1-21-7141/4

(21230100759)Kohtunik Heili Sepp Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. oktoobri
2. a määrus Kaebuse esitaja XX (ik xxxxxxxxxxx) esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. oktoobri
4. a määrus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata. Käesolev määrus on KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuris registreeriti 02.07.
6. a XX avaldus selle kohta, et XX vanaemale kuulub korter aadressil Tallinn, Xxx ning ses korteris elas avaldaja isa loal J.P koos elukaaslase R (R.T). Avalduse kohaselt helistas XXle 21.06.
7. a isa ja ütles, et korteris on toimunud tulekahju, kusjuures põlengu käigus hävinesid vara ja mööbel summas 1220 eurot. XX sõnul saabus ta kohale järgmisel hommikul ja selleks ajaks oli tulekahju juba kustutatud, kusjuures kogu korteri sisustus oli tules hävinud. XX märkis, et isa sõnul oli J sel perioodil SanktPeterburis ja korteris võis viibida ainult R, keda ei õnnestunud leida. XX avaldusest nähtuvalt teatas J, et ta ei saa R ühendust ja tal on tõsised kahtlused, et R võis sooritada süütamise. XX väitel sai J oma emalt teada, et Ri sõnul põles Ri telefon korteris ära, kusjuures Ri ennast korteris ei olnud, kuna ta viibis kainestusmajas. XX sõnul võib korteri taastamine maksta ligikaudu 25 000 eurot.
8. 29.06.
9. registreeriti PPA Põhja prefektuuris J.P avaldus sama põlengu kohta. Oma avalduses märkis J.P, et kohapeal olevat kustutustöid teostanud päästeametnikud öelnud D.R (XX isa, kelle loal J.P kõnealuses korteris elas), et tulekahju tekkepõhjuseks on teadlik süütamine. J.P arvas, et nimelt R korraldas tulekahju.
10. 07.07.
11. a koostas PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna väärteomenetleja Anna Belaja väärteomenetluse alustamata jätmise teatise nr 231621003513, milles leidis, et ei ole täidetud süüteokoosseisu subjektiivne külg ning seetõttu puuduvad teos KarS § 218 lg 1 ettenähtud süüteokooseisu tunnused. 1

(8)1-21-7141

1. XX esitas väärteo alustamata jätmise otsusele kaebuse, milles palus teha uus otsus ning tulekahju põhjuse tuvastamiseks määrata ekspertiis. XX esitas ühtlasi Vitmar OÜ ehitustööde kalkulatsiooni, mille kohaselt tekitati tulekahjuga kahju vähemalt 24 465 eurot.
2. 23.07.
3. a koostas PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna juhtivuurija Uudo Sepa väärteoasjas nr 231621003513 väärteo lõpetamise määruse, põhjendades väärteomenetluse lõpetamist asjaoluga, et kaebuses ja eelnevalt esitatud avalduses kirjeldatud sündmustes võivad esineda KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Seoses sellega edastas PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna juhtivuurija U. Sepa väärteo nr 231621003513 lõpetamise määruse vastavalt menetluspädevusele läbivaatamiseks ja kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhtivuurijale Jana Zolotarjovale.
4. 06.08.
5. a koostas PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhtivuurija J. Zolotarjova kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta teatise nr
6. Kriminaalmenetlus jäeti alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. 6.1 Teatisest nähtuvalt registreeriti politseis 21.06.
