Obsah (9)

§ 101§ 164§ 170§ 397§ 94§ 76§ 65§ 1132§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2021, Tallinnas, Tallinna Kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-111165

) § 76 lg 1, mille kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Antud juhul puudub vaidlus küsimuses, et kostjad ei ole 10.04.2019 lepingutest tulenevaid kohustusi korrektselt täinud.

1. Kostja I kohustus lepingu maksegraafiku alusel tasuma igakuiste maksetena
2. kuupäevaks, esimese maksega 15.05.2019 summas 114,40 eurot ning viimase osamaksega 15.04.2023 summas 114,40 eurot. Kostja I jättis lepingu täitmata, kuna jättis perioodil 15.06.2019 kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni 14.11.2020 tasumata põhivõlgnevuse 174,43 eurot, intressi 389,2 eurot ja haldustasu 4,5 eurot.
3. Lähtudes kostja I poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingu tingimuste punktist 8.1 teavitas faktoor xxx 30.10.2020 kostjat I lepingu ülesütlemisest (dtl 91-93), kui kostja I ei täida hiljemalt 13.11.2020 kogu võlgnevuse tasumise kohustust. Kostja I nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, mistõttu esines faktooril alus leping 14.11.2020 üles öelda (dtl 94-95), s.o leping on nimetatud kuupäevast lõppenud ja kogu lepingust tulenev võlgnevus on muutunud sissenõutavaks põhiosamaksetes 3379,56, tasumata intressiosamaksetes summas 389,20 ja haldustasus 4,5 eurot. 19.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise 4 asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Faktoor loovutas oma nõude 18.12.2020 hagejale ning saatis kostjatele 29.12.2020 teatise (dtl 96) nõude loovutamise kohta. Seega on hagejal alus nõuda kostjatelt võlgnevuse tasumist. 20. Järgnevalt analüüsib kohus hageja intressinõuet. Müüja ja kostja I vahel 10.04.2019 sõlmitud lepingu alusel on intressi määr 14,90% aastas.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus leiab, et kooskõlas

§ 397

lg 1 ja

§ 94lg 1 tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista intress summas 389,20 eurot.

Intressivõlgnevuse kujunemine on kajastatud maksegraafikus (dtl 76) ning kostjad ei ole intressivõlgnevuse arvutuskäigule ega suurusele vastu vaielnud. 21. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt I tuleb

§ 76

lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel hageja kasuks välja mõista tasumata põhiosamaksed 3379,56 eurot, tasumata intressiosamaksed summas 389,20 eurot ja lepingu punktist II tulenevalt haldustasu 4,5 eurot. 22.

§ 65

lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Antud juhul on kostja II ja xxx sõlminud koos põhilepinguga 10.04.2019 käenduslepingu (dtl 66-71), mille p 1 alusel kostja II kui käendaja vastutab ostja järelmaksulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest müüja, faktoori või mistahes kolmanda isiku ees, kes on nimetatud kohustuste osas võlausaldajaks (sh ka siis, kui asjaomane kolmas isik sai võlausaldajaks seeläbi, et müüja või faktoor loovutas need talle). Käenduslepingu p 4 kohaselt on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 5491,2 eurot. Kohus leiab, et lähtuvalt

§ 65

lõikest 1 ja 10.04.2019 käenduslepingust tuleb hageja nõutav võlgnevus kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja nõuda. 23. Hageja nõuab kostjatelt ka sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot.

§ 1132

lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

§ 1132

lõikes 1 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

§ 113

² lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi 5 järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja esindaja on kostjatele saatnud 3 tasulist kirja (dtl 97-99), millest esimese eest on hagejal õigus nõuda 25 eurot ning kahe järgneva eest 5 eurot kirja kohta. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt

§ 1132

lg 1 alusel solidaarselt välja mõista sissenõudmiskulud summas 35 eurot hageja kasuks. 24. Hageja on esitanud kostjate vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjatelt viiviseid põhivõlgnevuselt 3379,56 eurot lepingujärgses intressimääras, mis on 14,90% aastas. Hageja palub sissenõutavaks muutnud viivised välja mõista perioodil 15.11.202029.05.2021 summas 269,02 eurot. Kohus märgib, et

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjatelt nõuda viivist lepingus sätestatud intressimääras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjatelt nõuda perioodil 15.11.2020-29.05.2021 (195 päeva) viivist põhivõlgnevuselt 3379,56 eurot viivisemääraga 14,90% aastas, mis on 269,02 eurot. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt

§ 101

lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista hagiavalduse esitamise, s.o 29.05.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 269,02 eurot.

1. Hageja nõuab kostjatelt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 3379,56 eurot määraga 14,90% aastas alates 30.05.2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue. Võttes arvesse, et kostjatelt on hageja kasuks juba välja mõistetud viivised summas 269,02 eurot, ei tohi täiendavad viivised ületada 3110,54 eurot.
2. Seoses kostjate esitatud vastuväidetega märgib kohus järgmist. Kostjate vastuväite kohaselt rikkus faktoor korduvalt oma kohustusi, kuna edastas kostjale I ekslikke arveid. Samuti on kostjad selgitanud, et kostja I muutus maksejõuetuks COVID-19 kriisist tulenevate majanduslike raskuste tõttu. Kohus leiab, et kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid aluse jätta esitatud hagi rahuldamata. Nimelt ei vabasta COVID-19 kriisist põhjustatud makseraskused kostjaid kohustusest täita lepingust tulenevaid kohustusi ning tasuda hagejale võlgnevus. Ka kostjate esitatud kirjavahetus faktoori esindajaga (dtl 114-128) kinnitab, et kostja I ei ole oma kohustusi korrektselt täitnud, ning faktoori täpsustused arvete esitamises ja tasumise korra osas ei vabanda kostja I poolset lepingu rikkumist. Nimelt ilmneb kostja I esindaja 17.08.2020 e-kirjast (dtl 128), et kostja I esindaja (kostja II) on ise kinnitanud, et kostjal I puuduvad rahalised vahendid faktoorile kuumaksete tasumiseks ning on välistatud kogu 6 laenusumma tasumine. Seega on hageja nõue põhjendatud ning kuulub tervikuna rahuldamisele.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 4 580,83 eurot. Menetluskulud
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.
5. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. (digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik 7