← Eesti

2-18-16519/61

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-16519 Määruse kuupäev Tartu, 10. november 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Peeter Jerofejev ja Kaupo Paal Kohtuasi OÜ

) § 16 lg 2 p 3 juhtumiga.

  1. Hageja leidis, et põhjendamatu on kostjale menetluskulude hüvitamine koos käibemaksuga, sest kostja on käibemaksukohustuslane. Õigusabikulud ei ole vaidlusaluse korteriomandi võõrandamisega seotud kulud, vaid tegemist on kostja majandustegevusega kaasneva kuluga, millelt kostja saab käibemaksu tagasi arvestada.
  2. Harju Maakohus rahuldas
  3. detsembri
  4. a määrusega hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse täielikult ja kostja oma osaliselt. Hageja kasuks mõistis kohus kostjalt välja menetluskulud 1771 eurot 69 senti ja hagejalt kostja kasuks 5875 eurot 32 senti. Maakohus tegi menetluskulude osas tasaarvestuse ja pärast tasaarvestust mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 4103 eurot 63 senti. Kostja kulud olid arvestatud koos käibemaksuga.
  5. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus pidas õigusabikulusid osaliselt põhjendatuks, ja osas, milles maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks käibemaksuga.
  6. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
  7. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  8. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  9. veebruari
  10. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu määrus on jõustunud osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 1771 eurot 69 senti. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et maakohus oleks pidanud määrama kostja lepingulise esindaja kulud kindlaks käibemaksuta. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on käibemaksukohustuslane. Tsiviilasja materjalist nähtub, et pooled vaidlesid aadressil Falgi tee 6 / Toompuiestee 18 asuvas hoones oleva mitteeluruumi müügi kohta sõlmitud broneerimislepingust tulenevate kohustuste täitmise üle. Kuna

§ 16

lg 2 p 3 sätestab, et käibemaksuga ei maksustata kaupade ja teenuste käivet, mis on seotud kinnisasja või selle osaga, määras maakohus õigesti kostja lepingulise esindaja kulud kindlaks koos käibemaksuga, sest kostja ei saa kinnisasja üle peetava 2

(6)2-18-16519 vaidlusega seotud esindajakuludelt käibemaksu tagasi arvestada (vt ka nt Riigikohtu otsus asjas nr 2-14-21710, p 55). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 11. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti hageja määruskaebus menetluskuludelt käibemaksu mahaarvamise kohustust puudutavas osas rahuldamata. Hageja palub saata asi tühistatud osas uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt ei ole õige mõista menetluskulusid välja koos käibemaksuga. Ringkonnakohus on kostja menetluskulude käibemaksuga kindlaksmääramisel ja hagejalt väljamõistmisel tõlgendanud vääralt

§ 16lg 2 p 3 ja Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 2-14-21710. See on viinud Ts

MS § 174 lg 10 ebaõige kohaldamiseni. Ei

§ 16

lg 2 p 3 ega ka lg 21 p 2 (millele on viidatud eelnimetatud Riigikohtu lahendis) ei ole selles asjas kohaldatavad. Hageja ja kostja sõlmisid 15. mail 2018 lihtkirjaliku broneerimislepingu, mitte notariaalse võlaõigusliku või asjaõigusliku lepingu, mille esemeks oleks olnud kinnisasi või selle osa

§ 16lg 2 p 3 tähenduses.

Samuti ei olnud hageja esitatud nõuded seotud Falgi tee 6 / Toompuiestee 18 mitteeluruumiga nr 10 ehk kinnisasjaga, vaid hageja lihtkirjaliku broneerimislepingu ülesütlemise järel tekkinud võlaõiguslike nõuetega (leppetrahv, broneerimislepingu alusel makstu tagastamine, otsene varaline kahju, kohtueelselt kaasatud professionaalse õigusabi kulude hüvitamine ja viivitusintress).

§ 16

lg 2 p 3 sätestab sõnaselgelt, et käibemaksuga ei maksustata järgmiste kaupade ja teenuste käivet: kinnisasi või selle osa. Ringkonnakohtu viidatud „seotust“ see norm ei määratle. Samuti ei ole kohane lähtuda

§ 16

lg 21 p-st 2, kuna hageja ja kostja vahel ei olnud tegemist laenutehinguga, sealhulgas tarbijakrediidi, hüpoteeklaenu ega muu äritehingute finantseerimise tehinguga. Ringkonnakohtu seisukohast lähtudes ei saaks üheski kinnisasja või selle osaga seotud vaidluses kinnisasja omanik kohtuvaidlusega seotud menetluskuludelt käibemaksu maha arvata. Käibemaksu tagasiarvestamine peab objektiivselt olema menetlusosalise jaoks võimatu. Praegusel juhul see nii ei ole. Kostjal oli õigus majandustegevusega seotud õigusteenuselt arvestatud käibemaks sisendkäibemaksuna maha arvata. Kui kostja seda õigust ei kasutanud, ei ole see hageja risk.

