← Eesti

2-16-7183/206

Obsah (8)§ 580§ 602§ 603§ 600§ 604§ 186§ 1027§ 29

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Liis Arrak ja Villem Lapimaa Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 8. juuli 2021

) § 580 lg 1 ja Vene Föderatsiooni TsK § 1041 lg 1);  seltsingut juhtima õigustatud isikud olid kostja I ja II, kelle kohustus oli esitada hagejale vajalik informatsioon maalide ostmise kohta (lepingute p 2.3), viia läbi kõik vajalikud ekspertiisid ja koguda dokumendid kunstiteoste kontrollimiseks eesmärgiga need edaspidi kunstiturul müüa, sh dokumendid, mis tõestavad maalide omandamise päritolu (provenants), tehnilised ja tehnoloogilised ekspertiisid, mis tõentavad maalide loomise aja, sõltumatute kunstiteadlaste järeldused (lepingute p 2.4); määrata kunstiteoste müügi viis kunstiturul (eratehing, oksjon, rahvusvaheline antiigisalong, läbi fondi või galerii) ja müüa maalid (lepingute p 2.5); kõik müügitehingutega seotud kohustused (lepingute p 2.6); kunstiteoste müük lepingupoolte jaoks soodsatel tingimustel (lepingute p 2.8 või 3); regulaarselt informatsiooni esitamine müügieelse valmistumise seisundist ja saadud tulemustest (lepingute p 2.9 või 3.1). 7.2. Seltsingulepingutest 1–7 tulenevate seltsingute likvideerimine peab vastama

§ 580

– 604 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 tingimustele ning seltsingulepingutest 8–13 tulenevate seltsingute Venemaa Föderatsiooni tsiviilkoodeksi (VF TsK) § 252 ja 1041 jj sätetele. 7.

  1. Kohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud:  hageja ja kostja I on sõlminud järgmised maalide ühisostu lepingud: -
  2. augusti 2012 leping MLCH-0708, mille esemeks on K. Severinovich Malevichi maal „Talupoeg rehaga“, mille p 2.1 kohaselt on maali maksumus 1 300 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja selle ostmiseks kostjale I üle 550 000 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  3. september
  4. Lepingu osalise täitmise akti kohaselt on hageja kandnud kostjale I üle 650 000 eurot, mida kinnitab ka poolte käendusleping, mistõttu luges kohus tõendatuks, et hageja on lepingu alusel kostjale I andnud 650 000 eurot; -
  5. novembri 2012 leping BGR-1411, mille esemeks on B. Dmitrijevich Grigorjevi maal „Naise portree“, mille p 2.1 kohaselt on maali maksumus 900 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja selle ostmiseks kostjale I üle 450 000 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  6. detsember 2015; -
  7. detsembri 2012 leping BSKE-1212, mille esemeks on J.-M. Basquiati 8 erinevat maali, mille p 2.1 kohaselt on maalide hind 1 010 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja nende ostmiseks kostjale I üle 505 000 eurot. Lepingu p 2.12 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  8. detsember 2015; 14

(24)-
  1. detsembri 2012 leping KND-2712, mille esemeks on V. Kandinsky maal „Abstraktne kompositsioon, 1917“, mille p 2.1 kohaselt on maali maksumus 250 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja selle ostmiseks kostjale I üle 125 000 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  2. detsember 2015; -
  3. märtsi 2013 leping MLCH-2103, mille esemeks on K. Severinovich Malevichi maal „Supremaatism 1929“, mille p 2.1 kohaselt on maali maksumus 1 300 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja selle ostmiseks kostjale I üle 650 000 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  4. aprill 2015; -
  5. märtsi 2013 leping PTVD-2203, mille esemeks on K. Petrov-Vodkini maal „Poiss ja tüdruk idast“, mille p 2.1 kohaselt on maali maksumus 400 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja selle ostmiseks kostjale I üle 200 000 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  6. aprill 2015; -
  7. juuni 2013 leping MLCH-0506, mille esemeks on K. Severinovich Malevichi maal „Supremaatiline kompositsioon ringiga“, mille p 2.1 kohaselt on maali maksumus 525 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja selle ostmiseks kostjale I üle 262 500 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  8. juuli
  9.  Hageja ja kostja II on sõlminud järgmised maalide ühisostu lepingud: -
  10. detsembri 2011 leping NGHR-1211, mille esemeks on N. Goncharova maalid „Äike“ ja „Sõdurid pesevad hobuseid“, mille p 2.1 kohaselt on maalide kogumaksumus 1 400 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja selle ostmiseks kostjale II üle 700 000 eurot. Lepingu p 2.12 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  11. veebruar 2015; -
  12. juuni 2012 leping NGHR-0106, mille esemeks on N. Sergeevna Goncharova maal „Päevalillede korjamine“, mille p 2.
  13. kohaselt on maali maksumus 1 200 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja kostjale II üle 600 000 eurot. Lepingu p 2.12 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  14. aprill 2015; -
  15. septembri 2012 leping LPV-0912, mille esemeks on L. Sergeevna Popova maal „Ruumilise jõu konstruktsioon“, mille p 2.
  16. kohaselt on maali maksumus 700 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja kostjale II üle 350 000 eurot. Lepingu p 2.12 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  17. oktoober 2015; -
  18. detsembri 2012 leping KND-1212, mille esemeks on V. Kandinsky maal „Abstraktne kompositsioon“, mille p 2.
  19. kohaselt on maali maksumus 600 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja kostjale II üle 300 000 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  20. detsember 2015; -
  21. detsembri 2012 leping LPV-1012, mille esemeks on L. Sergeevna Popova maal „Natüürmort koos kitarriga, puuviljade ning veinipudeliga ovaalis“, mille p 2.1 kohaselt on maali maksumus 800 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja kostjale II üle 400 000 eurot. Lepingu p 2.12 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  22. aprill 2015; -
  23. juuni 2013 leping RZNV-0106, mille esemeks on O. Vladimirovna Rozanova maal „DG“, mille p 2.1 kohaselt on maali maksumus 200 000 eurot ja p 2.2 alusel kannab hageja kostjale II üle 100 000 eurot. Lepingu p 2.12 kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga kuni
  24. aprill 2015; 
  25. jaanuaril 2014 sõlmisid hageja ja kostjad I–III käenduslepingu, millega kohustusid kostjad II ja III ühiselt tagama hageja nõudeid kostjate I ja II vastu, mis tulenevad lepingutest 1–13 kogusummas 5 292 500 eurot; 15
(24) 6. veebruaril 2014 allkirjasid hageja ja kostjad I ja II lepingute 1–13 osalise täitmise kohta aktid, kus pooled kinnitasid, et hageja on kostjatele I ja II lepingutess sätestatud raha üle kandnud ning kostjad I ja II on raha kätte saanud; kostjad I või II on lepingujärgsed maalid soetanud ja vastu võtnud maalide dokumentatsiooni; pooled on lepingujärgsete maalide ühisomanikud ning maalid on kas kostja I või II valduses. 7.4.

