Obsah (6)

§ 113§ 1043§ 1057§ 132§ 127§ 134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2021. a, Tallinn Kohtuasja n

§ 113lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem, kui põhinõude summa.

9. Vaakum Soojustus OÜ menetluskuludest 12% jättis kohus XXi kanda ja 88% ulatuses Vaakum Soojustus OÜ enda kanda; XXi menetluskuludest jättis kohus 88% Vaakum Soojustus OÜ kanda ja 12% ulatuses XXi enda kanda. Kohus mõistis XXilt Vaakum Soojustus OÜ menetluskulude katteks 67.20 eurot (ilma käibemaksuta) ning Vaakum Soojustus OÜ-lt XXi menetluskulude katteks 616 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus tasaarvestas Vaakum Soojustus OÜ kasuks välja mõistetud menetluskulud XXi kasuks välja mõistetud menetluskuludega ning mõistis tasaarvestuse tulemusena Vaakum Soojustus OÜ-lt XXi kasuks menetluskulud 548.80 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus määras, et kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb Vaakum Soojustus OÜ-l tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (548.80 eurot) viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
2. mail
3. a põhjustas kostja avarii, kus sai kahjustatud hageja kasutuses olev sõiduauto Xxxxxxxxxxxx; -
4. juuni
5. a garantiikirja järgi kohustus hageja kindlustusandja hüvitama hageja sõiduki parandamise kulud summas 2563.48 eurot; -
6. mail
7. a sõlmis hageja rendilepingu Xxxxxxxxxx OÜ-ga sõiduauto Yyyyyyyyy kasutamiseks.
8. Maakohus asus seisukohale, et puudub vaidlus selles, et kostja, põhjustades
9. mail
10. a avarii, kus sai kahjustada hageja kasutuses olev sõiduauto Xxxxxxxxxxxx, tekitas hagejale õigusvastaselt kahju

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 5 alusel.

Kostja vastutuse alternatiivseks 3 2-19-13678 õiguslikuks aluseks võib olla ka

§ 1057

. Sellest tulenevalt nõuab hageja kostjalt samaväärse sõiduki kasutamise kulude hüvitamist

§ 132lg 4 alusel.

12. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et üldtuntuks saab lugeda asjaolu, et juriidilise isiku vara on vajalik selle majandus- või kutsetegevuses. Välistatud ei ole, et juriidilisele isikule kuuluv vara võib olla kasulik selle majandus- või kutsetegevuses, kuid mitte vajalik. Kohus märkis, et hageja ei ole tõendanud, et tema tööks on hulgimüük Balti riikides. On tõendatud, et hageja tegevusalaks on ärinõustamine jm juhtimisalane nõustamine ning reklaamiagentuurid, seega arvestades hageja tegevusala ja vajadust külastada kliente, on hagejal vajalik kasutada majandustegevuses sõidukit, mida on ta siiani ka teinud. Kohus luges tuvastatuks, et hageja kasutuses olev sõiduk on tal vajalik majandustegevuses. Lisaks märkis kohus, et kui hageja juhatuse liige kasutas hageja sõidukit enda huvides, ei välista see hageja kahjunõuet

§ 132

lg 4 alusel, vaid võib anda alust vähendada kahjuhüvitist ulatuses, milles asendussõidukit ei kasutatud hageja majandustegevuses.

