Obsah (13)

§ 162§ 657§ 654§ 651§ 442§ 236§ 238§ 4§ 230§ 231§ 232§ 445§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-19714

§ 162lõike 1 alusel jätta kostja kanda.

Kuna hageja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning hageja menetluskulude kandmine ei nähtu kohtule ka tsiviilasja toimikust, puudub vajadus menetluskulude väljamõistmiseks. KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS

1. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas milles kohus hagi rahuldas. Kostja palub kaebuse rahuldada, maakohtuse tühistada ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.
2. Maakohus hindades ebaõigesti tõendeid, jättis kostja vastuväited tähelepanuta ja analüüsimata hageja kulutuste otstarbekuse ning vajalikkuse. Õige ei ole anda täiskasvanud lapsele õigus esitada elatise hagi tagantjärgi 6 kuud peale kooli lõpetamist, kui ülalpidamise vajadus puudub. Hageja ei küsinud kostjalt elatist korduvalt, ka andis kostja hagejale sularaha. Raske majanduslik olukord saabus kostjale juba alates eriolukorra kehtestamisest. Nüüdseks on kostja töötuna arvele võetud ja tähtsust ei oma, milline oli tema sissetulek enne seda. Teise lapse sünni järgselt sai kostja küll tasuvama töö, aga olukord läks raskemaks, kuna tasuda tuli ka vanu võlgu. Peale kooli lõpetamist ei läinud hageja edasi õppima, vaid xxxxxxxxx ja edasi xxxxxxxx, kus töötab.
3. Täiskasvanud lapse puhul ei saa kulutusi eeldada, kõik kulutused peavad olema tõendatud. Hageja pidi kuludokumente korjama, kui soovis elatist nõuda. Kostja esitas vastuväited kõikidele kuludele, aga maakohus jättis need arvestamata. Kostja jääb kõigi vastuväidete juurde. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o. menetluskulude jaotuse osas. Muus osas ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, kuid rahuldamisele kuulub apellandi taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Menetluskulude jaotamise osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Muus osas 13 nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.

§ 654

lõike 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 46.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas kaebas kostja esmalt maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas täielikult edasi, paludes jätta hagi täielikult rahuldamata. 29.08.2021 menetlusdokumendis on kostja aga nõustunud elatisega 6 kuu eest suuruses 2400 eurot, täpsustamata siiski, milliste kulude osas ta millist summat vaidlustab. Maakohus mõistis kostjalt elatise välja perioodi 16.12.2018 kuni 20.06.2019 (6 kuu ja 4 päeva eest) summas 3943.60 eurot. Seega kontrollib ringkonnakohus, kas seaduslik ja põhjendatud oli mõista elatist välja rohkem kui 2400 eurot. 47.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata menetluslikud taotlused. Hageja taotles 16.08.2021 menetlusdokumendis nõuda Maksu- ja Tolliametilt, sotsiaalmaksu maksjalt ning pankadelt välja tõendid kostja töötamise ja majandusliku olukorra kohta. Kostja vaidleb taotlusele vastu, leides, et tegemist on hilinenud taotlusega. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Kuni 08.07.2021 korraldava määruseni ei olnud hagejale teada, kas kohus võtab kostja tõendid vastu. Samas määruses andis kohus hagejale õiguse esitada kostja tõendeid ümberlükkavaid tõendeid. Hageja esitas taotluse tõendite kogumiseks. Kolleegium on

§ 236lõike 2 alusel seisukohal, et menetluslikult on hageja taotlused lubatavad.

Samas jätab kolleegium need rahuldamata

§ 238

lõike 1 alusel, kuna leiab, et kostja 29.08.2021 menetlusdokumendist nähtuvalt ei ole uute tõendite kogumine vajalik, kuna kostja on võtnud omaks hageja väite selle kohta, et kostja on asunud peale töötust uuesti tööle. Seega jääb hageja taotlus rahuldamata.

1. Vastuseks kaebusele selgitab kolleegium järgmist. Maakohus on asjakohaselt käsitlenud vaidlustatud otsuse põhjendustes hageja õigust nõuda elatist tagantjärgi PKS § 108 alusel aja eest, mil kostja oli kohustatud teda ülal pidama, kuid ei teinud seda ja hagejat pidas ülal teine isik. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja on tõendanud enda ja isa vaheliste smsdega, et nõudis isalt elatist vähemalt alates 19.05.
2. Kolleegium märgib, et kirjavahetuse sisust nähtuvalt oli elatist nõutud ka varasemalt, millele viitab isa esimene postitus 19.05.2018: “Mina olen aint koguaeg mingi kassa we?“ Smsd on esitatud perioodi kohta kuni 02.02.2019 ja selle sisust ei saanud isale jääda õigustatud ootust, et elatist temalt enam ei nõuta.
3. Asjaolu, et maakohus ei teinud kostja arvates kõike endast olenevat, et pooled saavutaksid kompromissi, ei ole lahendi tühistamise aluseks.