§ 602ja VF Ts

K § 1050 lg 2 kohaselt tuleb seltsingu likvideerimisel seltsinguvarast esmalt täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt. Kostjad ei ole tõendanud, et nad on maalide müügieelse ettevalmistusega teinud kulutusi. 7.5.

§ 603lg 1 ja VF Ts

K § 252 lg 2, § 1050 lg 2 kohaselt tuleb seltsingu likvideerimisel tagastada seltsinglaste panused. Hageja on andnud lepingute 1–7 alusel kostjale I omapoolse panusena üle 2 842 500 eurot ja lepingute 8–13 alusel kostjale II 2 450 000 eurot. Kostjate omapoolsete panuste tegemise kohta tõendid puuduvad. Seega arvestas kohus seltsinglastele tagastamisele kuuluvate panustena ainult hageja kostjatele I ja II tehtud makseid 5 292 500 eurot. Eeldusel, et kostjatel seda raha alles ei ole, kuna see on kulutatud maalide ostmiseks, tuleb panuste tagastamiseks maalid müüa (

§ 600lg 2).

Kohus arvestas seejuures, et hageja panuste tagastamine lepingute 1–13 järgi on tagatud ka kostjate II ja III antud isikliku käendusega. Käenduslepingu p 4.8 kohaselt vabanevad käendajad käenduslepingust tulenevatest kohustustest üksnes juhul, kui lepingutest 1–13 tulenevad nõuded on hagejale täidetud. Seega vastutavad hageja poolt kostjale I panustena tasutud summa 2 842 500 eurot tagastamise eest solidaarselt kostjaga I ka kostjad II ja III ning kostjale II panustena tasutud 2 450 000 euro tagastamise eest solidaarselt kostjaga II ka kostja III. 7.6.

§ 604

järgi tuleb pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara jagada seltsinglaste vahel vastavalt nende osadele kasumi jaotamises (ka VF TsK § 1048). Juhul kui maalid on olemas ja kostjate valduses, tuleb need enampakkumisel müüa. Pärast seda kui maalide müügist saadud tulust on arvestatud maha hagejale tagastatavad panused ja enampakkumise läbiviimise dokumenteeritud kulud, tuleb maalide müügist saadav raha poolte vahel jagada vastavalt igas seltsingulepingus kokkulepitud proportsioonile (seltsingulepingute p-d 2.7, 3.2). Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et neile tuleb lisaks nende osale tagada 18% maali müügist saadavast kasumist. See tingimus kuulunuks kohaldamisele kui kostjad oleksid seltsingulepinguid kohaselt täitnud. Praegusel juhul ei ole tegemist seltsingulepingu täitmisega, vaid seltsingute likvideerimisega, mille puhul komisjonitasu maksmine kostjatele ei ole põhjendatud. Kuna maalid on eelduslikult kostjate valduses, siis sõltub seltsinguvara müügi võimalikkus ja üksnes kostjatest. Seega pidas kohus põhjendatuks määrata TsMS § 365 lg 1 alusel kostjatele tähtaeg seltsinguvara müügiks ning juhul kui kostjad seda kohustust tähtaegselt ei täida, määrata täiendavalt, et see kohustus on asendatud kahjuhüvitisega TsMS § 365 lg 2 alusel. Seltsinguvara müügi põhjendatud tähtaeg on 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest, kuivõrd maalide enampakkumisega müük peaks eeldatavasti toimuma rahvusvaheliselt tunnustatud Londoni ja New Yorki oksjonimajade kaudu, mistõttu on põhjendatud pikema tähtaja määramine kui hageja taotletud 3 kuud. Kohus ei jaganud kostjate arvamust, et hageja taotlus – nõuda kostjatelt maalide enampakkumise läbikukkumise korral talle kaasomandi alusel kuuluv proportsionaalne osa maali turuväärtusest – oleks ebaõiglane või et see sunniks kostjaid realiseerima maale väga madala hinnaga. Realiseerimata maalide eest kahjuhüvitise määramine on põhjendatud, kuivõrd sellisel juhul jäävad müümata maalid kostjatele ja hageja jääb enda kaasomandi osast maalides ilma, mistõttu kahjuhüvitis peab vastama hageja kaasomandi osale maali turuväärtusest. Kuivõrd maalid on eelduslikult kostjate valduses, siis on neil ka õigus määrata maalidele enampakkumisega müügil turuhinnale vastav alghind ja vältida sellega müüki põhjendamatult madala hinnaga. 16