1. Kohus asus seisukohale, et asjaolu, et hageja valis asendusautona tema autost odavama ja vanema auto, ei anna õigust nõuda asendusauto kulude hüvitamist täies mahus, sest hüvitamisele kuuluvad üksnes samaväärse asja kasutamise kulud. Samaväärse asja sisustamisel on määrav selle funktsionaalsus, mis peab olema sarnane kahjustatud asja funktsionaalsusega. Lisaks peab samaväärne asi võimaldama isikul täita majandustegevuses samu ülesandeid, nagu kahjustatud asi, mille kasutamine on ajutiselt võimatu. Arvestades hageja tegevusala peab asendusauto võimaldama liiklemist klientide vahel. Hageja ei ole tõendanud, et tema majandustegevusest tulenevalt peaks ta vedama mahukaid esemeid, mida võib teha keskmisest suurema autoga. Tõendamata on, et hageja tööülesanded on seotud hulgimüügiga Balti riikides, mis võiks eeldada esinduslikuma ja suurema sõiduki kasutamist. Kohus luges tõendatuks, et arvestades hageja majandustegevust, saab hageja autoga samaväärseks sõidukiks, mis tagab sama efektiivselt hageja tööülesannete täitmist, nagu hageja kasutuses olev sõiduk, pidada autot maksumusega 16 kuni 21 eurot päevas.
2. Maakohus luges tõendatuks, et hagejal ei olnud vajalik kasutada asendusautot pärast
3. mai
4. a avariid kuni juuni
5. a lõpuni. Kohus luges tõendatuks, et hageja sõiduauto oli remondis alates
6. juulist
7. a kuni
8. juuli
9. a. Sellel ajal oli hagejal vajalik kasutada asendusautot.
10. Kohus asus seisukohale, et hageja põhjendatud samaväärse sõiduki kasutamise kulud on 277.50 eurot, mille kostja peab hagejale hüvitama. Kuivõrd on tõendamata, millist kasu võis hageja kahju tekkimise tagajärjel saada või ka see, millises ulatuses võis hageja juhatuse liige kasutada hageja sõidukit või asendusautot enda isiklikes huvides, ei arvestanud kohus kostjalt maha hageja kasuks väljamõistetavast hüvitisest hageja kulusid, mille ta säästis seetõttu, et ei saanud enda autot kasutada.
11. Kohus märkis, et kuivõrd hageja poolt kostjale
12. juulil
13. a saadetud nõudekirjas ei olnud märgitud kohustuse täitmise aeg, ei saa arvestada viivist põhinõudelt nõudekirja saatmise kuupäevast, vaid saab arvestada alates hetkest, millal kostja hageja nõudest teada sai – kohtu hinnangul eelduslikult
14. juulil
15. a.
16. Arvestades, et hagi rahuldati ca 12% ulatuses, jaotas maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega: kohus jättis hageja menetluskuludest 12% kostja kanda ja 88% ulatuses hageja enda kanda; kostja menetluskuludest jäi 88% ulatuses hageja kanda ja 12% ulatuses kostja enda kanda. Kohus määras kindlaks menetluskulude 4 2-19-13678 rahalise suuruse. Tasaarvestuse tulemusena mõistis kohus Vaakum Soojustus OÜ-lt XXi kasuks menetluskulud 548.80 eurot (ilma käibemaksuta). Apellatsioonkaebus
17. Hageja esitas
18. aprillil
19. a Harju Maakohtu
20. märtsi
21. a kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning palus hagi rahuldada täies ulatuses mõistes kostjalt välja põhivõla 2350 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 24 eurot ning TsMS § 367 järgi viivise, mis ei olnud hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt summas 2350 eurot hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni ning palus määrata menetluskulude jaotuse ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. 19. Hageja leidis, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud põhjendamiskohustust TsMS § 442 lg 8 järgi ja ebaõigesti kohaldanud

§ 132lg 4.

Kohus on ebaõigesti järeldanud, et hageja sõidukiga samaväärseks saab lugeda sõiduki, mille rentimise maksumus on 16 kuni 21 eurot päevas. Hageja leidis, et samaväärse asja määratlemisel tuleb lisaks kitsalt majandusliku otstarbe funktsionaalsusele hinnata ka asja muid omadusi. Asjade samaväärsuse pelgalt kitsa funktsionaalsuse kaudu hindamine viib olukorrani, kus rikutakse kahju hüvitamise

§-st 127 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt kahjustatud isik tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, mis oleks kui kahju ei oleks tekitatud. Jeep Cherokee Limited ja Hyundai Getz või Suzuki Swift ei ole funktsionaalselt samaväärsed. Eelnimetatud sõidukite varustus, sõiduomadused, eelkõige turvalisus, ei ole sarnased. Hyundai Getz või Suzuki Swift on väikeautod, mille turvalisus on oluliselt madalam kui hageja sõidukil.