  1. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega jäeti Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a määrus muutmata osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4934 eurot 60 senti ületavas osas, s.o kostja menetluskuludelt käibemaksu mahaarvamisega seotud osas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
  5. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejalt kostja menetluskulude väljamõistmine koos käibemaksuga oli põhjendatud või mitte.
  6. TsMS § 175 lg 1 esimeses lauses sätestatakse, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab 3

(6)2-18-16519 menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Nimetatud sätte alusel menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on seega avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta (vt nt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 12;
  3. juuni
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kui avaldaja on TsMS § 174 lg-s 10 märgitud kinnituse esitanud, aga kohtul tekib sellele vaatamata kahtlus või juhib vastaspool tähelepanu sellele, et tegelikult pole alust hüvitada avaldaja menetluskulusid koos käibemaksuga, tuleb kohtul ka kontrollida, kas menetluskulude hüvitamiseks koos käibemaksuga on alust või mitte. Kui kohtul tekib kahtlus, kas avaldaja kinnitus selle kohta, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, on õige, saab kohus seda kontrollida käibemaksukohustuslaste registrist. Kui avaldaja on käibemaksukohustuslane, kuid kinnitab, et ta ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, peab kohus vaidluse või kahtluse korral nõudma avaldajalt selgitust selle kohta, miks käibemaksu tagasiarvestamine pole võimalik, ning kohustama avaldajat esitama ka vastavad tõendid (tõendid selle kohta, et konkreetsel juhul pole avaldaja õigusabiarvetel kajastatud sisendkäibemaksu maha arvatud). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldust lahendades ei saa tsiviilasja lahendav kohus hakata lahendama hüpoteetilist maksuvaidlust ega teha riigile käibemaksu maksmise kohustuse osas käibemaksuseaduse sätete tõlgendamise kohta siduvaid otsustusi. Samas peaks avaldaja suutma käibemaksu hüvitamiseks teha kohtule kahtluse või vaidluse korral usutavaks, et põhimõtteliselt võiks olla tegemist juhtumiga, mis kuulub mingi konkreetse käibemaksuseaduse sätte kohaldamisalasse. Kui avaldaja on kohtu jaoks usutavaks muutnud, miks ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, saab ta mh selgitada ja tõendada, kuidas ta on käitunud konkreetsel juhul – kas ta on kohtule esitatud õigusabiarvetel kajastatud käibemaksu (või muude menetluskuludega seotud käibemaksu) käibedeklaratsioonil deklareerinud ning kas tegemist on sisendkäibemaksuga, mis on nende deklaratsioonide alusel maha arvatud. Mh saab avaldaja oma selgituse (väite) tõendamiseks kasutada tõendina käibedeklaratsiooni koos deklaratsiooni lisaga. Kolleegium märgib, et kui käibemaksukohustuslane on õigusabikulud käibedeklaratsioonil kajastanud ning ta on selle deklaratsiooni alusel sisendkäibemaksu maha arvanud, ei saa seda kulu pidada TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud menetluskuluks. Kui õigusabi saajale tuleks hüvitada käibemaks, mida ta ei ole pidanud enda kanda jätma, tooks see kaasa tema rikastumise.
  5. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja on käibemaksukohustuslane. Kostja tugineb aga sellele, et ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada muul põhjusel ehk praegusel juhul põhjusel, et tegemist on

§ 16lg 2 p 3 juhtumiga.

Hageja leiab, et

§ 16

lg 2 p 3 juhtumiga tegemist pole, kuna pooled ei sõlminud notariaalset võlaõiguslikku või asjaõiguslikku lepingut, mille ese oleks olnud kinnisasi või selle osa, vaid tegemist oli lihtkirjaliku broneerimislepinguga. Samuti tugineb hageja sellele, et hageja nõuded ei olnud seotud kinnisasjaga, vaid lihtkirjaliku broneerimislepingu ülesütlemise järel tekkinud võlaõiguslike nõuetega. Kolleegium leiab, et ka praegustel asjaoludel võib põhimõtteliselt tulla kõne alla

§ 16

lg 2 p 3 kohaldamine.

§ 16

lg 2 p 3 esimene lause sätestab, et samuti ei maksustata käibemaksuga järgmiste kaupade ja teenuste käivet: 3) kinnisasi või selle osa.

§ 16lg 2 p 3 teise lause järgi ei kohaldata maksuvabastust kinnisasjale, mille oluline osa on ehitis ehitusseadustiku 4

(6)2-18-16519 tähenduses või ehitise osa ja mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa esmast kasutuselevõttu, kinnisasjale, mille oluline osa on oluliselt parendatud ehitis või selle osa ja mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu, ega ehitusmaale.