(24)Nende maalide osas, mille kohta on olemas A. Rosenbergi hindamisaktid, tuleb kahjuhüvitise määramisel lähtuda nendest hindamisaktidest, muude maalide osas maali turuväärtusest kohtuotsuse jõustumise seisuga, millest on maha arvatud hageja panus ja tulem jagatud vastavalt poolte osadele. Kuna asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et kostjad on vaidlusalused maalid tegelikult ostnud ja need on kostjate valduses, on õigustatud teha maalide müük enampakkumisel kostjate kohustuseks. Maalide müük kostjate korraldataval avalikul enampakkumisel vastab sisuliselt kostjate seltsingulepingute p-st 2.5 tulenevatele kohustustele määrata maalide müük kunstiturul. Samuti ei tulene AÕS § 77 lg-st 2, et avaliku enampakkumise peab läbi viima kohtutäitur. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud seltsingulepingutest 1–13 tulenevad kaasomandi lõpetamise nõuded lahendada hageja taotluse alusel, v.a hageja taotletud seltsinguvara müügi tähtaeg, mis peab olema pikem kui kolm kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Piisav aeg maalide müümiseks on 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Lisaks arvestas kohus, et lepingu 1 puhul peab taotletav kahjuhüvitis olema määratud sarnaselt teiste lepingutega, mille kohta on kohtule esitatud A. Rosenbergi hindamisaktid. Lepingu 1 esemeks oleva K. Malevichi maali „Talupoeg rehaga“ väärtus seisuga
  1. veebruar 2020 oli 3 500 000 USA dollarit, s.o 2 878 052,79 eurot, millest hageja kaasomandi osa väärtus on 942 466,33 eurot (2 878 052,79 – 650 000 x 0,423). 7.
  2. Kostjate vastuhagi osas leidis maakohus, et olukorras, kus pole tõendatud, kas kostjad on vaidlusalused maalid üldse soetanud, kas maalid on kostjate valduses või kus nad on, pole õige jagada seltsinguvara selliselt, et jätta osa maale hagejale ja osa kostjatele ning kohustada hagejat hüvitama tasaarvestuse korras kostjatele maalide väärtuse vahe 1,2 miljonit USA dollarit. Seega jättis kohus kostjate vastuhagi seltsingulepingutest 1–13 tuleneva kaasomandi lõpetamiseks rahuldamata. 7.
  3. Poolte kokkuleppest tulenevalt lepingut KSTPV-2501 kahe kunstniku maali omandamiseks ei täidetud. Selle asemel sõlmisid hageja ja kostja I
  4. märtsil 2013 kokkuleppe ainult ühe maali, s.o K.Petrov-Vodkini „Poiss ja tüdruk idast“ omandamiseks. Seega lõppes leping KSTPV-2501 hageja ja kostja II vastastikusel kokkuleppel hiljemalt
  5. märtsil 2013 (

§ 186

p 4) ja alates sellest ajast tekkis hagejal õigus

§ 1027

ja § 1028 alusel lepingu KSTPV-2501 alusel kostjale II makstud 330 000 euro tagasinõudmiseks, mida hageja oleks pidanud aegumise vältimiseks tegema hiljemalt kolme aasta jooksul alates alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teadasaamisest, st kuni

  1. märtsini 2016 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1). Kuna hagi on esitatud
  2. mail 2016, siis kostjate aegumise vastuväide põhjendatud. Kohus jättis selle hageja nõude kostja II vastu aegumise kohaldamise tõttu rahuldamata. 7.
  3. Kohus rahuldas hageja nõude kostja II vastu suulisest laenulepingust tuleneva 250 000 euro väljamõistmiseks. Kostja II poolt laenu saamine
  4. septembril 2013 summas 250 000 eurot on tõendatud kostja II allkirjastatud kviitungiga. Kostjad ei ole selle hageja nõude osas vastuväited esitanud, mistõttu kohus rahuldas ka selle nõude osas hagi. Apellatsioonkaebus
  5. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. 8.
  6. Asjas esitatud lepingud jagunevad nendeks, millele kohaldub Eesti õigus ja nendeks, millele kohaldub Vene õigus. Kuivõrd asjakohased Eesti ja Vene õigusaktid on sisult sarnased, viitavad kostjad Eesti õiguse regulatsioonile. 17

(24)8.2. Kuna vaidlustatud otsusega rahuldatud panuste tagastamise kohustus on

§ 600

lg 2 kohaselt lahutamatult seotud kaasomandi müümisega (jagamisega), siis kuulub otsusega sätestatud seltsinguvara jagamise viisi tühistamise korral tühistamisele ka panuste tagastamise kohustus. 8.3. Kohus jättis kostjatele seltsingust tuleneva panuse tagastamise väljamõistmise tähelepanuta

§ 603lg 4.

