KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2021. a, Tallinn Kohtuasja n

§ 6

lg 1 p 1 ei pea olema tõendatud, et pärandaja ei surnud koheselt pärast peksu ja piinamist, vaid tõendatud peab olema see, et kostja peksis ja piinas oma ema pikaajaliselt ja süstemaatiliselt kasu saamise eesmärgil, mis põhjustas kokkuvõttes pärandaja surma. Kasu objekt oli kinnistu aadressil Xxxxxxxx tn x, xxxxxxxx linn. Eelnevast tulenevalt leidis hageja, et kostja on pärimiskõlbmatu isik oma ema vara suhtes.

1. Hageja ei nõustunud kostjaga, et tema poolt esitatud nõue on aegunud. Pärandaja suri xx. xxxxxxxxxx xxxx. a, pärimiskõlbmatus ei saanud kõne all olla enne pärandaja surma. Hagiavaldus esitati kohtule
2. mail
3. a, st pärandaja surmast ei olnud möödunud seaduses ettenähtud aeg. Kostja vastuväited
4. Kostja ei võtnud hagi õigeks ning vaidles sellele täies ulatuses vastu. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskuludeks olid lepingulise esindaja kulud kokku 3448 eurot (koos käibemaksuga). 9.

§ 6

lg 1 p 1 kohaselt ei muuda pärijat pärimiskõlbmatuks pärandaja suhtes vägivaldne olemine või teise isiku tervise ohustamine. Pärimiskõlbmatuse saab tingida neist asjaoludest vaid pärandaja elu tahtlik ohtu seadmine.

1. Kriminaalasja raames ei leidnud tõendamist ega pole ka kostjat kahtlustatud ega süüdistatud VVi suhtes KarS § 113 lg 1 ega ka KarS § 25 lg 2 – § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kriminaalasjas oli kostjale esitatud süüdistus KarS § 121 lg 1 ja § 200 lg 1 järgi. Kriminaalasjas ei tuvastatud ega kostjat ei süüdistatud selles, et tal oli tahtlus põhjustada õigusvastaselt VVi surma. Sellest ei anna tunnistust ka hagiavalduse lisadena kohtule esitatud kiirabikaardid.
2. Kostja hinnangul ei nähtunud ühestki kiirabikaardist, et kostja oleks VVi suhtes rakendanud füüsilist vägivalda. Lisaks ilmnes hageja
3. märtsi
4. a kiirabikaardist meditsiinitöötaja kahtlus, et tegemist võib olla dementse või luuludega vanainimesega. Seetõttu tuleb suhtuda sellesse skepsisega. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud kiirabikaardid ei tõenda, et pärandaja elu oleks kunagi ohtu sattunud. Samuti ei kinnita kõnealused kiirabikaardid, et neis märgitud vigastused oleks põhjustanud kostja (pärandajal on teinegi poeg, kelleks on hageja). 12.

§ 6

lg 1 p-s 1 nimetatud eeldustest ei andnud kostja arvates tunnistust ka prokuröri

1. septembri
2. a kirjas märgitu, see kajastas üksnes prokuröri hinnangut, et kostja osas esinesid kirja koostamise aja seisuga vahistamise eeldused. Hagi rahuldamine oleks vastuolus PS § 22 lg-st 1 tuleneva süütuse presumptsiooni põhimõttega. 3 2-18-6841
3. Asjas pole esitatud ühtegi muud tõendit, mis viitaks võimalusele, et kostja soovis pärandaja surma saabumist VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Lisaks oli pärandaja Lääne Ringkonnaprokuratuurile ja politseile edastanud pöördumised, milles pärandaja kinnitas, et kostja ei ole teda peksnud ega röövinud. VV oli palunud kostja vahi alt vabastada, põhjendades seda sellega, et kostja teda hooldaks.
4. Kostja esitas aegumise vastuväite. Hagis toodud asjaoludest, millele hageja nõue tugineb, oli hageja teada saanud enne
5. novembrit
6. a.

