Obsah (11)

§ 230§ 5§ 238§ 232§ 633§ 173§ 174§ 171§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-135

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Hageja esmane nõue kostja vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue (tl 4-6 ja 157 lõik 00:19:17). Hageja nõude aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. ÄS § 187 lg 2 teise lause kohaselt juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et osaühing (või praegusel juhul pankrotivõlgniku eest nõude esitanud pankrotihaldur) peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel (kostjal) omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte ja jaganud poolte tõendamiskoormise.
2. Hageja etteheide kostjale on, et kostja võttis pankrotivõlgniku kontolt välja sularaha, mida ta ei kasutanud pankrotivõlgniku huvides. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis pankrotivõlgniku kontolt perioodil 01.01.2017 kuni 30.08.2018 sularahas välja 246 750 eurot ega ole seda pankrotivõlgnikule tagastanud. Vaidluse all on see, kas kostja on sularaha kasutanud pankrotivõlgniku huvides. Maakohus on analüüsinud asjas esitatud tõendeid ning asunud seisukohale, et kostja pole tõendanud oma väidet sularaha kasutamise kohta pankrotivõlgniku huvides. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on kostja rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust. Ringkonnakohus põhjendab järgnevalt oma seisukohta, kuid vastab esmalt kostja väitele, nagu poleks kostja aru saanud, mida kostjal tuli menetluses tõendada. Kostja on oma apellatsioonkaebuse p-s 3 tuginenud sellele, et maakohus ei pööranud tähelepanu kostja järgmisele taotlusele.
3. Kostja esitas 30.09.2020 maakohtule taotluse, milles palus selgitada kostjale tema tõendamiskoormist, samuti seda, mida kostja tõendama peab (tl 136-137). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muu hulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada 5 2-19-13553 erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb. Kostjal on menetluses vandeadvokaadist esindaja, kelle puhul tuleb eeldada üldtunnustatud kutseoskuste taset – s.o esindus kohtumenetluses on asjatundlik ning põhineb asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel (advokatuuriseaduse § 40 lg 2). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus (mis siinses menetluses nii oli), siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (RKTKo 3-2-1-41-15, p 19 teine lõik). Sama kehtib kostja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus viitab, et samas menetlusdokumendis, milles kostja esitas maakohtule tõendamiskoormist puudutava taotluse, esitas kostja täiendavad tõendid selle kohta, mis kostja hinnangul tõendavad kostja poolt pankrotivõlgniku arvelduskontolt väljavõetud sularaha kasutamist pankrotivõlgniku huvides (tl 141-148). Juba varem oli kostja oma lepingulise esindaja vahendusel esitanud maakohtule tõendid (sularaha arved ja kassa sissetuleku kviitungid) sama asjaolu tõendamiseks, saades järelikult aru, mida kostjal tuleb tõendada ja kuidas tõendamiskoormis poolte vahel jaguneb. Taotlust selgitada tõendamisega seonduvat, ei ole kostja sõnagagi põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei vajanud kostja tõendamiskoormise sisustamisel maakohtu selgitusi, kuigi kostja sellise taotluse esitas. Taotluse esitamise eesmärgiks ei saa olla ajend tugineda sellele hilisemas apellatsioonimenetluses, kui maakohus hagi rahuldab. Kostja tõendamiskoormisega seonduvat käsitles ringkonnakohus ka oma 31.08.2021 määruses, tuues muu hulgas esile, et hagile esitatud vastusest ja maakohtu istungil väljendatust nähtub, et kostja on menetluses aru saanud, mida tal tuli kohtuasjas tõendada. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Ka apellatsioonkaebuses on kostja õigesti aru saanud ja lähtunud sellest, et kostjal tuli tõendada seda, et ta kasutas sularaha pankrotivõlgniku huvides. Praeguse asja fookus on kostja esitatud tõendite usaldusväärsusel ja nende sisul – s.t sellel, kas kostja esitatud tõendid ka tegelikult kinnitavad kostja poolt pankrotivõlgniku arvelduskontolt välja võetud rahaliste vahendite kasutamist pankrotivõlgniku huvides.

