KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-2

) alusel ning pikendas seda määrustega haldusasjades nr 3-18-1579 ja 3-18-

2. PPA-l ei õnnestunud isikut tuvastada ja Eestist välja saata, sest Palestiina ja Alžeeria ametivõimudele esitatud päringutele tuli vastus, et nende andmebaasides sellise nime ja sünniajaga isikut (XX, xxx) ei leidu. X vabastati 07.05.2019 kinnipidamiskeskusest ning PPA kohaldas isikule

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid.

Isik ei täitnud järelevalvemeetmeid, vaid lahkus kahe kuu pärast Eestist ebaseaduslikult Soome, kust ta saadeti 16.01.2020 Dublini määruse alusel Eestisse tagasi. PPA määras isikule uued järelevalvemeetmed, mida isik ei täitnud ka sel korral, lahkudes Eestist Poola. 18.02.2021 saadeti isik Dublini määruse alusel Poolast Eestisse tagasi. Isik avaldas Poolas enda uued isikuandmed: X, sündinud xxx, kodakondsus Alžeeria, isanimi I, emanimi F. Poola tuvastas isiku andmebaasi Eurodac andmete (sõrmejälgede) alusel. 4. Tallinna Halduskohus andis 19.02.2021 määrusega nr 3-21-352 PPA-le X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

alusel.

1. PPA esitas 01.03.2021 Alžeeria saatkonnale palve isiku tuvastamiseks ja reisidokumendi väljastamiseks. Alžeeria saatkond teavitas 26.04.2021, et isik on tuvastatud kui Alžeeria kodanik XX (sündinud xxx Sidi Bel-Abbes, B ja A poeg). Alžeeria saatkond teatas 04.05.2021 kirjas, et reisidokumendi väljastamine on pädeva institutsiooni poolt peatatud. Seoses koroonaviirusega on Alžeeria piir kinni ja välismaale jäänud kodanike kodumaale naasmine on peatatud. Välisministeerium esitas PPA palvel 07.06.2021 Alžeeriale noodi selle kohta, et isikule ei ole dokumenti väljastatud. Alžeeria saatkond teavitas 21.06.2021 kirjas, et noot on edastatud pädevale institutsioonile, Alžeeria piir on osaliselt avatud, kuid dokumendi väljastamine on peatatud kuni edaspidise teateni.
2. XX esitas 11.08.2021 rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus andis 13.08.2021 määrusega haldusasjas nr 3-21-1866 loa XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 1, lg 2 p-de 4 ja 5 alusel, kuid mitte kauemaks kui 13.10.
4. PPA tegi isiku 02.09.2021 taotluse alusel rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamise otsuse. XX peeti 13.09.2021

§ 15lg 1, § 15 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel 48 tunniks kinni.

8. PPA esitas 13.09.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 15lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel.

Isikul puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Isikule 07.08.2018 koostatud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus nr 1043792099 on kehtiv ning kuulub täitmisele. Ebaseaduslikult Eestist teise liikmesriiki lahkumist ei saa tõlgendada ettekirjutuse täitmisena. Täidetud on

§ 15lg 1 eeldused.

Põgenemisoht on ilmne (

§ 68p-d 2, 5, 8 ja 9).

Isik on korduvalt muutnud oma nimekuju, sünniaega ja päritoluriiki. Põgenemisoht valeandmete esitamisel seisneb selles, et isik takistab enda tuvastamist ja väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Kuigi Alžeeria saatkond on kinnitanud, et tegemist on Alžeeria kodanikuga, ei ole põgenemisoht ära langenud. Isik on varem korduvalt lahkunud Eestis Vabariigist temale sobivasse riiki. Isik on öelnud, et tema eesmärk ei olnud kunagi saabuda Eestisse, vaid minna Saksamaale, et parandada enda 2

§ 15lg 2 p-s 2 sätestatud kinnipidamise alus.

Isiku varasem käitumine on näidanud, et järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust (isik ei ole iseseisvalt taotlenud endale dokumenti ega täitnud lahkumiskohustust). Esitades erinevates riikides muudetud isikuandmeid, ei täida isik kaasaaitamiskohustust, takistades väljasaatmist. Väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide vormistamise menetlus on pooleli. Alžeeria saatkonna vastuse kohaselt on dokumentide väljastamine peatatud, mitte lõpetatud. Isiku kaasaaitamiskohustuse täitmise eiramise tõttu on tema väljasaatmise korraldamine tunduvalt aeganõudvam. Isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid (

§ 15lg 2 p 3), mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist lõpule viia.

