KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 03. juuli 2020; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-19-1872 Haldusasi X kaebus P

§ 211Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses ning selles ei ole ka vaidlust.

Politsei- ja Piirivalveamet on tuginenud kaebaja 05.06.2019 tähtajalise elamisloa saamise taotluse nr 1047564074 rahuldamata jätmisel välismaalaste seaduse § 124 esimese lõike punktidele 1, 3 ja 5 ning sama paragrahvi teise lõike punktile

2. Välismaalaste seaduse § 124 lg 1 punktide 1 ja 3 alusel võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda või kõlblust või teiste isikute õigusi või huve. Sama seaduse § 124 lg 1 p 5 kohaselt võib keelduda tähtajalise elamisloa andmisest ka siis kui välismaalast on karistatud süüteo eest.

§ 124

lg 2 punktile 1 aga keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui välismaalane on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta, sealhulgas oma varasema tegevuse kohta elamisloa taotlemisel. 21.

§ 211

lõikele 1 otsustab tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise Politsei- ja Piirivalveamet. See tähendab ühtlasi seda, et kohus haldusorgani asemel kaalutlusõigust ei teosta. Kohtul tuleb hinnata ja kontrollida kas vaidlustatud haldusakti 4 andmisel lähtuti kehtivast õigusest, kas tegemist oli asjakohasete kaalutlustega ja kas vastustaja ei ole seejuures olulisi või ilmselgeid vigu teinud. 22. Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Kohus nõustub üldjoontes vaidlustatud haldusaktis väljendatud seisukohtade ja põhjendustega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 tervikuna välja tuua, sest kaebus jääb rahuldamata. Tähtajalise elamisloa andmine on vastustaja kaalutlusotsus ning vastustaja pädevuses. Antud juhul on Politsei- ja Piirivalveamet hinnanud kogu küsimust küllalt põhjalikult. Haldusakti maht on 11-12 lehekülge. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus tähtajalise elamisloa andmisest mitmetel alustel, sealhulgas lähtuvalt välismaalaste seaduse § 124 lõike 2 punktist 1, sest kaebaja oli esitanud esmase tähtajalise elamisloa taotlemisel valeandmeid seonduvalt varasema kriminaalkorras karistamisega. Vastustaja on kajastanud seda vaidlustatud haldusakti punktis 24, märkides muuhulgas, et Euroopa karistusregistrite infosüsteemi väljavõttest nähtuvalt oli kaebajat karistatud kaheteistkümnel korral. Kaebaja ei ole püüdnud eelnimetatud konstateeringut kui sellist ümber lükata.

§ 124

lõikele 3 käsitatakse sama paragrahvi teise lõike punktis 1 nimetatud asjaolusid ohuna riigi julgeolekule, mis ei välista ka muude asjaolude käsitamist ohuna riigi julgeolekule. Põhimõtteliselt võib öelda, et tegemist on isegi imperatiivset laadi keeldumise alusega, mis edasist kaalutlemist enam ei võimalda, kuid

§ 125

lg 1 punktile 1 on võimalik teatud juhtudel selles osas siiski ka erandeid teha, kuid vastustaja ei pidanud seda võimalikuks. Politsei- ja Piirivalveamet on kaalunud nimetatud küsimust ligikaudu kolmel leheküljel ehk üsnagi põhjalikult. See avaldub vaidlustatud haldusakti punktides 25-

1. Kohus ei pea vajalikuks seda kõike üle korrata. See jääb vastustaja kaalutluspädevuse piiridesse ning ilmselgeid kaalutlusvigu seonduvalt eelnimetatuga täheldada ei saa.
2. Lähtuvalt eeltoodust ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamiseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist puudutavas osas alust. Politsei- ja Piirivalveamet on viitega VMS § 124 lg 2 punktile 1 keeldunud elamisloa väljastamisest põhjendatult ning iseenesest oleks piisanud ka sellest alusest. Antud juhul on aga vastustaja osundanud veel välismaalaste seaduse § 124 lg 1 punktidele 1, 3 ja 5 ja pidanud vajalikuks keelduda tähtajalise elamisloa andmisest ka ohu tõttu avalikule korrale, kõlblusele või teiste isikute õigustele või huvidele ning seetõttu, et teda on karistatud süütegude eest. Ka neid asjaolusid on vastustaja vaidlustatud haldusakti punktides 14-23 piisava põhjalikkusega kaalunud ning põhimõttelisi kaalumisvigu vastavast käsitlusest ei ilmne.
3. Vaidlustatud haldusaktiga on tehtud kaebajale ühtlasi ka lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 11 lg 31 võib teha välismaalasele, kelle keeldutakse elamisloa andmisest, teha sama haldusaktiga koheselt ka lahkumisettekirjutuse ning vastustaja on sellest juhindunud. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätta ning lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Antud juhul on Politsei- ja Piirivalveamet asunud tähtajalise elamisloa taotluse menetlemise raames seisukohale, et kaebaja kujutas endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning kohus pidas võimalikuks vastustaja eelnimetatud seisukohaga nõustuda. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 2 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks kui välismaalasele ei ole antud vabatahtliku lahkumise tähtaega, välja arvatud juhul kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks. Kohus hindab haldusakti õiguspärasuse küsimust eelkõige selle andmise ajahetke seisuga ehk antud juhul seisuga 03.10.2019 ning seega oli viie aastase sissesõidukeelu kohaldamine seadusega kooskõlas. Käesolevaks ajaks on selgunud, et Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kohaldati kokkuleppemenetluses X suhtes lisakaristusena Eesti 5 Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks, kuid see ei tähenda seda, et vastustaja seisukoht sissesõidukeelu kestvuse osas oleks vaidlustatava haldusakti andmise ajal ebaõige olnud. Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille puhul on kõiki olulisi asjaolusid arvesse võetud ja mis on välismaalaste seadusest, haldusmenetluse seadusest ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest tulenevate nõuetega kooskõlas. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Vaidlustatud haldusakti ei saa tühistada ka pelgalt seetõttu, et selle punktis 32 sisaldub kirjaviga. Haldusakti ja kogu vaidluse kontekstist järeldub üsna üheselt mõistetavalt, et kaebajat ei ole otsustatud saata Vene Föderatsiooni, vaid Iraani Islamivabariiki. Haldusakti resolutsiooni punktist 2 nähtub see selgelt ning eelkõige ongi olemuslik see, mida on kajastatud resolutsioonis.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid Politsei- ja Piirivalveamet ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Riigi õigusabi saamise korras määratud esindaja on taotlenud ka riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist, kuid see on teine teema, mis vaidluse sisuliste aspektidega ei seostu ning selle lahendas kohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 6