7. a kella 20.44 ajal Põhja prefektuuri territooriumil toimunud sündmus nr 3100,21,0349038 selle kohta, et põles Xxx asuv korter. Menetleja osundas, et päästetööde juhi R Razumovski sõnul oli päästjate kohalejõudmise ajal korter juba mõnda aega põlenud ning koheselt ei olnud võimalik aru saada, millest tulekahju alguse sai. Menetleja märkis, et päästetööde juht lükkas ümber jutu, nagu oleksid kohapeal päästjad andnud hinnangu tulekahju tekkepõhjuse kohta ja öelnud, et tegemist oli süütamisega. Menetleja viitas tulekahju tekkepõhjuste osas sündmuskohta kontrollimas käinud Põhja päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo inspektori kokkuvõttele, mille kohaselt põles kortermaja pööningukorrusele välja ehitatud korter, kusjuures ohutusjärelevalve büroo inspektori hinnangul võis tulekahju alguse saada arvatavasti rikkest elektriseadmes (telekas, külmkapis), kuid ei saa välistada ka näiteks ülekoormatud pikendusjuhet. 6.2 Menetleja leidis, et kuivõrd tulekahju tekkepõhjuseks on tõenäoliselt rike elektriseadmes, kuid ei saa ka välistada ülekoormatut pikendusjuhet, siis puudub alus arvata, et keegi kolmas isik oleks tulekahjuga seotud ning J.P avalduses toodud arvamust, et R.T (kes on J.P elukaaslane) võib olla tulekahjuga seotud, ei saa võtta tõsikindla argumendina (J.P lihtsalt ei usu R.Ti juttu, et politsei viis R.Ti tänavalt kainestusmajja). Menetleja osundas, et Ril oli sel õhtul tõepoolest kokkupuude politseiga. 6.3 Kokkuvõttes leidis menetleja, et käesolevas sündmuses ei esine KarS § 203 (võõra asja rikkumine ja hävitamine) ega KarS § 404 (asja süütamine ja sellega ohu põhjustamine inimese elule ja tervisele) tunnuseid ning kuna antud juhul ei ole tuvastatud kuriteole viitavaid tunnuseid, siis saab asuda seisukohale, et tegemist on õnnetusjuhtumiga.
8. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate vaidlustas XX 17.08.
9. a Põhja Ringkonnaprokuratuuris. Kaebuse esitaja taotles Politsei- ja Piirivalveameti 06.08.
10. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega alustada väärteomenetlust. Samuti palus kaebuse esitaja määrata asjas tulekahju põhjuse tuvastamise ekspertiis. 7.1 XX jäi varasema positsiooni juurde, et ei ole tuvastatud, kas tegu oli õnnetusjuhtumi või kuritegeliku käitumisega ja seega on vajalik teostada toiminguid otsustuse tegemiseks. Kaebaja hinnangul tuleb asjaolude õigesti tuvastamiseks asja uurida, kusjuures uurimine tähendab seda, et kogutakse tõendid ning uurimine ei saa olla rajatud oletustel, nagu käesoleval juhul see toimus. 7.2 XX sõnul ei saa ta kindlalt väita, mis vaidlusaluses korteris tegelikult toimus, sest tema seal viibinud ei ole, kuid päästeameti töötajate seletuste kohaselt ei ole võimalik aru saada, millest tulekahju alguse sai, sest tulekahju põhjuseks oli ülekoormatud elektriseade, kuid ei saa välistada ka näiteks ülekoormatud pikendusjuhet. 2

(8)1-21-7141 7.3 Kaebaja hinnangul ei ole tegemist asja uurimisega, kui toimus vestlus PPA ja päästeameti esindaja vahel ning asjaolusid on võimalik tuvastada ekspertiisiga, mis on vajalik asja õigeks lahendamiseks. Kaebaja arvates on Päästeamet väljendanud oma oletusi toimunu kohta ja see ei ole empiiriliselt kontrollitav informatsioon. 7.4 Kaebaja meelest viitab kuriteo koosseisule kaudselt ka PPA poolt märgitud asjaolu, et võimalikul kahtlustataval Ril oli vaidlusalusel päeval kokkupuude politseiga, st isik ei käitunud korrektselt. 7.5 Kokkuvõttes palus kaebaja alustada kriminaalasja ning viia läbi vajalikud toimingud, sest vajalikud andmed ja tõendid jäid kogumata, et oleks võimalik teha nõuetekohaseid järeldusi, mistõttu asja uurimine toimus ilmselgelt pealiskaudselt, kogutud informatsioon ei ole kontrollitav.

