← Eesti

2-18-3445/68

Obsah (5)§ 442§ 230§ 691§ 689§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-3445 Otsuse kuupäev Tartu, 10. november 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Kaupo Pa

§ 442lg-st 8 ja § 654 lg-test 4 ja 5 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Samuti on ringkonnakohus eksinud ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 sisustamisel, omistades velgede komplektina müümisele liiga suure tähtsuse hindamisel, kas neid kasutatakse kooskõlas „parandamistingimusega“. Kolleegiumi arvates ei saa velgede komplektina müümisest iseenesest järeldada, et neid müüakse kasutamiseks muul eesmärgil kui parandamiseks ja seega „parandamistingimus“ ei kohaldu. Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et koopiavelgede nihke (ingl offset) erinevus originaalvelgede omast viitab sellele, et neid ei kasutata üksnes sõiduautode parandamiseks. Euroopa Kohus on selgitanud, et ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 kohaldamine eeldab, et mitmeosalist toodet parandatakse „tema esialgse välimuse taastamiseks“ (vt nr C-397/16 ja nr C-435/16 Acacia ja D’Amato, p-d 71 ja 72). Sellest tuleneb, et „parandamistingimusele“ tuginemiseks peab koostisosa olema kasutatud mitmeosalise toote sellise välimuse taastamiseks, mis tal oli turuleviimisel (samas, p 74). Sellest tuleb Euroopa Kohtu arvates järeldada, et „parandamistingimus“ on kohaldatav üksnes mitmeosalise toote nende koostisosade suhtes, mis on visuaalselt originaalosaga identsed (samas, p 75). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja imporditud valuvelgede nihe on originaalvelgede omast kuni 5 mm erinev. Maakohus leidis, et see ei muuda velgi visuaalselt erinevaks (vt maakohtu otsuse lk 8). Alates ringkonnakohtu menetlusest ei vaidle pooled enam selle üle, et nimetatud erinevus ei pruugi olla visuaalselt märgatav ega tähenda, et vaidlusalused veljed ei ole visuaalselt originaalvelgedega identsed (vt ringkonnakohtu otsuse p 30, kassatsioonkaebuse p 9, kassatsioonkaebuse vastuse p 5.7). Kolleegiumi arvates saab kohtute tuvastatud asjaoludest järeldada, et vaidlusaluseid velgi saab kasutada sõiduauto parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 tähenduses. Seega ei saa praegusel juhul velje nihke erinevusest järeldada, et parandamistingimus ei kohaldu. Ringkonnakohus ei arvestanud ka kostja väitega, et nii vaidlusalustele velgedele kui ka originaalvelgedele sobivad samade mõõtmetega rehvid (vt kostja

  1. septembri
  2. a menetlusdokumendi p-d 8, 10 ja 11). Lisaks, nagu kostja kassatsioonimenetluses välja toob, võib ka originaalvelgi olla võimalik kasutada teistel sõiduautodel peale Mercedes-Benzi sõidukite (vt kostja
  3. jaanuari
  4. a seisukoht kassatsioonkaebuse vastuse kohta, p 6). Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes selgitamata, miks saatedokumentide sõnastus välistab kostja õiguse „parandamistingimusele“ tugineda. Pooled ei vaidle selle üle, et koopiavelgede saatedokumentides on kasutatud ingliskeelset väljendit upgrade (eesti keeles „parendama“), kuid vaidlevad selle väljendi tähenduse ja tähtsuse üle „parandamistingimuse“ kohaldamisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tootja saatedokumentides esitatud informatsioonil on tähtsus selle hindamisel, kas kostja täidab velgede importimisel ja edasisel turustamisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Seejuures ei arvestanud ringkonnakohus kostja väitega, et tootelehel ingliskeelse sõna upgrade kasutamine ei tähenda, et kostja ei oleks teadlik oma kohustustest „parandamistingimusele“ tuginemiseks (vt nt kostja
  5. septembri
  6. a menetlusdokumendi p 4). Ringkonnakohus ei põhjendanud ka seda, miks ta ei nõustu maakohtu seisukohaga, et saatedokumentide keelekasutus võis olla tingitud ekslikust tõlkimisest või tootja keele erisustest. Ringkonnakohus leidis kohtute tuvastatud asjaoludel põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud „parandamistingimuse“ kohaldamiseks nõutava hoolsuskohustuse täitmist. Euroopa Kohtu juhiste kohaselt tähendab hoolsuskohustuse täitmine eelkõige seda, et isik teavitab tarneahelas järgnevaid kasutajaid selge ja nähtava märkega tootel, selle pakendil, kataloogides või müügidokumentidel ühelt 7

