) § 459 lg 1 ja §
lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Hageja tugines maakohtupoolsele menetlusnormi olulisele (põhjendamiskohustus) rikkumisele.
lg 1 p 5 kohaselt loetakse menetlusnormi rikkumiseks, kui kohus otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse etteheidetega. Praegusel juhul puudub selline rikkumine ja kohus ei eksinud, kui otsustas, et isalt laste kasuks väljamõistetud elatist ei tule vähendada. Vanemal on perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 ja § 96 järgi laste ülalpidamise kohustus vastavalt PKS § 100 lg-tele 1 ja 2. Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, kusjuures arvestatakse tema kõiki eluvajadusi (PKS § 99 lg d 1 ja 2). Üldjuhul tuleb elatis alaealisele lapsele välja mõista vähemalt seaduses ette nähtud miinimumelatise määras. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). Miinimummääras elatist ei pea laps tõendama. Erandina saab väiksema elatise välja mõista mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle aluseks olevad asjaolud tõendama elatise maksmiseks kohustatud vanem (PKS § 102 lg 1). Mõjuvaks põhjuseks võib nt olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, lapse väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil, samuti vanema halb varaline seisund. Toodud loetelu pole lõplik, aga väiksema elatise väljamõistmise õigustamiseks esitatav asjaolu peab olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Mõjuva põhjuse hindamisel arvestab kohus esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu 09.062017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-d 26–30, ja 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 p 20). Lapsele elatise väljamõistmise nõude lahendamisel ei ole ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Oluline on see, kas kõik lapse vajadused on olnud kaetud. Tsiviilasjas nr y-yy-yyyyy vähendati 7.01.2020 otsusega hagejalt tsiviilasjas nr x-xx-xxxx väljamõistetud elatist. Käesolevas asjas taotles isa taaskord elatise vähendamist. Maakohus leidis õigesti, et elatise vähendamist sai nõuda
Maakohus pidi elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta.
Kohus hindas laste ja vanemate vahelist suhtluskorda ja tuvastas, et muudetud suhtluskord polnud oluliselt erinev esialgsest suhtluskorrast. Hageja ei väitnud, et kohus oleks määrusega kehtestatud suhtluskorra hindamisel eksinud. Samuti leidis kohus, et hageja ei tõendanud, et tema kulud kostjatele oleks oluliselt suurenenud ajal, kui kostjad viibivad hageja juures. Maakohus hindas hageja väiteid kulutuste tegemise kohta. Hageja seisukoht, et maakohus jättis hageja väited hindamata, ei vasta tegelikkusele. Hageja apellatsioonkaebuse põhiväide seisnes selles, et ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades ei saa lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, vaid juhinduda tuleb 4 sellest, kui palju aega viibis isa lastega tegelikult koos. Riigikohus on leidnud, et selline lähenemine pole õige, kuna sellest juhindumine raskendab laste ülalpidamisega seotud vaidluste lahendamist, luues täiendava tõendamiskoormise. Teisalt pisendab selline lähenemine vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (Riigikohtu 12.05.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.1.). Seega hindas maakohus asjaolusid vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale. Praegusel juhul puudub maakohtupoolne rikkumine. Hageja leidis, et elatise vähendamisel jättis kohus hindamata, kui suures ulatuses isa lapsi kasvatas. Lapsevanemal on kohustus last kasvatada ja selline asjaolu ei saa mõjutada ülalpidamiskohustust. Hageja viitas, et oluline asjaolu asja lahendamisel oli uus seaduseelnõu elatise osas. Ringkonnakohus möönab, et praegune miinimumelatise süsteem ei tarvitse olla ajakohane. Samas on hagejal kui kohustatud isikul piisavad menetluslikud võimalused seadusest tulenevate eelduste ümberlükkamiseks. Kohus ei saa muuta kehtiva seaduse sisu ega eesmärke, vaid peab piirduma põhiseadusega kooskõlas oleva õiguse kohaldamisega. Kehtiv miinimumelatise süsteem pole vastuolus põhiseadusega. 7.
lg 1 ja
lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta hageja kanda. Kuna käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda kostjatele vastamiseks, siis ei saanud kostjatel apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Ringkonnakohtu andmetel ei tasunud hageja kaebuse esitamisel riigilõivu, mistõttu ei tõusetu küsimust selle tagastamisest. 8. Ringkonnakohus toimetab määruse kätte hagejale ja edastab teadmiseks kostjatele (
Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid esitajale füüsiliselt tagastada (
lg 4).
9.
(allkirjastatud digitaalselt) 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.