1. Kostja väidete kohaselt kasutas ta sularaha pankrotivõlgnikule osutatud tööjõurendi teenuse eest tasumiseks. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et kostja oli teadlik, kuidas tõendamiskoormis poolte vahel jaguneb ja mida kostjal tuleb tõendada. Kostja lepinguline esindaja on ka ise kinnitanud, et kostjal oli võimalus tõendeid koguda, kostja on oma tõendamiskoormisest aru saanud ning pidas enda väiteid esitatud dokumentidega tõendatuks. Nii selgitas kostja lepinguline esindaja maakohtu istungil vaatamata võlgniku raamatupidamisdokumentide väidetavale kadumisele, et Sell’il olid need dokumendid kõrvale pandud või sai ta need hankida lepingupartneritelt (tl 156 pöördel kostja esindaja sõnavõtt lõigus 00:08:19; sama ka lõigus 00:10:13). [T]ööjõurendi dokumendid olid piisavad, ei olnud mõtet täiendavaid kuludokumente juurde tuua (tl 156 pöördel kostja esindaja sõnavõtt lõigus 00:11:30). [K]ostja vaidleb hagile vastu, leides, et tema poolt on tõendatud raha kasutamine võlgniku majandustegevuses. Need isikud on raha saamist kinnitanud (tl 156 pöördel kostja esindaja sõnavõtt lõigus 00:06:10). Ebakõlasid kostja tõendites (arved ja nende tasumist kinnitavad dokumendid), ei soovinud või ei pidanud kostja oluliseks menetluses selgitada (vt ka tl 156 pöördel kostja esindaja sõnavõtt lõigus 00:06:10), kuigi hageja oli need menetluses aegsasti esile toonud ja maakohus kostjalt kohtuistungil nende kohta küsis.
2. Kolleegium leiab, et lisaks sellele, et maakohus on määratlenud poolte tõendamiskoormise menetluses õigesti, on maakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud asjas esitatud tõendeid ning asunud õigesti seisukohale, et kostja tõendid sularaha kasutamise kohta ei olnud usaldusväärsed. Kuigi maakohus on väljendanud, et kohtule esitatud arved on võltsarved ning koostatud tagantjärele praeguse menetluse tarbeks (tl 172 pöördel, p 17), on maakohus ilmselt 6 2-19-13553 pidanud silmas, et arved on tõenditena ebausaldusväärsed. Juba sellest, et kohus ei saa kostja esitatud arvetega asja lahendamisel arvestada, järeldub, et kostja ei ole tõendanud, et kasutas sularaha pankrotivõlgniku huvides. Kostja muud tõendid (kassa sissetulekukviitungid ja teenust osutanud isikute kinnitused) arveid ei asenda, kuid seda põhjendab ringkonnakohus edaspidi.
3. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt kostja tõenditele (sularaha arved, kassa sissetulekukviitungid) ja nende usaldusväärsusele antud hinnangu. Samas on kostja vastuväited hagile olnud üldsõnalised (hagile esitatud vastuväide sisaldub kostja vastuse ühes punktis – tl 71, p 2, mida kostja ka hiljem oluliselt ei täpsustanud – tl 136-137) ning kostja ei ole soovinud selgitada tõendites hageja poolt esile toodud vastuolusid (tl 136-137 ja kostja lepingulise esindaja sõnavõtud maakohtu 17.11.2020 istungil, tl 156-157 pöördel). See viitab kostja vastuolulisele käitumisele menetluses. Kostjal on vandeadvokaadist esindaja ning talle on seetõttu teada, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1).

Kui kostja vastuväited jäävad üldsõnaliseks ja kostja tõendites esinevaid vastuolusid selgitada ei soovi, riskib kostja sellega, et tal ei õnnestu oma vastuväiteid tõendada. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu otsusest arusaadavad ja jälgitavad põhjendused, miks kostja esitatud sularaha arved ja kassa sissetulekukviitungid kostja väidet pankrotivõlgnikule tööjõurendi teenuse osutamisest ei kinnita (tõendi usaldusväärsuse küsimus).