(17)2-18-3445 poolt asjaolust, et asjaomane koostisosa sisaldab ühenduse disainilahendust, mis ei kuulu talle, ja teiselt poolt, et vastav koostisosa on mõeldud kasutamiseks üksnes mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks (samas, p 86). Teiseks peab ta sobivate, eelkõige lepinguliste abinõude abil tagama, et tarneahelas järgnevad kasutajad ei kasuta koostisosa eesmärgil, mis on vastuolus art 110 lg 1 tingimustega (samas, p 87). Lõpuks peab ta jätma koostisosa müümata juhul, kui ta teab või on mõistlik, et ta oleks kõiki asjaolusid arvestades pidanud teadma, et seda koostisosa ei kasutata kooskõlas art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimustega (samas, p 88). Üldjuhul ei pea importija „parandamistingimusele“ tuginemiseks tõendama seda, et tarneahelas järgnevad isikud ja lõpptarbijad tõepoolest kasutavad koostisosi ühenduse disainimääruse art 110 lg-ga 1 kooskõlas, vaid ta peab tõendama enda hoolsuskohustuse täitmist. Arvestades aga nõutava hoolsuskohustuse sisu, sh kohustust jätta vajaduse korral koostisosa edasi müümata, leidis kolleegium, et importija, kes müüb imporditud koostisosi ise edasi muu hulgas lõpptarbijatele, peab nende importimisel suutma tõendada ka seda, et ta müüb koostisosi edasi kooskõlas „parandamistingimusega“, sh et ta täidab nõutavat hoolsuskohustust ka impordile järgnevas müügiprotsessis. Isik saab hoolsuskohustuse täitmist tõendada muu hulgas oma varasema tegevusega. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja müüb imporditud velgi muu hulgas lõppkasutajatele. Ringkonnakohus järeldas kostja väidete ja esitatud tõendite põhjal, et järgnevate kasutajate teavitamise nõue ei ole igas müügiolukorras täidetud. Eelkõige ei ole tõendatud, et teavitamiskohustus on täidetud ka nende klientide suhtes, kes ei pöördu velgede ostmiseks kostja poole veebilehe kaudu. Tuvastatud asjaoludel järeldas ringkonnakohus põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud ühenduse disainimääruse art 110 lg-st 1 tuleneva hoolsuskohustuse täitmist. Alusetu on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus leidis üllatuslikult, et kostja ei ole tõendanud oma väidet teabe suulise edastamise kohta nendele klientidele, kes veebilehte ei kasuta. Kuna hoolsuskohustuse täitmine on „parandamistingimuse“ kohaldamise kohustuslik eeldus, oli kostja kohustus tõendada, et see on igas müügiolukorras täidetud (

§ 230lg 1, vt ka Riigikohtu 27.

novembri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 21.3). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks esitanud selle väite kinnitamiseks tõendeid ning et ringkonnakohus oleks jätnud need arvesse võtmata. Ringkonnakohtu järelduste põhjendatust ei mõjuta asjaolu, et kostja on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist väidetavalt kehtestanud korra, mille kohaselt kantakse velgede müügidokumentidele täiendav teavitustekst. Ringkonnakohus hindas kostja hoolsuskohustuse täitmist põhjendatult hagi esitamise seisuga, võttes siiski arvesse ka menetluse jooksul kostja kodulehele lisatud infot. Kostja rakendatud täiendaval teavitusmeetmel võib olla tähtsus tema edasise tegevuse õiguspärasuse hindamisel. Rikkumise lõpetamise nõude õiguslik alus on praegusel juhul ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p a, mitte VÕS § 1055 lg
  2. Edasisest rikkumisest hoidumise nõude õigusliku alusena saab kolleegiumi arvates käsitada ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p a kõrval vastavalt p-le d ka VÕS § 1043 koosmõjus § 1045 lg 1 p-ga 5 ning § 1055 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga
  3. Vaidlusaluste velgede hävitamise nõude õiguslik alus vastavalt ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p-le d on VÕS § 1043 koos § 1045 lg 1 p-ga 5 ning § 1055 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga
  4. Ringkonnakohus leidis kohtute tuvastatud asjaoludel põhjendatult, et kostja on hageja ühenduse disainilahenduse õigusi rikkunud, mitte üksnes loonud rikkumise ohu. Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et kostja edasises müügiprotsessis ei ole „parandamistingimuse“ kohaldamise eeldused täidetud ning kostjal polnud velgede importimiseks ka hageja luba ega muud õigustust, järeldas ringkonnakohus põhjendatult, et vaidlusaluste velgede importimisega on kostja rikkunud hageja õigusi ühenduse disainimääruse art 19 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta osas, millega ringkonnakohus kohustas kostjat lõpetama hageja ühenduse disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus,

§ 442lg 5 teise lause nõuetele. Ringkonnakohus kohustas vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-ga 2 kostjat lõpetama hageja ühenduse 8