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokari 25.08.
2. a määrusega jäeti PPA Põhja teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta muutmata ja XX kaebus rahuldamata. Ringkonnaprokurör asus seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis on koostatud piisava põhjalikkusega ja motiveeritult. Ringkonnaprokurör nõustus teatises toodud põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Ringkonnaprokuröri hinnangul on juhtivuurija oma otsuses jõudnud õigele järeldusele, mistõttu kriminaalmenetluse alustamata jätmine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. 8.1 Ringkonnaprokurör leidis, et puudub kuriteole viitav teave ja käesoleval juhul on tegemist õnnetusjuhtumiga. 8.2 Ringkonnaprokurör osundas Riigikohtu määrusele nr 3-1-1-56-05, milles on rõhutanud, et erinevate isikute põhiõiguste kaitse huvides on riiklikult oluline tagada, et kriminaalmenetlust alustataks ja isikut käsitletaks kuriteos kahtlustatavana alles pärast väidetava kuriteo tunnuste põhjalikku analüüsi õigusküsimustes pädeva isiku poolt, kusjuures kriminaalmenetluse alustamisele täpsete ettekirjutuste seadmine ja nende järgimine on garantiiks isikute õiguste ja vabaduste riive vastu põhjendamatust kriminaalmenetlusest kerkivate piirangute või sunni läbi.
3. 07.09.
4. a registreeriti Riigiprokuratuuris XX kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuris 25.08.
5. a koostatud kaebuse rahuldamata jätmise määrusele. 9.1 Kaebaja palus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 06.08.
6. a otsus ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri 25.08.
7. a otsus ning teha uus otsustus, millega alustada väärteomenetlust ning määrata asjas tulekahju põhjuse tuvastamise ekspertiis. 9.2 Kaebaja ei nõustunud sellega, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, sest sellise arusaamani jõudmiseks oleks tulnud teha vajalikke toiminguid, eeskätt ekspertiis ja seega jäi toimunu tegelik põhjus välja selgitamata. Kaebaja hinnangul ei ole Põhja Ringkonnaprokuratuur oma määruses sisuliselt selgitanud pro ja contra asjaolusid, vaid lihtsalt nõustunud politsei seisukohaga. 9.3 Kaebaja jäi varem esitatud positsiooni juurde, kuivõrd põhjendused kriminaalasja alustamise kohta ei ole muutunud, sest vajalikke toiminguid otsustamaks, kas tegemist oli õnnetusjuhtumi või kuritegeliku käitumisega, teostatud ei ole. XX leidis, et eelpool viidatud asjaolude õigesti tuvastamiseks tuleb asja uurida, kusjuures kaebaja jäi endiselt seisukohale, et tema ei saa kindlalt väita, mis vaidlusaluses korteris tegelikult toimus, sest seal viibinud ei ole. Riigiprokuratuuri määrus