§ 16

lg 2 p 3 kolmanda lause järgi on ehitis või selle osa oluliselt parendatud, kui parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt kümme protsenti ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist. Selle hindamisel, kas lugeda käive käibemaksuvabaks

§ 16

lg 2 p 3 mõttes, tuleks lähtuda eelkõige n-ö majanduslikust käsitlusest ja mitte kitsalt sellest, et eraõiguslikult saavad kinnisasja omandamise või võõrandamise kohustust loovad tehingud kehtida üksnes juhul, kui tehingud on notariaalselt tõestatud vormis. Praegustel asjaoludel saaks müüja puhul aluseks võtta selle, kas kinnisvaratehing, mis oleks toimunud, kui poolte vahel oleks kehtiv leping ja see oleks täidetud, oleks olnud käibemaksuga maksustatav või mitte. Seega juhul, kui tegemist on vaidlusega, mis on seotud kinnisasja või selle osaga, võib

§ 16

lg 2 p 3 põhimõtteliselt kohalduda, kui on täidetud ka muud selles sättes sisalduvad tingimused. Praegusel juhul on ringkonnakohus viidanud üksnes

§ 16

lg 2 p 3 esimesele lausele, tehes sellest järelduse, et käibemaksuga menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud. Samas sisaldab

§ 16

lg 2 p 3 ka teist ja kolmandat lauset, millest tulenevalt ei kohaldata maksuvabastust kinnisasjale, mille oluline osa on ehitis ehitusseadustiku tähenduses või ehitise osa ja mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa esmast kasutuselevõttu, kinnisasjale, mille oluline osa on oluliselt parendatud ehitis või selle osa ja mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu, ega ehitusmaale. Ehitis või selle osa on oluliselt parendatud, kui parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt kümme protsenti ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist. Ringkonnakohus on justkui lahendanud ühe lausega sisuliselt hüpoteetilise maksuvaidluse, jättes seejuures

§ 16lg 2 p 3 teise ja kolmanda lausega arvestamata.

Samas, nagu eespool viidatud, ei lahenda tsiviilasjas menetluskulude kindlaksmääramist menetlev kohus hüpoteetilist maksuvaidlust, vaid juhul, kui avaldaja (praegusel juhul kostja) teeb kohtu jaoks usutavaks, et

§ 16

lg 2 p 3 võiks põhimõtteliselt esitatud asjaoludel kõne alla tulla, peaks avaldaja esitama ka tõendid selle kohta, kuidas on ta käitunud konkreetsel juhul – kas ta on kohtule esitatud õigusabiarvetel kajastatud käibemaksu (või muude menetluskuludega seotud käibemaksu) käibedeklaratsioonil deklareerinud ning kas tegemist on sisendkäibemaksuga, mis on nende deklaratsioonide alusel maha arvatud. Nagu eespool märgitud, saab avaldaja oma selgituse (väite) tõendamiseks kasutada tõendina muuhulgas näiteks käibedeklaratsiooni koos deklaratsiooni lisaga. Kuna praegusel juhul vaidlesid pooled selle üle, kas käibemaksuga menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud, ning ringkonnakohus on piirdunud vastava asjaolu kontrollimisel vaid

§ 16

lg 2 p 3 osalise viitamisega ja tõdemusega, et kuna tegemist on kinnisasjaga seotud vaidlusega, ei saa kostja sellega seotud esindajakuludelt käibemaksu tagasi arvestada, ei ole ringkonnakohtu lahend piisavalt põhjendatud ja tuleb tühistada osas, milles menetluskulud mõisteti välja koos käibemaksuga. Kostja põhjendatud menetluskuludeks pidasid kohtud 7630 eurot 28 senti, millest õigusabikulud olid 7324 eurot 28 senti (koos käibemaksuga), tõendi kogumise kulu 6 eurot (koos käibemaksuga) ja riigilõiv 300 eurot. Kuna hageja on vaidlustanud menetluskulude väljamõistmise üksnes käibemaksu väljamõistmise osas ja kostja menetluskuludest jäeti hageja kanda 77%, tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada osas, milles kohus mõistis hagejalt välja kostja menetluskulud 4934 eurot 60 senti (kostja õigusabikulud ja tõendi kogumise kulu, kokku käibemaksuta 4703 eurot 60 senti + 77% riigilõivust ehk 231 eurot) ületavas osas (ehk käibemaksu 940 euro 72 sendi väljamõistmise osas). Ringkonnakohtul tuleb asja uuel lahendamisel kontrollida, et juhul kui saab lugeda põhistatuks, et põhimõtteliselt võiks olla tegemist

§ 16lg 2 p-s 3 sätestatud erandiga, siis kuidas on kostja käitunud konkreetsel juhul õigusabikulude ja tõendi kogumise kulu aspektist. Seejuures peab 5

(6)2-18-16519 ringkonnakohus võimaldama kostjal esitada oma väidete kohta tõendeid (nt käibedeklaratsiooni koos deklaratsiooni lisaga).
  1. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada.
  2. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.