(17)2-18-3445 disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus, jättes täpsustamata konkreetsed tegevused, mille kostja peab lõpetama. Sellest tulenevalt tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus kohustas kostjat lõpetama hageja ühenduse disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus, ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, et nimetatud puudus kõrvaldada ja resolutsiooni täiendada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul vajaduse korral anda hagejale võimalus oma nõuet täpsustada. Rahuldades hageja nõude vaidlusaluste valuvelgede hävitamiseks, jättis ringkonnakohus hindamata selle abinõu proportsionaalsuse VÕS § 1055 lg 4 järgi, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse normi, jättes tuvastamata VÕS § 1055 lg 3 p 2 kohaldamise ühe eelduse. Praegusel juhul võiks hävitamise asemel piisata nt sellest, kui kohus kohustaks kostjat hoiduma hageja õiguste rikkumisest tulevikus (VÕS § 1055 lg 3 p 1), sh täitma velgede edasimüümisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Alternatiivsete abinõude kaalumisel tuleb hinnata ka seda, kas nende rakendamise korral on rikkumise lõpetamine piisavalt tagatud. Vastasel juhul ei oleks tegemist sobiva abinõuga. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata velgede hävitamise abinõu proportsionaalsust VÕS § 1055 lg 4 järgi, võttes muu hulgas arvesse nii rikkumise kui ka kohaldatava abinõu raskust ning võimalusi tagada hageja õiguste rikkumise lõpetamine muude, vähem koormavate meetmetega. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes hageja nõude kohustada kostjat edaspidi rikkumisest hoiduma rahuldamata põhjusel, et esitatud nõue oli ringkonnakohtu arvates liiga ulatuslik. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja hoidumisnõude lahendamiseks välja selgitada, kas eksisteerib hageja ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumise oht ka tulevikus, arvestades muu hulgas juba toimunud rikkumist.
  1. Hageja täpsustas
  2. mail 2020 oma nõudeid ja palus kohustada kostjat lõpetama hageja ühenduse disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus, st ühenduse registreeritud disainilahendusi kasutavate toodete (sõidukite veljed ja kapslid) importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine Euroopa Liidus; hävitama oma kulul ja hageja esindaja juuresolekul MTA kinnipeetud ühenduse disainilahenduse õigusi reg nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011 ning 002351247-0012 kasutavad valuveljed (4 tk) ja reg nr 000677596-0005 ning 000677596-0006 kasutavad valuveljed (12 tk) ühe nädala jooksul kohtuotsuse jõustumisest; hoiduma edaspidi ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumisest, st ühenduse registreeritud disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete (sõidukite veljed ja kapslid), mis ei ole visuaalselt, värvilahenduselt või mõõtmetelt identsed hageja originaaltoodetega (sõidukite veljed ja kapslid), importimi[sest], ladustami[sest], turustami[sest] ja müügiks pakkumi[sest] Euroopa Liidus või kui kostja turustab selliseid tooteid muul eesmärgil kui mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks või kui kostja ei täida ühenduse disainimääruse 6/2002 art 110 lg 1 kohaldamiseks nõutavat hoolsuskohustust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  4. oktoobri
  5. a otsusega Harju Maakohtu
  6. septembri
  7. a otsuse osaliselt, st osas, milles maakohus jättis täielikult rahuldamata hageja nõuded kohustada kostjat lõpetama hageja ühenduse disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus ja kohustada kostjat hoiduma edaspidi hageja ühenduse disainilahenduse õiguste kasutamisest ilma disainilahenduse omaniku loata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas selles osas hagi osaliselt ja kohustas kostjat lõpetama hageja ühenduse disainilahenduse õigusi rikkuv tegevus, st ühenduse registreeritud disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete 9
(17)2-18-3445 (sõidukite veljed ja kapslid) importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine Euroopa Liidus, kui kostja turustab selliseid tooteid muul eesmärgil kui mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks või kui kostja ei täida ühenduse disainimääruse 6/2002 art 110 lg 1 kohaldamiseks nõutavat hoolsuskohustust. Ringkonnakohus kohustas kostjat hoiduma edaspidi hageja ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumisest, keelates ühenduse registreeritud disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 0023512470012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete (sõidukite veljed ja kapslid), mis ei ole visuaalselt sarnased hageja originaaltoodetega (sõidukite veljed ja kapslid), importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine Euroopa Liidus, kui kostja turustab selliseid tooteid muul eesmärgil kui mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks või kui kostja ei täida ühenduse disainimääruse 6/2002 art 110 lg 1 kohaldamiseks nõutavat hoolsuskohustust. Ringkonnakohus tühistas
  1. märtsi
  2. a määrusega seatud hagi tagamise, millega keelati kostjal hageja registreeritud ühenduse disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete (sõidukite rattad ja kapslid) importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine ning arestiti Maksu- ja Tolliameti
  3. veebruaril 2018 (teatis nr 12.1-6/0035-5) kinnipeetud ning tolli järelevalve all olevad sõidukite rattad (valuveljed), mis kasutavad hageja disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-