Alžeeria saatkond on kinnitanud, et XX(X) on Alžeeria kodanik. PPA on isikule reisidokumendi hankimise kiirendamiseks pöördunud ka Välisministeeriumi poole, kuid endiselt pole Alžeeria pädev institutsioon dokumenti väljastanud. Isik pole ajavahemikul 2018‒ 2021 dokumendi taotlemiseks ise midagi ette võtnud.

§ 10lg 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ei ole piisavad.

Isik on ka varem eiranud järelevalvemeetmeid ning lahkunud omavoliliselt Eestist teistesse Euroopa riikidesse. Paigutamine kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend isiku dokumenteerimiseks ja väljasaatmise tagamiseks.

1. PPA täpsustas 14.09.2021 kohtuistungil, et taotleb luba kaheks kuuks.
2. XX selgitas 14.09.2021 kohtuistungil, et ta pöördus 15‒20 päeva tagasi Alžeeria saatkonna poole seoses dokumendi saamisega ja on seejärel pea iga päev nendega ühendust võtnud, samuti pöördunud IOM-i poole abi saamiseks päritoluriiki naasmisel. Ta tahab naasta Alžeeriasse või mõnda teise Araabia riiki, sest kinnipidamine mõjub halvasti vaimsele tervisele. Kuna tänaseks on asjaolud muutunud, isik täidab kaasaaitamiskohustust ja tahab naasta päritoluriiki, pole põgenemisoht enam sama ja võiks kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. PPA pole viimasest istungist (augustis) arvates väljasaatmisega kaugemale jõudnud, mis viitab, et ka järgneva kahe kuuga ei toimu midagi.
3. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.09.2021 määrusega PPA taotluse ning andis loa XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.11.2021 (k.a).

§ 15lg 2 p-le 2 tuginemine pole enam põhjendatud.

PPA esindaja ei vaidlustanud isiku väidet, et ta on pärast augustis toimunud eelmist kohtuistungit olnud ühenduses päritoluriigi saatkonnaga. Seega ei saa isikule enam heita ette asjaolu, et ta takistab enda dokumenteerimist. Täidetud on

§ 15lg 2 p 3 kohaldamise eeldus.

Isikule dokumendi hankimine tema kodakondsusjärgsest riigist viibib. PPA ei ole tegevusetu (viimati esitati Välisministeeriumi kaudu 21.06.2021 noot Alžeeria saatkonnale). PPA ootab isiku kodakondsusjärgse riigi taga ning praegu pole veel alust asuda seisukohale, et dokumentide saamine on muutunud lootusetuks ja sellest tulenevalt pole isikut võimalik Eestist Alžeeriasse välja saata. Asjaajamise aeglus ei ole tingitud PPA-st ega Eesti riigist. Samuti pole alust väita, et koroonaviirusest tingitud reisimispiirangud takistaksid tagasi saatmist, kuna lennuliiklus toimub Alžeeriaga vähemalt Prantsusmaa ja Itaalia kaudu ning teiste EL-i liikmesriikide kaudu saab tagasisaatmist 3

§ 15

lg 2 p 1;

§ 6

⁸ p-de 2, 5, 8 ja 9 mõttes), vaatamata tema kohtuistungil esitatud väitele, et ta soovib naasta Alžeeriasse või muusse Araabia riiki ega hoia väljasaatmisest kõrvale. Isiku varasem käitumine ei anna alust pidada teda usaldusväärseks. Faktilised asjaolud (kahel korral Eestist ebaseaduslik lahkumine teise EL-i liikmesriiki ja kohaldatud järelevalvemeetmete korduv rikkumine; kõigi võimaluste kasutamine enda isiku tuvastamise ja kodakondsusjärgse riigi kindlakstegemise takistamiseks; põhjendamatu varjupaigataotluse korduv esitamine väljasaatmise takistamiseks; ebaseaduslik piiriületus) annavad alust järeldada reaalset põgenemisohtu. Kuna PPA on isiku suhtes juba varem kahel korral kohaldanud leebemaid järelevalvemeetmeid (

§ 10

lg 2), mis pole põgenemist ära hoidnud, pole piisavalt alust uskuda, et need võiksid seekord toimida. Dokumentide puudumine pole Eestist lahkumist takistanud ning väited soovist naasta Alžeeriasse pole veenvad, sest isik väidab samas, et tema Alžeeriasse tagasisaatmine pole reaalselt võimalik. See viitab pigem soovile vabaneda kinnipidamiskeskusest ja katsetada uuesti lahkumist mõnda teise Schengeni ala riiki, eeldatavalt Saksamaale. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Kinnipidamine on selleks praegusel juhul ainus tõhus meede. Kinnipidamise ebaproportsionaalsusele viitavaid asjaolusid isik istungil välja ei toonud. Vaimse tervise probleemiga saab tegeleda kinnipidamiskeskuses, kus on vastav meditsiinipersonal ja võimalus saada vajadusel abi ka tõsisema vaimse tervise probleemi korral. Möödunud pole ka

-s ettenähtud maksimaalne võimalik kinnipidamise kestus (

§ 25lg 2).

