Obsah (16)

§ 651§ 456§ 652§ 333§ 230§ 654§ 232§ 442§ 5§ 236§ 229§ 146§ 162§ 171§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-18-6061 Koh

) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt jätta muutmata, kuid täiendada ja osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti tema hagi võlgniku pankrotimenetluses 6112,38 euro suuruse nõude tunnustamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti hagi rahuldamata võlgniku pankrotimenetluses hageja 2889,26 euro suuruse nõude tunnustamiseks. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

1. Vaidlus puudub selles, et võlgniku pankrot kuulutati välja
2. oktoobril 2016 ja hageja esitas
3. novembril 2017 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse. Tsiviilasjas nr 2-18-4817 jäeti hageja nõude esitamise tähtaeg ennistamata ning käesoleva hagi rahuldamise korral saab hageja nõuet tunnustada kolmanda järgu nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 3 järgi. Kuna pooled selle asjaolu üle ei vaidle, siis puudub vajadus kostja I poolt
4. juunil 2021 menetlusdokumendi lisana esitatud tsiviilasjas nr 2-18-4817 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a otsuse asja juurde võtmiseks (

§ 652lg 4).

1. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis kostja II
2. aprillil 2020 esitatud menetlusdokumendi ja sellega seoses ka hageja
3. mail 2020 esitatud menetlusdokumendi arvestamata (kd II, tl 93 ja pöördel). Kostja II saab sellele veale apellatsiooniastmes tugineda

§ 333

lg-te 2 ja 3 järgi, sest ta esitas vastuväite kohtu tegevuse kohta (vt kostja II

1. juuni
2. a menetlusdokument; kd II, tl 94–95). Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja II esitas
3. aprillil 2020 menetlusdokumendi hilinenult. Asja menetlus oli peatatud ning pärast menetluse uuendamist esitas hageja
4. veebruaril 2020 menetlusdokumendi, milles esitas täiendavad seisukohad ja selgitused, taotluse tõendite kogumiseks ning täpsustas kõrvalnõuet. Sellises menetluslikus olukorras ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja II on esitanud menetlusdokumendi hilinenult. Maakohus ei ole välja toonud, millist kohtu poolt määratud või seaduses sätestatud tähtaega kostja II menetlusdokumenti esitades rikkus. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud maakohus avalduste ja seisukohtade esitamise tähtaega pooltele määranud ning eelmenetlus ei olnud lõppenud. Lisaks tuleb arvestada, et hageja esitas
5. veebruari 2020 menetlusdokumendis taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Seega pidi kostja II arvestama kogutavate tõenditega, millega 5 hageja soovis hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Sellest tekkis kostjal II omakorda kohustus oma vastuväiteid tõendada. Tulenevalt

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale II ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt Riigikohtu 6.

veebruari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Ringkonnakohus saab menetlusnormi rikkumise kõrvaldada, menetledes kostja II
2. aprilli
3. a ja hageja
4. mai
5. a menetlusdokumente, mh hinnates nendega koos esitatud dokumentaalseid tõendeid. Pooli on sellest teavitatud (kd II, tl 183 ja pöördel).
6. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi täies ulatuses korrata (

§ 654lg 6).

Vaatamata eelpool viidatud menetlusõiguse normi rikkumisele jättis maakohus lõpptulemusena hagi õigesti rahuldamata. Kolleegium täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, võttes seisukoha väidete ja tõendite kohta, mis jäid maakohtu poolt ebaõigesti arvestamata. 11.1. Maakohus tuvastas, et laenulepinguline suhe GKG ja võlgniku vahel on tõendamata. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning põhjendab seda järgnevalt. Selleks, et tuvastada laenulepingu olemasolu, hindas maakohus hageja väiteid laenulepingu sõlmimise asjaolude ja tingimuste kohta (laenulepingu sõlmimise aeg, tahteavaldused ja laenusumma) ning käsitles põhjendatult nendes avaldunud vastuolusid. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on jätnud hageja esitatud asjaolud ja tõendid hindamata, rikkudes sellega

§ 232lg-t 1, § 436 lg-t 2 ja § 438 lg-t 1.