  4. Lisaks tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning jättis hageja menetluskuludest maa-, ringkonna- ja Riigikohtus 2/3 kostja kanda ja kostja menetluskuludest maa-, ringkonna- ja Riigikohtus 1/3 hageja kanda. Ülejäänud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja müüb koopiavelgi muu hulgas neljase komplektina. Menetluses vaieldakse selle üle, kas velgede komplektis müümine välistab ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 kohaldamise. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et eluliselt usutav on kostja väide, et kliendid soovivad tihti osta velgi komplektina ehk neli velge korraga, et pärast parandamist vajava velje vahetamist oleksid kõik neli velge ühesugused. Mõningatel juhtudel võib olla defektse sõiduauto parandamiseks põhjendatud vahetada lisaks kahjustatud veljele välja ka teised veljed, nt kui vastasel juhul oleks asendatud velg teiste velgedega võrreldes silmnähtavalt erinev nt erineva kulumise tõttu. Nõustuda tuleb kostjaga selles, et Eesti ilmastikuolud (mh lumi, lörts, jää ja sool) kahjustavad velgi ning kuna nimetatud asjaolud mõjutavad korraga kõiki velgi, ei ole välistatud, et defektse sõiduauto parandamiseks selleks, et võimaldada selle tavakasutust ja taastada selle esialgne välimus, on korraga vaja vahetada välja kõik neli velge, mis on kahjustunud nt ilmastikuolude või teedel kasutatava soola tõttu. Sellistel juhtudel on tegemist velgede kasutamisega mitmeosalise toote parandamiseks. Inimeste soov omada kahte komplekti velgi selleks, et hoida talve- ja suverehve eraldi velgedel, ei õigusta hageja ühenduse disainilahenduse õiguste loata kasutamist „parandamistingimuse“ alusel. See harjumus tuleneb eelkõige mugavusest ja kulutõhususest. Koopiavelgede kasutamist ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 alusel ei õigusta ka asjaolud, et kahe komplekti velgede omamine võimaldab vältida kaks korda aastas rehvide montaaži velgedele, mis võib velge ja rehvi kahjustada, ning kallite originaalvelgede kahjustumist talvistes teeja ilmastikuoludes. „Parandamistingimuse“ kohaldamiseks peab koopiavelje kasutamine olema vajalik juba defektseks muutunud sõiduauto parandamiseks. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et velje nihke erinevus välistab „parandamistingimuse“ kohaldamise. Maakohtus vaidlesid pooled (hilisemas menetluses enam mitte) selle üle, kas kostja imporditud valuvelgede nihe on visuaalselt märgatav. Maakohus leidis, et velje nihke erinevus 5 mm ei muuda velgi visuaalselt erinevaks. Riigikohus, analüüsides ühenduse disainimääruse art 110 lg-t 1, leidis, et velje nihke erinevusest kuni 5 mm võrreldes originaaliga ei saa järeldada, et parandamistingimus ei kohaldu. Asjas on esitatud HL Autoosad OÜ müügijuhi Tanel Kodusaare 10
(17)2-18-3445 arvamus, et tehniliselt on põhimõtteliselt võimalik paigaldada sõidukile erineva nihkega valuvelgi. Seetõttu ei ole hageja seisukoht, et kui mõni originaalvelgedest puruneb, ei saa seda asendada velgedega, mille nihe on originaalist erinev, kooskõlas asjas esitatud tõendiga. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et koopiavelgede saatedokumentide keelekasutus, st ingliskeelne väljend upgrade („parandama“), võis olla tingitud ekslikust tõlkimisest või tootja keele erisustest, osutades ka sellele, et tootja saatedokumentides esitatud informatsioonil puudub määrav tähtsus selle hindamisel, kas kostja täidab velgede importimisel ja edasisel turustamisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Maakohus ei hinnanud seda, kas kostja tõendas „parandamistingimuse“ kohaldamiseks nõutava hoolsuskohustuse täitmist, ning see võis kaasa tuua ebaõige lõpplahendi. Euroopa Kohtu seisukoht tootja ja müüja hoolsuskohustuse kohta laieneb ka isikule, kes impordib ühenduse disainilahendusi kasutavaid tooteid. Seega peab ka kostja täitma hoolsuskohustust, et tarneahelas järgnevad kasutajad täidaksid art 110 lg-s 1 ette nähtud tingimusi. Arvestades nõutava hoolsuskohustuse sisu, sh kohustust jätta vajaduse korral koostisosa edasi müümata, tuleb importijal, kes müüb imporditud koostisosi ise edasi mh lõpptarbijatele, nende importimisel suuta tõendada ka seda, et ta müüb koostisosi edasi kooskõlas „parandamistingimusega“, sh et ta täidab nõutavat hoolsuskohustust ka impordile järgnevas müügiprotsessis. Kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist ajal, kui hagi esitati. Eelkõige ei ole tõendatud, et teavitamiskohustus on täidetud ka nende klientide suhtes, kes ei pöördu velgede ostmiseks kostja poole veebilehe kaudu, sh ei ole kostja tõendanud oma väidet teabe suulise edastamise kohta nendele klientidele, kes veebilehte ei kasuta. Kuna hoolsuskohustuse täitmist tuli hinnata hagi esitamise seisuga, siis hageja rikkumise lõpetamise ja rikkumisest hoidumise nõuete lahendamist ei mõjuta see, kas tõendatud on kostja hoolsuskohustuse täitmiseks kasutusele võetud meetmete rakendamine pärast seda, kui hagi esitati. Küll aga võib väidetel ja tõenditel, et menetluse jooksul on kostja kodulehele lisatud asjakohane info, olla tähtsus velgi hävitama kohustamise nõude lahendamisel. Kuna kostja importis vaidlusalused valuveljed Eestisse ning müüs velgi edasi mh lõpptarbijatele, kuid hagi esitamise seisuga ei olnud kostja edasises müügiprotsessis „parandamistingimuse“ kohaldamise eeldused täidetud ning kostjal polnud velgede importimiseks ka hageja luba ega muud õigustust, rikkus kostja vaidlusaluste velgede importimisega hageja õigusi ühenduse disainimääruse art 19 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et rikkumise lõpetamise nõude õiguslik alus on ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p a. Edasisest rikkumisest hoidumise nõude õigusliku alusena saab käsitada ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p a kõrval vastavalt p-le d ka VÕS § 1043 koosmõjus § 1045 lg 1 p-ga 5 ning § 1055 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 1. Hageja ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumise oht esineb ka tulevikus, sest arvestada tuleb mh juba toimunud rikkumist. Ringkonnakohus leidis siiski, et hageja hoidumisnõue tuleb rahuldada osaliselt, kuna velje nihke erinevus ei saa käesolevas asjas kostja tegevust mõjutada. Vaidlusaluste velgede hävitamise nõude õiguslik alus ühenduse disainimääruse art 89 lg 1 p d järgi on VÕS § 1043 koos VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5 ning § 1055 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 2. Selle nõude lahendamisel tuleb arvestada VÕS § 1055 lg-st 4 tuleneva proportsionaalsuse nõudega. Ringkonnakohtu arvates piisab velgede hävitamise nõude rahuldamise asemel, et kostjat kohustatakse hoiduma hageja õiguste rikkumisest tulevikus (VÕS § 1055 lg 3 p 1), sh täitma velgede edasimüümisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Ringkonnakohtu menetluses esitatud lisatõendid ei andnud ringkonnakohtu arvates alust asuda seisukohale, et kostja rikub jätkuvalt hageja õigusi. Asjas on esitatud kostja müügipakkumised velgede müügiks. Seal sisalduvad viited selle kohta, et asjaomane koostisosa sisaldab ühenduse disainilahendust, mis ei kuulu talle, ja vastav koostisosa on mõeldud kasutamiseks üksnes 11