1. Hageja asus seisukohale, et ei näe ühtegi mõistlikku õigustust, miks ta pidanuks kasutama oma igapäevases majandustegevuses oluliselt vähem turvalist, ebamugavamat ja madalama väärtusega sõidukit ning olema olukorras, mis ei ole ligilähedane sellele, mis olnuks ilma kostja poolt kahju tekitamiseta. Hageja märkis, et kasutuseeliste väärtuse kindlakstegemisel võetakse aluseks asja keskmine kohalik üürihind. Tsiviilasja tõenditest nähtub, et hageja sõiduki üüri(rendi)hind ja kostja viidatud väikeauto renditasu erinevad ligi kaks korda. Seega ei saa neid sõidukeid lugeda samaväärseks.
2. Hageja ei nõustunud kohtu järeldusega, et pildi järgi ei takistanud hageja sõidukile tekitatud kahjustus sõiduki liiklemist. Otsus, kas sõidukiga saab teeliikluses osaleda või mitte on ühelt poolt õiguslik küsimus, mida tuleb hinnata sõidukitele esitatavate tehnonõuete valguses ja teisalt subjektiivne, auto kasutaja sisetundest, esteetikast ja väärikusest lähtuv. Eestis valitsevate arusaamade kohaselt ei liigelda autoga, mille tagumine kaitseraud on ilmsete oluliste ja silmatorkavate kahjustustega. Hageja täidab sõidukiga esindusfunktsioone, külastab kliente, koostööpartnerid, seega liiklemine tehniliselt mittekorras sõidukiga kahjustanuks kahtlemata ettevõtte mainet. Hageja viitas majandus- ja kommunikatsiooniministri
3. juuni
4. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisale 1, mis sätestab nõuded sõiduki kere korrosiooni ja välimuse osas. Tulenevalt nimetatud määrusest on tsiviilasjas esitatud piltide pinnalt näha, et sellise hageja sõidukiga ei olnud lubatud teeliikluses osaleda.
5. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse viivise väljamõistmise osas ja palus viivise välja mõista hagis näidatud perioodil, so alates sellest, kui hageja esitas nõude asendusauto võimaldamiseks (
6. juulil
7. a). Kuivõrd kostja sellest keeldus, tuli ta lugeda nõude saamisest alates 5 2-19-13678 viivituses olevaks. Lisaks heitis hageja kohtule ette, et otsuses välja toodud tabeli kohaselt ei pea kostja maksma viivist ajavahemikul
8. veebruar
9. a kuni
10. märts
11. a, kuid kohus pole seda põhjendanud. Vastustaja seisukoht
12. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja palus jätta kõik apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
14. Apellatsioonkaebuses esitas hageja vastuväite maakohtu tegevusele. TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. TsMS § 333 lg 2 näeb ette, et kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Hageja väitel ei toimetatud talle enne kohtuotsuse tegemist kätte kostja
15. jaanuari
16. a seisukohta ega
17. jaanuari
18. a kohtunõuet. Seejuures märgib hageja, et tema esindajale saadeti e-postile teavitus antud dokumentide nähtavaks tegemise kohta. Seega pidi hageja olema teadlik võimalikust minetusest menetlusdokumentide edastamisel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt andis maakohus
19. veebruari
20. a e-kirjaga pooltele võimaluse lõplike õiguslike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks kuni
21. veebruarini
22. a (tl 61). Hageja esitas
23. veebruaril
24. a menetluskulude nimekirja, kuid vastuväidet kohtu tegevusele ei esitanud (tl 63). Arvestades, et hageja jättis vastuväite väidetavale rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis esitamata, ei ole hagejal praegusel juhul õigus vastuväidet kohtu tegevusele apellatsioonkaebuses esitada (TsMS § 333 lg 2). 25.
25. Kuigi hagejal ei ole õigust maakohtu väidetavale rikkumisele tugineda, märgib ringkonnakohus, et praeguses asjas ei ole hagejal TsMS § 652 lg 3 järgi alust esitada apellatsioonimenetluses uusi tõendeid ega taotlusi. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega täiendavaid tõendeid (apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 sõiduki pildi mõõtudega ja turvalisustesti võrdlusandmed). Hageja väitel tingis tõendi esitamata jätmise esimese astme kohtu menetluses maakohtu menetlusõigusnormi oluline rikkumine, sest hagejale ei toimetatud enne kohtuotsuse tegemist kätte kostja 9 jaanuari
26. a seisukohta ega
27. jaanuari
28. a kohtunõuet. Asja materjalidest nähtuvalt saatis maakohus
29. detsembril
30. a pooltele e-kirja, kus selgitas asja lahendamisele kohaldatavat õigust ja tõendamiskoormist ning määras esmalt hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks
31. jaanuarini
32. a selgitades, et pärast seda saab kostja võimaluse esitada enda seisukoha hageja tõendite osas.
33. jaanuaril
34. a täitiski hageja kohtu nõude ning tegemist on hageja enda menetlusdokumendiga (tl 46-48) mitte kostja seisukohaga, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Arvestades, et
35. jaanuari
36. a kirjaliku vastuse nõudega edastati kostjale hageja
37. jaanuari
38. a avaldus ja tõendid ning kirjas sisalduvad korraldused ja tähtaeg olid suunatud vaid kostjale menetlustoimingu(te) tegemiseks, ei olnud maakohtul kohustust ka nimetatud kirja ja hageja enda menetlusdokumente talle kätte toimetada. 6 2-19-13678
39. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on kostjate esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium kostjate apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
40. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes endiselt selle üle, millises ulatuses peab kostja hagejale hüvitama kahju, milleks on hageja sõnul asendusauto rentimisega seotud kulu 2350 eurot ning vaieldakse ka sõiduki remondis oldud aja üle. 28.