§ 4

lõikest 4 tulenevalt peab kohus kogu menetluse kestel suunama pooli kompromissile juhul, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt selgitas maakohus kirjalikus menetluses pooltele korduvalt kompromissi sõlmimise võimalust (nt t I kd lk 76 pöördel, 102 pöördel, 166). Pooled kompromissi ei sõlminud ega taotlenud ka sel eesmärgil kohtuistungi korraldamist. Kostjal oli võimalik näidata üles tegelikku head tahet ja sõlmida 14 kompromiss ringkonnakohtumenetluses, kuid kostja loobus juba allkirjastatud kompromissist. Selline kostja käitumine olukorras, kus tegelikult ta uuesti töötab ja saab sissetulekut, annab alust eeldada, et maakohtus ei oleks saavutatud kompromissi ka siis, kui kohus oleks sel eesmärgil istungi korraldanud. 50. Seonduvalt ringkonnakohtule 31.08.2021 esitatud kompromissiga selgitab kolleegium järgmist. Kuna kostja loobus kompromissist enne, kui kohus jõudis selle kinnitada, siis kohtumenetlus kompromissiga ei lõppenud. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-3-12 (punktis 14), et iseenesest on pooltel

§ 4

lõike 3 ja § 206 lõike 2 järgi õigus lõpetada hagimenetlus kohtuliku kompromissi sõlmimisega ning kui see on kohtu hinnangul mõistlik, peab kohus

§ 4

lõike 4 järgi igasugust tsiviilasja lahendades tegema kogu menetluse ajal kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Selline poolte kohtumenetluses vaieldava kohustuse kohta sõlmitud kokkulepe on VÕS § 578 mõttes käsitatav kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses; kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe muutub pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub kompromissi kinnitav kohtumääruse; kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust, võivad pooled kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda; selline poole õigus tuleneb

§-s 4 sätestatud menetlusosalise õigusest käsutada menetlusõigusi, sh määrata

§ 4lõike 2 järgi menetluse käik.

51. Maakohus lähtus asja lahendades asjakohasest Riigikohtu praktikast, mille kohaselt tuleb täisealiseks saanud lapsel oma nõuet

§ 230

kohaselt tõendada, kuna PKS-is on sätestatud elatise alammäär üksnes alaealise lapse elatisele. Lisaks nõustub kolleegium maakohtuga, et kohaldamisele kuulub ka

§ 231

, sh selle lõige 1, mille kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Maakohus võttis asja lahendamisel arvesse, et ka täiskasvanuks saanud õpilasel ei ole üldjuhul võimalik ammendatavalt tõendada kulutusi toidule, hügieenitarvetele, riietele/jalanõudele ning üldtuntud on asjaolu, et kõik inimesed vajavad rõivaid, toitu, hügieenitarbeid, samuti, et gümnaasiumi lõpupeoga kaasnevad tütarlapsele kulud juuksurile, peo korraldamisele ja õpetaja kingile/lilledele. Kolleegium nõustub maakohtuga, kuid märgib, et täpsem oleks öelda, et ei ole mõistlik ega vajalik tõendada n-ö sendi täpsusega tavapäraseid kulusid ilma milleta inimene meie kliimas inimväärselt elada ei saa (toit, hügieenitarbed jmt). Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus oleks pidanud konkreetsete kululiikide osas seisukohta võttes arvestama, et kostja vaidles hagile täies ulatuses. Maakohus selgitas 19.03.2020 korraldavas määruses, et kostjal tuleb välja tuua, millised hageja kulud on tema hinnangul mõistlikus ulatuses ja millises suuruses ta hageja kuludele vastuväiteid ei esita. Vastuseks sellele tõi kostja 16.04.2020 menetlusdokumendis välja mittehädavajalikena välja kulud mobiiltelefonile, spordile, vabaajale, riietele ja jalanõudele. Esimeses vastuses hagile oli kostja vaidlustanud lisaks kulutusi lambavillatekile, kattemadratsile, tasulisele koolile, elektriküünaldele, transpordile, sidekuludele. Muid kulusid kostja ei nimetanud. Seega oli maakohtul alus võtta otsuse tegemisel aluseks, et kostja 15 ei esitanud vastuväiteid hageja poolt esiletoodud kuludele toidule, hügieenitarvetele, üürile, kommunaalteenustele, sülearvutile, ravimitele, toidulisanditele, läätsedele, läätsede puhastusvedelikule. Muude kulude puhul hindas maakohus tõendeid kooskõlas

§ 232

lõikega 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohtu põhjendused on kooskõlas

§ 442lõikega 8 loogilised ja jälgitavad.