(17)2-18-3445 mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks. Ehkki hageja on toonud esile, et tavatarbija ei saa esitatud tekstist aru, ei ole see rehvide hävitamise nõude rahuldamise piisavaks põhjuseks, sest sellisena on Euroopa Kohus teavitamiskohustuse sõnastanud. Ka asjaolu, et kostja pakub rehve müügiks komplektina, ei ole selle nõude rahuldamise aluseks, kuivõrd võivad esineda erinevad olukorrad, kus toote ostjal on vaja või on mõistlik osta sõiduki parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks neli velge korraga. Eelnev ei mineta kostja hoolsuskohustust. Ei ole tõendatud, et kostja ei ole käesolevas menetluse staadiumis hoolsuskohustust täitnud. Kuna velgi hävitama kohustamise nõue tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb maakohtu määratud hagi tagamise tühistamine jätta muutmata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti hageja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamata ja tühistati
  2. märtsi
  3. a määrusega seatud hagi tagamine, samuti osas, milles kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Ebaõige on ringkonnakohtu otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude õigusi rikkuvate kaupade hävitamiseks, samuti selles osas, et tulevikus rikkumisest hoidumise nõude rahuldas kohus vaid osaliselt. Ringkonnakohus on leidnud, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüb koopiavelgi muu hulgas komplektina. Praeguses vaidluses puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kostja müüks velgi ka muul viisil kui komplektina. Kui kostja pakub velgi müügiks üksnes komplektina, siis tema huviks ei olegi pakkuda varuosi, vaid see viitab pigem tema soovile pakkuda koopiavelgi sõidukite parendamiseks või kasutusmugavuse eesmärgil, mis ei ole disainimääruse art 110 lg 1 kohaselt lubatud kasutus. Asjaolu, et komplektina müük võib osas olukordades olla õigustatud, ei õigusta seda, et kostja müüb velgi üksnes komplektina. Ringkonnakohus on jätnud selle olulise asjaolu tähelepanuta. Ringkonnakohus on „parandamistingimuse“ täitmise hindamisel lähtunud üksnes velgede väljanägemisest ja visuaalsest identsusest. Kohus ei ole arvestanud, et koopiavelg, mis võib olla küll üldisel vaatlusel visuaalselt identne, ei ole siiski originaalosa varuosaks olukorras, kus see oma mõõtude poolest ei vasta originaalosale, mis oli sõidukil olemas tema turule laskmise hetkel. Velgede mõõtude erinevuse tähtsuse on Euroopa Kohus selgelt esile toonud otsuse nr C-397/16 ja nr C-435/16 p-s
  4. Otsusest ei tulene, et mõõduerinevus peaks olema selline, mis muudab koopiatoote väljanägemist. Hageja nõustub kohtu hinnanguga, et kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist hagi esitamise ajal ning et kostja ei ole menetluse jooksul tõendanud, et järgnevate kasutajate teavitamise kohustus oleks täidetud nende klientide suhtes, kes ei pöördu velgede ostmiseks kostja poole veebilehe kaudu. Samas leidis kohus, et kostja menetluse jooksul tehtud muutused (kodulehele lisatud teave) võivad mõjutada velgede hävitamise nõude lahendamist. Kohus leidis, et kodulehele ja toodete müügipakkumistele (Auto24 kuulutused) lisatud hoiatused on piisavad ning asjas ei ole tähtsust, kas tarbija ka tajub selle hoiatuse sõnastuse tähendust, kuna Euroopa Kohus on hoiatuse sellisel viisil sõnastanud. Kohus ei analüüsinud, kas kostja kodulehele lisatud konkreetse teabe sõnastuse ja edastusviisiga (üksnes hinnakirja juures, mitte kodulehel konkreetsete toodete juures) on täidetud ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 rakendamiseks nõutav hoolsuskohustus järgnevate kasutajate teavitamiseks. Hageja leiab, et nõutav hoolsuskohustus ei ole täidetud. 12
(17)2-18-3445 Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist igas müügisituatsioonis, ennekõike suulise müügi korral. Seega ei ole õige kohtu eeldus, et kostja ei riku enam hageja disainiõigusi. Tegelikkuses nähtub ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest, et kostja rikub endiselt hageja õigusi. Süstemaatilise ja teadliku rikkumise puhul on rikkuva toote hävitamise nõue õigustatud ja proportsionaalne. Kohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et kostja on vaatamata sellele, et Harju Maakohus keelas hagi tagamise korras hageja disainilahenduste kasutamise, jätkanud vaidlusaluste koopiavelgede turustamist. Seega on alust arvata, et kostja ei täida ka kohtuotsuse osa, mis nõuab temalt hoolsuskohustuse järgimist koopiavelgede turustamisel. Kohus rahuldas hageja hoidumiskohustuse nõude osaliselt, jättes selle rahuldamata osas, mis käsitleb nõudeid koopiavelgede värvilahendusele ja mõõtudele. Lisaks laiendas ringkonnakohus koopiavelgede tulevikus turustamise võimalusi ka „visuaalselt sarnastele“ velgedele olukorras, kus Euroopa Kohtu otsuse resolutsioonis on selge sõnaga seostatud „parandamistingimuse“ kohaldumine üksnes „visuaalselt identsete“ koostisosadega. Sellega kohaldas kohus vääralt materiaalõigust ja tegi otsuse, mis on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga. Kohus ei põhjendanud nõude osalist rahuldamist. Hageja palub küsida Euroopa Kohtult Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 alusel eelotsust järgmistes küsimustes. 1) Kas Nõukogu
  1. detsembri 2001 määruse (EÜ) nr 6/2002 art 110 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et „parandamistingimus“ ei kohaldu mitmeosalise toote koostisosa suhtes, mis oma mõõtudelt, ennekõike velje nihke osas ei vasta originaalkoostisosale? 2) Kas Nõukogu
  2. detsembri 2001 määruse (EÜ) nr 6/2002 art 110 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et mitmeosalise toote koostisosa tootjal ja müüjal on selleks, et tal oleks võimalik nimetatud sättes ette nähtud „parandamistingimusele“ tugineda, hoolsuskohustus selles, et teavitada järgnevaid kasutajaid selge ja arusaadava teabega iga niisuguse koostisosa reklaami ja müügipakkumise juures? Ringkonnakohus on vaidlustatud otsuses valesti kohaldanud EL õigust. EL õigust on pädev tõlgendama vaid Euroopa Kohus. Seega on Riigikohtul kohustus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Käesolevas asjas ei ole vaidlusalused küsimused piisavalt selged (acte clair doktriin) või Euroopa Kohtus juba lahendatud (acte éclairé doktriin).
  3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja mõista hagejalt välja kostja kassatsioonimenetluse kulud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsust tuleb resolutsiooni p 3.3 osas

