1-21-7137 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. november 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-7137 (21231701837) Kohtunik Sten Lind Vaidlustatud lahend Riigipro

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 ning

§ 266järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolud olid järgmised:

1. juulil 2021 kella 16.00 paiku oli XX koos lastega Tallinnas Xxx, et anda lapsed vastavalt suhtluskorrale üle VVle. x-aastane A.O keeldus autost väljumast. VV võttis läbi avatud akna auto ukselt lukustuse maha, avas ukse ning krabas A.O randmest, millega tekitas füüsilist valu ning tervisekahjustuse: A.O on diagnoositud randme- ja käepiirkonna liigeste, sidemete lukstatsioon, distorsioon, distensioon. Samuti tuvastati kannatanul kaela ja ülaselja valu, mida kinnitab kuriteokaebuse lisa nr
2. Sellega, et ta avas omavoliliselt autosse sisenemiseks selle lukustuse, tungis VV omavoliliselt kannatanu sõidukisse. 1 1-21-7137 Kuriteoteate lisadena esitati video- ja audiosalvestis ning ambulatoorne epikriis. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade
3. PPA Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse juhtivuurija Pille Vilu koostas
4. juulil 2021 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise 21231701837, millega jättis menetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Menetleja hinnangul ei nähtunud kogutud materjalidest, et VV tegevus – käega kannatanu parema käe randmest kinni võtmine –, oli suunatud kannatanule tervisekahjustuse ja valuaistingu tekitamisele. Seega puudus kehalise väärkohtlemise tahtlus. Lisaks märkis menetleja, et isegi, kui laps tundis valu, on vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu varasemale praktikale (nt kriminaalasjas nr 1-17-11060) tegemist väheolulise kehalise ründega. Tahtmatud või tahtlikud väheintensiivsed füüsilised kontaktid (sh järsk haaramine) ei täida

§ 121

koosseisu.

§ 121

näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest, mis subjektiivsest küljest eeldab tahtlust. Kehaline väärkohtlemine moodustab

§ 121

järgi koosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena füüsilist valutunnet ja/või tervisekahjustusi, ent igasugune füüsiline kontakt isikute vahel ei tähenda automaatselt koosseisu realiseerumist. Igasugune füüsiline puutumus ei saa olla vägivald karistusõiguslikus mõttes, isegi kui on tegemist selliste tegudega, mis on normaalses ühiskonnas taunimisväärsed, ning ei pea läbi kriminaalmenetluse leidma lahendi. XX poolt esitatud videosalvestiselt on näha, et VV hoiab mõne sekundi lapsel ühe käega parema käe randmest, kuid ei nähtu tugevat, jõulist tirimist. Samuti ei nähtu ega kuuldu videosalvestiselt lapse poolt valureaktsiooni ajal, kui VV tema käest kinni hoiab, ega pärast käest lahti laskmist. Salvestiselt nähtub, et laps võtab sama käega kinni ukse käepidemest ja tõmbab sõiduki ust kinni. A.O selgitas, et ta käsi sai haiget, kui ema proovis teda autost välja tõmmata ja tema oma kätt tagasi tõmbas. VV selgituse kohaselt ta A.Ot sõidukist välja ei tirinud ning kontakt lapsega oli vaid põgus. Nende asjaolude põhjal leidis menetleja, et kriminaalmenetluse alustamiseks

§ 121lg 2 p 2 järgi pole alust.

Juhtivuurija leidis, et VV teos ei ole ka

§ 266

järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnuseid.

§ 266

järgi kvalifitseeritava kuriteo o objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine või valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude ebaseaduslik täitmata jätmine. XX väitel VV surus oma käe auto aknast sisse ja vabastas omavoliliselt autolukustuse, hoolimata XX käsust ust mitte avada. XX arvates tungis VV omavoliliselt tema sõidukisse ja jättis täitmata valdaja lahkumisnõude. Menetleja märkis, et VV võttis läbi avatud akna lukustuse maha ja avas sõiduki ukse, et rääkida oma pojaga, kes sõidukist ei väljunud. Intsident kestis u 30 sekundit ning selle aja jooksul VV ei tunginud sõidukisse ega soovinud seda teha. Kui laps ei soovinud sõidukist väljuda, eemaldus VV sõidukist ja ühe käega lükkas kergelt sõiduki ust kinni. Menetleja hinnangul ei realiseerinud VV oma tegevusega

§ 266järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu.