1. Kostja väidab, et kasutas pankrotivõlgniku kontolt väljavõetud sularaha pankrotivõlgniku majandustegevuse huvides, rentides pankrotivõlgniku majandustegevuseks vajalikku tööjõudu. Selle tõendamiseks esitas kostja OÜ Andraston, DMA Arendus OÜ, Fado OÜ, HGF OÜ, Miniseelik OÜ, Põld OÜ ja SS Security OÜ sularaha arved ja kassa kviitungid (tl 76-96 pöördel). Kostja esitatud ja pankrotivõlgnikule väidetavalt tööjõurendi teenust osutanud äriühingute arved ja kassakviitungid ei ütle midagi selle kohta, missuguses mahus ja millal pankrotivõlgnikule teenuseid osutati. Arvetel on kajastatud üksnes hind ja teenuse kirjeldus „tööliste renditeenus“. Arvete alusel ei ole teenuse tegelikku osutamist võimalik kontrollida. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 kohaselt on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. RPS § 7 lg 2 sätestab täiendavalt, et kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa. Kostja esitatud arved nendele nõuetele ei vasta. Tõendi usaldusväärsuse hindamisel tuleb lähtuda konkreetset tõendit ja tõendiliiki iseloomustavatest tunnustest (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, lk 1308). See on esimene põhjus kogumis järgmiste põhjustega, miks ka ringkonnakohus ei pea kostja esitatud arveid usaldusväärseteks tõenditeks.
2. Seonduvalt tõendite usaldusväärsusega on maakohus viidanud ka hageja poolt esile toodud vastuoludele kostja eelnevalt viidatud tõendites (tl 103-109). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esitatud sularaha arvetel ja kassa sissetulekukviitungitel esinevad hageja esile toodud vastuolud (tl 102 pöördel – 108 pöördel), mis seavad kostja tõendite (sularaha arved, kassa sissetulekukviitungid) usaldusväärsuse ilmselt kahtluse alla. See on teine põhjus, miks kostja tõendid ei ole usaldusväärsed. Kolmandaks on maakohus kostja kõnealuste tõendite ebausaldusväärsust käsitlenud läbi selle, et on andnud hinnangu arve koostaja LHi tegevusele, arvestades muu hulgas maakohtu enda varasemat kokkupuudet nimetatud isikuga. Ringkonnakohus muudab viimati nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendusi, jättes need otsusest välja. On õige, et LHi muust tegevusest ei saa teha järeldusi siinses menetluses. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust selles osas järgnevalt. 7 2-19-13553 15.

§ 238

lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest (RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 21 teine lõik). Ühe tõendi usaldusväärsust hinnates on lubatav tugineda teisele tõendile ja ka vastaspoole esitatule (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, lk 1308). Lisaks hageja poolt esile toodud vastuoludele kostja esitatud sularaha arvete ja kassa sissetulekukviitungite osas, ei ole ka arvete numeratsioon loogilises järgnevuses. Näiteks on OÜ Andraston 18.05.2017 väljastatud arve numbriga 58995 (tl 76), samas kui ca kolm kuud hiljem ehk 20.08.2017 väljastatud arve on oluliselt varasema numbriga 56003 (tl 77). Sama küsitavus on OÜ Andraston arvega nr 56002, mis on väljastatud 24.07.2017 (tl 78) ning arvega 56001, väljastatud 29.06.2017 (tl 79). Seejuures kannavad OÜ Andraston arve nr 56003 ja selle väidetavat tasumist kinnitav kassa kviitung kuupäeva 20.08.2017, mis oli pühapäevane päev.

