← Eesti

1-20-5009/23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-5009 Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik, Ingeri Tamm Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. septembri 2021 määrus Valdeko Põldmaa tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Valdeko Põldmaa 35710282720), määruskaebus (isikukood RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. septembri 2021 määrus sisuliselt muutmata, kuid jätta selle põhistustest välja viited arhiveeritud karistustele.
  5. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
  6. Tartu Maakohtu 15.07.2020 otsusega karistati Valdeko Põldmaad KarS § 424 lg 2 järgi 1 aasta vangistusega, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Tartu Maakohtu 10.11.2019 otsusega kriminaalasjas 1-19-8945 mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 1 aasta 3 kuu võrra ning loeti lõplikuks liitkaristuseks kohtuotsute kogumis 2 aastat 3 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka, lugedes V. Põldmaale mõistetud karistuse kandmise algusajaks 13.07.2020, s.o tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg. Karistuse kandmise aja lõpp 13.10.
  8. Tartu Maakohtu 29.09.2021 määrusega jäeti V. Põldmaa ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. 2.
  9. Formaalsed eeldused on V. Põldmaa puhul täidetud – kantud on KarS § 76 lg 1 p 2 tulenev aeg ning süüdimõistetul on garanteeritud elukoht aadressil XXX, kus süüdimõistetu elas ka enne vangistust. 2.
  10. Vabanedes peaks ta saama vanaduspensioni. Täitemenetluse registri andmetel süüdimõistetul tasumata nõudeid ei ole. V. Põldmaa ei ole varasemalt majandusliku kasu saamise eesmärgil kuritegusid toime pannud. 2.
  11. Isiku käitumine vangistuse jooksul on olnud üldjoontes korrektne ning kehtivaid distsiplinaarkaristusi pole. Sellele vaatamata on maakohtu hinnangul V. Põldmaa puhul retsidiivsusoht siiski jätkuvalt kõrge. Kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on teda kriminaalkorras elu jooksul karistatud mitmeid kordi, kehtivaid karistusi on kolm. Vanglas kannab karistust juba kuuendat korda. Seega vangistus kui spetsiifiline karistusliik pole muutust eluviisides kaasa toonud. Vangla esitatud materjalide kohaselt on isikut karistatud mootorsõiduki joobes juhtimiste eest, varasemalt ühel korral ka karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest. Viimase kuriteo pani V. Põldmaa toime ajal, mil kandis tingimisi karistust ja oli määratud kriminaalhooldusele. Kuriteod on toime pandud peamiselt tulenevalt alkoholi kuritarvitamisest, puudulikust probleemilahendusoskusest, impulsiivsusest, tagajärgedele mittemõtlemisest, kuritegelikest hoiakutest ja riskeerivast käitumisest. Praeguse vangistuse ajal oli isik määratud osalema sotsiaalprogrammis Jõud muutuda, kuid vanglas kehtinud liikumispiirangute tõttu ei olnud võimalik programmi läbi viia. Nimetatud programm on asendatud sotsiaalprogrammiga Eluviisitreening, kuid seni ei ole veel programmi läbiviimisega saadud alustada. Seega ei ole kinnipeetavaga vangistuse ajal jõutud veel rehabiliteerivaid tegevusi läbi viia. 2.
  12. Suurim murekoht isiku seaduskuulekuse seisukohast on alkoholi tarvitamine. Süüdimõistetul on diagnoositud alkoholisõltuvus. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et isik pisendab tegelikku alkoholiprobleemi ning ei räägi reaalsest tarvitamisest. Kohati on V. Põldmaa vangistuse ajal alkoholiprobleemi olemasolu mõistnud, kuid mõnikord on seda täielikult eitanud. Väidetavalt on isik varasemalt saanud probleemi vastu tabletiravi, kuid vanglas viibides on kinnipeetav rääkinud, et ravist ei olnud kasu, sest tung alkoholi edasi tarvitada ei kadunud. Kohtuistungil väitis V. Põldmaa, et pitsi või kaks võib ta ikka võtta, sest seda on talle arsti poolt soovitatud. Samas väitis isik, et tulevikus enam alkoholi ei tarvita, sest ei tunne enam soovi alkoholi tarvitamise järele. Maakohtu hinnangul viitab see sellele, et isik ei ole seni mõistnud alkoholiprobleemi tõsidust, selle seotust tema poolt toime pandavate kuritegudega ning tal puudub kindel motivatsioon alkoholi tarvitamisest loobumiseks. Isik on küll nõustunud vanglast vabanedes minema ravile, kuid on samas eitanud varasema ravi tõhusust. Samuti põhjendas V. Põldmaa kohtuistungil kuritegude toimepanemist sellega, et ei taha kehva tervise tõttu jala käia ning õigustas enda teguviisi nentides, et ei ole kedagi ära tapnud ning pole avariisid põhjustanud. Maakohus asus seisukohale, et süüdimõistetu ei ole endiselt mõistnud toimepandud kuritegude ohtlikkust ega võimalikke negatiivseid tagajärgi, mis tema käitumisega oleksid võinud kaasneda ning seetõttu on V. Põldmaa poolt uute kuritegude toimepanemise oht endiselt kõrge. 2.