Kohus ei arvestanud, et maalide müügist saadud rahast ei pruugi piisata hagejale panuste tagastamiseks, mistõttu vastutavad seltsinglased, k.a hageja

§ 602

lg 2 järgi puudu oleva summa eest ühiselt vastavalt seltsinglaste osale kahju katmises. Seega ei olnud kohtul võimalik mõista kostjatelt välja hagejale tagastamisele kuuluvad panuseid

§ 603

alusel täissummadena, kuivõrd kostjate lõplik vastutuse ulatus selgub alles pärast seltsinguvara müüki. 8.

  1. Kohus laiendas meelevaldselt
  2. jaanuari
  3. a käenduslepingu objekti, leides et kostja III vastutab käendajana ka lepingust RZNV-0106 tulenevate kostja II nõuete eest. 8.
  4. Kohus on ühisvara jagamise tingimuste kindlaksmääramisel ületanud diskretsioonipiire. Ühisvara jagamise tingimused ja viis on ebaõiglased ja viivad ebamõistlike tagajärgedeni. Lisaks on kohtuotsuse täitmise viis ja kord ebaselge ning suures ulatuses jäetud reguleerimata. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-de 4–16 saab täita üksnes eeldusel, et maalid on olemas ja kostjate valduses. Seega lähtus kohus eeldusest, et kõik lepingutes nimetatud maalid on kostjate valduses. Samal ajal on kohus otsuse põhjendustes mitmel korral viidanud sellele, et maalide olemasolu ei ole tõendatud. Seega on maakohtu otsus vastuoluline. Sisuliselt nõuab kohus maalide jagamist, mida tõenäoliselt ei eksisteeri. Lisaks ei ole kohus resolutsiooni koostamisel arvestanud ka maalidega, mille müük on kostjatest sõltumatutel põhjustel võimatu. Seega on kohus teadlikult pannud kostjatele kohustusi, mille täitmine on võimatu. Kostjad on menetluse käigus selgitanud ning esitanud tõendid selle kohta, et lepingute BGR-1411, BSKE-1212, LPV-0912 ja LPV-1012 alusel soetatud maalid on hävinud tulekahju ja/või veekahjustuse tagajärjel. Vastavate maalide hävimise faktile ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Hävinud maale ei ole võimalik müüa. Kostjad on ka selgitanud, et lepingute MLCH-2103, MLCH-0506 ja NGHR-1211 alusel soetatud maalid on ebaseaduslikult kostjate valdusest väljunud ja vastavate maalide tagasi saamiseks on USA-s pooleli kohtuvaidlus. Neid maale oma valdusesse tagasi saamata on kostjatel võimatu täita resolutsiooni p 8, 10 ja
  5. Sisuliselt on kohus otsuse resolutsiooni p-des 8.2, 10.2 ja 11.2 kohustanud kostjaid 6 kuu möödumisel otsuse jõustumisest tasuma hagejale nende lepingutega kaetud maalide eest 14 441 846,86 eurot, mis on arvestades hageja panust seltsingusse ebaõiglane ja võimatu. Selline hüvitamiskohustus põhjustab kostjate I ja II pankroti. Samuti on kahjuhüvitise kindlaksmääramisel ebaõige lähtuda hindamisaktidest olukorras, kus ka hageja on väitnud, et hindamisaktidel puudub tõendiväärtus. Kohus kohustas kostjaid maale võõrandama vajadusel ka välismaal. Samal ajal jättis kohus kuni otsuse jõustumiseni jõusse menetluse käigus kohaldatud hagi tagamise abinõud, mille kohaselt on kostjatel keelatud maalide käsutamine, sh nende väljaviimine Eesti Vabariigist. See vastuolu välistab kostjate võimaluse maalid võõranda. Ei ole tõenäoline hinnaliste maalide tulemuslik müük kohtu määratud tähtaja jooksul. Maalide edukas müümine kestab 3–5 aastat. Kuivõrd praegusel juhul on kostjatele määratud maalide müümiseks ebareaalselt lühike tähtaeg ning maalide müümata jätmisel ähvardab neid suur kahjuhüvitise maksmise kohustus, siis tekitab see ebamõistliku olukorra, kus kostjad on sunnitud maalid müüma ilma vajalikke ettevalmistustöid tegemata väga madala alghinnaga. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 4–16 sätestatud maalide müügi korda ei saa pidada arusaadavaks. Näiteks ei ole selgitatud, mida kohus mõistab „avaliku enampakkumise“ all. 18

