) § 236 lõiget
lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. 12. Hageja heidab maakohtule ette menetlusnormide rikkumist hageja poolt esitatud taotluse rahuldamata jätmisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja esitas 02.12.2020 maakohtule taotluse nõuda välja Töötukassalt andmed tööpakkumise kohta (kas Töötukassa on menetlenud tööpakkumist nr 1275682 ning kui on, siis kas vastav pakkumine tehti nähtavaks selliselt, et hageja võis pakkumisega tutvuda või oli pakkumine muul viisil edastatud hagejale). Samuti esitas hageja taotluse nõuda välja andmed selle kohta, kes on telefoninumbri +372xxxxxxxxx kasutaja ning ühtlasi välja nõuda sellelt telefoninumbrilt tehtud kõnede väljavõte alates 16.09.2016 kuni 01.04.2017. Telefoninumbrilt tehtud kõnede väljavõte lükkab hageja hinnangul ümber kostja väite, et kostja ei ole hagejaga suhelnud. Maakohus jättis 19.01.2021 hageja taotlused rahuldamata, kuna vaatamata maakohtu selgitustele ei ole hageja oma taotlust täpsustanud. Hageja esitas seejärel vastuväite kohtu tegevusele, mille maakohus jättis rahuldamata, märkides, et hageja soovitud andmed tööpakkumise menetlemise ja edastamise kohta ei tõenda kostjaga töölepingu sõlmimist või kostja juures töötamist. Telefoninumbrilt tehtud kõnede väljavõtte taotluse osas märkis maakohus, et tegemist on üldsõnalise taotlusega, millest ei selgunud, et hageja oleks üldse kostjaga nimetatud telefoninumbril suhelnud. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et tööpakkumise menetlemisest töölepingu sõlmimist ega kostja juures töötamist järeldada ei saa. Samuti ei saaks hageja suhtlemisest A nimelise mehega järeldada hageja 3 2-19-13719 töötamist kostja juures.
Tõendi asjakohasus tähendab, et tõend muudab asjas tuvastamisele kuuluva asjaolu esinemise rohkem või vähem tõenäoliseks. Käesoleval juhul esitas hageja töötasu nõude ja maakohus leidis õigesti, et hagejal tuleb tõendada, et ta on töötanud kostja juures või on sõlminud kostjaga suulise töölepingu. Töötukassa poolt tööpakkumise menetlemine ja selle pakkumise hagejale saatmine ei ole selliseks asjaoluks, millest omakorda saaks järeldada poolte vahel töölepingu sõlmimist. Samuti ei ole pelgalt suhtlemine A nimelise isikuga piisav, et tuvastada töötamist kostja juures. Lisaks on hageja märkinud, et ka ise ei tea, milliselt numbrilt ta A nimelise mehega suhtles. Tegemist ei oleks seetõttu asjakohaste tõenditega, mistõttu on nende kogumise taotlus õiguspäraselt jäetud maakohtu poolt rahuldamata.
lg 4 alusel jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna hageja suhtes oleks menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane. Tegemist on töötaja ja tööandja vahelise vaidlusega, hagejal on terviseprobleemid ja viimati elas ta xxxxxxxxxl varjupaigalaadses asutuses.
lg 4 kohaselt on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest asjaolusid, mida oleks õiglane ja mõistlik lugeda sedavõrd erandlikuks, et õigustada
Käesolevat vaidlust ei saa pidada töötaja ja tööandja vaheliseks vaidluseks, kuna kohus ei ole tuvastanud poolte vahel töösuhte tekkimist. Hageja ei ole selgitanud, milles seisnevad tema terviseprobleemid, mille tõttu oleks temalt menetluskulude väljamõistmine ebaõiglane või ebamõistlik. Samuti ei saa viibimisest xxxxxxx asuvas varjupaigas järeldada, et menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 15. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud
16.
lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja esitas 21.09.2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 379,5 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi 3,45 tunni ulatuses tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuta).
Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Mitteadvokaadist esindaja tunnitasu 110 eurot ei ületa turu keskmist hinda ja on tulenevalt Riigikohtu praktikast aktsepteeritav (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14 ja Riigikohtu 03.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-3-1-82-14). 19. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 379,5 eurot (käibemaksu ei lisandu). 20. Lähtudes
lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.