§ 8

lg 2 kohaselt on pärimiskõlbmatuse tuvastamise nõude aegumise tähtaeg kuus kuud pärimiskõlbmatuse põhjustest teadasaamisest arvates. Seega oli hagi esitamise hetkeks möödunud kuuekuuline aegumistähtaeg. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohus jättis
2. juuli
3. a otsusega hagi rahuldamata ning jättis menetluskulud täies ulatuses XXi kanda. Kohus määras XXi poolt YYile hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2854 eurot (4 eurot karistusregistri väljavõtte tasu, 2850 eurot lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga) ning mõistis XXilt YYi kasuks menetluskulude katteks välja 2854 eurot (koos käibemaksuga).
4. Kohus selgitas esmalt, et hageja nõue ei ole aegunud, sest hagi oli esitatud
5. mail
6. a ehk enne 6 kuu möödumist VVi surmast
7. detsembril
8. a.
9. Kohus tuvastas asjaolud, mille osas puudub vaidlus: - Hageja ja kostja on VVi pojad; - VV suri xx-aastasena xx. xxxxxxx xxxx. a; - Kostja mõisteti
10. aprilli
11. a otsusega kriminaalasjas nr x-xx-xxxxx süüdi KarS § 121 lg 2 p-des 2, 3 ja KarS § 200 lg-s 1 sätestatud tegude toimepanemise eest ema VVi suhtes.
12. Asjas oli vaidlus selle üle, kas kostja käitumist VVi suhtes saab käsitada

§ 6

lg 1 p-s 1 sätestatud tegudena, mis annab aluse tunnistada kostja pärimiskõlbmatuks.