(24)Samuti ei ole kindlaks määratud müümise kohta, müügi alghinda, alghinna alandamise tingimusi ja muid olulisi tingimusi. 8.
  1. Kohus tõlgendas poolte kasumi jagamise kokkulepet otsuse resolutsiooni p-des 7–16 ebaõigesti. Poolte lepingutest tulenev tahe oli kasumi jagamisel eelistada kostjaid, arvestades kostjate suuremat panust seltsingu tegevuses. Kuivõrd täiendava 18% tasumise kohustus hageja poolt on üks kasumi jaotamise kokkuleppe osa, siis on ebaõige selle arvestamata jätmine. Poolte kokkuleppel jääks teenitavast kasumist 41% (50%–9%) hagejale ja 59% (50%+9%) kostjatele. Seega oleks kohus pidanud resolutsiooni p-des 7.1–16.2 tulemi jaotamisel lähtuma vahekorrast 41% hagejale ja 59% kostjatele. 8.
  2. Kohus jättis kostjate vastuhagi lahendamisel kohaldamata VF TsK § 252 lg
  3. Vene õiguse kohaselt tuleb esmalt kaaluda kaasomaniku osa eraldamist kaasomandist natuuras ehk asja jagamist kaasomanike vahel reaalosades. Selle variandi pakkusid kostjad välja ka vastuhagis. Maakohtu määratud seltsinguvara jagamise viis oleks VF TsK § 252 lg 4 kohaselt pidanud kaaluma ainult juhul, kui natuuras eraldamine ei oleks seadusega lubatud või ei oleks võimalik ilma kaasomandile ebaproportsionaalse kahju tekitamata. Kohus ei ole selliseid asjaolusid välja toonud ning VF TsK § 252 lg 3 kohaldamata jätmist põhjendanud. 8.
  4. Kohus jättis ebaõigesti menetluskulu 94,4% ulatuses kostjate kanda ja 5,6% ulatuses hageja kanda. Kohus jättis tähelepanuta, et algselt nõudis hageja kostjatelt kokku 7 706 841,44 euro tasumist. Kohus ei arvestanud menetluskulu jaotamisel hagejapoolseid hagist osaliselt loobumisi ja tagasivõtmisi. Kuna hageja algne nõue oli kokku 7 706 841,44 eurot, millisest rahuldati nõudeid 5 542 500 euro ulatuses, siis oleks kohus pidanud jätma menetluskulu 71,9% solidaarselt kostjate kanda ja 28,1% hageja kanda.
  5. Hageja vaidles kaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulu kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebus
  6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata. Hageja palub uue otsusega hagi tervikuna rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. 10.
  7. Hagi osaliselt rahuldamata jätmisel on kohus rikkunud materiaalõiguse norme ja menetlusõiguse norme. Kohus ei vastanud hageja väidetele ning kohaldas ebaõigesti TsÜS § 152 lg-t 1, § 147 lg-t 1, § 151 lg-t
  8. Kohus järeldas ebaõigesti, et hageja nõue on 330 000 euro osas aegunud. Hageja jääb kõikide menetluses esitatud seisukohtade juurde ning palub need lugeda vastuapellatsioonkaebuse osaks. 10.
  9. Hageja palus kohtul lahendada 330 000 euro osas nõue esmalt seltsingulepingu sätete alusel ning alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel. Kohus jättis tähelepanuta hageja alternatiivse käsitluse, kas hageja nõue saab tuleneda seltsingulepingust. Samuti jättis kohus kohaldamata TsÜS § 152 lg-e 1, mille kohaselt tuleb nõuete konkurentsi puhul lähtuda tehingulise nõude aegumistähtajast. 330 000 euro nõude saab lahendada sarnaselt teiste maalide ühisostu lepingutele

§ 600

lg 1 ja 603 alusel ning lähtuda lepingu p-st 3.4, mille kohaselt pooled on kokku leppinud, et lepingu kehtimise aeg on

  1. veebruar
  2. Arvestades, et hagi on kohtusse esitatud
  3. mail 2016 ning tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, ei ole nõue aegunud.
  4. Vaidlustatud otsusest ei selgu, millest kohus järeldas, et leping KSTPV-2501 lõppes hageja ja kostja II kokkuleppel hiljemalt
  5. märtsil
  6. Kohus ei käsitlenud hageja väidet, et kui uue lepingu sõlmimisega oleks pooled lugenud lepingu KSTPV-2501 lõppenuks, oleks pooled lepingu KSTPV-2501 alusel ülekantud summad lugenud lepingu PTVD-2203 alusel tehtud ettemaksuks. Arvestades, et uus leping, mis sisaldas ühte lepingu KSTPV-2501 esemeks olevat maali, s.o Petrov-Vodkini „Poiss ja tüdruk Uzbekistanist“, sõlmiti
  7. märtsil 2013 (s.o leping 19

