Obsah (10)

§ 173§ 162§ 657§ 652§ 638§ 3111§ 632§ 654§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaija Kaijanen, liikmed Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2021. a,

§ 173

lg 1, 4 ning

§ 162

lg 1 järgi tervikuna hageja kanda ning selgitas, et kuivõrd kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud, jätab kohus kostja võimalike menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas
2. juunil
3. a Harju Maakohtu
4. mai
5. a kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, mida täiendas vastavalt kohtunõuetele
6. juulil
7. a ja
8. juulil
9. a.
10. Hageja leidis, et laenulepingu lisa 2 tekst ei võimalda teistsuguseid tõlgendusi, kui see, et võlgnik teovõimelise isikuna oli teadlik sellest, millise laenulepingu tingimuste muutmisest käib jutt, kuivõrd lisa 2 päises viidatakse
11. augusti
12. a laenulepingule ja ka sellest, et mainitud laenulepingu tingimuste kohase laenu tagastamise tähtajast oli lisa nr 2 allkirjastamise hetkeks võlgniku poolt juba aegumistähtaeg möödunud, kui selleks oli võlgniku hinnangul
13. august
14. a ning oleks võinud lepingut mitte allkirjastada. Vaatamata sellele allkirjastas 4 2-20-113 kostja lepingu ning täiendas seda, soovides laenu tagasimakse tähtaega pikendada kuni
15. detsembrini
16. a. Antud juhul väljendus võlgniku tahe tunnistada
17. augusti
18. a laenulepingu kohast võlakohustust sellele laenulepingule otseselt viitava lisa nr 2 allkirjastamises ja ka selles, et ta soovis sama laenu tagastamise tähtaega veel tunduvalt pikendada.
19. Hageja leidis, et maakohus oli ebaõigesti leidnud, et hagejal oli kohustus lisaks kostja poolt laenulepingu lisa 2 allkirjastamisele tõendada kostja loobumist aegumise vastuväitest otsese tahteavaldusega. Hageja väljendas arusaamatust, miks on kohus leidnud, et võlgniku poolt allkirjastatud deklaratiivne võlatunnistus ei ole piisav kohustuse maksmapanekuks ning on asunud väitma, et hagejal tulnuks kostja võlakohustust täiendavalt tõendada.
20. Hageja täpsustas, et sissenõutavaks muutunud viivise arvestuses esines maakohtusse esitatud haginõude täpsustuses viiviste arvestuses aritmeetiline viga ning selgitas, et sissenõutavaks muutunud viivist nõuab hageja 518 päeva eest perioodil
21. august
22. a kuni
23. jaanuar
24. a, s.o 15 072.78 eurot.
25. Hageja palus tühistada Harju Maakohtu
26. mai
27. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks põhinõue 44 738.15 eurot, intress 13 457.90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 15 072.78 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht
28. Esmalt leidis kostja, et hageja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg lõppes
29. juunil
30. a, mistõttu hageja
31. juuni
32. a apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult ning ringkonnakohus peaks lõpetama apellatsioonimenetluse.
33. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja nõustus maakohtu otsusega ning jäi enda maakohtumenetluses väljendatud seisukohtade juurde.
34. Kostja rõhutas enda väidet, et ta ei lisanud laenulepingu lisa 2 punkti 4 teksti, vaid sai selle teksti hagejalt koos kõigi nelja punktiga. Väite tõendamiseks esitas kostja ringkonnakohtule YY
35. augustil
36. a saadetud e-kirja koos laenulepingu lisaga
37. Kostja selgitas, et mainitud tõendit ei saanud ta maakohtule täies ulatuses esitada, sest selle taastamine nõudis palju aega ja tehnilisi meetmeid ning tõend sai talle kättesaadavaks
38. aasta juulis.
39. Hageja märkis, et laenulepingu lisa 2 on esitatud hageja poolt hagiavalduse lisana, mistõttu ei pea tõendit teistkordselt esitama. YY
40. augustil
41. a saadetud e-kirja tõendina juurde võtmisele vaidles hageja esmalt vastu, kuid hiljem loobus enda vastuväidetest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
42. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 1 kohaselt jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

1. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja
2. augusti
3. a taotluse osas võtta tõendina asja juurde YY
4. jaanuaril
5. a saadetud e-kiri koos
6. augusti
7. a 5 2-20-113 laenulepingu lisaga
8. Kostja soovis täiendava tõendiga tõendada, et kostja ei esitanud tahteavaldust aegumistähtajast loobumiseks ega õigusest tugineda aegumistähtaja möödumise vastuväitele, vaid hageja saatis ise kostjale sellise laenulepingu lisa 2 versiooni, milles oli juba laenu tagasimaksmise perioodi pikendamise punkt. 29.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus märgib, et

1. augusti
2. a laenulepingu lisa 2 on tõendina esitatud juba maakohtus (tl 16). Arvestades asjaolu, et kostja taotluse kohaselt sai ta YY
3. jaanuaril
4. a saadetud e-kirja taastada alles
5. aasta juulis (tl 95 p) ning hageja on selle tõendina vastuvõtmisega nõus (tl 115), leiab ringkonnakohus, et kostja poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmise taotlus tuleb rahuldada.
6. Seoses kostja väitega apellatsioonkaebuse hilinenult esitamise kohta ning kooskõlas

§ 638

lg-ga 1 selgitab kolleegium järgmist.

