← Eesti

2-20-18321/28

Obsah (9)§ 524§ 535§ 663§ 534§ 536§ 701§ 172§ 180§ 190

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-18321 Määruse kuupäev Tartu, 10. november 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas Volens Kohtuasi

) § 535 lg-le 1 viidates, et esindaja määramine puudutatud isiku huvides on vajalik.

  1. Puudutatud isik esitas
  2. detsembril 2020 esindaja vahendusel maakohtu
  3. detsembri
  4. a määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole puudutatud isik ohtlik enesele ega teistele. Puudutatud isik ise eitab PsAS § 11 lg 1 p-de 2 ja 3 eelduste esinemist. Maakohus kuulas isiku ära Skype’i teel.

§ 524lg 1 esimese lause kohaselt kuulab kohus isiku ära isiklikult.

Isiku isiklik ärakuulamine tähendab seda, et kohus vestleb isikuga vahetult ning seeläbi ei ole võimalik kasutada selleks videosilda. Osutatud rikkumine toob kaasa maakohtu määruse tühistamise.

§ 535

lg-st 2 tuleneb, et isikule tuleb määrata esindaja, kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Esialgset õiguskaitset pikendati

  1. detsembri
  2. a määrusega, esindaja määrati aga
  3. detsembri
  4. a määrusega, mis ei ole lubatav.
  5. Maakohus jättis
  6. detsembril 2020 tehtud määrusega määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

  1. Avaldaja esitas
  2. detsembril 2020 taotluse lõpetada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi (alates
  3. detsembrist kell 14.20), sest puudutatud isiku tervislik seisund on paranenud. Maakohus lõpetas tahtest olenematu ravi kohaldamise. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  4. Tartu Ringkonnakohus jättis
  5. veebruari
  6. a määrusega maakohtu
  7. detsembri
  8. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku menetluskulud jäid Eesti Vabariigi kanda ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kulud tema enda kanda. 10.
  9. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega, et praegusel juhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamiseks. Maakohtu järeldused on kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et täidetud on PsAS § 11 lg 1 p 1 eeldus, ka määruskaebuses ei ole väidetud vastupidist. 10.
  10. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väitega, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 toodud eeldust isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ei esine. Isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 mõistes tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Praegusel juhul seisnes puudutatud isiku ohtlikkus iseendale eelkõige selles, et isik ei teadvustanud ravi vajadust ja keeldus haiglas olemast. Asja materjalide kohaselt on isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia episoodilise stabiilse defektiga ning alkoholi tarbimine tervist kahjustaval viisil. Seega oleks haiglaravita jäämine kahjustanud eelkõige patsiendi enda vaimset tervist ja heaolu. Olukorras, kus puudutatud isiku tahet 3

(6)2-20-18321 mõjutab alkoholi kuritarvitamine, tal puudub sisuline kriitika oma haiguse ja seisundi kohta ning ta keeldub ravist, ohustab ravita jäämine eelkõige isiku enda tervist. Lisaks võib isik olla ebaadekvaatse ja ähvardava käitumise tõttu ohtlik ka teistele inimestele. Puudutatud isiku vaimsest seisundist tuleneva ohu puhul ei saa tahtest olenematu ravi kohaldamine piirduda vaid juhtudega, kus tema ohtlikkus on juba väljendunud kellegi elu või tervise kahjustamises. Puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. 10.
  1. Psühhiaatri
  2. detsembri
  3. a arvamusest nähtub, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta keeldub haiglas olemast. Psühhiaater leidis, et muu psühhiaatriline abi ei olnud arvamuse andmise hetkel küllaldane. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud psühhiaatri seisukoht, et olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning ta keeldub ravist, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist (PsAS § 11 lg 1 p 3). Seega olid ringkonnakohtu hinnangul täidetud

§ 534

lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. 10.4. Ringkonnakohus ei nõustunud puudutatud isiku esindaja väitega, et isiklikuks ärakuulamiseks ei ole võimalik kasutada videosilda. Ärakuulamise eesmärk on eelkõige see, et asja menetleval kohtunikul kujuneks vahetu mulje isikust endast, tema tervislikust seisundist ja teda ümbritsevast keskkonnast. Määruskaebusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks ei ole vahetu mulje tekkimine videosilla vahendusel peetud vestluses võimalik. Ka videosilla vahendusel suhtlevad isikud vahetult, näevad üksteist, esitavad üksteisele küsimusi ja annavad vastuseid. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik kohtunikule oma hinnangu enda tervisliku seisundi kohta. Viirushaiguste (praegusel juhul koroonaviiruse) leviku ohu korral on selline ärakuulamine vastutustundlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus seega

§ 536lg-s 1 sätestatut.