(24)PTVD-2203) ja selle lepingu alusel kandis hageja kostjale I eraldi raha, on ilmne, et vähemalt tolleks hetkeks ei olnud pooled loobunud lepingu KSTPV-2501 täitmisest. Vastasel juhul oleks lepingu KSTPV-2501 alusel ülekantud raha loetud ettemaksuks või kajastunuks see muul viisil lepingu PTVD-2203 alusel raha ülekandmisel. Seega peab olema poolte otsus lepingut KSTPV2501 mitte täita tehtud oluliselt hiljem. Arvestades seda, et lepingus KSTPV-2501 on kokku lepitud tähtajas
  1. veebruar 2015, ei saanud teistsuguse kokkuleppe puudumisel, toimuda alusetu rikastumine mitte varem kui
  2. veebruaril
  3. Kuna leping ei ole tühine, ei saa lähtuda raha ülekandmise ajast.
  4. Kostjad vaidlesid kaebusele vastu, palusid jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulu hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus otsustas lepingute 4–13 alusel ostetud maalide müügist saadava kasumi jaotada võrdselt hageja ja vastavalt kostja I või II vahel ning määras maalide müümata jätmise korral hageja kasuks väljamõistetavaks hüvitiseks 50% maalide turuväärtusest, millest on maha arvatud hagejale tagastatav panus. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse ning hagi tagamise abinõuna maalide aresti kehtima jätmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jaotab kasumi proportsioonis 41% hagejale ja 59% kostjale I või II ja määrab samast proportsioonist lähtuva hüvitise suuruse. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  6. Hageja on esitanud kostjate vastu hagi seltsingulepingute lõpetamiseks, tehtud panuste tagastamiseks ja kasumi jagamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on lepingud 1–13 sõlminud. Lepingute eesmärgiks oli ühiselt osta maale ja müüa need kasumlikult edasi. Ringkonnakohus nõustub poolte ja maakohtuga, et lepinguid saab pidada seltsingulepinguiks. Lepingute järgi soetati maalid kaasomandisse. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses eelkõige maalide kaasomandi lõpetamise viisi üle. Samuti vaidlevad pooled hagejal saada olevate hüvitiste suuruse üle.
  7. Ringkonnakohus peab põhjendatuks maakohtu valitud kaasomandi lõpetamise viisi selliselt, et kostjad on kohustatud müüma maalid avalikul enampakkumisel. Kostjate vastuhagis toodud kaasomandi lõpetamise viis selliselt, et osad maalid jäävad kostjatele ja osad hagejale selliselt, et hageja kohustub hüvitama kostjatele maalide väärtuste vahe, ei ole võimalik. Nimelt on hageja väljendanud, et ta ei ole nõus maalide ainuomandi saamise vastu kostjatele hüvitist tasuma. Kaasomandi lõpetamine selliselt, et isikule jäetakse asi kohustusega hüvitada selle väärtus, ei ole lubatav olukorras, kus isik ei ole nõus hüvitist maksma (vt Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 23). Seda järeldust ei muuda ka see, et kostjaga II sõlmitud lepingutele 8–13 kohaldub Vene Föderatsiooni õigus, mille kohaselt tuleks võimalusel eelistada kaasomandi jagamist reaalosadena (VF TsK § 252). Nimelt ei ole maalid kogumis käsitatavad ühe asjana, st tegemist on kaasomandiga igale maalile, ning maale ei ole võimalik ilma neid kahjustamata reaalosadeks jagada. Samuti on maalide müük vajalik selleks, et oleks võimalik hagejale tagastada tehtud panused.
  10. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole kostjate vastuväited selle kohta, et maakohus ei ole seltsingu lõpetamisel arvestanud kostjate panuste ja tehtud kulutustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjad ei ole tõendanud enda tehtud panuste ja kulutuste suurust. Panuste tegemist soovivad kostjad tõendada üksnes hagi lisadeks 18–30 olevate aktidega. 20
(24)Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need aktid ei tõenda kostjate tehtud panuste suurust. Aktides on pooled kinnitanud üksnes hageja panuste tegemist. Seda, et maalid on ostetud on kinnitanud aktis üksnes kostjad. Aktidest nähtub ka, et maalid ostsid kostjad ja need on kostjate valduses. Seega ei nähtu aktidest, et hagejal oleks sel hetkel olnud teada, millise hinnaga kostjad maalid tegelikult ostsid. Kostjad ei ole vaatamata sellele, et maakohtu vaheotsusega neid selleks kohustati, esitanud lepinguid, millega maalid osteti ja millest nähtuks maalide ostuhind ja selle kaudu kostjate panus. Kulutuste kohta ei ole kostjad tõendeid esitanud. 17. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus põhjendatult hageja nõude seltsingulepingute alusel tehtud panuste tagastamiseks. Nimelt nähtub poolte kokkulepetest selgelt, et poolte suhetes on risk, et maalide müügist ei ole võimalik saada piisavalt tulu panuste tagastamiseks, jäetud kostjate kanda. See tuleneb selgelt poolte sõlmitud käenduslepingust. Ringkonnakohus leiab, et käenduslepingus kokkulepitut saab

§ 29

lg 5 p 3 järgi arvestada ka seltsingulepingute tõlgendamisel, kuna kõik seltsingulepingu pooled (hageja, kostja I ja kostja II) olid ka käenduslepingu pooleks ning käenduslepingus lepiti selgelt kokku, millised on seltsingulepingutest tulenevad kohustused, mida kostjad II ja III käendajatena tagavad, ja millistel tingimustel need sissenõutavaks muutuvad. Käenduslepingust nähtub, et käenduslepinguga tagasid kostjad kohustust tagastada hagejale panused. Käenduslepingu p-s 1.3 on nimetatud juhtudena, mil kostjad peavad hagejale panused tagastama mh olukorda, kus maalid riknevad, kaovad sh varastatakse, on võltsitud või nende väärtus on madalam ostuhinnast. Seega on pooled erinevalt

§ 603

lg-st 4 ja § 602 lg-st 2 kokku leppinud, et juhul, kui seltsinguvarast ei piisa hageja tehtud panuste tagastamiseks, peavad kostjad hagejale tehtud panused hüvitama. Selline riskijaotus on mõistlikult selgitatav asjaoluga, et lepingute järgi pidid hagejad maalid ostma, need jäid hagejate valdusesse, hagejad pidid läbi viima müügi ettevalmistamiseks vajalikud toimingud ning ka maalid omal äranägemisel müüma. Arvestades poolte kokkulepet, ei välista seega hageja panuste tagastamise nõuet ei see, kui maalid müüakse odavamalt ega see, kui need on hävinud või kadunud.