§ 691

p 5 alusel osaliselt muuta (vt käesoleva otsuse põhjendusi otsuse p-s 16).

§ 689

lg 21 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes endiselt selle üle, kas kostja tegevusele koopiavelgede müümisel kohaldub disainimääruse art 110 lg-st 1 tulenev nn „parandamistingimus“. Ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 järgi ei ole ühenduse disainilahendusena kaitstav mitmeosalise toote koostisosa moodustav disainilahendus, mida on art 19 lg 1 tähenduses kasutatud selle mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks.
  2. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses sellele, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja müüks koopiavelgi muul viisil kui komplektina, ning üksnes komplektina koopiavelgede müümine välistab disainimääruse art 110 lg-st 1 tuleneva „parandamistingimuse“ kohaldamise. 13

(17)2-18-3445 Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Hageja on menetluses väitnud, et kostja müüb valuvelgi üksnes komplektina (4 tk), viidates kostja kodulehel avaldatud hinnakirjale. Kostja on vaielnud sellele aga vastu, väites, et ta müüb valuvelgi ka üksikult, kui klient seda soovib. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja müüks koopiavelgi üksnes komplektina. Nagu hageja viitas ka kassatsioonkaebuses, leidis ringkonnakohus, et „pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüb koopiavelgi muu hulgas neljase komplektina“. Sellele viitas ka Riigikohus selles asjas tehtud
  1. märtsi
  2. a otsuse p-s 21.
  3. Asjaolu, et kostja müüb koopiavelgi muu hulgas komplektina, ei välista kolleegiumi arvates „parandamistingimuse“ kohaldamist. Nii leidis Riigikohus ka asja eelmisel arutamisel, märkides järgmist: „Kolleegiumi arvates ei saa velgede komplektina müümisest iseenesest järeldada, et neid müüakse kasutamiseks muul eesmärgil kui parandamiseks ja seega „parandamistingimus“ ei kohaldu.“ (Vt p 21.7.) Sellest seisukohast on ringkonnakohus ka asja lahendamisel õigesti lähtunud ja veenvalt põhjendanud, miks võib mõningatel juhtudel olla defektse sõiduauto parandamiseks põhjendatud vahetada lisaks kahjustatud veljele välja ka teised veljed. Kolleegium leiab, et ka olukorras, kus kostja müüks koopiavelgi üksnes komplektina, ei oleks välistatud „parandamistingimuse“ kohaldamine, kui velgede müük toimub sõiduauto esialgse välimuse taastamiseks ja on „parandamistingimusega“ kooskõlas.
  4. Pooled vaidlevad lisaks selle üle, kas kostja imporditud koopiavelgede nihke (offset) erinevus 4-5 mm välistab „parandamistingimuse“ kohaldamise. Hageja leiab, et koopiavelg ei ole siiski originaalosa varuosa olukorras, kus see oma mõõtude poolest ei vasta originaalosale, mis oli sõidukil olemas tema turule laskmise hetkel. Kostja sellega ei nõustu. Kolleegium märgib, et juba asja esimesel lahendamisel ringkonnakohtus ja Riigikohtus ei vaielnud pooled enam selle üle, et erinevus koopiavelgede nihkes ei pruugi olla visuaalselt märgatav ega tähenda, et vaidlusalused veljed ei ole visuaalselt originaalvelgedega identsed (vt selles asjas tehtud Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsuse p 22.2). Ringkonnakohus on asja uuel lahendamisel viidanud, et „asjas on esitatud HL Autoosad OÜ müügijuhi Tanel Kodusaare arvamus, milles ta väidab, et tehniliselt on põhimõtteliselt võimalik sõidukile paigaldada erineva ofset-iga velgi. Seetõttu [ei ole] hageja seisukoht, et kui mõni originaalvelgedest puruneb, ei saa seda asendada velgedega, mille nihe on originaalist erinev, kooskõlas asjas esitatud tõendiga. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka hageja seisukoht, et velje nihke erinevus välistab „parandamistingimuse“ kohaldamise“ (ringkonnakohtu otsuse p 35). Seega on asjas tuvastatud, et koopiavelg on originaalveljega visuaalselt identne ja seda on võimalik originaalvelje asemel sõiduautol kasutada. Ka Riigikohus märkis asja varasemal lahendamisel
  7. märtsi
  8. a otsuse p-s 22.3, viidates maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludele: „Kolleegiumi arvates saab kohtute tuvastatud asjaoludest järeldada, et vaidlusaluseid velgi saab kasutada sõiduauto parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 tähenduses. Seega ei saa praegusel juhul velje nihke erinevusest järeldada, et parandamistingimus ei kohaldu.“ Euroopa Kohus on selgitanud, et „parandamistingimuse“ kohaldamiseks on nõutav, et parandamine toimub mitmeosalise toote (praegusel juhul sõiduauto) „esialgse“ välimuse taastamiseks. Sellest tuleneb, et „parandamistingimusele“ tuginemiseks peab koostisosa olema kasutatud mitmeosalise toote sellise välimuse taastamiseks, mis tal oli turule viimisel. Sellest tuleb järeldada, et „parandamistingimus“ on kohaldatav üksnes mitmeosalise toote nende koostisosade suhtes, mis on visuaalselt originaalosaga identsed (vt Euroopa Kohtu
  9. detsembri
  10. a otsus liidetud kohtuasjades nr C-397/16 ja nr C-435/16, Acacia ja D’Amato, p-d 71–75). Euroopa Kohus on viidatud otsuse p-s 77 selgitanud lisaks järgmist: „Seetõttu on välistatud koostisosa kasutamine muul kui mitmeosalise toote turuleviimise aegse välimuse taastamise eesmärgil. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt siis, kui varuosa ei vasta värvitooni ja mõõdu poolest originaalkoostisosale või kui mitmeosalise toote välimust on pärast turuleviimist muudetud.“ Punktides 71–77 tehtud arutluse võttis Euroopa Kohus kokku otsuse p-s 78: „Eelnimetatud kaalutlusi arvestades [---], määruse 14