1. august on Eestis ka riiklik püha (taasiseseisvumispäev). See, et 20.08.2017 oli pühapäevane päev ja riiklik püha, ei ole asjaolu, millele hageja oleks pidanud menetluses tuginema, vaid kalendri üldteadaolevuse tõttu on tegemist materiaalõiguse kohaldamisega (nt RKTKo 3-2-1-162-13, p 31). Ka arve nr 58995 väidetavat tasumist kinnitama pidanud kassakviitungi nr 3 (tl 76 pöördel) numeratsioon ei ole loogilises järgnevuses teiste OÜ Andraston arvete väidetavat tasumist kinnitavate kassakviitungitega (võrdle tl 77 pöördel, 78 pöördel, 79 pöördel). Kostja tõendid sisaldavad niivõrd suures ulatuses ebakõlasid, mis ei võimalda arveid ja kassa kviitungeid pidada objektiivset teavet sisaldavateks dokumentideks. Need ebakõlad ei saanud kostjale olla märkamata. Kostja pidi olema teadlik, millise sisuga tõendid ta kohtule esitab ja millised küsitavused neist võivad tekkida. Ei ole usutav, et olukorras, kus kostja osaleb menetluses vandeadvokaadi vahendusel, ei ole kostja tõendites esinevaid ebakõlasid märganud ja kostja lepinguline esindaja neid kostjaga täpsustanud – eriti arvestades, et kostja vastu on esitatud märkimisväärselt suur rahaline nõue.
2. Võlgniku kontolt on kostja pangakaardiga võetud regulaarselt välja sularaha kokku 246 750 eurot (tl 21-26). Sellises mahus sularaha tehingud on ebatavalised ning ebatavalised olid need ka kostja väitel teenust osutatud äriühingute majandustegevuses. Seda kinnitab kostja esitatud OÜ Andraston, DMA Arendus OÜ, Fado OÜ, HGF OÜ, Miniseelik OÜ, Põld OÜ ja SS Security OÜ kassa kviitungite numeratsioon. Näiteks on OÜ Andraston kassa kviitung arve nr 58995 tasumise kohta numbriga „3“ (tl 76 pöördel); DMA Arendus OÜ kassa sissetuleku order arve nr 454511 tasumise kohta numbriga „1“ (tl 81 pöördel); Fado OÜ kassa kviitung arve nr 65411 tasumise kohta numbriga „3“ (tl 82 pöördel), HGF OÜ kassa sissetuleku order arve 12884 tasumise kohta numbriga „6“ (tl 86 pöördel); Miniseelik OÜ kviitung arve nr 98711 tasumise kohta numbriga „1“ (tl 89 pöördel); Põld OÜ kviitung arve nr 647774 tasumise kohta numbriga „1“ (tl 92 pöördel) ning SS Security OÜ kassa kviitung arve nr 16944 tasumise kohta numbriga „7“ (tl 96 pöördel). Ka kõik nimetatud äriühingute järgnevad kassa kviitungid ja kassa sissetuleku orderid ei ole suurema numeratsiooniga, vaid praktiliselt järgnevad viidatud numeratsioonile. Kviitungi numeratsioon väljendab sularahatehingute arvu vastaval majandusaastal. Eelnev viitab sellele, et võlgnik on ainuke või üks väheseid väidetavalt sularahatehinguid tegev isik suhetes OÜ-ga Andraston, DMA Arendus OÜ-ga, Fado OÜ-ga, HGF OÜ-ga, Miniseelik OÜ-ga, Põld OÜ-ga ja SS Security OÜ-ga. Ka sellel põhjusel ei ole kostja tõendid usaldusväärsed.
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus analüüsinud kõiki kostja tõendeid (tööjõurendi teenust osutanud osade isikute kinnitused). See kostja väide on õige. Ringkonnakohus parandab selle vea. Kuivõrd ringkonnakohus peab kostja esitatud arveid ja kassa kviitungeid sarnaselt maakohtuga ebausaldusväärseteks tõenditeks, ei tõenda Põld OÜ (kustutatud), OÜ Andraston (kustutatud), Fado OÜ, HGF OÜ (kustutatud) ja Miniseelik OÜ kinnitused (tl 141-148) samuti pankrotivõlgnikule tööjõurendi teenuse osutamist. Kinnitused 8 2-19-13553 lähtuvad arvetest ja kassa kviitungitest. Seetõttu ei ole kinnitustele võimalik anda hinnangut, nagu tõendaksid need asjaolusid, mida arved ja kassa kviitungid ei kinnita. Arvestades kinnituste sisu, on need hinnatavad koos arvete ja kassa kviitungitega

§ 232lg 1 ja 2 alusel.

DMA Arendus OÜ ja SS Security OÜ kinnitusi ei ole kostja esitatud.

1. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud pankrotivõlgniku kontolt väljavõetud sularaha kasutamist pankrotivõlgniku majandustegevuse huvides, sest tõendid, mille kostja esitas, olid ebausaldusväärsed ega omanud seetõttu tõendusjõudu. Apellatsioonkaebuse väide, et pankrotivõlgniku majandustegevus seisnes ehitustegevuse läbiviimises ja on üldteada, et selleks kasutatakse tänapäeval väga tihti tööjõu renditeenust, ei oma praegusel juhul tähtsust, sest kostja ei ole suutnud tõendada, et sularaha kasutati tööjõu renditeenuse eest maksmiseks. Selles osas on hageja ka õigesti märkinud, et tegemist on uue väitega, mida kostja varasemas menetluses ei esitanud.
2. Lisaks eelnevale juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et küsimus kostja tõendite usaldusväärsusest tõusetus kohe pärast tõendite kostja poolt maakohtule esitamist (kostja esitas tõendid 27.02.2020 (dokumendil on ekslikult märgitud aastaarvuna 2019) – tl 71 jj, millele hageja esitas oma seisukohad 24.03.2020 – tl 102 jj). Pärast seda oli pooltel (sh kostjal) võimalik esitada kõik asjas tähtsust omavad dokumendid, avaldused ja tõendid hiljemalt 30.09.2020 (maakohtu 09.09.2020 määrus – tl 130). Kostja esitas 30.09.2019 menetlusdokumendi lisadena Põld OÜ (kustutatud), OÜ Andraston (kustutatud), Fado OÜ, HGF OÜ (kustutatud) ja Miniseelik OÜ kinnitused (tl 141-148), märkides, et need tõendavad täiendavalt, et pankrotivõlgnik ostis nendelt isikutelt pankrotivõlgniku majandustegevuseks vajalikku tööjõu renditeenust ja selle eest tasus kostja pankrotivõlgniku arvelt saadud raha eest. Kostja viidatud taotlusest nähtub, et kostja on teadvustanud kostja poolt varasemalt esitatud tõenditega seonduvaid vastuolusid ning pidas võimalikuks, et kohus võib need jätta nende ebausaldusväärsuse tõttu arvestamata. Seetõttu esitas kostja täiendavad tõendid (eelnevalt viidatud äriühingute kinnitused – tl 141-148). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seetõttu tõusetuda küsimust sellest, kas kostjale tulnuks anda võimalus tõendada raha kasutamist pankrotivõlgniku huvides muude tõenditega. Samal põhjusel ei pea ringkonnakohus maakohtu rikkumiseks seda, et maakohus ei teavitanud sõnaselgelt kostjat, et kaalub esitatud tõendite osas