1. Kohtu hinnangul ei kaasne füüsilise vägivallaga automaatselt pärimiskõlbmatust. Pärimiskõlbmatuks tunnistamiseks tuleb lisaks tuvastada, et VVi surm oli põhjuslikus seoses kostja käitumisega või kostja püüdis oma käitumisega VVi surma saavutada ning surm jäi saabumata kostja tahtest olenemata ning kostja oli VVi surma põhjustanud või püüdnud seda teha tahtlikult ja õigusvastaselt.
2. Kohus leidis, et VVi käsikirjalised pöördumised prokuratuuri lükkavad ümber hageja väited kostja süstemaatilise vägivallatsemise kohta ja selle kohta, et kostja põhjustas ema surma tema piinamisega. Kohus möönis, et palvekirjades sisalduvaid kinnitusi, et röövimist ega vägivalda ei ole olnud, ei saa tõsiselt võtta, kuid samas ei olnud kohtu hinnangul eluliselt usutav, et VV oleks palunud poega koju saata, kui ta tema vägivaldsuse tõttu oli hirmul ja kartis oma elu pärast.
3. Kohtule esitatud teistest tõenditest ei järeldanud kohus kostja poolt aastatepikkust VVi süstemaatilist peksmist ja piinamist. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest kohtu päringule nähtus, et perioodil
4. mai
5. a kuni
6. august
7. a, s.o 10 aasta ja kolme kuu jooksul, oli politsei infosüsteemis registreeritud kostja suhtes kokku 21 juhtumit ehk keskmiselt 2 väljakutset aastas.
8. a,
9. a,
10. a ei olnud ühtegi juhtumit.
11. a on tehtud 5 4 2-18-6841 väljakutset ja
12. a 7 väljakutset. Enamuse kirjeldatud juhtumite korral oli kostja olnud alkoholijoobes ja toimetatud kainenema. Kohus tuvastas, et kõik Politsei- ja Piirivalveameti vastuses loetletud juhtumid ei olnud seotud vägivallaga VVi suhtes. Kohus järeldas kogutud tõendite pinnalt, et kostja oli agressiivne peamiselt alkoholijoobes, mil psüühilised pidurdusprotsessid olid häiritud, isik ei valitsenud ennast ja ärritus kergesti. Ükski tõend ei kinnitanud, et kostja oleks olnud eriliselt vägivaldne just VVi suhtes ja oleks soovinud ema surma. Tsiviilõiguslikku tahtlust, VÕS § 104 lg-s 5 sätestatud õigusvastase tagajärje, s.o ema surma saabumise soovi kohus esitatud tõendite ja asjaolude põhjal kostja käitumises ei tuvastanud.
13. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et VVi surm oleks saabunud kostja käitumise tagajärjel. Samuti ei ole tõendeid, et kostja oleks tekitanud VVile selliseid kehavigastusi või tervisekahjustust, mille tagajärjel surma saabumist kostja võis ette näha ja pidi ette nägema. Hageja esitatud arstliku surmateatise kohaselt tingis VVi surma haigus. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et VVi südamepuudulikkus või muud temal tuvastatud haigused olid põhjustatud kostja YYi õigusvastasest käitumisest ema suhtes.
14. Kohus jättis TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kohus leidis, et kostja lepingulise esindaja poolt kostja esindamisel kulutatud 19 tundi on vajalik ja põhjendatud; kostja esindaja tunnitasu 125 eurot, millele lisandub käibemaks, vastab advokaadist lepingulise esindaja kohtupraktikas tunnustatud tasumäärale ning on põhjendatud. Kohus ei pidanud põhjendatuks lepingulise esindaja sõidule kulutatud aja kokku 8 tundi ja 10 minutit hüvitamist (tunnitasu määr 60 eurot, millele lisandub). Kohus määras kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks 2854 eurot ja mõistis selle hagejalt kostja kasuks välja. Apellatsioonkaebus
15. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega vaidlustas Xxxxxxx Maakohtu kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-18-6841 täies ulatuses ja palus Tallinna Ringkonnakohtul teha uus otsus, kõik kohtukulud palus apellant jätta vastustaja kanda.
16. Hageja tõi välja, et Politsei- ja Piirivalveameti vastuses on vaid fikseeritud juhtumid, tegelikke konfliktide arvu ei ole võimalik teada. Samas on tõenditest näha, et politsei sai teavitusi kostja ebaseadusliku käitumise kohta. Väljavõtetest nähtub, et probleemid ja tülid olid VVil kostjaga korduvad. Kostja juhtis tähelepanu, et
17. mai