§ 132

lg 4 näeb ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise aja jooksul. Kahjuhüvitise väljamõistmiseks on maakohus seega õigesti kontrollinud, kas kahjustatud sõiduk oli hagejale tema majandustegevuseks või tööks vajalik ja kasulik, kas samaväärse auto üürimine oli põhjendatud ja milline oli kahjustatud sõiduki parandamise aeg. Seejuures ei ole maakohus

§ 132

lg-t 4 kohaldades eksinud, kui lähtus hagejale kompenseeritava asendussõiduki samaväärsust hinnates sõiduki funktsionaalsusest, mis võimaldaks täita majandustegevuses samu ülesandeid sarnaselt kahjustatud sõidukiga. 28.1.

§ 132

lg 4 esimese lause mõtteks on võimaldada mh asja kahjustamisel teatud juhtudel nõuda asendusasja asendustasu hüvitamist.

§ 132

lg 4 esimese lause järgne nõue eeldab aga, et kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, mistõttu on maakohus kahjustatud samaväärse asja kasutamise kulude hindamisel õigesti lähtunud sellest, kas kahjustatud sõiduk oli hageja majandustegevuseks või tööks vajalik ja kasulik. Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu, et hageja tegevusaladeks on ärinõustamine jm juhtimisalane nõustamine ja reklaamiagentuurid ning seda, et arvestades hageja tegevusala, peab asendusauto võimaldama liiklemist klientide vahel. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et ta ei ole tõendanud oma majandustegevusest tulenevat vajadust kasutada mingi kindla klassi autot või mudelit. Samuti ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust, et põhjendamata on hageja vajadus kasutada asendusautona 7-kohalist autot olukorras, kus ta enda auto on 5-kohaline. Ringkonnakohtu hinnangul seisneb põhiline sõiduki funktsionaalsus, mis võimaldab hagejal täita majandustegevuses samu ülesandeid sarnaselt kahjustatud sõidukiga, hageja võimaluses liikuda klientide vahel. Sellise funktsionaalsuse võimaldab hagejale 5-kohaline sõiduk, olenemata selle sõiduki suurusest. Seejuures ei oma hageja poolt esile toodud tegevusalal tegutsemise puhul tähtsust väiksemat klassi sõidukite turvalisuse erinevus võrreldes kahjustatud sõidukiga. Kolleegium nõustub seega maakohtuga, et arvestades hageja majandustegevust saab hageja tööülesannete täitmisega samaväärselt hakkama ka kasutades sõidukit, mille üüritasu on 16 kuni 21 eurot päevas. 28.2. Õige on, et

§ 132

kohaldamine ei või viia tulemuseni, mis oleks vastuolus

§ 127lg-s 1 sätestatuga.

Kolleegium ei nõustu aga kostjaga, et

§ 134

lg 4 esimese lause järgse nõude puhul tuleb asja samaväärsus kindlaks teha asja rahalise väärtuse alusel, sest antud nõude puhul saab kahjustatud asja omaniku huvi olla suunatud oma majandustegevuses vajaliku funktsionaalselt sarnase asja kasutamisele, mistõttu ei saa kahjuhüvitis ületada

§ 132lg 4 tähenduses samaväärse asja kasutamise kulusid.

Neid ületavad kulud jäävad kahjustatud isiku enda kanda.