  1. Põhjendatud ei ole kostjate apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et poolte sõlmitud käendusleping ei hõlma lepingust RZNV-0106 tulenevaid nõudeid. Ringkonnakohus märgib esiteks, et kostjad esitasid sellesisulise vastuväite esmakordselt apellatsioonkaebuses, põhjendamata, miks nad seda maakohtu menetluses ei teinud. Teiseks nähtub käenduslepingust, et kuigi selle preambulis ei ole lepingut RZNV-0106 (ilmselt ekslikult) märgitud, on lepingu p-s 1.2.12 tagatava kohustusena märgitud ka sellest lepingust tulenevat 100 000 euro maksmise kohustust.
  2. Iseenesest on õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja positsioon on menetluses olnud mõneti vastuoluline. Ühelt poolt nõuab hageja maalide müüki, kuid teiselt poolt avaldab kahtlust, kas kostjad on maalid üldse ostnud. Samas on see vastuolu kohtu hinnangul mõistetav ja tingitud kostjate endi käitumisest. Ühelt poolt on kostjad hagi lisadeks 18–30 olevates aktides kinnitanud, et on maalid ostnud. Samas ei ole kostjad aga täitnud maakohtu vaheotsust ega esitanud maalide ostmisega seotud dokumente. Arvestades ka seda, et kostjad ise ei ole väitnud, et nad ei ole maale ostnud, ei ole see hagejate mõneti vastuoluline positsioon, mis kajastub ka maakohtu otsuses, maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
  3. Maakohtu otsuse tühistamist ei tingi ka kostjate väited selle kohta, et osad maalid on hävinenud. Kostjad neid väiteid tõendanud ei ole. Tõend kusagil tulekahju toimumise kohta, ei näita seda, et tulekahjus hävisid ka lepingu esemeks olnud maalid. Väidetava maalidele tekkinud veekahjustuse kohta tõendeid üldse esitatud ei ole. Ainuüksi kostjate selgitused ei ole kohtumenetluses asjaolude tuvastamiseks piisavad. Ka asjaolu, et osad maalid on läinud kostjate valdusest välja R. Iseevi valdusesse ei anna alust maakohtu otsust muuta. Kohtule esitatud New Yorgi kohtu dokumentidest kostjate ja R. Iseevi vahelise vaidluse kohta nähtub, et R. Iseev on selles vaidluses tuginenud sellele, et kostjad on talle maalid pantinud 2 000 000 USA dollari suuruse laenu tagatiseks. Kostjad ise on esitanud New Yorgis toimuva 21

(24)kohtuvaidluse kohta vastuolulisi väiteid. Maakohtu
  1. novembri 2020 istungil kinnitasid kostjad, et New Yorgi kohtu otsuse kohaselt peab R. Iseev kostjatele maalid tagastama ja kostjad peavad R. Iseevile maksma 2 000 000 dollarit. Samas ringkonnakohtu istungil väitsid kostjad, et vaidlus New Yorgi kohtus on veel pooleli. Arvestades kohtule esitatud New Yorgis toimuva kohtuasja materjale, on kostjatel ilmselt võimalik maalid tagasi saada, tasudes R. Iseevile laenulepingu järgse võla. Seega ei välista maalide R. Iseevi valduses olemine kohtuotsuse täitmist. Nagu kohus eelnevalt leidis, on aga igal juhul maalide valduse kaotamine poolte lepingu järgi kostjate risk.
  2. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks muuta maakohtu otsust ka maalide müügiks antud tähtaja kohta. Kostjate väited, et maalide müügiks kulub 3–5 aastat on paljasõnalised. Ringkonnakohus möönab, et on ilmselge, et sedavõrd kallite maalide müük ei saa toimuda päevapealt, kuid maalide müügiks tähtaja määramisel tuleb arvestada mõlema poole huve. Ei saa oodata, et hageja peaks enda nõude rahuldamisega ootama veel aastaid olukorras, kus poolte sõlmitud käenduslepingu kohaselt tulnuks maalid müüa hiljemalt
  3. jaanuariks
  4. Arvestades lepingute sõlmimisest ja kokku lepitud maalide müügi lõpptähtajast möödunud aega, oleksid kostjad, kui nad tegutsesid heas usus, pidanud juba ammu tegelema maalide müügiks ettevalmistamisega. Seega arvestab maakohtu antud tähtaeg 6 kuud mõistlikult mõlema poole huvidega.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka osas, milles maakohus kohustas kostjaid maalide müüki korraldama. Maalide müük oli kostjate kohustus ka lepingu järgi. Samuti on maalid kostjate valduses. Kostjaid peaks motiveerima maale võimalikult kõrge hinnaga müüma see, et neil on õigus saada osa maalide müügist saadavast kasumist.
  6. Maakohus on õigesti lähtunud maalide väärtuse kindlakstegemisel kohtule esitatud hindamisaktidest. Muid tõendeid esitatud ei ole. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hindamisaktides toodud väärtused ei oleks õiged. Kostjad ise on lasknud hindamisaktid koostada. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse resolutsiooni täitmisel võib tekkida täiendavaid vaidlusi. Nimelt ei ole maakohus osade lepingute puhul, mille esemeks olevate maalide kohta ei ole hindamisakte esitatud, määranud kindlaks hüvitise suurust, mille kostja I või II peavad maksma juhul, kui nad lepingu esemeks olevaid maale tähtaegselt ei müü, vaid on sidunud hüvitise suuruse maalide turuväärtusega otsuse jõustumise ajal. Arvestades täitemenetluse formaliseeritusse põhimõtet, ei ole kohtutäituril võimalik hüvitise suurust täitemenetluses ise tuvastada. Ringkonnakohus leiab siiski, et see ei tingi maakohtu otsuse tühistamist ja hagi osalist rahuldamata jätmist. Nimelt on nii lepingute kui ka maakohtu jõustunud vaheotsuse kohaselt kostjate kohustus esitada maalide hindamisaktid. Kostjad ei ole osade maalide kohta seda teinud. Sellises olukorras ei pea kohus õigeks panna hagi rahuldamata jätmise riski hagejale. Samas ei ole kohtul võimalik määrata maalide väärtust olukorras, kus selle kohta tõendeid ei ole esitatud. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui otsuse täitmisel tekib pooltel vaidlus hüvitise suuruse üle, on võimalik esitada TsMS § 368 lg 2 järgne hagi tuvastamaks, kui suure hüvitise peavad kostjad nende maalide müümata jätmisel hagejale tasuma.
  7. Ringkonnakohus nõustub kostjate apellatsioonkaebusega, et maakohus on kohaldanud valesti