18. a juhtumi väljavõttes avaldas VV hirmu, et kostja vahi alt vabastatakse.
19. Hageja heitis maakohtule ette kohtuotsuse punktides 13 ja 14 väljendatut ja leidis, et menetluse käigus kogutud tõendid ja politsei kirjalik hinnang peaks olema piisavaks tõendiks selle kohta, et kostja põhjustas tahtliku ja õigusvastase käitumisega pärandaja surma või püüdis seda teha. Hageja juhtis tähelepanu, et sagedased kallaletungid kostja poolt VVi suhtes toimusid just
20. a poole aasta jooksul kuni kostja vahistamiseni
21. augustil
22. a, sest kostja soovis eakas vanuses VVi surma füüsilise vägivallaga kiirendada, et pärand võimalikult kiiresti kätte saada. Hageja jäi seisukohale, et kostja järjepideva käitumisega on tõendatud nii tahtlikkus kui ka õigusvastasus põhjustada pärandaja surma raha ja vara saamise eesmärgil või püüda seda teha. Kostja sai aru enda korduvate tegude õigusvastasusest. Hageja märkis, et VVi surmaeelsed palvekirjad võisid olla kirjutatud kellegi mõjutustel, lisaks on põhjust arvata, et VVil esines dementsus. 5 2-18-6841
23. Hageja leidis, et vägivallajuhtumeid eaka ema puhul ei ole võimalik statistiliselt arvestada, samuti ei ole vabandus, et kostja oli enamuse juhtumite ajal alkoholijoobes ega saanud arvatavasti aru, milleni vägivallajuhtumid võivad viia. Hageja tõi välja, et kostja jätkab vangis olles hageja ja enda lähisugulaste ähvardamist, millest saab järeldada, et kostja on võimeline rakendama mistahes meetmeid, et Xxxxxxxx tn x, xxxxxxx linn kinnisasi jääks temale või tema naisele.
24. Hageja vaidlustas temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Hageja väljendas kahtlust, et kostjal oli majanduslikult võimalik tasuda lepingulisele esindajale niivõrd kõrget tasu. Ainuüksi kohtumisele Taru Vanglas oli kulunud 1095 eurot. Lisaks ei pidanud hageja usutavaks, et nii
25. juuli
26. a kui ka
27. augusti
28. a menetlusdokumendi koostamiseks kulus kostja esindajal kolm tundi. Vastustaja seisukoht
29. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu ning palus jätta see rahuldamata.
30. Kostja ei nõustunud hageja väidetega, et kostja olnuks pärandaja suhtes vägivaldne või et ta oleks pärandajat piinanud. Sündmuste väljavõtted ei kirjelda ühtegi konkreetset tegu, millega oleks kostja tahtlikult tegutsenud enda ema surma saabumise eesmärgil. Pärandaja ei vajanud tõsist meditsiinilist sekkumist ega esinenud muid objektiivseid asjaolusid, mis viitaks sellele, et kostja soovis pärandaja surma põhjustamist. Politsei ei ole ühelgi korral tuvastanud, et kostja oleks enda ema elu ohtu seadnud. Hageja ei tõendanud, et VVi palvekirjad olid koostatud kellegi surve all, seega on see vaid oletus.
31. Seoses menetluskulude vaidlustamisega tõi kostja välja, et kostja lepingulise esindaja tunnihind koos käibemaksuga vastab õigusteenuse turu keskmisele hinnale. Viide Tartu Vanglas kostja külastamisega seonduvatele kuludele on asjakohatu, kuivõrd sõidukulusid ei mõistnud kohus hagejalt välja. Hindamaks menetlusdokumendile kulunud aega tuleb arvestada lisaks dokumendi pikkusele ka selle sisu. Sisu osas ei ole hageja argumente esitanud.
33. oktoobril
34. a esitas kostja isiklikult avalduse koos taotlustega. Kostja vaidles apellatsioonkaebuses esitatud väidetele vastu, kirjeldas hageja, kostja ja nende perekonna läbisaamist. Kostja taotles, et kohus võtaks tsiviilasja juurde järgmised tõendid: pilt
35. oktoobri
36. a juhtumist; teatis KK üliõpilase staatusest; VVi kiri XXile
37. a mais; väljavõte xxxxxxxx talust seisuga jaanuar
38. a ja väljavõte yyyyyyyy talust seisuga aprill
39. a; väljavõte juhatuse protokollist nr 18
40. juulist
41. a; ttttttt Talu
42. juuni
43. a seletus; RR
44. juuni
45. a seletus; kiirabikaart
46. märtsist
47. a; YYi kiri VVile;
48. juuli
49. a teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta; Kommunismiehitaja ajaleht
50. jaanuarist
51. a; toimikute andmed infosüsteemist AIS; VV
52. oktoobri