2 1-21-7137 Eeltoodust lähtudes jõudis menetleja seisukohale, et ei esine küllaldaselt andmeid, mis viitaks VV poolt

§ 121, § 266 või mõne muu karistusseadustiku eriosas toodud kuriteo toimepanemisele.

1. XX esindaja Simona Vissak esitas
2. augustil 2021 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise peale Põhja Ringkonnaprokuratuurile kaebuse, milles palus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis tühistada ja alustada kriminaalmenetlust. Kaebaja esindaja leidis, et kannatanule valuaistingu tekkimine on VVle tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav ning ebaõige on menetleja väide, et lisatud tõenditest ei nähtu ega kuuldu lapse valureaktsiooni sel ajal, kui VV tema käest kinni hoiab ega pärast käest lahti laskmist. Kaebaja esindaja hinnangul pani VV teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kuriteokaebusele lisatud tõenditest nähtub, et VV tõmbas kannatanut jõuliselt randmest, et viimane tahtevastaselt autost välja tirida. Seda hoolimata lapse vastupanust ning asjaolust, et laps oli turvavööga kinnitatud. Vaadates kuriteokaebusele lisatud videosalvestist, on tuvastatav, et kannatanu karjub samal ajal, kui VV tõmbab teda randmest, kuid VV jätkab tõmbamist. Kaebaja esindaja rõhutas, et kuriteokaebusest ja lisatud tõenditest on tuvastatav nii valu kui ka tervisekahju tekitamine VV poolt ning legaliteedipõhimõttest lähtuvalt tulnuks menetlust alustada. Kaebuse esitaja vaidles vastu ka menetleja seisukohale, et VV tegu ei vasta

§ 266

tunnustele.

§ 266

koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus ning valdajal peab olema volitus valdusse siseneda. Kuriteokaebuse lisaks olevatest tõenditest on tuvastatav sellise volituse puudumine. Käesoleval juhul tuleb lugeda sisenemine toimunuks, kuivõrd lukustuse eemaldamise järgselt sisenes VV sõidukisse vähemalt osaliselt – eesmärgiga tirida sõidukist jõuga välja kannatanu. Kaebaja esindaja palus hüvitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega seoses tekkinud kokku 900 euro suurused menetluskulud.

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
2. augusti 2021 määrusega kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel alustamata. Abiprokurör leidis, et PPA juhtivuurija järeldused on õiged, kriminaalmenetluse alustamata jätmine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Abiprokurör leidis, et kohtueelne menetleja on oma otsust kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises väga põhjalikult põhjendanud. Prokurör toonitas, et karistusõiguse keskseks põhimõtteks on nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte, mille kohaselt võib isikut või isikuid kriminaalkorras karistada vaid juhul, kui isiku või isikute tegevus vastab karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisule. Lubamatu on kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteokaebuses osundatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega subsumeeritav karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisu alla. Prokurör asus seisukohale, et puuduvad andmed, mis võimaldaksid alustada kriminaalmenetlust. Kuna kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagab 3 1-21-7137 prokuratuur, siis teiste isikute subjektiivsed hinnangud seaduses sätestatud kriminaalmenetluse aluse kohta kriminaalmenetluse alustamise seisukohalt ei ole prokuratuurile siduvad. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel peab kohtueelne menetleja või prokurör kujundama piisava veendumuse, et on alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Ka Riigikohus on oma
3. juuni 2005 määruses nr 3-1-1-56-05 rõhutanud, et erinevate isikute põhiõiguste kaitse huvides on riiklikult oluline tagada, et kriminaalmenetlust alustataks ja isikut käsitletaks kuriteos kahtlustatavana alles pärast väidetava kuriteo tunnuste põhjalikku analüüsi õigusküsimustes pädeva isiku poolt. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isikut süüdistatakse kuriteos, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Abiprokurör jättis kaebusega esitatud taotluse menetluskulude hüvitamiseks läbi vaatamata, põhjendades seda sellega, et menetluskulude hüvitamise otsustus tehakse lahendi tegemisel kriminaalasjas.
4. XX esindaja esitas
5. augustil 2021 kriminaalmenetluse alustamata jätmise määruse peale kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Ta leidis kaebuses, et kuritegevuse vastases võitluses ei saa õiguskaitseasutused piirduda üksnes passiivse kaitsetaktikaga ja kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega, mistõttu ongi KrMS § 197 lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuse ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et kuriteokahtlused on kahtlused ühiskonnas asetleidvate kõige raskemate õigusrikkumiste kohta, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel, esialgselt kohtueelses menetlusel ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses (RKKKo 22.09.2010 nr 3-1-1-60-10, p-d 8, 12). Kaebaja esindaja leidis, et VV tiris ja väänas jõuliselt kannatanu parema käe rannet, kuid PPA ja prokuratuur on jätnud selgitamata, miks ei ole selles tegevuses tuvastatav valuaistingu ja tervisekahjustuse tekitamise tahtlus

