiab, et kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei olnud maakohtu hinnangul tema vastuväiteid arvestades piisavad, tuli seda kostjale selgitada ja anda talle võimalus esitada vastuväiteid kinnitavaid asjaolusid (vt ka Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Samas pidanuks maakohus kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 6 arvestama TsMS § 230 lg-tes 3–5 sätestatud õigusega koguda tõendeid ka omal algatusel, kohustades hagejaid esitama andmeid ja dokumente isa sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõudes asjakohast teavet muudelt isikutelt. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsusest nähtub hagejate isale makstavate perehüvitiste suurus, kuid asja materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid teinud kindlaks hagejate isa muu sissetuleku ja vara. Olukorras, kus ei ole tuvastatud mõlema vanema majanduslikku olukorda, mh hinnatud mõlema vanema võimet teenida sissetulekut, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud asuda seisukohale, et vanemate varaline seis on võrdne või ei ole piisavalt erinev vanemate kohustuste võrdsusest kõrvale kaldumiseks.
  3. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes ka elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise üle. Kassatsioonkaebuse kohaselt asetab tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine olukorras, kus hagejad ei ole kostjalt enne hagi esitamist elatist nõudnud, kostja raskesse majanduslikku olukorda ja koormab teda ebamõistlikult.

§ 108

alusel vanemalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb arvestada, et erisätete puudumise tõttu tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse laste toonaste vajaduste järgi

§ 99

mõttes, arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit

§ 102ja § 105 lg 3 tähenduses.

Tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, kas sellise nõude rahuldamine koormab vanemat ebamõistlikult, kui lapsed ei ole varem kordagi ülalpidamist nõudnud. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii laste toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt ka Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja seal viidatud varasemad lahendid). Kohtud leidsid õigesti, et enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista iseenesest hagejate õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist (vt ka Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja seal viidatud varasemad lahendid). Samas ei teinud kohtud kostjalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes kindlaks, kas hagejate isa toonane ja kohtuotsuse tegemise aegne majanduslik olukord võimaldab kalduda kõrvale vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsusest, eksides ka selles osas seaduse kohaldamisel ja rikkudes menetlusõiguse norme (vt otsuse p 12).
  5. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas esineb alus kalduda kõrvale hagejate vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsusest, tehes selleks mh kindlaks nii kostja kui ka hagejate isa majandusliku seisundi alates
  6. detsembrist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni. Kolleegium selgitab, et kinnisasjaga on ülalpidamiskohustuse ulatuse kindlakstegemisel võimalik arvestada alates ajast, kui vanem on saanud selle omanikuks. Lähtudes kohtute tuvastatust, et kostjal on õigus osale oma ema pärandvarast, saab sellega arvestada edasiulatuva elatise väljamõistmisel.
  7. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt maakohtu otsustada. 7

(8)2-19-18082 16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.