8. Riigiprokuratuuri 06.10.
9. a määrusega jäeti XX kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises rahuldamata. Riigiprokurör asus seisukohale, et vaidlustatud määrus on põhjendatud ja seaduslik ning senised menetlejad on materjale objektiivselt käsitledes jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta. 10.1 Riigiprokurör märkis, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud materjalide pinnalt siseveendumus kuriteo toimepanemise 3

(8)1-21-7141 kohta. Käsitletaval juhul prokuratuuril seesugust siseveendumust ei kujunenud, sest pole võimalik sedastada kuriteo tunnuseid kellegi käitumises. 10.2 Käsitletaval juhul on materjalide hulgas (väärteoasja nr 231621003513 toimikus) teatis väärteomenetluse alustamata jätmises, millest nähtub, et 21.06.2021. a Tallinnas Xxx aset leidnud tulekahju käigus hävisid korteris nr 3 asuvad asjad, kusjuures Päästeameti kokkuvõtte järgi võis tulekahju alguse saada rikkest elektriseadmes, kuid ei saa välistada ka näiteks ülekoormatud pikendusjuhet. Teatises on märgitud, et kontrollimise käigus kogutud andmetest nähtuvalt puuduvad tõendid, et tegu oleks tahtlikult toime pandud. Väärteotoimikus on ka menetluse info, millest nähtuvalt tulekahju põhjusega seotud tuleohutusnõuete rikkumisi Põhja päästekeskuse ohutusjärelevalve inspektori hinnangul ei esinenud. Eelviidatud andmetele tuginedes on menetlejad põhjendatult leidnud, et pole tuvastatud väärteole ega kuriteole viitavaid tunnuseid ning on alust asuda seisukohale, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga. 10.3 Oma avalduses märkis J.P, et kohapeal olevat kustutustöid teostanud päästeametnikud öelnud D. R, et tulekahju tekkepõhjuseks on teadlik süütamine. Riigiprokuröri hinnangul ei ole J.P seesugune väide (kolmandalt isikult kuuldul rajanev väide, kusjuures tulekahju ajal viibis J.P ise hoopis Vene Föderatsioonis Sankt-Peterburis haiglas) kuigi usaldusväärne. Väärteotoimikust nähtuvalt on Päästetööde juht R. R resoluutselt kummutanud kuulujutu, et tuletõrjujad võisid kohapeal kellelegi rääkida, et tegemist oli tahtliku süütamisega. R.R väitel päästjad seesugust hinnangut (ega üldse mitte mingeid kontrollimata hinnanguid) kunagi ei anna ja sündmuste kommenteerimine käib läbi pressiesindaja. R.R märkis, et selleks ajaks kui tuletõrjujad kohale jõudsid, oli kõnealune korter juba mõnda aega põlenud ja päästjad ise ka ei saanud aru, millest tulekahju alguse saada võis. 10.4 XX avaldusest nähtuvalt teatas J, et ta ei saa kuidagi R ühendust ja tal on tõsised kahtlused, et R võis sooritada süütamise. Ka J.P on avaldanud arvamust, et nimelt R korraldas tulekahju. Riigiprokurör märkis, et J.P ei ole oma kahtluste kinnituseks lisanud ainsatki asjakohast argumenti, mistõttu R.Tile tulekahju põhjustamises etteheidete tegemine XX ja J.P poolt on absoluutselt oletuslik ja meelevaldne. 10.5 Riigiprokuröri hinnangul ei ole XX esitanud tegelikult ainsatki tõsiseltvõetavat argumenti selle kohta, et miks ta ei nõustu sündmuskohta uurinud Põhja päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo inspektori järeldusega, et tulekahju võis alguse saada rikkest elektriseadmes, kusjuures ei saa välistada ka näiteks ülekoormatud pikendusjuhet. Sealjuures on XX ise korduvalt rõhutanud, et tema ei saa kindlalt väita, mis vaidlusaluses korteris tegelikult toimus, sest ei viibinud seal. Riigiprokurörile jäi tabamatuks see, et kuidas saab XX meelevaldselt-subjektiivselt seada kahtluse alla sündmuskohta uurinud spetsialisti objektiivse arvamuse, kui XX enese sõnul ise ju ei tea, mis kõnealuses korteris tegelikult toimus, sest tulekahju ajal seal ei viibinud. 10.6 Riigiprokurör rõhutas, et KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kui ei ole ilmnenud kuriteo asjaolusid, siis pole ka võimalik kriminaalmenetlust alustada. 