  13. Positiivsena saab süüdimõistetu puhul välja tuua elukoha ja sissetuleku olemasolu, võlgnevuste puudumise ja toetavad suhted ema ja vendadega. Samas ei saa ennetähtaegse vabastamise otsust neile asjaoludele rajada, kuna kõik see oli V. Põldmaal ka enne vangistust, kuid ei pannud süüdlast mingilgi viisil oma käitumist ja eluviise muutma. Materjalidest nähtub, et varasem kriminaalhooldus on ebaõnnestunud – isik rikkus viimase käitumiskontrolli ajal registreerimiskohustust ning korduvalt ka kohustust mitte tarvitada alkoholi. Maakohus ei tuvastanud kohtuistungil ega ka kohtule esitatud materjalidest ühtki uut motivatsiooniallikat, mille nimel süüdlane kavatseb pingutada, et mitte enam uusi kuritegusid toime panna. Määruskaebus
  14. Tartu Maakohtu 29.09.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu V. Põldmaa, kes palub tühistada maakohtu määrus ning vabastada ta tingimisi ennetähtaegselt. 3.
  15. Süüdimõistetu toob välja asjaolusid, mis toetavad tema ennetähtaegset vabastamist – formaalsed eeldused täidetud, vangla ja prokurör toetavad vabastamist, olemas on elukoht, kindel sissetulek vanaduspensioni näol ja vangistuse jooksul on käitumine olnud korrektne. 2 Maakohus on tuginenud ajas muutuvale faktorile, s.o oletuslikule olukorrale, mis võib toimuda tulevikus. Süüdimõistetu on vastu võtnud kindla otsuse loobuda alkoholist, kas enesedistsipliini või sõltuvusraviga. Õiguslikust aspektist ei ole põhiline probleem alkoholi tarvitamises, vaid alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimises. Vabanemisel oleks abiks ühine elukoht ema ja vennaga, kes on suutelised välistama alkoholijoobes uue kuriteo toimepanemist. V. Põldmaa on muutumiseks valmis tegema vajalikke jõupingutusi. Tingimisi vabastamata jätmine ei aita kaasa probleemi lahendamisele. 3.
  16. Euroopa Inimõiguste kohtu praktika kohaselt tuleb tingimisi ennetähtaegset vabastamist võimaldada kõikide kinnipeetavatele, kes vastavad seaduskuulekate kodanike miinimumnõuetele. Euroopa Nõukogu soovitusest nr

(2003)22 tulenevalt tuleks KarS § 76 lg 4 toodut tõlgendada koostoimes nii, et formaalsete eelduste täitmisel tuleks isik enne tähtaega vabastada, va juhul kui esinevad erandlikud asjaolud, mis vabastamist ei võimaldada. Sellised erandlikud asjaolud tuleb kohtulahendis ka esitada. Maakohtu määrusest erandlikke asjaolusid, mis ei võimaldaks ennetähtaegset vabastamist, ei nähtu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebus alust maakohtuga mittenõustumiseks. Samuti ei veena määruskaebus ringkonnakohut selles, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea. Küll leiab kohus, et maakohus on lubamatult tuginenud arhiveeritud karistustele.
  2. Taaskord peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu sellele, et arhiveeritud ehk kustunud karistustele tuginemine ei ole lubatud. Maakohus on välja toonud, et: „Kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on teda kriminaalkorras elu jooksul karistatud mitmeid kordi, kehtivaid karistusi on kolm.“ Samuti on maakohus viidanud, et „/…/ varasemalt ühel korral ka karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest.“ Kohtuasjas nr 3-1-1-12-17 tehtud määruse p-s 29 märkis Riigikohus, et olukorras, kus osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei ole kohtud õigustatud süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel nendele andmetele tuginema. Seega nähtub Riigikohtu praktikast selgelt, et karistusregistri arhiivi kantud andmetele pole lubatud tugineda muu hulgas siis, kui kohus lahendab KarS § 76 lg 4 alusel süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust. KarS § 76 lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Ringkonnakohus kontrollis V. Põldmaa karistatust karistusregistri järgi. Karistusregistri väljavõttes nähtub, et süüdimõistetul on 3 kehtivat kriminaalkaristust ja need kõik KarS § 424 järgi. Tulenevalt eelnevast ei pea ringkonnakohus õigeks, et maakohtu määruses viidatakse ka n-ö kustunud karistustele ning tekitatakse lugejas justkui arvamust, et need on eraldiseisvalt arvesse võetud asjaolud. Maakohus lubamatult viitab, et isik kannab vangistust kuuendat korda ning et süüdimõistetut on karistatud karistuse kandmiselt kõrvalehoidumise eest. Seega leiab ringkonnakohus, et viited kustunud karistustele tuleb maakohtu määrusest jätta välja.