Maakohus on vajalikus ulatuses hageja väiteid ja tõendeid analüüsinud, mh ka põhjendanud, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (

§ 442lg 8).

Hageja väidete ja tõendite hindamise tagajärjel jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et laenulepingu(te) sõlmimise asjaolud on tõendamata. Nii ei olnud võimalik maakohtul tuvastada, kas tegemist oli mitme või ühe laenulepinguga ning millal ja mis tingimustel kokkulepe sõlmiti. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et ta pole kordagi väitnud, et GKG ja võlgniku laenulepinguline suhe tekkis

1. veebruaril
2. Hageja on seda menetluse kestel väitnud. Hageja esitatud asjaolude kohaselt tehti mitmeid ülekandeid, ja selline üldnimetus –
3. veebruari 2015 laenuleping – on antud põhjusel, et „laenuleping muutus iga maksega ja sellises summas laenuleping sai tekkida alles viimase ülekande tegemise päeval (mis ei välistanud muus summas lepingu tekkimist varasemal ajal)“ (vt hageja
4. mai
5. a menetlusdokumendi p 2.3.1.2; kd II, tl 37 ja pöördel). Seega on maakohus menetlenud hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1).

11.2. Hageja soovis vaidlusaluseid asjaolusid tõendada tunnistajate ütlustega. Kolleegium leiab, et tunnistaja A. V ütlused ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Hageja soovis tunnistaja A. V ütlustega tõendada, et „GKG-lt Elvedale tehtud maksed summas 4330 eurot on tehtud laenulepingu alusel. [---] V. V saab ütlusi anda ka laenu tingimuste osas“ (kd I, tl 132, p 2.3). Kolleegium märgib, et hageja ei toonud tõendite kogumise taotluses

§ 236

lg 3 järgi välja, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta tõendite kogumist taotleb. Tõendiga tõendatakse faktilist asjaolu, mitte õiguslikku hinnangut. Nii ei ole välja toodud, kes laenulepingu pooli lepingu sõlmimisel esindasid ja millised olid laenu andmise tingimused, sh kõrvalkohustused ja tähtaeg. Maakohus rahuldas hageja taotluse, kuigi see oli üldsõnaline ja ei sisaldanud faktiväiteid tegevuse kohta ega kokkuleppe täpset sisu niivõrd, kuivõrd see peab 6 teisele poolele ja kohtule enne tunnistaja küsitlemist teada olema. Nimetatud menetlusõiguse normi rikkumine aga asja lõppjäreldust ei mõjutanud, sest maakohus jõudis õigele järeldusele, et tõendamata on laenulepingu sõlmimiseks vastastikuste tahteavalduste vahetamine. Tunnistaja A. V ütlustest tuleneb, et võlgnik sõlmis A. V juhatuse liikmeks oleku ajal laenulepinguid. Nendest ütlustest ei tulene ühtegi konkreetset asjaolu, mis võiks kinnitada hageja väiteid GKG laenulepingute kohta. Samuti ei saa laenulepingu olemasolu tuletada sellest, et võlgnik ei müünud perioodil 2014–2017 kaupa ega osutanud teenust. Esiteks, tunnistaja A. V seda asjaolu ei tõendanud (vastus küsimusele: „Ei oska praegu nimetada.“; kd II, tl 124). Samuti, kui maksed tehti võlgnikule 2012–2013, siis ei ole asjakohane sisustada nende maksete tegemise asjaolusid tunnistaja A. V ütlustega võlgniku majandustegevuse kohta perioodil 2014–2017. Teiseks, isegi kui võlgnik vaidlusalusel perioodil ei müünud kaupa ega ostutanud teenust, ei loo see laenulepingu olemasoluks eeldust ega pööra tõendamiskoormist ümber. 11.3. Hageja peab olulisteks tõenditeks ajutise halduri aruannet ning O. K ja A. V ekirjavahetust (kd I, tl 8–15, 33). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et need dokumendid on koostatud võlgniku pankrotimenetluse ajal ning need ei haaku teiste asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega (võlgniku 2012 ja 2013 majandusaasta aruanded ning hageja 2015–2017 majandusaasta aruannete bilansid). Nende tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada, milles laenulepingu pooled kokku leppisid ja milline oli sellest tulenevalt lepingu õiguslik sisu. Kohtupraktikas on kaudsed tõendid lubatud, kui selle põhjal saab