Apellant ei ole toonud esile tõendeid, millised maakohus oleks jätnud hindamata. Asjaolu, et apellant maakohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda iseenesest, et kohus oleks eksinud. Kolleegium selgitab ka, et suuremad ühekordsed kulud, mis olid tehtud küll enne vaidlusalust perioodi, jaotas maakohus asjakohaselt pikema perioodi peale, millest osa jäi ka vaidlusalusesse perioodi. Selline arvestus on elatise puhul tavapärane, kuna tegemist ei ole igakuuliste kuludega, vaid kuludega, mille tegemine on kas aeg-ajalt või ühel korral ülalpeetava jaoks vajalik.

§ 230

lõikest 1 tulenevalt oli kostja kohustatud hagimenetluses oma vastuväiteid tõendama. Kaebuses sisalduvad kostja retoorilised küsimused (nt kas lõpukleit peab nii kallis olema?) ei ole asjakohased. 52. Kostja ei esita kaebuses vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatud tema varalisele olukorrale. Asjaolu, et kaebuse esitamise ajaks oli kostja jäänud töötuks, ei olnud ega saanudki olla maakohtule lahendi tegemise ajal teada, kuna kostja neist asjaoludest maakohut ei teavitanud. Samas ei oma need asjaolud enam praeguse lahendi tegemisel tähtsust, kuna puudub vaidlus, et alates 01.06.2021 kostja uuesti töötab ja saab igakuiselt töötasu kuni 1000 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kostja väited, et maakohtu poolt rahuldatud ulatuses elatisevõlgnevuse tasumine asetaks ta äärmiselt raskesse olukorda. Küll aga möönab kolleegium, et selle summa ühekordse maksena tasumine võib ajutiselt kostja pere elukorraldust siiski mõjutada määral, mis õigustab

§ 445lõike 1 alusel kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist.

Kolleegium on seisukohal, et määratav osade kaupa tasumine ei saa hagejat kahjustada, kuna tegemist ei ole jooksva elatisega, mida hagejal oleks vaja oma igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Hageja on täiskasvanu, keda isa igapäevaselt enam ülal ei pea pidama ja kes peab ise tagama endale igapäevase toimetuleku. Samas ei ole ka isal tsiviilasja materjalidest nähtuvalt teisi ülalpeetavaid peale

1. aastal sündinud lapse (sünnitunnistust ei ole esitatud, kuid 06.02.2020 menetlusdokumendis tõi kostja esile, et tal on 7 kuune laps; t I kd lk 93; hageja väitele vastu ei vaielnud). Kostja peres kasvava teise lapse (nähtub 29.08.2021 menetlusdokumendi punktist 2.1) ülalpidamise kohustus on tema vanematel, mitte kostjal. Kostja taotleb 29.08.2021 menetlusdokumendis määrata elatisevõlgnevuse tasumise osadena suuruses 100 eurot kuus. Hageja nõustus 30.07.2021 menetlusdokumendis ringkonnakohtu ettepanekuga saada 500 eurot kuus ja 31.08.2021 allkirjastatud kompromissis 150 eurot kuus. 29.08.2021 menetlusdokumendis tõi kostja esile, et asus uuesti tööle alates 01.06.2021 ja saab ehitussektoris tasu kuni 1000 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kummagi poole õigusi ei kahjusta ja vastab hea usu ning mõistlikkuse põhimõttele, kui kostja tasub maakohtu poolt väljamõistetud elatisevõlgnevuse alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest 100 euro suuruste igakuiste osamaksetena hageja arveldusarvele EExxxxxxxxxxxxxxx jooksva kuu
2. kuupäevaks. 16
3. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, kuid jaotas menetluskulud

§ 162

lõike 1 alusel, siis eksis maakohus selles osas menetlusõiguse normide kohaldamisel. Hagi osalise rahuldamise korral kuuluvad menetluskulud jaotamisele

§ 163lõike 1 alusel.

Kolleegium leiab, et konkreetsetel asjaoludel elatisevaidluse puhul (isa teadis kohustusest maksta elatist koolis õppivale täisealisele lapsele, kuid keeldus viidates halbadele suhetele lapse emaga (vt sms-d t I kd lk 114-123), samas ei esitanud hageja koheselt peale keeldumisest teada saamist hagi) on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Samuti jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 163lõike 1 alusel kaebuse osalise rahuldamise korral kummagi poole enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)