(17)2-18-3445 nr 6/2002 artikli 110 lõikes 1 sisalduva „parandamistingimuse“ alusel saab välistada ühenduse disainilahendusest tuleneva kaitse kohaldamise mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks kasutatud koostisosas sisalduva disainilahenduse suhtes tingimusel, et asendusosa välimus on visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mis kuulus mitmeosalise toote koosseisu toote turuleviimisel.“ Seega on iseenesest õige hageja väide, et Euroopa Kohtu seisukohast tulenevalt on mõõduerinevus oluline asjaolu. Euroopa Kohtu otsusest ei tulene siiski järeldus, et kui koopiavelg ei vasta tehniliste mõõtude poolest täpselt originaalosale, ei saagi seda „mitmeosalise toote koostisosaks“ või „asendusosaks“ lugeda. Euroopa Kohus on pidanud esmatähtsaks ikkagi seda, et asendusosa välimus oleks visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mis kuulus mitmeosalise toote koosseisu toote turuleviimisel. Mõõtude erinevus toob üldjuhul kaasa selle, et asendusosa ei ole originaalosaga visuaalselt identne, mis välistab „parandamistingimusele“ tuginemise. Samas praegusel juhul on kohtud tuvastanud (ja pooled ei vaidle selle üle), et velje nihke erinevus ei ole visuaalselt märgatav ning kostja koopiaveljed ei erine visuaalselt hageja originaalvelgedest. Seega on ringkonnakohus Euroopa Kohtu lahendist tulenevat seisukohta järginud. 15. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus jättis koopiavelgede hävitamise nõude õigesti rahuldamata ning kas kostja kodulehele lisatud teave täidab ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 kohaldamiseks nõutava hoolsuskohustuse, teavitades järgnevaid kasutajaid. Asja varasemal lahendamisel heitis Riigikohus ringkonnakohtule ette, et viimane ei hinnanud velgede hävitamise nõude lahendamisel abinõu proportsionaalsust VÕS § 1055 lg 4 järgi. Asja uuel lahendamisel on ringkonnakohus kolleegiumi arvates abinõu proportsionaalsust piisavalt hinnanud ja jätnud põhjendatult velgede hävitamise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hävitamise asemel piisab sellest, et kostjat kohustatakse hoiduma hageja õiguste rikkumisest tulevikus (VÕS § 1055 lg 3 p 1), sh täitma velgede edasimüümisel ühenduse disainimääruse art 110 lg-s 1 sätestatud tingimusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud poolte esitatud lisatõendid alust seisukohale, et kostja rikub jätkuvalt hageja õigusi. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja lisanud oma müügipakkumiste juurde järgmised teavitused: 1) kodulehele (hinnakirja lehele): „Asjaomane toode (koostisosa) ei ole originaaltoode, antud toode sisaldab disainilahendust, mis ei kuulu meile ega antud toote valmistajale. Antud toode on mõeldud kasutamiseks üksnes mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks. Antud tingimustel asjaomase toote kasutamine (sh müümine) on legaalne.“ (II kd, tl 186 pöördel); 2) Auto24 portaalis olevate müügikuulutuste juurde: „Asjaomane toode (koostisosa) ei ole originaaltoode. Antud toode on mõeldud kasutamiseks üksnes mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks.“ (nt II kd, tl 173 pöördel). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on teavitusi hinnanud ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et need on piisavad, et lugeda hoolsuskohustuse osaks olev teavitamiskohustus täidetuks. Teavitustest on aru saada, et müüdav toode (koostisosa) ei ole originaaltoode, see sisaldab kellelegi teisele kuuluvat disainilahendust ning seda on lubatud kasutada üksnes mingi teise toote (sõiduauto) parandamisel selle esialgse välimuse taastamiseks. Seda, et kostja ka praegu jätab (või tulevikus jätaks) suulise müügi korral teavituskohustuse täitmata, ei ole asjas esitatu põhjal kolleegiumi arvates võimalik hinnata. Kohtud ei ole tuvastanud kostja süstemaatilist ja teadlikku rikkumist, millele viitab hageja. Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole piisavalt alust arvata, et kostja ei täidaks kohtuotsuse osa, mis nõuab temalt hoolsuskohustuse järgimist koopiavelgede turustamisel. 15
(17)2-18-3445 16. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses ka sellele, et ringkonnakohus jättis vääralt osaliselt rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat tulevikus rikkumistest hoiduma. Hageja leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud selle nõude osas resolutsiooni sõnastama selliselt, et väljendi „visuaalselt sarnased“ asemel oleks kasutatud väljendit „visuaalselt identsed“. Hageja täpsustatud hoidumisnõue oli sõnastatud järgmiselt: „Kohustada kostjat hoiduma edaspidi ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumisest, st ühenduse registreeritud disainilahendusi nr 00231247-0009, 002351247-0010, 00231247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete (sõidukite veljed ja kapslid), mis ei ole visuaalselt, värvilahenduselt või mõõtmetelt identsed hageja originaaltoodetega (sõidukite veljed ja kapslid) importimisest, ladustamisest, turustamisest ja müügiks pakkumisest Euroopa Liidus või kui kostja turustab selliseid tooteid muul eesmärgil kui mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks või kui kostja ei täida ühenduse disainimääruse 6/2002 artikli 110 lg 1 kohaldamiseks nõutavat hoolsuskohustust.“ Ringkonnakohus rahuldas hoidumisnõude järgmiselt (resolutsiooni p 3.3): „Kohustada Kostar Plus OÜ-t hoiduma edaspidi Daimler AG ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumisest, keelates ühenduste registreeritud disainilahendusi nr 00231247-0009, 002351247-0010, 00231247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete (sõidukite veljed ja kapslid), mis ei ole visuaalselt sarnased Daimler AG originaaltoodetega (sõidukite veljed ja kapslid), importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine Euroopa Liidus, kui kostja turustab selliseid tooteid muul eesmärgil kui mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks või kui kostja ei täida ühenduse disainimääruse 6/2002 artikli 110 lg 1 kohaldamiseks nõutavat hoolsuskohustust.“ Kolleegium leiab, et iseenesest on ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni p 3.3 tõlgendamise teel mõistetav nii, et sellega taheti keelata kostjal „parandamistingimusele“ tuginedes importida, turustada ja ladustada koopiatooteid, mis ei ole hageja originaaltoodetega visuaalselt sarnased. Sellisel juhul on õige hageja märkus, et sõna „sarnased“ asemel oleks olnud õigem kasutada sõna „identsed“. Samas näeb ringkonnakohtu otsuse resolutsioonipunkti teine pool ette kostja kohustuse turustada selliseid hageja toodetega „visuaalselt sarnaseid“ tooteid üksnes mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks. Seda tingimust on Euroopa Kohus liidetud kohtuasjades nr C-397/16 ja nr C-435/16 sisustanud nii, et see eeldab, et „asendusosa välimus on visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mis kuulus mitmeosalise toote koosseisu toote turuleviimisel“. Seega võib öelda, et visuaalse identsuse nõue on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3.3 järgnevas osas sisuliselt olemas. Samas tuleks kolleegiumi arvates kohtuotsuse resolutsiooni selguse huvides (