  3. Muus osas on maakohtu määrus nõuetekohane ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei too määruskaebus endaga kaasa maakohtu määruse tühistamist ega süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Isiku edasise õiguskuuleka käitumise olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on 3 täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid, kuid arvesse tuleb võtta ka veel isiku elutingimusi ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivaid tagajärgi. (RKKKm asjas nr 31-1-12-17, p 20) Süüdimõistetu käitumisele vangistuse ajal ei saa põhimõtteliselt etteheiteid teha, sest tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, millist seisukohta on jaganud ka maakohus. Järgmiseks tuleks vaadata süüdimõistetu individuaalse täitmiskava poole, millest tulenevalt põhjapanevaid järeldusi teha võimalik ei ole. Süüdimõistetu puhul individuaalse täitmiskava täitmise osas info puudub ning temast sõltumatutel põhjustel ei ole saanud kava täita. Ka seda on maakohus käsitlenud ning sisuliselt ei ole määruskaebuses midagi uut ka selles osas välja toonud, mida maakohus ei ole käsitlenud. Küll nagu on ka maakohus märkinud, et muud asjaolud esinesid süüdimõistetul ka enne vangistust. Elukoht oli süüdimõistetul ka enne vangistust ja samal aadressil, kuid see ei hoidnud ära uusi kuritegusid. Maakohus märkis, et süüdimõistetu motivatsioon alkoholist loobuda on olnud heitlik ning puudub kindlus uskumaks, et süüdimõistetu suudaks alkoholist loobuda. Alkoholi tarvitamine on otseselt seotud süüdimõistetu poolt kuritegude toimepanemisega, sest kõik kuriteod on süüdimõistetu toime pannud alkoholijoobes. Ka ei ole süüdimõistetule väidetav ravi mõjunud. Lisaks peab süüdimõistetul endal olema reaalne soov muutuda ja tegevusplaan, sest kohtul puudub usk ja seda näitab ka eelnev elukäik, et pole alust uskuda määruskaebuses toodud väidet, et kindel elukoht ja ema ning vend hoiavad ära uue kuriteo. Määruskaebuses puuduvad argumendid väitmaks, et süüdimõistetul ei ole probleeme alkoholiga või ta oskaks nende probleemidega tegeleda.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdimõistetu saanud valesti aru ennetähtaegse vabastamise formaalsetest ja materiaalsetest eeldustest. Ainuüksi formaalsete eelduste täidetusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ei piisa. Täidetud peavad olema ka materiaalsed eeldused. Sellele viitab ja need tulenevad otse KarS § 76 lg-st
  5. Nii maakohus varasemalt kui ka ringkonnakohus käesoleval ajal leiavad, et materiaalsed eeldused V. Põldmaa ennetähtaegseks vabastamiseks ei ole täidetud. Süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole kindlasti seotud erandlike asjaoludega. Seda on korduvalt selgitanud ka Riigikohus. Nii on kõrgeima astme kohus välja toonud kriminaalasjas nr 3-1-1-12-17, et KarS §-s 76 puudub viide sellele, et ennetähtaegne vabastamine on erandlik ja seda saab rakendada vaid mõne kuriteo või karistuse puhul. Selline lähenemine pole kooskõlas seaduse teksti ega seadusandja eesmärgiga. Ringkonnakohus leiabki, et vaatamata sellele, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused ja ta ei ole saanud läbida individuaalset täitmiskava, siis analüüsides kõiki asjaolusid kogumis ka lisaks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude alusel, ei ole süüdimõistetu puhul uute kuritegude risk viidud miinimumini, mistõttu ei ole ka ennetähtaegne vabastamine põhjendatud.
  6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 3 tuleb jätta Tartu Maakohtu
  7. septembri 2021 määrus sisuliselt muutmata, kuid jätta selle põhjendustest välja viited kustunud karistustele. Määruskaebus jääb rahuldamata. Tiit Lõhmus Ingeri Tamm /allkirjastatud digitaalselt/ 4 Erkki Hirsnik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.