§ 229

lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Eespool viidatud tõendite põhjal ei ole võimalik tõendamist vajava asjaolu, s.o laenulepingu sõlmimine, esinemist järeldada. Samuti on hageja põhjendused, miks ei olnud laenukohustusi äriühingute majandusaasta aruannetes nõuetekohaselt kajastatud, oletuslikku laadi. Tulenevalt kostja II esitatud asjaoludest tulnuks väidetavaid laenusummasid kajastada võlgniku majandusaasta aruande sektsioonis „Rahavoogude aruanne“ kui rahavoogu finantseerimistegevusest. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et võlgniku ajutise halduri aruandes vaidlusaluse nõude kajastamine ei ole käsitletav võla tunnistamisena ega nõude tunnustamisena (kd I, tl 12). Hageja käsitluse kohaselt tuleks kõiki ajutise halduri aruandes kajastatud kohustusi lugeda aruande põhjal tõendatuks. Sellega kolleegium ei nõustu. Ajutise halduri aruannet ei saa käsitada dokumentaalse tõendina aruandes kajastatud kohustuste olemasolu osas. Tegemist on võlgniku juhatuse liikme poolt ajutisele haldurile antud andmetega ning juhatuse liikme subjektiivse hinnanguga, mis ei vasta ei konstitutiivse ega deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Tulenevalt PankrS § 101 lg-st 1 (kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud redaktsioon) on haldur kohustatud kontrollima esitatud nõude põhjendatust ning lg 2 kohaselt võivad võlausaldajad esitada haldurile nõude kohta kirjalikke vastuväiteid. 11.
3. Hageja viitab apellatsioonkaebuses sellele, et tegemist ei saanud olla kinkega. Kolleegium märgib, et hageja ei pea tõendama, et makseid ei tehtud võlgnikule kinkelepingu alusel. Kinkelepingu sõlmimise tuvastamine on vajalik sellisel juhul, kui tõendamiskoormis läheb üle kostjatele ja nad soovivad tõendada, et raha üleandmise õiguslikuks aluseks oli mõni muu leping, millega raha tagastamise kohustust ei kaasnenud, nt kinkeleping. Sellisel juhul on kostjal, kes sellele tugineb, sellise lepingu olemasolu tõendamise kohustus (vt nt Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 18). Kuna praeguses asjas ei leidnud laenulepingust tulenev kohustus tuvastamist, siis puudus maakohtul vajadus ka hinnata, kas kostjad on tõendanud mõne muu lepingu olemasolu, mis ei anna alust raha tagastamist nõuda. 11.
6. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et maksekorraldused selgitustega „vastavalt lepingule“ ja „lepingu alusel“ on laenuandja konkludentsed tahteavaldused laenulepingu 7 sõlmimiseks. Kohus peab tõendeid

§ 232

lg 1 järgi hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, et seejärel otsustada, kas poole esitatud väide on tõendatud või mitte. Ainuüksi maksekorraldused ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et maksete tegemise korral tuleb eeldada, et need tehti laenulepingu alusel. Selliseid makseid võib teha ükskõik millise õigussuhte alusel. Kui hageja väitis, et maksed tehti GKG ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu alusel, siis tuli seda väidet ka

§ 230lg 1 järgi tõendada.