§ 604

. Selle sätte kohaselt tuleb pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara jagada seltsinglastele vastavalt nende osadele kasumi jaotamises. Seega tuleb ka seltsingu lõpetamisel arvestada poolte kokkuleppeid kasumi jaotamise kohta. Järelikult on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja 18% enda kasumiosast kostjatele tasuma, kehtib vaid lepingu täitmisel, mitte aga vara jaotamisel seltsingu lõpetamisel. Sellised kokkulepped sisaldusid lepingutes 4–13 vastavalt kas p-s 2.10 või 3.2, millede kohaselt jagatakse kaasomandi müügist saadu lepingu poolte vahel võrdselt, kuid hageja peab maksma vastavalt kostjale I või II 18% enda teenitud kasumist.

§ 604kohaselt tuleb kasumi jaotamise kokkulepet arvestada lisaks lepingu täitmisele ka vara 22

(24)jaotamisel seltsingu lõppemisel. Seega on põhjendatud kostjate apellatsioonkaebus osas, milles kostjad leiavad, et nende lepingute alusel saadavast kasumist peaks kuuluma hagejale 41% ja kostjale I või II 59%. Maakohtu otsus tuleb seega nende lepingute osas otsustatud kasumi jaotuse ja maalide müümata jätmisel makstavate hüvitiste suuruse osas tühistada ning määrata kasumi jaotus lepingutes kokkulepitud proportsioonides.
  1. Ringkonnakohus nõustub kostjate apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohtu otsusega jõusse jäetud hagi tagamise meetmed takistavad kostjatel täitmast otsusest tulenevat kohustust müüa maalid. Nimelt on maalid hagi tagamise korras arestitud. See ei võimalda aga kostjatel maale kehtivalt käsutada. Seetõttu tuleb maakohtu seatud hagi tagamise abinõud maalide arestimise osas tühistada.
  2. Kostjad on apellatsioonkaebuses palunud tühistada maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja II vastu laenulepingu alusel 250 000 euro saamiseks. Kostjad ei ole aga apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi põhjendust, miks maakohtu otsus selles osas vale on. Kostjad ei ole sellele nõudele ka maakohtus sisulisi vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus ei näe seetõttu alust maakohtu otsust selle nõude rahuldamise osas muuta.
  3. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et hageja nõue 330 000 euro saamiseks on aegunud. Mõlemad pooled on välja toonud, et lepingut KSTPV-2501 poolte kokkuleppel ei täidetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte kokkulepe lepingu KSTPV-2501 lõpetamiseks pidi olema sõlmitud hiljemalt
  4. märtsil 2013, mil pooled sõlmisid lepingu PTVD-2203, mille esemeks oli üks lepingu KSTPV-2501 osaks olnud maalidest. Sellises olukorras oli selge, et poolte tahe ei saanud olla enam suunatud lepingu KSTPV-2501 täitmisele, kuivõrd samal ajal lepingute PTVD-2203 ja KSTPV-2501 täitmine ei ole võimalik. Seda järeldust ei välista ka asjaolu, et lepingus PTVD-2203 ei olnud märgitud midagi varasema lepingu alusel makstud raha kohta. See võib olla selgitatav näiteks sellega, et kostja II ei olnud tegelikult raha saanud, nagu väidavad kostjad. Olukorras, kus pooled olid hiljemalt
  5. märtsil 2013 kokku leppinud, et lepingut KSTPV-2501 ei täideta, muutus sellest ajast sissenõutavaks ka hageja nõue lepingu alusel üleantu tagastamiseks. Seega oli hageja lepingust tulenev nõue hagi esitamise ajaks
  6. mail 2016 TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi aegunud. Samuti oli TsÜS § 151 järgi aegunud võimalik alusetu rikastumise nõue.
  7. Kostjad on vaidlustanud maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas, tuginedes sellele, et maakohus ei ole menetluskulusid jaotades arvestanud seda, et hageja on osadest algselt esitatud nõuetest loobunud ja osad nõuded tagasi võtnud. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on nende nõuetega seotud menetluskulude jaotuse märkinud
  8. jaanuari 2018 määruses. See määrus on jõustunud ning menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lisaks otsuses märgitud menetluskulude jaotusele arvestada ka selles määruses märgitud menetluskulude jaotust.
  9. Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta menetluskulude jaotust. Hageja nõuete rahuldamise täpset proportsiooni ei ole võimalik määrata, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid poolte endi kanda, arvestades asjaolu, et hagi rahuldatakse suures osas. Ringkonnakohtu hinnangul on arvestades hagi rahuldamise ulatust õiglane jätta 9% menetluskuludest hageja ja 91% solidaarselt kostjate kanda. Vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad selle menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. 23
(24)(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.