§ 121koosseisu mõttes.

Menetleja selgitused ja viited kriminaalasjale nr 1-17-11060, milles analüüsiti väheintensiivseid ründeid, on asjakohatud ega ole praegusel juhul kohaldatavad. PPA tõi ühelt poolt esile, et VVl puudus tahtlus, kuid samas nentis, et kui eeldada, et VV pidi ette nägema, et selline käitumine võib lapsele tekitada valu, siis on tegemist väheolulise kehalise ründega, tõdedes, et tegemist võis olla kaudse tahtlusega. Ambulatoorsetest epikriisidest nähtuvalt tuvastati vahetult pärast sündmust kannatanul randmeja käepiirkonnas liigeste, sidemete luksatsioon, distorsioon, distensioon, mis viitavad nikastusele ja lihasvenitusele, mida ei saa pidada väheoluliseks tervisekahjustuseks – eriti arvestades kannatanu vanust. Päev pärast sündmust tuvastati kannatanul ka vigastus õla ja kaelapiirkonnas.

1. juuli 2021 ambulatoorse epikriisi kohaselt on vigastused ja valu jätkunud üle kahe nädala, mistõttu on tegemist kestva valuga ja menetleja seisukoht väheintensiivsuse osas ei päde. Samuti on psühholoog edastanud
2. augustil 2021 oma hinnangu, mille kohaselt elab kannatanu siiani üle emaga toimunud intsidenti, kurdab randme ja kaela valu. Lisaks on 4 1-21-7137 kannatanul õudusunenäod ja korduvad mälupildid juhtunust ning ta tunneb hirmu emaga kohtumise ees. Kaebuse esitaja leidis, et kannatanule valuaistingu tekkimine on VVle ilmselgelt tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Videosalvestiselt nähtub, et VV tõmbab last jõuliselt, vaatamata lapse ja lapse isa väljaütlemistele. Kuulda ja näha on lapse valureaktsiooni, kui VV lapse käest kinni hoiab ning käe lahti laseb. VV tõmbas ligi 10 sekundi jooksul lapse kätt, mitte mõni sekund nagu oma PPA esile toonud. Lisatud audiofailist on kuulda, kuidas kannatanu nutab ning ütleb oma isale, et VV tegi ta randmele haiget. Ambulatoorsed epikriisid kinnitavad tervisekahju tekkimist ja jätkumist kuni
3. juulini
4. Kaebaja esindaja leiab, et VV pidi kannatanu karjumise peale aru saama, et tema teguviis tekitab füüsilist valu ning VV pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. VV lõpetas jõuga tõmbamise alles siis kui märkas, et kannatanu isa sõidukis on kaamera, misjärel lasi VV kannatanu käest lahti ning lükkas sõiduki ukse kinni. Valu tekitamise hindamisel on muu hulgas oluline, et VV on täiskasvanu, kannatanu aga laps. Kui teo paneb toime lapsevanem, näeb karistusseadustik ette, et tegemist on kehalise väärkohtlemise enamohtliku koosseisuga § 121 lg 2 p 2 mõttes. VV ei lõpetanud lapse jõulist randmest tirimist, kui kannatanu juba karjus, vaid kui märkas, et lapse isa sõidukis töötab videosalvestus. Kui videosalvestiselt kostuv karjumine ei veena PPA-d ega prokuratuuri kannatanule füüsilise valu tekkimisest, siis ei saa tähelepanuta jätta kannatanul ründe tagajärjel tekkinud tervisekahjustust. Tuvastatav on nii valu kui tervisekahju tekitamine VV poolt.