10.7 Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kuriteoteate esitaja subjektiivse (ja täiesti meelevaldse ning ebatõsise) arvamuse põhjal, et tema meelest on keegi võib-olla pannud toime kuriteotunnustega teo (aga võib-olla ka mitte, kuid seda tuleks igaks juhuks uurida). Juhul, mil kuriteoteade ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat (tõsiseltvõetavat) teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega põhjendatud. Ka Riigikohus on oma praktikas märkinud, et tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. 10.8 Riigiprokurör märkis, et XX tegelikult ju ei väidagi, et käsitletaval juhul oleks keegi pannud kindlasti toime mingisuguse kuriteo. Kaebaja lihtsalt arvab, et tulekahju tekkepõhjuseid tuleks uurida ja selleks on sobiv kriminaalmenetlus. Seega ei väidagi kaebaja, et tegemist ei ole 4

(8)1-21-7141 õnnetusjuhtumiga ja et aset oleks leidnud justkui kellegi kuritegelik käitumine. Kaebaja arvates tuleks kriminaalmenetluses uurida, et kas on kriminaalmenetluseks alust või mitte. Riigiprokuröri hinnangul ei ole kriminaalmenetlus ette nähtud kaebaja meelevaldsete oletuste kinnitamiseks või kummutamiseks. Riigiprokurör märkis muuhulgas, et tegelikult ei taotlegi kaebaja kriminaalmenetluse alustamist, vaid väärteomenetluse alustamist. 10.9 Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et R.Ti ega kellegi teise käitumises ei ole XX avalduses ning tema poole esitatud kaebustes kirjeldatud juhul sedastatavad KarS § 203 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega KarS § 404 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. Ülaltoodust lähtudes leidis riigiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on antud juhul õige, põhjendatud ja seaduslik ning XX kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele

1. XX esindaja vandeadvokaat I. Zuev esitas ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 06.08.
2. a otsus, Põhja Ringkonnaprokuratuuri 25.08.
3. a otsus ja Riigiprokuratuuri 06.10.
4. a otsus ning teha uus otsustus, millega alustada väärteomenetlust. Lisaks palub kaebuse esitaja kohustada menetlejat läbi viia vajalikud toimingud, sh määrata asjas tulekahju põhjuse tuvastamise ekspertiis. 11.1 Kaebuse esitaja märgib, et jääb sisuliselt varem esitatud argumentide juurde, eelkõige selle juurde, et asja ei ole sisuliselt uurinud. XXl puudub võimalus tõendite kogumiseks -näiteks J.P ja R.Ti ütluste kogumiseks ning ekspertiisi teostamiseks. Need toimingud toimuvad vaid uurimisasutuse osavõtul ja loal. 11.2 Päästeameti vastusest ei nähtu, mis põhjusel toimus põleng. Päästeamet ei ole ekspert ja sisuliselt oli tegemist hüpoteetilise väitega, mis jäi täpsemalt uurimata. J.P ja R.Ti vahel olid keerulised suhted, mistõttu asuski esimene seisukohale, et viimane pani toime süütamise. 11.3 R.T lahkus sündmuskohalt. Kaebaja leiab, et politseile edastati piisavad andmed selleks, et oleks võimalik tuvastada ajend ja alus. Ajendiks on siinpool J.P seisukoht võimaliku süütamise kohta ja XX avaldus politseile, kus ta avaldas põlenguga seotud asjaolud. 11.4 Põhja Ringkonnaprokuratuur ja politsei asusid seisukohale, et tegemist on õnnetusjuhtumiga. Kaebaja ei nõustu sellega, sest sellise arusaamani jõudmiseks on vaja teha toiminguid - eeskätt ekspertiis. Seega jäi toimunu tegelik põhjus kaebuse esitaja hinnangul välja selgitamata. Ainuüksi see, et põlengu põhjuseks võis olla tehniline rike, ei tähenda seda, et ei ole tegemist süütamisega. Põhja Ringkonnaprokuratuur ei ole oma määruses sisuliselt selgitanud pro ja contra asjaolusid, vaid lihtsalt nõustus politsei seisukohaga. 11.5 Kaebaja jääb varem esitatud positsiooni juurde, leides, et põhjendused kriminaalasja alustamise kohta ei ole muutunud. Vajalikke toiminguid otsustamaks, kas tegemist oli õnnetusjuhtumi või kuritegeliku käitumisega, teostatud ei ole. Selleks, et tuvastada eelpool viidatud asjaolud õigesti, tuleb asja uurida. Uurimine tähendab seda, et kogutakse tõendid. Asja uurimine ei saa olla rajatud oletustel nagu käesoleval juhul. XX ei saa kindlalt väita, mis vaidlusaluses korteris tegelikult toimus, sest tema seal viibinud ei ole. 11.6 Otsuses on viidatud sellele, et PPA on suhelnud päästeameti töötajatega ning nende seletuste kohaselt ei ole võimalik aru saada, millest tulekahju alguse sai. Tulekahju põhjuseks oli ülekoormatud elektriseade, kuid ei saa välistada ka näiteks ülekoormatud pikendusjuhet. Kaebaja leiab, et tegemist ei ole asja uurimisega, kui toimus vestlus PPA ja päästeameti esindaja vahel. Asjaolusid on võimalik tuvastada ekspertiisiga, mis on vajalik asja õigeks lahendamiseks. Päästeamet on väljendanud oma oletusi ja see ei ole empiiriliselt kontrollitav informatsioon. 