§ 238lg 5 teise lause kohaldamist – see oli eeltoodust nähtuvalt kostjale arusaadav.

Seda toetab täiendavalt asjaolu, et kostja ei ole apellatsioonkaebusega soovinud esitada asjaolude kohta, mida ta soovis maakohtus arvestamata jäetud tõenditega kinnitada, tõendamiseks uusi tõendeid (

§ 633lg 4).

Kostja lisas apellatsioonkaebusele küll uued tõendid, kuid soovis nendega tõendada muid asjaolusid – kas ja mida pankrotivõlgniku juhatuse liige UU hageja raamatupidamisdokumente puudutavale teabenõudele vastas, samuti seda, kas pankrotivõlgniku juhatuse liikmele UUle on raamatupidamisdokumendid üle antud. Kõige eelneva juures arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et kostja ei soovinud menetluses selgitada vastuolusid tema esitatud tõendites (arved, kassa kviitungid).

1. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja maakohtu põhjendused selle kohta, et pankrotivõlgniku kogu sularahas arveldamine on dokumenteerimata. Kostja on menetluses selgitanud, et sularahas arveldamine on dokumenteeritud ning on maakohtu menetluses esitanud sularaha arved, kassa sissetulekukviitungid ning tööjõurendi teenust osutanud isikute kinnitused. Kostja sõnul toimus saadud teenuste eest tasumine arvete alusel ja seadus ei nõua kirjalike lepingute olemasolu. Kuivõrd kostja on enda sõnul vaidlusaluseid tehinguid puudutavad raamatupidamisdokumendid faktiliselt esitanud, ei ole alust järelduseks, et sularahas arveldamine oli dokumenteerimata. 9 2-19-13553
2. Sellel, kas kostja pankrotivõlgniku juhatuse liikmena andis pankrotivõlgniku praegusele juhatuse liikmele UUle üle raamatupidamise dokumendid, ei olnud asja lahendamisel samuti tähtsust. Ringkonnakohus nõustub kostja selle väitega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinses asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus pankrotivõlgniku endise juhatuse liikmena kohustust korraldada pankrotivõlgniku raamatupidamist. Küsimus sellest, kas kostja kasutas pankrotivõlgniku rahalisi vahendeid pankrotivõlgniku huvides, seondub juhatuse liikme kohustusega hoida äriühingu vara. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, mis puudutab kostja poolt raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumist, jättes sellekohased põhjendused otsusest välja. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Kuigi ringkonnakohus muudab ja täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi, ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3 esimene lause).

Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta kostja kanda. Kolleegium märgib juhindudes

§ 173

lg-st 1 ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse ning määrab

§ 174lg 3 järgi kindlaks ka hageja menetluskulud ringkonnakohtus.

23. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluse menetluskulusid. 24. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. Hageja palub mõista kostjalt välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 756 eurot (koos käibemaksuga) ning märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2. Menetlusekulude nimekirja järgi on hageja apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud. Kostja lepinguline esindaja on teinud apellatsioonimenetluses kolm toimingut – töötanud läbi kostja apellatsioonkaebuse, koostanud apellatsioonkaebusele vastuse ning menetluskulude nimekirja. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja ei ole eraldiseisvalt vaidlustanud hageja menetluskulude suurust (kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse, sest leidis, et hagi tulnuks jätta rahuldamata). 27.

§ 174

lg 1 esimese lause kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Samuti on põhjendatud hageja lepingulise esindaja tunnitasu, sest see ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. 28. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 756 eurot (4,5 t × 168 eurot), mis tuleb hageja kasuks välja mõista. Lepingulise esindaja kulud tuleb välja mõista koos käibemaksuga, sest hageja on kooskõlas

§ 174lg-s 10 sätestatuga kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal 10 2-19-13553

§ 177

lg 4 järgi tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 29. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing 11