53. a e-kiri; KK pärimismenetluse algatamise teade; RR
54. augusti
55. a e-kiri; EE
56. oktoobri
57. a vastus kuriteoteatele.
58. Kostja palus Tartu Rahvusarhiivist välja nõuda ja tsiviilasja juurde võtta kõik toimikud arhiividest, mis on seotud XXi kuritegudega
59. a ja
60. a ning
61. a pärimistoimiku. Kostja lisas taotlusele väljavõtted andmearhiivist AIS koos toimikute andmetega (kd II, tl 130 p - 131).
62. Kostja palus kohtul Politsei- ja Piirivalveametilt välja nõuda ja tsiviilasja juurde võtta Tea Rea poolt
63. jaanuari
64. a väljastatud juhtumite loetelu ning võrrelda neid Politsei- ja 6 2-18-6841 Piirivalveameti andmebaasiga Tallinnas. Kostja soovis välja nõuda
65. mai
66. a juhtumi kirjelduse (kd II, tl 132).
67. Kostja palus, et kohus teeks esitatud tõenditest koopiad ning saadaks originaalid kostjale tagasi (kd II, tl 148).
68. Kostja esitas
69. oktoobril
70. a taotluse, millega palus tsiviilasja juurde tõendina võtta teatise XXi pärimistoimikust, et tõendada, et MMi surma põhjuseks on hulgaline roiete kinnine murd ja tapmine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
71. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse õiguslikku põhjendust.
72. Kostja esitas
73. oktoobri
74. a ja
75. oktoobri
76. a isiklikult esitatud avaldustes taotlused tõendite vastuvõtmiseks ja väljanõudmiseks (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 32-35). Kolleegium leiab, et taotlused tuleb jätta TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 238 lg 3 p 3 alusel rahuldamata. Kolleegium juhib tähelepanu, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 esimese lause järgi esitama menetluses oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab ka kohus TsMS § 237 lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks või nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes juhul, kui tõendi vastuvõtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi tõendeid TsMS § 329 lg 1 teise lause järgi üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kui tõend esitatakse hilinenult, võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 järgi keelduda tõendit vastu võtmast ja selle tagastada. 38.
77. Sellest tulenevalt ringkonnakohus üldjuhul uusi tõendeid asja materjali hulka vastu ei võta. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Praeguses asjas soovib kostja esitada lisaks apellatsioonimenetluses hilinenult veel tõendeid. Eeltoodu kohaselt saaks ringkonnakohus koguda uusi tõendeid, kui kostja ei saanud maakohtus taotleda tõendite vastuvõtmist ja väljanõudmist mõjuval põhjusel, sh maakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, või siis, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kostja esitas väljavõtte juhatuse
78. juulist
79. a protokollist nr 18 maakohtule
80. juulil
81. a , mida maakohus asja juurde ei võtnud (vt II kd, tl 58). Lisaks taotleb kostja uute tõendite vastuvõtmist ja väljanõudmist. Kostja ei ole esitanud TsMS § 652 lg 3 järgi mõjuvat põhjust, miks apellatsioonimenetluses esitatud tõendeid ei saanud varem esitada. Seega tulnuks kõik tõendid ja taotlused esitada maakohtus. Samuti ei ole kostja väitnud, et tõendite ja taotluste esitamata 7 2-18-6841 jätmise esimese astme kohtu menetluses tingis maakohtu menetlusõigusnormi oluline rikkumine. 38.
82. Vastuseks kostja
83. veebruari
84. a avaldusele märgib ringkonnakohus, et nähtuvalt Kohtute Infosüsteemist, tegi maakohus Harju Maakohtu
85. mai
86. a kohtumääruse mh kostjale ja kostja lepingulise esindajale
87. novembril
88. a nähtavaks, mil pidi kostja lepinguline esindaja vastava teavituse saama.
89. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostja on poolte ema VVi testamendijärgse pärijana pärimiskõlbmatu. Hageja väitel on kostja oma ema vara suhtes pärimiskõlbmatu, sest peksis ja piinas pärandajat kasu saamisel eesmärgil pikaajaliselt ja süstemaatiliselt, mis põhjustas ilmselt kokkuvõttes pärandaja surma. 40.