11.7 Kaudselt viitab kuriteo koosseisule ka PPA poolt märgitud asjaolu, et vaidlusalusel päeval võimalikul kahtlustataval Ril oli kokkupuude politseiga, st isik ei käitunud korrektselt. 11.8 Kokkuvõtvalt palub kaebuse esitaja alustada kriminaalasja ning viia läbi vajalikud toimingud. Vajalikud andmed ja tõendid jäid kaebuse esitaja hinnangul kogumata, et oleks võimalik teha 5

(8)1-21-7141 nõuetekohaseid järeldusi. Asja uurimine toimus ilmselgelt pealiskaudselt, kogutud informatsioon ei ole kontrollitav. Asja uurimine ei olnud nõuetekohane ja XXl tuleb ümber lükata tuvastamata asjaolusid, millele politsei ja prokuratuuri otsused rajatud on. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ning kohustamiseks alustada kriminaalmenetlust KarS §-de 203 või 404 tunnustel. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.
2. Esmalt tuleb märkida tulenevalt XX poolt kaebuste esitamisest, et kuigi kuriteokaebust ei pea seadusest tulenevalt esitama konkreetselt kannatanu, siis kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel saab KrMS § 207 alusel nii prokuratuurile kui ka Riigiprokuratuurile kaebuse esitada vaid kannatanu. Antud juhul on XX kinnitanud, et korter, mis tema hinnangul võidi süüdata R.Ti poolt ja selle tulemusel tekkida oluline varaline kahju mööbli ja vara hävimise näol, kuulub tema vanaemale. Vanaema nime ega seda, millise esindusõiguse alusel XX vanaema esindab, pole kaebustes aga välja toodud. Kuriteokaebuses on välja toodud asjaolu, et korter (Xxx) kuulub XX vanaemale ja kuriteokaebuses on ka loetelu hävinenud esemetest ja nende väärtusest. Kuigi XX on kaebustes oma elukohana välja toonud sama vanaemale kuuluva korteri aadressi, ei ole ta kordagi väitnud seda, et tules oleks hävinenud tema vara, mille tulemusel oleks just tal tekkinud oluline kahju. Korteri taastamise hinnapakkumise on aga tellinud hoopi D (eelduslikult XX isa). Seega ei ole võimalik esitatud andmetest üheselt aru saada, kuidas XX on tema poolt kaebustes kirjeldatud väidetava kuriteo puhul kaebust esitama õigustatud kannatanuks. Nimelt, KrMS § 37 lg 1 põhimõtte kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Menetletava kuriteo ja kannatanu vahel peab esinema faktiline seos, s.t kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Käesoleval juhul puuduvad andmed selle kohta, et XX on antud asjas vältimatult kannatanu, s.t on vahetult kuriteoga kahju saanud. Samuti ei nähtu XX poolt esitatud andmetest, et ta esindaks kõnealusel juhul esindusõiguse alusel tegelikku kannatanut – vanaema, kes väidetava kuriteoga kahju sai. Sellised andmeid ei ole XX kaebustes välja toodud ning sellekohaseid tõendeid pole ka esitatud. Siiski on nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur on XX kaebused mingil üksnes neile teadaoleval põhjusel sisuliselt läbi vaadanud, lugedes ta sellega antud asjas kannatanuks. Kuivõrd ringkonnakohus asub kõnealuses määruses seisukohale, et kriminaalmenetlus on põhjendatult jäetud alustamata ja seega sisulist alust Riigiprokuratuuri määruse otsustuse tühistamiseks ei ole, puudub mõistlik põhjus isiku kaebeõiguse piiramiseks alles nüüd. Seda eelkõige olukorras, kus KrMS § 208 lg 1 põhimõttest tulenevalt saab ringkonnakohtule esitada kaebuse isik (advokaadi vahendusel), kelle kaebus jäeti Riigiprokuratuuri määrusega rahuldamata. Seega olukorras, kus Riigiprokuratuur ei jätnud XX kaebust kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata, vaid lahendas selle sisuliselt, tuleb ringkonnakohtul eeltoodule vaatamata XX kaebus läbi vaadata.