§ 442lg 5) ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3.3 sõnastust siiski muuta.

Kolleegium leiab, et selleks, et täidetud oleks hoidumisnõude eesmärk – kohustada kostjat hoiduma selliste disainide kasutamisest, mis on hageja disainilahendustega identsed või sarnased, välja arvatud juhul, kui täidetud on ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 „parandamistingimuse“ nõuded –, tuleb muuta ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni p 3.3 sõnastust sellele eesmärgile vastavalt. Kolleegium muudab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3.3 ja sõnastab selle järgmiselt: „Kohustada Kostar Plus OÜ-d hoiduma edaspidi Daimler AG ühenduse disainilahenduse õiguste rikkumisest, keelates ühenduse registreeritud disainilahendusi nr 002351247-0009, 002351247-0010, 002351247-0011, 002351247-0012, 000677596-0005 ja 000677596-0006 kasutavate toodete (sõidukite veljed ja kapslid), mis on visuaalselt identsed Daimler AG originaaltoodetega (sõidukite veljed ja kapslid), importimine, ladustamine, turustamine ja müügiks pakkumine Euroopa Liidus, kui kostja turustab selliseid tooteid muul eesmärgil kui mitmeosalise toote (sõiduki) parandamiseks tema esialgse välimuse taastamiseks või kui kostja ei täida ühenduse disainimääruse 6/2002 artikli 110 lg 1 kohaldamiseks nõutavat hoolsuskohustust.“ 16

(17)2-18-3445
  1. Hageja leiab lisaks, et Riigikohus peaks taotlema Euroopa Kohtult eelotsust ühenduse disainimääruse art 110 lg 1 tõlgendamise kohta. Kolleegium leiab, et eelotsuse küsimiseks praegusel juhul alust pole. Nii mitmeosalise toote koostisosale (s.o B-varuosale) esitatavaid nõudeid kui ka B-varuosa kasutaja hoolsuskohustust on Euroopa Kohus käsitlenud otsuses liidetud kohtuasjades nr C-397/16 ja nr C-435/16 Acacia ja D’Amato. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus Euroopa Kohtu seisukohad puuduksid. Viidatud otsuse resolutsioonis otsustas Euroopa Kohus järgmist: „[---]
  2. Määruse nr 6/2002 artikli 110 lõikes 1 sisalduva „parandamistingimuse“ alusel saab välistada ühenduse disainilahendusest tuleneva kaitse kohaldamise mitmeosalise toote parandamisel tema esialgse välimuse taastamiseks kasutatud koostisosas sisalduva disainilahenduse suhtes tingimusel, et asendusosa välimus on visuaalselt identne selle koostisosa välimusega, mis kuulus mitmeosalise toote koosseisu toote turuleviimisel.
  3. Määruse nr 6/2002 artikli 110 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mitmeosalise toote koostisosa tootjal või müüjal on selleks, et tal oleks võimalik nimetatud sättes ette nähtud „parandamistingimusele“ tugineda, hoolsuskohustus seoses sellega, et tarneahelas järgnevad kasutajad täidavad kõnealuses sättes ette nähtud tingimusi.“ Neid seisukohti põhjendas Euroopa Kohus täpsemalt otsuse p-des 71–78 ja 81–
  4. Kolleegium leiab, et kuna Euroopa Kohus on sarnased õigusküsimused, mille on kassatsioonkaebuses esitanud hageja, juba lahendanud (nn acte éclairé doktriin), pole Riigikohtul alust ka Euroopa Kohtult eelotsust küsida.
  5. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, on põhjendatud jätta Riigikohtus hageja kassatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda.
  6. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.