§ 6

lg 1 p 1 kohaselt on pärimiskõlbmatu isik, kes tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et tsiviilasja vaidluse lahendamisel karistusõiguslikust tahtluse mõistest lähtuda ei saa ning leiab, et osundatud sätte puhul tuleb eelistada karistusõiguskonformset tõlgendust (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-28-09, p 8.2).

§ 6lg 1 p 1 puhul tuleb tahtlust sisustada Kar

S § 16, õigusvastasust aga KarS § 27 kaudu. Seega muutub

§ 6

lg 1 p 1 alusel päriskõlbmatuks esiteks isik, kes on toime pannud mingi sellise teo (sh tegevusetuse, kui isik oli õiguslikult kohustatud tegutsema), mis põhjustas pärandaja surma, kusjuures isik pidas tegu toime pannes vähemalt võimalikuks ja möönis (KarS § 16 lg 4), et selle tagajärjeks on kannatanu surm (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1128-06, p-d 9-10 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 17). Isiku teotahtlus tuleb seejuures tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 3-1-1-111-16, p 11). Karistusõiguslikult on selline käitumine tavaliselt kvalifitseeritav KarS §-de 113-116 või mõne muu sellise kuriteokoosseisu järgi, mille üheks tunnuseks on surma tahtlik põhjustamine (nt KarS §-d 89–90). Pärandaja surma tahtlik põhjustamine on õigusvastane, kui puudub õigusvastasust välistav asjaolu, näiteks hädakaitse (KarS § 28).
7. Seega tuginemaks sellele, et kostja põhjustas tahtlikult pärandaja surma, pidi hageja tõendama lisaks pärandaja surmale ja kostja teole, ka nende vahel eksisteeriva põhjusliku seose ning asjaolu, et kostja tegu toime pannes vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et ta põhjustab oma käitumisega pärandaja surma. Tõendatud ei ole, et kostja vägivaldne käitumine (hagiavalduses esile toodu kohaselt peksis kostja ema näkku, selga ja vastu rindkeret, trampis rinnaku peal, lohistas juukseidpidi, lõi rusikaga) pärandaja suhtes oli saabunud tagajärjega (s.o VVi surmaga) põhjuslikus seoses. Maakohus tuvastas menetlusreegleid järgides, et VVi vahetuks surmapõhjuseks oli südamepuudulikkus (I50.9), varasemaks põhjuseks (vahetult surmapõhjust esile kutsunud haigusseisundid, vigastused, mürgistused) septitseemia (A41.9) ning surma algpõhjuseks (põhihaigus mürgistus, vigastus, muu toime) olid vaskulaarsed soolehäired (K55.0) ning muu surma soodustanud oluline seisund, mis ei seondu vahetu surmapõhjusega, oli krooniline isheemiatõbi (I25). Maakohus ei eksinud, kui järeldas, et asjas ei ole esitatud tõendeid, et VVi südamepuudulikkus või muud temal tuvastatud haigused olid põhjustatud kostja YYi õigusvastasest käitumisest ema suhtes. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik hageja soovitud järeldust teha ka apellatsioonkaebuses viidatud Politsei- ja Piirivalveameti
8. juuni
9. a vastusest kohtu päringule (I kd, tl 153-159). Osundatud tõendist nähtuvad andmed kostja suhtes politseisüsteemis VViga seotud registreeritud juhtumite kohta, kostja vastavate tegude kirjelduse ja karistatuse kohta asjades, kus kannatanu oli VV, kuid nendest andmetest ei ole võimalik järeldada, et VVi surma põhjustas kostja 8 2-18-6841 käitumine. Samuti ei ole tõendatud, et kostja püüdis põhjustada tahtlikult pärandaja surma, sest olukorrast, kus isik