3. Teiseks tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta konkreetsete kuriteokoosseisude osas. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul olemasoleva info pinnalt (mis on äärmiselt vähene) igati põhjendatud. See, et kaebaja ei nõustu menetlejate põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetlejad on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. XX ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited kattuvad valdavas osas Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse väidetega, millele on riigiprokurör aga juba ammendavalt vastanud. Riigiprokuröri põhjendustega ringkonnakohus ka sisuliselt nõustub ega 6

(8)1-21-7141 pea seetõttu vajalikuks kõikide asjaolude ülekordamist ja igale kaebuse väitele vastamist, sest nendele on juba eelnevalt vastatud. Kusjuures märkida tuleb sedagi, et mingeid uusi asjaolusid, mis eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse tegemisel arvesse võetud, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud. Samuti ei ole ringkonnakohtule esitatud mingeid uusi tõendeid, mis seni tuvastatud asjaolud ümber lükkavad või mis annavad uut informatsiooni kaebuste väidetega seoses.

1. Kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt kaebaja hüpoteetilise väite pinnalt selle kohta, et toime võib-olla pandud kuritegu, kui kaebaja ei ole tegelikult mingeid konkreetseid andmed ega tema väiteid kinnitavaid tõendeid esitanud. Käesoleval juhul kaebuse esitaja ei eitagi seda, et tegemist võib tõepoolest olla hoopis õnnetusjuhtumiga, kuid selleks, et teada saada, mis ikkagi tegelikult juhtus, taotleb ta kriminaalmenetluse alustamist, et selle raames viia läbi vajalikud menetlustoimingud, mis annaks ühese vastuse selle kohta, kas tegemist oli õnnetusjuhtumiga või äkki ikkagi kuriteoga. Kaebaja väited R.Ti poolt korteri võimaliku süütamise kohta, mille tagajärjel hävines korteris vara (eelduslikult XX vanaema oma) ja millest tulenevalt kulub korteri taastamisele u 24 465 eurot, on pelgalt oletuslikud. Need põhinevad vaid J.P arvamusele, et korteri võis süüdata R.T, kuid millele tema selline arvamus konkreetselt tugineb, kaebustest tegelikult ei nähtu. J.P ei viibinud ise sel ajal Eestis. Samuti ei viibinud sündmuskohal XX. Ühtegi tõsiseltvõetavat asjaolu, miks R.T oleks pidanud süütama korteri, milles ta ka ise elas, kaebustest ei nähtu. Kaebuse viited sellele, et R.Til olid J.Pga keerulised suhtes, ei anna piisavat infot selle kohta, miks R.T oleks pidanud ikkagi süütama korteri, mis J.Ple isegi ei kuulu ja seda veel ajal, kui J.P üldse Eestist eemal viibis. Kaebuse viide sellele justkui kinnitaks R.Ti poolt korteri süütamist sel päeval toimunud kokkupuude politseiga, jääb aga arusaamatuks, s.t kuidas kokkupuude politseiga annab infot korteri võimaliku süütamise kohta R.Ti poolt. J.P on XXle ise kinnitanud, et R.T andis tema emale teada, et viibis sel ajal kainestusmajas ja ka tema telefon põles korterisse sisse. Asja materjalide kohaselt on politsei sel päeval möönnud kokkupuudet R.Tiga, mis seega pigem kinnitab tema versiooni asjaolude kohta. Mingeid andmeid selle kohta, et R.T viibis ise vältimatult sündmuskohal