§ 266

osas kordas kaebuse esitaja, et koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus ning valdajal peab olema volitus valdusse siseneda, kuid VVl sellist volitust polnud. Kaebuse esitaja taotles kooskõlas KrMS § 189 lg-ga 1 ja § 175 lg-ga 1 kaebuse rahuldamise korral tekkinud menetluskulude hüvitamist kokku 1620 euro ulatuses (koos km). Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuur jättis
2. septembri 2021 määrusega kaebaja esindaja S. Vissaku kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning esitatud kaebuse rahuldamiseks puudub alus. PPA teatises on asjakohaselt viidatud, et mitte igasugune füüsiline puutumus ei saa olla vägivald karistusõiguslikus mõttes ja praegu ongi tegemist väheolulise kehalise ründega, mis ei täida

§ 121koosseisu.

Videosalvestiselt ei nähtu, et V. VV oleks last jõuliselt käest tirinud ja väänanud, nagu kaebuses väidetud. Kuigi kaebuses on väidetud, et videosalvestisel nähtub käe tirimine 10 sekundi vältel, siis prokuröri hinnangul kestis see vaid mõne sekundi. Riigiprokurör möönis, et videosalvestisel ei ole täpselt näha, kui pikalt enne kaamera sündmusele suunamist oli VV poja käest kinni hoidnud, mistõttu on võimalik, et see kestis ka kuni 10 sekundit. Seda väidet toetab asjaolu, et poeg hakkab väljendama „ei, ei“ umbes video

1. sekundil ning
2. sekundi jooksul laseb ema poja käest lahti. Võimalik, et poeg hakkas oma 5 1-21-7137 vastumeelsust väljendama seoses sellega, et ema on tal käest kinni võtnud. Samas eelneb valjuhäälsele „ei, ei“ ütlemisele poja poolt ka lause „ma ei taha“, mistõttu ei ole võimalik tõsikindlalt öelda, et just sel hetkel ema lapse käest kinni võttis. Lisaks eeltoodule nõustub riigiprokurör eelnevate menetlejatega selles, et videost ei nähtu tugevat ja jõulist tirimist. Riigiprokurör juhtis tähelepanu, et tegemist oli lapse üleandmisega vastavalt suhtluskorrale. Suhtluskorra järgi pidi laps antama isa poolt emale. Videos on kuulda, kuidas isa ütleb inglise keeles muu hulgas „You can talk to him through the window“ ehk „Sa võid rääkida temaga läbi akna“. See ei viita asjaolule, et lapse isa oleks aidanud suhtluskorda täita ja emal suhtluskorra järgi lapsega olla. Lisaks on videost näha, et isa sõidab peale intsidenti pojaga ema juurest eemale, mille järgi võib arvata, et laps ei jäänud emaga nagu suhtluskorra järgselt oli ette nähtud. Ei teki kahtlust, et ema eesmärk oli laps enda juurde saada nagu suhtluskorra järgi oli ette nähtud ja seda olukorras, kus lapse isa ei paistnud seda soodustavat. Vähimalgi määral ei teki arusaama, et ema eesmärk oleks olnud lapsele valu või tervisekahjustusi põhjustada. Isegi, kui ema tegevuse tulemusena laps tundis valu ja olid põhjustatud tervisekahjustused, millele kaebuses viidatud on, ei teki sündmuse konteksti arvestades kahtlust, et ema võis tahta pojale valu või tervisekahjustusi tekitada. Riigiprokurör leidis, et ei saa asuda seisukohale, et lapse reaktsioonist tulenevalt pidi VV mõistma, et lapsel on valus, mistõttu oleks valu tekitatud vähemalt kaudse tahtlusega. Videosalvestisel on küll kuulda lapse väljendusi nagu „ei“ ja „mine ära emme“, aga ei ole selgelt väljendatud valureaktsiooni. Ei ole alust asuda seisukohale, et valu tekitamine oleks kaetud vähemalt kaudse tahtlusega. Riigiprokurör märkis, et

§ 266

lg 1 sätestab vastutuse valdaja tahte vastaselt muu hulgas sõidukisse ebaseadusliku tungimise eest. Tegemist ei ole kuriteokoosseisuga, vaid väärteokoosseisuga, mis juba iseenesest välistab nimetatud sätte järgi kriminaalmenetluse alustamise. Kuriteona on karistatav

§ 266lg 2 p 1–4 sätestatud juhtumid, milliseid aga praegusel juhul ei esine.

Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et ema kasutas poja suhtes vägivalda, siis selline vägivald ei olnud toime pandud sõidukisse sisenemiseks. Riigiprokurör märkis, et kuivõrd kaebust ei rahuldada, jääb rahuldamata ka taotlus menetluskulude hüvitamiseks. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

1. Riigiprokuratuuri
2. septembri 2021 määruse peale esitas XX esindaja S. Vissak kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist alustama kriminaalmenetlust. Kaebaja esindaja kordab kuriteo faktilisi asjaolusid ning märgib, et jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalmenetlust tulnuks legaliteedi printsiibist lähtudes igal juhul alustada ning alustada menetlustoimingutega. Riigiprokuratuur on kaebuse esitaja hinnangul rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse norme ning jätnud tähelepanuta KrMS §-s 6 sätestatu, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest – tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse 6 1-21-7137 alustamise kasuks. Menetleja poolt ei ole kriminaalasja raames kogutud muid materjale kui kuriteokaebusele oli lisatud. Kaebaja esindaja leiab, et PPA, prokuratuur ja Riigiprokuratuur on kriminaalmenetluse algatamata jätmisel lähtunud sisuliselt otstarbekuse printsiibist hoolimata sellest, et otstarbekuse kaalutlustel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada. Kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta. Arvestades, et menetluses on tõstatatud palju küsimusi ründe intensiivsuse kohta, oleks tulnud kriminaalmenetlust alustada ning teha menetlustoiminguid asjaolude väljaselgitamiseks, sh kuulata üle kannatanu, kahtlustatav ja võimalikud tunnistajad. Kaebaja esindaja leiab, et PPA ja prokuratuur on jätnud tähelepanuta kannatanu tervisekahju kirjeldavad tõendid, millest nähtuvad kannatanu tervisekahjud ja nende intensiivsus. Väheintensiivsest ründest saab kohtupraktika kohaselt rääkida üksnes siis, kui selle kõrvaldamiseks piisab tükist jääst või plaastrist. Kriminaalasjas on esitatud tõendid kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse kohta, so randme- ja käepiirkonna liigeste sidemete luksatsioon (luksatsiooniks kutsutakse rebenenud liigeskapslit ja sidemeid), distorsioon (nikastus) ja distensioon (lihasevenitus). Esitatud tõenditest nähtuvalt on tegemist kestva tervisekahjuga (enam kui 3 kuud), mis ei ole kaebuse esitamise seisuga endiselt täielikult paranenud. Kannatanu on korduvalt pöördunud kaebustega meditsiinisasutuste poole ning ta on suunatud tänaseks taastusravile (lisa 2). Riigiprokuratuur on asunud muuhulgas hindama sündmuse päeval toimunuga seonduvat ja jõudnud seisukohale, et tegemist oli lapse üleandmisega suhtluskorra raames ning asjaolud ei viita, et isa oleks aidanud kaasa emal suhtluskorra järgi lapsega olla. Lapse isale tehtud etteheited on asjakohatud ega õigusta VV tegusid. Suhtluskorra olemasolul on vanemal õigus lapsega kohtuda, kuid last ei tohi selleks sundida. Veel vähem võib vanem selleks kasutada füüsilist jõudu või sundi. Lastevastane vägivald on igal juhul keelatud ja vägivalla alla kuulub muuhulgas jõuline tõmbamine ja käe väänamine. Menetluses esitatud tõenditest nähtub, et VV tõmbas kannatanut jõuliselt randmest, et viimane tahtevastaselt autost välja tirida, hoolimata lapse vastupanust ning asjaolust, et laps oli turvavööga kinnitatud. Selline jõuline tirimine ei ole inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. VV on täiskasvanu, kes pidi aru saama, et selline jõu rakendamine lapse suhtes võib lapsele tekitada valu. Seega pani VV teo toime vähemalt kaudse tahtlusega