Maakohus on õigesti leidnud, et praegusel juhul ei saa esitatud ja kogutud tõendite põhjal sellist järeldust teha. Samuti ei toeta hageja seisukohti hageja poolt viidatud kohtupraktika (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11 ja
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-1461508, p 23), sest need käsitlevad tõendamiskoormise jagunemist alusetu rikastumise olukorras ning „kviitung/arve“ (mitte maksekorralduse) tähtsust raha saamise kohta, ehk Riigikohtu seisukohad on antud käesoleva asja aluseks olevatest asjaoludest erinevate asjaolude kohta. 11.
5. Kuna maakohus laenulepingu sõlmimist ei tuvastanud, millega kolleegium nõustub, siis ei analüüsi kolleegium poolte teisi väiteid ja tõendeid intressikokkuleppe, laenulepingu näilisuse, laenulepingust tuleneva nõude hagejale loovutamise ja aegumise kohta.
6. Maakohus leidis, et hagejal ei ole VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat alusetu rikastumise nõuet võlgniku vastu. Maakohtu lõppjäreldus on õige, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium leiab, et hageja nõue on aegunud, mistõttu puudub vajadus hinnata ülejäänud poolte väiteid alusetust rikastumisest tuleneva nõude kohta. 12.
7. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole sellisele järeldusele jõudmisel rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Hageja tugineb asjaolule, et GKG tegi võlgnikule ekslikult alusetu soorituse (vt hageja
8. oktoobri
9. a menetlusdokumendi p 2.4.1; kd I, tl 114). Alusetu rikastumise nõudena saab käsitleda ülekantud summasid, ehk hagiavalduses esitatud põhinõuet 4330 eurot. 12.
10. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostjate esitatud aegumise vastuväitega. Kostja II esitas aegumise vastuväite
11. aprilli
12. a menetlusdokumendis ja maakohtu
13. jaanuari
14. a istungil. Samal istungil tugines aegumise vastuväitele ka kostja I (kd II, tl 125). Kostjate hinnangul aegusid maksetega seotud alusetust rikastumisest tulenevad nõuded vastavalt nende tegemisele:
15. novembril 2015,
16. aprillil 2016,
17. mail 2016,
18. juunil 2016 ja
19. augustil
20. Hageja esitas nõude võlgniku pankrotimenetluses
21. novembril 2017 (kd I, tl 5–7). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 sätestab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja, milleks on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Riigikohus on selgitanud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt Riigikohtu
22. detsembri
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). Seega, kui hageja tegi alusetult makseid, sai ta rikastumisest teada iga makse tegemisel. Viimane vaidlusalune makse on tehtud
24. augustil 2013, ehk rohkem kui kolm aastat tagasi võlgniku pankrotimenetluses nõude esitamisest (TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1). Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium hageja käsitlusega, et nõude aegumistähtaeg algab ajast (
25. november 2017), mil hageja sai teada, et võlgniku võlausaldajate üldkoosolek tema laenulepingust tulenevat nõuet ei tunnusta. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud nõude aegumise katkemise ega peatumise asjaolusid. 8 12.
26. Hageja väidetest tulenevalt analüüsib kolleegium, kas kostjate tuginemine aegumisele võib olla välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu
27. veebruari
28. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. 12.
29. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt saab võlgniku vastuoluliseks käitumiseks lugeda seda, et võlgnik ei vaidlustanud nõuet enne pankrotimenetlust ning kostja I jättis hageja pankrotimenetlusest teavitamata. Kohtupraktikas on leitud, et aegumise vastuväitele tuginemine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja on pikema aja jooksul teinud kostjale makseid, kostja on need vastu võtnud ja on korduvalt lubanud vastusooritust, mistõttu hageja viivitab pidevatele lubadustele tuginedes raha tagasinõudmisega nii kaua, et tema tehtud maksete tagasinõue lõpuks aegub (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguseid asjaolusid arvestades kostjate aegumisele tuginemine välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Ajutise halduri aruandes nõude kajastamine ei loo usaldusel põhinevat ettekujutust õigusest, mida hagejal tegelikult ei ole. Laenuleping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega ning hageja pidi varustama end tõenditega laenulepingust tuleneva nõude kohta. Hageja välja toodud põhjendused ei anna alust aegumise kohaldamata jätmiseks. Menetluskulude jaotus
30. Hageja vaidlustab ka maakohtu menetluskulude jaotust, leides, et maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata

§ 146lg 1 p 1 ja § 162 lg 4.

Kolleegium leiab, et kostja II

1. aprilli
2. a menetlusdokument ei olnud esitatud hilinenult ning vastuväidete esitamised maakohtu tegevuse kohta olid põhjendatud. Seetõttu tuleb nende toimingutega seotud menetluskulud jätta hageja kanda, sest ei esine ei

§ 162

lg-st 4 ega ka § 169 lg-st 1 (menetluse venimisest tingitud menetluskulud) tulenevaid erandlikke asjaolusid, et jätta osa kuludest kostja II kanda.

1. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 9