Kohus rahuldas isiku menetlusabi taotluse ja vabastas ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel kohtumääruse resolutsiooni ja põhjenduste araabia keelde tõlkimise kulude kandmisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 12. XX (määruskaebuses X) palub 29.09.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.09.2021 määrus ja vabastada end viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Kohus ei ole piisaval määral arvesse võtnud kaebajaga seotud olulisi asjaolusid. Tõenäosus, et kaebaja saadetakse välja käesoleva aasta sees, on äärmiselt ebatõenäoline. Veelgi ebatõenäolisem on väljasaatmine enne 14.11.2021, mis on kinnipidamise tähtaeg. Kaebaja väljasaatmine võib olla võimatu, sest Alžeeria ei ole huvitatud tema vastuvõtmisest. Kaebaja osas ei esine põgenemisohtu, mis õigustaks tema kinnipidamist. Kaebaja soovib naasta Alžeeriasse või muusse Araabia riiki, sest teda on juba üle poole aasta kinnipidamiskeskuses kinni peetud ja see põhjustab vaimse tervise probleeme. Kinnipidamiskeskuse tingimused on nagu vanglas ning meditsiinipersonalist ei piisa, et vaimse tervise probleeme lahendada. Probleemi algallikas on ebaõiglane kinnipidamine. Kaebaja kinnipidamine ei ole proportsionaalne. Igasugune põgenemisoht ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku kinnipidamiseks. Põgenemisoht ei pea olema täielikult välistatud, et isikut saaks kinnipidamiskeskusest vabastada. Kaebaja on näidanud oma tegudega, et on valmis täitma kaasaaitamiskohustust ja naasma Alžeeriasse. Kaebaja saaks viibida Eestis olles vabaduses ja 4

§ 68

p-d 2, 5, 8 ja 9) ning täidetud on

§ 15lg 2 p-de 1 ja 3 tingimused.

Kaebajal on võimalik soovi korral pöörduda psühholoogi poole. Kaebaja ei ole avaldanud selleks soovi. Kaebajal on esinenud kaebused seoses füüsiliste probleemidega. Leebemad järelevalvemeetmed ei ole piisavad ega taga eesmärki. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. HKMS § 265 lg 5 sätestab, et haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks ei ole vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Määruskaebuse kohtuistungil läbivaatamise vajadust ei ole millegagi põhjendatud. Määruskaebuse esitaja on saanud oma seisukohti isiklikult väljendada Tallinna Halduskohtu 14.09.2021 istungil, kus osales ka araabia keele tõlk. Määruskaebuse esitajal on riigi õigusabi korras määratud esindaja, kes on saanud määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on võimalik analüüsida kirjalikus menetluses, mistõttu jääb taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
2. Ringkonnakohus käsitab määruskaebuse esitaja taotlust tõlgi kaasamiseks taotlusena anda menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Tallinna Halduskohus on 14.09.2021 määrusega rahuldanud XX menetlusabi taotluse ning vabastanud ta kohtumääruse resolutsiooni ja põhjenduste araabia keelde tõlkimise kulude kandmisest (HKMS § 110 lg 1 p 1). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätkata XX menetlusabi andmist (HKMS § 114 lg 2).
3. Halduskohus on XX kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel tuginenud

§ 15

lg 2 p-dele 1 ja 3.

§ 15

lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast

§ 15

lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 15

lg 2 p 1 võimaldab kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht ning sama sätte punkt 3 juhul, kui isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid 5

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud põgenemisohtu on määruskaebuse esitaja puhul seostatud

§ 68p-des 2, 5, 8 ja 9 märgitud asjaoludega.