§ 16

lg 4 mõttes, kuivõrd ta pidi pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Kaebaja esindaja juhib tähelepanu, et karistusseadustik näeb ette, et tegemist on kehalise väärkohtlemise enamohtlikuma koosseisuga § 121 lg 2 p 2 mõttes. Lapsevanema poolt füüsilise jõu rakendamine ei ole aktsepteeritud ühelgi tasandil, isegi mitte juhul kui vanemal on iseenesest õigus suhtluskorra alusel laps kaasa võtta. Kaebuse esitaja hinnangul viitab kuuldud lapse reaktsioon selgelt võimalikule valu tekitamisele ja sel hetkel oleks tulnud selline tegutsemine koheselt lõpetada, mida VV ei teinud. Juhul, kui kriminaalmenetluses on selles 7 1-21-7137 osas tekkinud kahtlused, siis tuleks selle väljaselgitamiseks kannatanu ja võimalikud tunnistajad üle kuulata. Kaebuse esitaja peab ebaõigeks Riigiprokuratuuri seisukohta, et VV teos ei ole tuvastatud vähemalt kaudset tahtlust. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. VV pidi aru saama, et jõu rakendamine eesmärgil suunata lapse liikumist endale soovitud suunas, võib talle tekitada valu või tervisekahjustuse. Isegi juhul, kui kannatanu videosalvestiselt kostuv karjumine ei veena, et kannatanu tundis füüsilist valu, on tuvastatud ründe tagajärjel kannatanul tekkinud tervisekahjustus, mis nähtub ambulatoorsetest epikriisidest. Isegi kui valureaktsiooni ründe hetkel ei oleks võimalik tõsikindlalt jaatada, siis ei ole see primaarne. Tervisekahju on tuvastatud ning teatud juhtudel tunnevad ründe ohvriks langenud isikud valu hoopis ründe järgselt. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja esindaja, et Riigiprokuratuur on ebaõigelt jätnud kaebuse rahuldamata. Kriminaalasja alustamata jätmise aluseks olevad põhjendused ei anna alust legaliteedipõhimõtte järgimise kohustusest kõrvale kaldumiseks ning kriminaalmenetlus tuleb algatada. Riigiprokuratuuri ja menetlejate kriminaalasja alustamata jätmise otsustamisel esitatud seisukohad tuginevad kriminaalmenetlusseaduse ebaõigel kohaldamisel ja puudulikult uuritud faktidel ja tõenditel. Alustamata jätmise põhjendused on ebapiisavad ning oletuslikud. Kahtluse korral tuleb alati kriminaalmenetlust alustada, kui puuduvad seaduses sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kaebuse esitaja palub hüvitada kaebuse esitajale kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega seoses tekkinud menetluskulud kokku summas 1035 eurot (koos km-ga). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Kaebuse rahuldamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole alust. 9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et Riigiprokuratuur on rikkunud legaliteedipõhimõtet. Legaliteedi- ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte tähendab KrMS § 6 kohaselt, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel, kui puuduvad kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlust välistavad asjaolud. Legaliteedipõhimõtet on rikutud siis, kui menetleja tuvastab küll kuriteo asjaolud, kuid jätab sellest hoolimata menetluse alustamata. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole, nii PPA kui prokuratuur asusid seisukohale, et kuriteokaebuses kirjeldatud tegu ei vasta

§ 121lg 2 p 2 tunnustele.

Nii esialgsel menetluse alustamata jätmisel kui ka määrustes, millega lahendati kaebusi menetluse alustamata jätmise peale, on selgitatud, miks kuriteokaebuses esitatud asjaolud ja lisatud tõendid ei anna alust järelduseks, et VV teos esinevad