§ 6

lg 1 p 1 mõttes püüab põhjustada tahtlikult pärandaja surma, saab rääkida eeskätt siis, kui isik on toime pannud või vähemalt vahetult alustanud mõne sellise teo toimepanemist, mille puhul ta vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see võib kaasa tuua pärandaja surma, kuid surm jääb selle teo tagajärjel siiski saabumata (vrd KarS § 25).

1. Kostja on VVi kehalises väärkohtlemises süüdi tunnistatud KarS § 121 lg 2 p-ide 2 ja 3 järgi, mis näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt. Seega ei ole ka karistusõiguslikult kostja käitumine kvalifitseeritud kuriteokoosseisu järgi, mille üheks tunnuseks on surma tahtlik põhjustamine (nt KarS §-d 89–90). Asjaolud ja väited kostja käitumise kohta ülejäänud pereliikmete suhtes ei oma asja lahendamisel tähtsust, mistõttu kolleegium neid ei analüüsi.
2. Arvestades ka eeltoodud põhjendusi ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja pärimiskõlbmatuseks alust, mistõttu on hagi jäetud õigesti rahuldamata.
3. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja ka kostja menetluskuludega seonduvat. Hageja ei pea tõsiseltvõetavaks kostja menetluskulusid summas 2854 eurot, sest ei ole usutav, et kostjal olnuks võimalik palgata advokaat, kelle tunnihind on koos käibemaksuga 150 eurot. Samuti peab hageja küsitavaks ajakulu kohtumisele kliendiga Tartu Vanglas koos edasi-tagasi sõiduga ning
4. juuli ja
5. augusti
6. a menetlusdokumendi koostamisele. 44.
7. Kolleegium selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosaliselt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. Seega ei oma tähtsust, kas kostjal oli võimalik esindajale tasu maksta või kes on selle tasunud (vt Riigikohtu
8. juuni
9. a määrus asjas nr 3-2-1-65-13, p 18). 44.
10. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu
11. märtsi
12. a määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga (vt nt Riigikohtu
13. mai
14. a määrus asjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Seega saab ringkonnakohus kontrollida eelkõige, kas maakohus on õigust õigesti kohaldanud. Ei ole objektiivseid kriteeriume, mille alusel määrata täpselt kindlaks esindaja ajakulu põhjendatust mingi konkreetse menetlusdokumendi koostamisel. Esindaja ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma kogemuse ja siseveendumuse alusel. Seetõttu ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut esindaja ajakulu vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu. 44.
15. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole hagejalt kostja esindaja sõidukulusid välja mõistnud, mistõttu on hageja vastavad etteheiteid asjakohatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud ka osas, milles hageja vaidlustab kostja esindajakulude väljamõistmist Tartu Vanglas kliendiga kohtumise ning
16. juuli ja
17. augusti
18. a vastuste koostamise eest. Olukorras, kus hageja ei esitanud maakohtu määratud tähtajal (vt II kd, tl 64) kostja menetluskulude nimekirja kohta konkreetseid vastuväiteid kostja esindaja ajakulule, on maakohus piisavalt täitnud põhjendamiskohustust, märkides, et osas, milles maakohus menetluskulusid ei vähendanud, on need põhjendatud ja vajalikud arvestades vaidluse sisu, asjas esitatud tõendite ja kirjalike seiskohtade sisu ja mahtu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 9 2-18-6841 maakohus kostja esindajakulu põhjendatust ja vajalikkust hinnates ületanud diskretsioonipiire. Esindajakulude kindlaksmääramisel ei saa lähtuda menetlusdokumentide lehekülgede arvust ja seda ei ole ka maakohus teinud. Arvestada saab asja mahtu ning õiguslikku ja tõenduslikku keerukust. Praeguse asja puhul tuleb arvestada esindaja ajakulu põhjendatuse hindamisel ka esindaja vajadusega läbi töötada piisavalt mahukad materjalid. Selles valguses ei ole kostja menetluskulude suurus ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt ülemäärane.
19. Ülalmärgitut arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada.
20. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu
21. mai
22. a määrusega on hagi tagamiseks peatatud Tallinna notari KK menetluses olevas (nüüd üle antud Pärnu notari JJ menetlusse [II kd, tl 99-105]) VVi pärimisasjas pärimismenetlus ning kõik sellega seonduvad toimingud sh pärimistunnistuse tõestamine (I kd, tl 56-60). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis selle kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei ole vaja jätta hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmise tagamiseks. Hagi tagamine tuleb seetõttu tühistada. Menetluskulud
23. Kuna kolleegium jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
24. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja
25. septembri
26. a menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetluse kuludeks lepingulise esindaja kulud 1125 eurot (koos käibemaksuga): esindajal kulus apellatsioonkaebusega ja maakohtu otsusega tutvumiseks 1 tund, sellele vastuse koostamiseks 4 tundi, kliendiga nõupidamisele 1 tund ning hageja
27. septembri
28. a menetlusdokumentidega tutvumisele ja lõpliku seisukoha koostamisele 1 tund ja 30 minutit. Kolleegiumi hinnangul saab põhjendatud ajakuluks maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ning sellele vastuse koostamiseks nende sisu ja mahtu arvestades lugeda 4 tundi. Hageja
29. septembri
30. a (kostja menetlusdokumendis ekslikult märgitud
31. september
32. a) menetlusdokumentidega tutvumiseks ning lõpliku seisukoha koostamiseks saab nende sisu ja mahtu arvestades lugeda põhjendatud ajakuluks 1 tund. Kliendga nõupidamisele kulunud 1 tund on kolleegiumi arvates põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Seega arvestades asja mahtu ja keerukust on põhjendatud ja vajalik esindaja ajakulu 6 tundi. Kohtupraktikas on lähtutud kõrgema tasumäära põhjendatuse hindamisel mh sellest, kas tegemist on advokaadiga või mitte. Kostja esindaja on vandeadvokaat. Seetõttu peab kohus kostja lepingulise esindaja tunnitasumäära 125 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Põhjendatud tasu suurus koos käibemaksuga on 150 eurot tunnis.
33. Eelnevat arvestades on kostja esindaja põhjendatud tasu kokku 900 eurot (6 tundi x 150 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
34. Hageja oli menetlusabi korras vabastatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest selle esitamisel. TsMS § 190 lg 4 kohaselt tuleks hagejalt tasumata riigilõiv riigituludesse välja mõista. Ringkonnakohus leiab, et praegu esineb siiski TsMS § 190 lg 7 kohaselt mõjuv põhjus 10 2-18-6841 hageja sellest kohustusest vabastamiseks. Nimelt arvestab kohus vaidluse asjaolusid ning et hageja sissetulekuteks on vaid puudega täiskasvanu toetus ja töövõimetoetus. Sellises olukorras ei ole põhjendatud panna hagejale täiendavaid kohustusi riigilõivu tasumise näol. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler 11