§ 3111

lg 1 kohaselt võib kohus menetlusdokumendi kätte toimetada elektrooniliselt selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu, edastades seal dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta teavituse.

§ 3111

lg 3 kohaselt loetakse menetlusdokument kätte toimetatuks, kui saaja avab selle infosüsteemis või kinnitab infosüsteemis selle vastuvõtmist dokumenti avamata, samuti siis, kui seda teeb muu isik, kellel saaja võimaldab infosüsteemis dokumente näha. Dokumendi kättetoimetamise registreerib infosüsteem automaatselt. Seega vaatamata sellele, et maakohus tegi käesolevas tsiviilasjas otsuse teatavaks 29. mail 2020. a ning tegi selle pooltele Kohtute Infosüsteemis nähtavaks samal kuupäeval, nähtub samast infosüsteemist, et hageja on otsuse vastu võtnud 1. juunil 2020. a, millest hakkas kulgema apellatsioonitähtaeg (

§ 632lg 1).

Hageja

1. juunil
2. a esitatud apellatsioonkaebus on seega tähtaegne.
3. Ringkonnakohus nõustub

§ 654lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on hageja väiteid piisavalt analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.

1. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja loobus laenulepingu lisa 2 allkirjastamisega aegumise vastuväitele tuginemise õigusest või on hageja nõue aegunud.
2. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kolleegium nõustub maakohtuga (kohtuotsuse p 25), et hageja ei ole tõendanud, et kostja on perioodiliselt iga kalendriaasta lõppedes hageja nõuet tunnustanud. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga, et laenulepingu lisa 2 puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
3. Kolleegiumi arvates on maakohus asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale ja märkinud, et juhul, kui aegunud nõude tunnustamine võlatunnistusega on hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena, ei ole hageja nõue aegunud. Juhul, kui hageja tugineb võlatunnistuse kehtivale andmisele, peab hageja kostja vastuväite korral tõendama, et kostja teadis või pidi teadma võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest loobumisest ja et kostja sai loobumise tagajärgedest aru. Alles siis, kui hageja on oma tõendamiskoormise täitnud, on kostjal kohustus tõendada 6 2-20-113 poolte kokkulepet, et kostja ei loobunud vaidlusalusest vastuväitest (Riigikohtu
4. detsembri
5. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p-d 23-25; Riigikohtu
6. märtsi
7. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 24).
8. Seega pidi käesoleval juhul hageja tõendama, et kostja teadis või pidi teadma, et laenulepingu lisa 2 punkti 4 alusel loobub ta aegumise vastuväitest ja et kostja sai loobumise tagajärgedest aru, nagu maakohus õigesti märkis. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti juhindunud kujundatud kohtupraktikast ning nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole suutnud eelnimetatut tõendada ning ka laenulepingu lisast 2 ei ilmne selget viidet aegumise vastuväitest loobumise või aegumise pikendamise kohta.
9. Hageja on menetluses väitnud, et kostja täiendas laenulepingu lisa 2 soovides laenu tagasimakse tähtaega pikendada kuni
10. detsembrini
11. a (tl 26 p), millest saab järeldada, et kostja on loobunud nõude vastuväitest. Kostja väitel ei ole ta ettepanekut laenulepingu pikendamise kohta teinud (tl 35) ning selle tõendamiseks esitanud apellatsioonimenetluses YY
12. jaanuaril
13. a saadetud e-kirja, millest nähtub, et laenulepingu lisa 2 punkt 4, mille kohaselt laenusumma tagastamise tähtaeg pidi olema
14. detsembril
15. a, oli olemas YY poolt saadetud lepingu versioonis.
16. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul oluline, kes täiendas laenulepingu lisa 2 laenulepingu pikendamise kuupäevaga, vaid see, kas kostja teadis või pidi teadma võlatunnistuse allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud aegumise vastuväitest ning sai aegumise vastuväite loobumise tagajärjest aru. Hageja tõi ka ise apellatsioonkaebuses välja, et kostja tahe väljendus laenulepingust tuleneva võlakohustuse tunnistamises ja laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamises. Aegumise vastuväitest loobumine väljendus kostja kaudses tahteavalduses. Kuigi hageja märgib õigesti, et poole tahteavaldus võib olla ka kaudne, kaasneb sellega tõendamisrisk. Nii ka praegusel juhul ei ilmne ringkonnakohtu arvates tsiviilasja materjalidest, liiatigi hageja esitatud tõenditest, et laenulepingu tagastamise tähtaja pikendamisega nõustumist saaks vastavalt VÕS §-le 29 tõlgendada kui aegumise vastuväitest loobumist ja selle tagajärgede mõistmist.
17. Kuivõrd käesolevas tsiviilasjas ei leidnud tõendamist, et kostja oleks aegumise vastuväitest loobunud, ei saanud laenulepingu lisa 2 allkirjastamine katkestada aegumist, mistõttu tugines kostja põhjendatult asjaolule, et hageja nõue aegus
18. augustil
19. a.
20. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

41. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 7