§ 121lg 2 p 2 tunnused. Kooskõlas Kr

MS §-ga 6 näeb KrMS 193 lg 1 ette, et uurimisasutus või prokuratuur alustab kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus 8 1-21-7137 ning puuduvad KrMS § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Vastavalt KrMS § 194 lg-le 2 on kriminaalmenetluse alus kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. See tähendab, et menetluse alustamiseks pädeval asutusel – uurimisasutusel ja prokuratuuril – on õigus hinnata, kas kuriteokaebuses ja sellele lisatud tõendites olevast teabest nähtuvad kuriteotunnused. Seda ongi teinud nii menetluse alustamata jätmise teatise koostanud juhtivuurija kui ka prokurörid oma määrustes. Alusetu on kaebuse esitaja seisukoht, et kuivõrd menetluses on tõstatatud palju küsimusi ründe intensiivsuse kohta, oleks tulnud kriminaalmenetlust alustada ja teha menetlustoiminguid nende asjaolude väljaselgitamiseks. Nii juhtivuurija kui prokuröride seisukoht on nende esitatud põhjenduste kohaselt olnud see, et nende jaoks oli kuriteokaebuse ja esitatud tõendite põhjal ilmne, et tegemist ei olnud teoga, mis oleks käsitatav kehalise väärkohtlemisena. Legaliteediprintsiip ei tähenda, et menetleja peaks olukorras, kus kuriteokaebuses kirjeldatud asjaoludest ei nähtu kuriteotunnuseid, otsima omal algatusel täiendavat teavet kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. 10. Nagu nii kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises kui ka prokuratuuri määrustes märgitud, ei täida teise isiku väheintensiivne füüsiline mõjutamine kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu. See seisukoht ei tulene üksnes ringkonnakohtu praktikast, vaid seda on oma lahendites korduvalt selgitanud Riigikohus. Riigikohus on selgesõnaliselt öelnud: „Karistatava teona

§ 121

mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 12 ja
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-29-15, p 11.3).“ (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri 2017 otsus kriminaalasjas nr 1-16-10326, p 27). Kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolude ning esitatud tõendite alusel jõudsid nii uurimisasutus kui ka prokuratuur järeldusele, et praegusel juhul oli tegemist just sellise väheintensiivse füüsilise mõjutamisega, mis ei ole vasta kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisule. Nii menetluse alustamata jätmise teatises kui prokuratuuri määrustes on seda seisukohta põhistatud ning ringkonnakohus peab esitatud argumente põhjendatuks. Ka Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu videosalvestisest, et ema oleks püüdnud last jõuga autost välja tirida, nagu väideti kuriteokaebuses. Salvestiselt ei paista, et ema püüaks last autost jõuga välja tõmmata, pigem on tegemist liigutusega, mis näitab ema soovi, et laps talle kuuletuks. Salvestistelt pole ka kuulda, et laps oleks andnud kuidagi märku, et tal on valus (ta väljendas vaid vastumeelsust emaga minemise suhtes). 9 1-21-7137
6. Kaebuses esitatud väited A.Oe põhjustatud tervisekahjustuste kohta ei lükka ümber järeldust, et tegemist oli väheintensiivse füüsilise mõjutamisega. Eespool osundatud Riigikohtu seisukoht tähendab seda, et kui tegu on oma olemuselt selline, mis tavaliselt ei too kaasa valu või tervisekahjustusi, ei täida see tegu

§ 121

tunnuseid ka juhul, kui konkreetsel juhul kannatanu sai haiget või tervisekahjustuse – sellisel juhul ei ole tagajärg teo toimepanijale objektiivselt omistatav. Öeldu ei tähenda siiski seda, et nt käest pigistamine ega sikutamine ei saakski

§ 121tunnustele vastata.

Küsimus on selles, kui jõuliselt seda tehakse. Kuigi videosalvestiselt ei olnud näha, et VV oleks lapse kätt pigistanud või tõmmanud sellise jõuga, et käsitada seda kehalise väärkohtlemisena, võib sellise jõu kasutamist näidata tekitatud tervisekahjustus. Kaebuses väidetaksegi, et A.Oe tekitati nii tõsiseid tervisekahjustusi, et VV tegu tuleb käsitada kehalise väärkohtlemisena. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Kaebuse kohaselt nähtub esitatud meditsiinidokumentidest (epikriisidest ja saatekirjast), et kannatanul on tuvastatud „randme- ja käepiirkonna liigeste sidemete luksatsioon (luksatsiooniks kutsutakse rebenenud liigeskapslit ja sidemeid), distorsioon (nikastus) ja distensioon (lihasevenitus)“. Kaebuses on märgitud, et tõendite kohaselt on tervisekahjustus kestnud enam kui kolm kuud ega ole endiselt paranenud ning kannatanu on pidanud selle pärast pöörduma korduvalt meditsiiniasutusse. Tõsi on see, et