1. Pooled on eri meelt ka selles, millise perioodi jooksul oli asendussõiduki üürimine ja kasutamine vajalik. Hageja esitas maakohtule Silberauto Eesti
2. detsembri
3. a tõendi, mille kohaselt teostati hageja sõidukile Silberauto Eesti AS Ülemiste esinduses avariijärgne 7 2-19-13678 taastusremont
4. a juulis ning taastusremont lõpetati ja korrastatud auto väljastati kliendile
5. juulil
6. a (tl 44). Hageja väitel viis ta kahjustatud sõiduki järgmisel päeval pärast avarii toimumist s.o
7. mail
8. a Silberauto AS töökotta, kus see seisis kuni remonditöö lõppemiseni, kuid eelnimetatud tõendist ei ole võimalik hageja soovitud järeldust teha. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et tõendamata on asendussõiduki kasutamise vajalikkus perioodil enne
9. juulit
10. a. Vastav tõendamiskohustus oli menetluses hagejal (TsMS § 230 lg 1). Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu, et
11. mai
12. a avarii järgselt lahkus kumbki sõiduk sündmuskohalt. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud fotolt ei nähtu, et sõiduki väline vigastus (tagumise kaitseraua kahjustus) takistas sõiduki liiklemist (tl 32). Õige on, et liiklusseaduse (LS) § 73 lg 1 kohaselt peavad liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis ning nende varustus vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele. Seejuures sätestab LS § 72 lg 71, et mootorsõiduk või selle haagis ei vasta kehtivatele tehnonõuetele, kui sellel esineb oluline või ohtlik rike või puudus. Oluline rike või puudus on rike või puudus, mille esinemine eeldab tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Ohtlik rike või puudus on rike või puudus, mis otseselt ja vahetult ohustab isikute elu, tervist, vara või keskkonda. Hageja esitatud asjaoludest ja tõenditest ei saa järeldada, et sõiduki kasutamine oli avariist tingitud vigastuste tõttu välistatud või kujutanuks endast ohtu kaasliiklejatele. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja kahjuhüvitise nõue kogu sõiduki üürimise perioodi eest ei ole põhjendatud ning samaväärse sõiduki üürimine ja kasutamine oli vajalik vaid perioodil
13. juulist
14. a kuni
15. juulini
16. a.
17. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud ka viivise väljamõistmisel.

§ 113

lg 1 esimene lause sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Arvestades, et viivist saab nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ning

§ 113

lg 2 esimese lause järgi on kindlaks määramata kohustuse täitmise aja korral viivise arvestamise alguseks aeg, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest, on maakohus õigesti lugenud viivise arvestamise aja alguseks aega, mil hageja oma kahjunõudest teatas. Viivise arvestuse kohta märgib ringkonnakohus, et nii vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 ja põhjendava osa p-s 8 on võlaperioodiks märgitud

1. juuli
2. a kuni
3. märts
4. a ning sissenõutavaks muutunud viivis on
5. märtsi
6. a seisuga õigesti välja arvutatud ja selliselt ka resolutsioonis kajastatud. Seega saab järeldada, et maakohtu otsuse p-s 8 olevas tabelist nähtuv kuupäev
7. veebruar
8. a on sinna märgitud ekslikult ning ei ole mõjutanud asja lahendust.
9. Hageja esitas
10. septembri
11. a lõplikus seisukohas ringkonnakohtule asjaolud, et hageja tegelik kasusaaja ja samas ka juhatuse liige, üle 1.90 kasvu endine korvpallur, ei saa sõita Hunday Getziga, sest ta mahuks sinna vaevalt sisse. Nimetatud asjaolusid ei ole hageja varasemalt kohtu ette toonud. Arvestades, et hageja ei ole esitanud TsMS § 652 lg-le 4 vastavat põhjendust uute asjaolude lubatavuse kohta, jätab kolleegium need tähelepanuta.
12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. jäävad ringkonnakohtus kantud
13. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus esindajakulu 637.50 eurot. Esindaja ajakulu oli 4 tundi 15 minutit (
14. mail
15. a kohtusse avalduse koostamine ligipääsuks e-toimikus olevatele menetlusdokumentidele 15 minutit;
16. mail
17. a vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 4 tundi) ja tunnitasu 125 eurot (millele 8 2-19-13678 lisandub käibemaks 25 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud esindajakulu arvestades asja mahtu ja keerukust põhjendatud ja vajalik ning see tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler 9