10.5. Iseenesest on õige määruskaebuse esitaja väide, et

§ 535

lg-st 2 tuleneb kohustus määrata isikule esindaja juhul, kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Asja materjalidest nähtub, et maakohus otsustas puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamise

  1. detsembri
  2. a määrusega, kuid määras puudutatud isikule esindaja
  3. detsembri
  4. a määrusega. Maakohus rikkus esindaja õigeaegse määramata jätmisega menetlusõigust, kuid nimetatud rikkumine ei anna põhjust maakohtu määrust tühistada. Puudub alus arvata, et esindaja määramata jätmine enne esialgse õiguskaitse pikendamise otsustamist võis kaasa tuua õiguskaitse põhjendamatu pikendamise. Maakohus määras puudutatud isikule esindaja
  5. detsembri
  6. a määrusega ning puudutatud isiku huvid ei jäänud menetluses kokkuvõttes kaitseta. Puudutatud isikul oli seadusest tulenev võimalus esitada maakohtu määruse peale määruskaebus ning seda on puudutatud isik esindaja vahendusel ka teinud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  7. Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles määruskaebus jäi rahuldamata. Maakohtu
  8. detsembri
  9. a määruse palub puudutatud isik tühistada täies ulatuses. Määruskaebuse kohaselt pidi maakohus vestlema puudutatud isikuga vahetult ning ei olnud võimalik kasutada ärakuulamiseks videosilda. Riigikohus on määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14 leidnud, et eestkosteasjas ei ole üldjuhul võimalik isikut ära kuulata telefonitsi või kirja teel. On ilmne, et vahetu kohtumine tagab paremini isiku põhiõigusi. 4

(6)2-20-18321 Maakohus rikkus teadlikult menetlusnorme sellega, et
  1. detsembri
  2. a määruse tegemise ajaks ei olnud puudutatud isikule määratud esindajat. Tahtevastasele ravile paigutamine rikub intensiivselt isikute põhiõigusi. Sellest tulenevalt ei saa põhimõtteliselt kohaldada tsiviilkohtumenetluse üldist põhimõtet, et menetlusnormi rikkumine on oluline üksnes sel juhul, kui see võis enesega kaasa tuua lõppjäreldustes väära kohtulahendi.
  3. Psühhiaater R. Pihlakas leidis vastuses määruskaebusele, et puudutatud isikule oli tema tervislikust seisundist lähtuvalt vajalik osutada tahtest olenematut ravi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas

§ 701lg-ga 3 tühistada.

Samuti tuleb tühistada maakohtu

  1. detsembri
  2. a määrus. Määruskaebus rahuldatakse.
  3. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtu menetlusõiguse normide rikkumine ei anna põhjust maakohtu määrust tühistada, kuna puudutatud isiku huvid ei jäänud kokkuvõttes kaitseta, sest tal oli seadusest tulenev võimalus esitada maakohtu määruse peale määruskaebus. Olukorras, kus esindaja määramise tingimused on

§ 535

lg 1 järgi täidetud, ei tohi kohus isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist ja põhimenetluse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamist otsustada ilma, et määraks isikule esindaja. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme (vt Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 11.2). Praeguses asjas ei põhjendanud maakohus esindaja õigel ajal määramata jätmist ning määras esindaja alles pärast esialgset õiguskaitset pikendava määruse tegemist. Seega on tegu menetlusõiguse normi (

§ 535

lg 1 esimene lause, lg 2 esimene lause) olulise rikkumisega, mis on määruse tühistamise alus. 15.

§ 534

lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi tuleb isik enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja vahetu kohtumine isikuga, kelle paigutamist kinnisesse asutusse otsustatakse, vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.2). Praeguses menetluses kuulas maakohus puudutatud isiku ära Skype’i kaudu. Isiku ärakuulamiseks

§ 536mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist.

Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik teda ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisateavet puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte (vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.2). 5

(6)2-20-18321 Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus.

§ 524

lg 5 ja § 536 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei pea kohus isikut, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulama, kui sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed (

§ 524

lg 5 p 1) või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (

§ 524lg 5 p 2).

Kui kohus jätab isiku

§ 524

lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Isiku isiklikult ära kuulamata jätmist

§ 524

lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Ohutu ärakuulamise tagamiseks võib (kõigi ärakuulamisel osalejate jaoks) olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel, vaktsineeritus; vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.3;
  3. oktoobri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-2210/32, p 15.2). Praegu ei esitanud maakohus määruses põhjendusi, miks ta ei kuulanud puudutatud isikut ära vahetult, vaid tegi seda videosilla vahendusel. Kohtud ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et esines õiguslik alus jätta puudutatud isik vahetult ära kuulamata. Asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku külastamine ja vahetult ärakuulamine kõnealusel ajal lubatud. Kui Terviseameti soovituste järgimine ei olnud võimalik või ei võimaldanuks ka nende kaitseabinõude rakendamine tagada ärakuulamise ohutust, pidanuks see kajastuma eelmärgitud dokumentides. Seega rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme.
  5. Puudutatud isiku menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad

§ 172lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.

  1. Riigikohus vabastas
  2. veebruari
  3. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuselt kautsjoni tasumisest

§ 180lg 1 p 1 alusel.

Vabastamine on

§ 190lg 7 tähenduses lõplik. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.