Obsah (8)

§ 442§ 657§ 652§ 654§ 5§ 394§ 162§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-6545 K

§ 442lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise nõuet.

Kuigi kostja segaduse viivise arvestuses eelistungil välja tõi ja hageja seda tunnistas, kohus arvestust ei kontrollinud. Milline on õige viiviste arvestus, jääb otsusest teadmata.

1. Kostja esitas nõudele aegumise vastuväite, kuid maakohus vastuväidet ei arvestanud. Kostja leiab, et nõue on aegunud ja on katkenud vaid apellandi tehtud maksete ulatuses. Maakohtu käsitlus viib vastuvõetamatule järeldusele, et lepingu ülesütlemine ja nõude aegumine võlaõiguse elementidena kehtivad vaid niivõrd-kuivõrd võlgnik suudab endas oma õiglustunde ja moraali maha suruda ning pärast lepingu ülesütlemist ja nõude aegumistähtaja möödumist võla mistahes ulatuses tasumisest hoiduda. Kostja tahe oli suunatud sellele, et oma võlgnevus tagastada või seda vähemalt vähendada, ja mitte sellele, et tagastada laenujääk kahekordses suuruses.
2. Riigikohtu praktika kohaselt võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses.
3. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu etteheide – mille pärast, kellele ja kuidas oleks kostja pidanud iga kuu laenu tagasimakseid tehes vastu vaidlema. Seda enam, et antud vaidluses oli küsitav isegi asjaolu, kellele kostja võlgnikuna oma makseid oleks pidanud tegema. Sissenõudja vahetus pärast lepingu ülesütlemist ning sellest võlgniku teavitamine oli ka antud kohtumenetluses üks vaidlusalune teema. 4 2-20-6545
4. Keskmine mõistlik laenuvõtja peab laenu võtmisel enda kohustuseks tagastada eelkõige saadud laenusumma ja maksta intressid. Kohtuotsusest tulenev teadmine, et laenu omaalgatuslik tagasimaksmine pärast lepingu ülesütlemisele järgneva aegumistähtaja möödumist mistahes ulatuses toob kaasa kohustuse maksta laenujääk tagasi koguni kahekordselt, on tavateadmistega inimesele mõistetamatu. Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

23.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

Kostja on apellatsioonkaebuses korranud enamuses maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Pooled vaidlesid AS Sampo Pank ja kostja vahel 04.04.2008 sõlmitud laenulepingu nr EEL040408SP, millest tulenevad nõuded kostja vastu on loovutatud hagejale, täitmise üle. Maakohus on vaidluse VÕS § 396 lg 1, § 402, § 195 lg 2 ja § 108 järgi õigesti lahendanud.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja poolt esiletoodu laenumaksete, intressi ja viivise suuruse kohta on õige (tl 37-38) ja kostja vastuväited ei anna alust teha järeldust selle kohta, et nõutav võlg ei vasta lepingus kokkulepitule, seadusele või sellele, palju on kostja laenu tagasi maksnud. 17.11.2020 vastuses hagile viitas kostja erinevustele hageja esitatud tabelis ja eelnevalt kostjale saadetud dokumentides ning võla, intressi ja viivise summa kujunemise vastuoludele. 27.10.2020 eelistungil tõi kostja samuti esile selle, et varasemates dokumentides on kohustuste summa erinev sellest, mida hageja nõuab praeguses asjas. Ringkonnakohus on samal meelel maakohtuga, et nõude loovutanud panga poolt eelnevalt kostjalt teistsuguste summade nõudmine ei muuda hageja nõuet ebaselgeks. Maakohus on vaidlustatud otsuses kontrollinud kostja väidete põhjal hageja nõude arvestust ja ebatäpsusi ei leidnud.

§ 5

lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seega pidi maakohus hageja nõude selgust kontrollima kostja väidetest lähtudes. Kohtul ei olnud kohustust seda omal algatusel teha. Kostja on ka apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud, et pole kontrollitud nõude kujunemist, kuid kostja etteheited on üldsõnalised ja nende alusel ei ole ringkonnakohtul võimalik teha maakohtust erinevat järeldust. 26. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks.

§ 394

lg 1 p 3 järgi peab kostja esitama kõik taotlused vastuses hagile või eelmenetluse ajal. Kostja 17.11.2020 menetlusdokumendis taotles 5 2-20-6545 kostja viiviste vähendamist, kuna hageja on näidanud kõrgemat viivisemäära (tl 77). Maakohus on otsuses leidnud, et eeltoodu ei anna alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist vähendada, kuna hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja viivise nõue ei ületa põhivõlga. Apellatsioonkaebuses on

§ 652lg 4 järgi uute väidete esitamine piiratud.

Kostja ei ole põhjendanud, miks ta maakohtus ei toonud esile väiteid ja asjaolusid, mis ta esitas apellatsioonkaebuses viivise vähendamise taotluse alusena. Seetõttu jätab ringkonnakohus uued väited tähelepanuta.

1. Ringkonnakohtu arvates ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust, et kohaldada hageja nõudele aegumist. Maakohus on õigesti TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi leidnud, et aegumine katkes kostja poolt nõude osalise tasumisega. Kostja on viidanud Riigikohtu 16.11.2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16 (p 13), milles Riigikohus on selgitanud, et perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole tegemist perioodiliste maksetega, kuna kostja poolt 20.10.2015 makse tegemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud kogu laenulepingust tulenev nõue. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja poolt praktiliselt igakuiselt mingi summa maksmist saab pidada võlausaldaja kogu nõude tunnustamiseks. Ka erialakirjanduses on selgitatud, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intressi (sh viivise) maksmises (vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010, lk 504). Hageja väitel oli kostja ajal, kui ta võlga osaliselt tasus, teadlik sellest, milline summa tal tasuda tuleb. Kostja sellele väitele vastu vaielnud ei ole. Kuna kostja teadis, milline on tema sissenõutavaks muutunud laenuvõlg laenuandja ees, siis pidi ta järeldama ka seda, et temalt nõutakse viivist ja see ei saanud talle tulla üllatusena. Vaidlust ei ole, et kostja tasus hagejale viimati 30.07.2019, mistõttu aegumine katkes sellel kuupäeval viimast korda ja hakkas uuesti kulgema ning 05.05.2020 esitatud hagi ei ole aegunud.
2. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud, et maakohtus oli vaidluse all nõude loovutamisega seotud asjaolud, kuid apellatsioonkaebuses ta maakohtus järeldusi vaidlustanud ei ole. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti jätnud menetluskulud

§ 162lg 1 järgi seoses hagi rahuldamisega kostja kanda.

Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb

§ 171

lg 1 järgi apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta apellandi (kostja) kanda. Hagejal kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 6