1. ja
2. juuli 2021 visiite kajastava ambulatoorse epikriisis on diagnoosiks märgitud randme- ja käepiirkonna liigeste, sidemete luksatsioon, distorsioon, distensioon. Samas selgub diagnoosi põhjenduste lahtris olevast infost, et arst ei tuvastanud A.O turset ega hematoomi, ainsa sümptomina on nimetatud valu palpatsioonil. Kui patsient järgmisel päeval uuesti arsti juurde pöördus, tuvastati lisaks lihaspinge trapetslihases. See tähendab, et mingeid väliseid vigastusi, mis näitaks lapse käe tugevat pigistamist või tõmbamist, fikseeritud ei ole. Seega ei anna kuriteokaebusele lisatud epikriis alust järelduseks, et VV tegu vastab

§ 121lg 2 p 2 tunnustele.

Kuigi isa on hiljem veel kahel korral A.Oga arsti juurde pöördunud, kuna lapse käsi valutavat endiselt, ei nähtu hilisematest meditsiinidokumentidest mingit uut teavet lapse käe seisundi kohta. Jääb mulje, et suuresti ongi olnud korduva arsti poole pöördumise eesmärk olnud kaebuse korduv fikseerimine. Nimelt nähtub meditsiinidokumentidest, et saadud ravijuhiseid järgitud ei ole: kuigi

1. juulil andis arst soovituse anda lapsele vajadusel valuvaigistit ning
2. juulil määrati lapsele lühiajaline ibuprofeeni kuur, selgub
3. oktoobrist pärinevast saatekirjast, et isa ei pidanud õigeks lapsele valuvaigistit anda.
4. Kaebuses on rõhutatud, et igasugune vanema vägivald lapse suhtes on lubamatu ning

§ 121lg 2 p 2 kohaselt vastab see kehalise väärkohtlemise enamohtlikule koosseisule.

Ka see väide ei anna alust järelduseks, et VV tegevuses on kehalise väärkohtlemise tunnused. See, et

§ 121

lg 2 p 2 kohaselt on lähisuhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise puhul tegemist kehalise väärkohtlemise kvalifitseeritud koosseisuga, ei tähenda, et

§ 121

lg 2 p 2 järgi tuleks kehaliseks väärkohtlemiseks lugeda ka tegu, mis

§ 121

lg-s 1 sätestatud 10 1-21-7137 kehalise väärkohtlemise põhikoosseisule ei vasta.

§ 121

lg 2 p 2 näeb ette vastutuse samasuguse teo eest, nagu

§ 121

lg 1, erinevus seisneb selles, et seadusandja on lugenud lähisuhtes toime pandud teo taunitavamaks ning näinud selle eest ette raskema karistuse. 13. Kuigi senises kaebemenetluses on olnud vaidlus ka tahtluse üle, ei näe ringkonnakohus selle küsimuse käsitlemiseks alust. Tahtlusest või selle puudumisest saab rääkida vaid objektiivse kuriteokoosseisu asjaolude suhtes. Kuna VV tegu ei vasta kehalise väärkohtlemise tunnusele, puudub koosseisupärane tegu, mille suhtes tahtlust tuvastada. Samuti ei pea ringkonnakohus asjassepuutuvaks vaidlust selle üle, kas see, et last üle ei antud, oli põhjendatud või mitte – see ei mõjuta kuidagi hinnangut sellele, kas VV tegu vastas

§ 121tunnustele.

1. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri seisukohti põhjendatuks. Kaebuse väited ei lükka Riigiprokuratuuri järeldusi ümber ning ei anna alust menetluse alustamiseks. Menetlust alustatakse KrMS § 193 lg-s 1 nimetatud tingimusel. Prokuratuur on selgitanud, miks praegusel juhul KrMS § 193 lg 1 tingimused täidetud ei ole, ning esitatud määruskaebuse argumendid ringkonnakohtu hinnangul prokuratuuri seisukohti ei kummuta. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
2. septembri 2021 määruse muutmata ning XX esindaja S. Vissaku kaebuse rahuldamata. Sellest tulenevalt ei ole alust rahuldada ka taotlust õigusabikulude hüvitamiseks. Allkirjastatud digitaalselt 11