ajal, mil põleng alguse sai, kaebustes toodud asjaoludest aga ei nähtu. Samas lükkab eeltoodu pigem ümber J.P väite selle kohta, et R.T võis korteri süüdata, sest tema ei usu R.Ti juttu, et politsei viis ta kainestusmajja, kui ometi politseil tõepoolest kokkupuude sel päeval R.Tiga oli. Seega on XX väited, mis põhinevad vaid J.P oletustel, et R.T võis korteri süüdata, oletuslikud. XX kaebustes ei ole välja toodud veenvaid selgitusi selle kohta, mis oleks pidanud ikkagi olema R.Ti motiiv sellisel käitumisel ning samuti ei ole isegi väidetud, et R.T sel ajal vältimatult korteris viibis, kui tulekahju alguse sai. KarS § 203 ja 404 on mõlemad tahtlikud kuriteod ning kriminaalmenetluse alustamine neis on välistatud, kui puudub mistahes konkreetne indikatsioon, et keegi võinuks tahtlikult (so mitte kogemata) sellise olukorra tekitada. Kokkuvõttes pole pole mingeid konkreetseid andmeid selle kohta, mis võiks antud sündmuse puhul viidata süütamisele ja seda R.Ti poolt.
2. Päästetööde juhi kinnitusel ei olnud võimalik sündmuskohale saabudes aru saada, millest tulekahju alguse sai. See aga välistab ka kaebuste viited, sellele justkui päästjad oleks saanud sündmuskohal väita, et tegemist võib olla süütamisega. Veelgi enam, järgmisel päeval (22.06.2021) käis sündmuskohta kontrollimas inspektor, et selgitada välja tulekahju tekke põhjused ja viidatud kontrolli kokkuvõttes anti hinnang, et tulekahju võis alguse saada rikkest elektriseadmes või ülepingest pikendusjuhtmes, mis kõik koldekoha vahetus läheduses asusid. Nimelt kinnitati kokkuvõttes, et koldekoht jäi ruumi sisenedes paremat kätte seina äärde, kus olid elektriseadmed ja lisaks kaks pikendusjuhet, mis olid omavahel ühendatud. Seega mingeid viited süütamisele kontrolli käigus ei tuvastatud, vaid peeti tõenäoliseks probleemi elektriühenduses või elektriseadmes. Samuti ei tuvastatud antud sündmusega seoses ka tuleohutusnõuete rikkumist, mis oleks võinud tulekahju endaga kaasa tuua. 7

(8)1-21-7141

1. Eelnevad menetlejad leidsid seega põhjendatult, et kaebustes välja toodu pinnalt ei ole kõnealusel juhul tuvastatavad KarS §-de 203 ega 404 järgi kvalifitseeritavate kuritegude tunnuseid. Ringkonnakohus rõhutab, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks. KrMS § 6 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad KrMS § 193 lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on KrMS § 194 lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine konkreetsete kuriteokoosseisude puhul (KarS §-d 203 ja 404) viitega KrMS § 199 lg 1 p-le
3. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et menetlusotsustuse vastuvõtja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise. Sarnaselt prefektuuri, ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuriga leiab ringkonnakohus, et puuduvad sellised konkreetsed viited kuriteo toimepanemise kohta, mis annaks aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on olnud igati seaduslik ja põhjendatud ning puudub põhjus kohustada menetlejat menetluse alustamiseks.
4. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
5. oktoobri
6. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8