Isiku põgenemise ohu tuvastamiseks ei piisa siiski pelgalt mõne

§-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata, arvestades kogumis konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). PPA ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et XX seotud asjaolud kogumis annavad piisava aluse järeldada tema puhul reaalset põgenemisohtu. Eelkõige omab tähtsust, et isik on korduvalt rikkunud tema suhtes kohaldatud leebemaid järelevalvemeetmeid ning lahkunud loata määratud elukohast (

§ 68

lg-d 5 ja 9), ning on kahel korral lahkunud ebaseaduslikult teise EL-i liikmesriiki (Soome ja Poola), jättes lahkumisettekirjutuse nõuetekohaselt täitmata. Seega on isiku käitumises tuvastatav järjepidevus ning esineb mõistlik põhjus eeldada, et kinnipidamiskeskusest vabastamise korral võib ta taas Eestist lahkuda. Põgenemisohtu ei vähenda XX kinnitus, et ta ei soovi põgeneda. Isik on korduvalt esitanud valeandmeid, muutes oma nime, sünniaega ja päritoluriiki, et takistada enda isiku tuvastamist ja kodakondsusjärgse riigi kindlakstegemist (

§ 68p 2).

Sellest nähtub põhjus isiku ütlustes kahelda. 18. XX puhul esineb ka

§ 68

p-s 8 sätestatud asjaolu, mis eraldi võetuna ei pruugi siiski olla piisavalt kaalukas reaalse põgenemisohu järeldamiseks. Määruskaebuse esitaja on küll peetud Eesti välispiiri ebaseaduslikul ületamisel kinni, samas toimus see juba 12.07.2018 ja isik avaldas samal päeval soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Seetõttu ei saa üksnes ebaseaduslikust piiriületusest järeldada isiku eesmärki liikuda Eestist edasi ja valmisolekut rikkuda selleks vajaduse korral kehtivaid õigusakte. Seda olenemata asjaolust, et isik võttis rahvusvahelise kaitse taotluse 17.07.2018 tagasi ning PPA lõpetas 23.07.2018 otsusega nr 7001810125-1 rahvusvahelise kaitse menetluse (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2021 määrus nr 3-21-352, p 14). 19. PPA ja halduskohus on tuginenud ka

§ 15lg 2 p-le 3.

Nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga

1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Analoogselt on Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 14.08.2020 määrus nr 3-20-1086, p-d 14 ja 15).
2. Koostöö puudumine direktiivi 2008/115 art 15 lõike 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise täideviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem kui ette nähtud. Kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus nr C-146/14, p 82). 6

§ 15lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus täidetud.

22. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks ei ole saavutatav

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.

XX suhtes on varasemalt kahel korral kohaldatud leebemaid järelevalvemeetmeid, kuid isik on jätnud need täitmata ja lahkunud loata Eestist. Isiku suhtes esineb jätkuvalt põgenemise oht. Seega ei saa praegusel juhul eeldada, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine välistaks isiku lahkumise Eestist enne väljasaatmismenetluse lõppu. Isikul puuduvad Eestiga isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed, mis põgenemisohtu vähendaks. Samuti puudub isikul dokument, mida hoiule võtta.

1. Hetkel ei ole alust asuda seisukohale, et Alžeeriast dokumentide saamine on muutunud lootusetuks. PPA on pöördunud Välisministeeriumi kaudu Alžeeria saatkonna poole viimati 21.06.2021 noodiga. Alžeeria saatkond on kinnitanud, et XX on Alžeeria kodanik, kuid tema reisidokumendi väljastamine on peatatud. PPA selgitas halduskohtu istungil, et saab pöörduda ka IOM-i poole, kui see peaks võimaldama väljasaatmise kiirendamist. Isiku väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise olukorraga oleks tegemist siis, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu (Riigikohtu 19.06.2011 otsus nr 3-3-1-84-11, p 29). Praegusel juhul sellist olukorda ei esine. Samuti ei ole alust väita, et COVID-19 haiguse levikust tingitud reisimispiirangud võiksid takistada isiku tagasisaatmist. Seega ei saa pidada isiku väljasaatmist perspektiivituks või sedavõrd aeganõudvaks, et õigustada isiku vabastamist.
2. Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele oleks isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ebaproportsionaalne. XX väited seoses vaimse tervise probleemidega ei muuda eelnevat seisukohta. Kinnipidamiskeskuses jälgitakse nii isiku füüsilist kui vaimset tervist ning XX on võimalik pöörduda psühholoogi poole. PPA kinnitusel on isik seni pöördunud kinnipidamiskeskuse poole üksnes kaebustega füüsilise tervise osas. Määruskaebuse esitaja ei väida, et talle oleks jäetud vajalik ravi osutamata. 25. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.09.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi

§ 15lg 2 p 3 aluse esinemise osas.

26. XXe määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. 7