Obsah (5)

§ 100§ 105§ 101§ 102§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäär, millest on maha arvestatud pool Eesti Vabariigi tasutavast lapsetoetusest ühe lapse kohta (pere esimesele ja teisele lapsele kohaldatav määr). 5.

1. Elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette kuu
2. kuupäevaks. Elatis tuleb kanda Q arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 5.
3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
5. X ja Y esitasid 13.04.2020 hagid C vastu elatise saamiseks. Hagejad paluvad elatise väljamõistmist hagejate kasuks kokku 01.01.2020-30.04.2020 eest 884 eurot ning alates 01.05.2020 seadusjärgses miinimummääras. 22.12.2020 hagi täpsustuse järgi taotlevad hagejad elatise väljamõistmist alates 11.04.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni pooles Vabariigi Valitsuse sätestatud kuupalga alammääras ning tagasiulatuvalt alates 01.03.2020-10.04.2020 kummalegi hagejale 247,30 eurot.
6. Hagejate seadusliku esindaja Q ja kostja ühised lapsed X ja Y on sündinud vastavalt XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX. Hagejad elavad emaga kolmekesi. Vanemate vahel on sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustub hagejatele maksma elatist seadusjärgses miinimummääras. Alates 01.03.2020 on kostja vähendanud hagejatele makstavat elatist ning tasus kahe lapse peale kokku märtsis 2020 vaid 284 eurot.
7. a aprilli eest oli elatis hagi esitamise hetkeks tasumata. Kostjaga ei ole õnnestunud jõuda kohtuvälisele kokkuleppele. 2 2-20-5463
8. Hagi täpsustuse kohaselt on hageja I igakuised kulud 618,40 eurot ning hageja II kulud 730,71 eurot. 05.10.2020 seisukoha järgi on hagejate ülalpidamiskulud kokku 1168 eurot, s.o 584 eurot lapse kohta. Menetluse ajal on kokku lepitud suhtluskord, mille järgi lapsed viibivad igal teisel nädalavahetusel isaga, kuid puudub alus eeldada, et isa seda täies ulatuses täidab - ka varasemalt ei ole isa ja laste kohtumised olnud regulaarsed, samuti viibib isa sageli välislähetustel. Seetõttu ei saa elatise väljamõistmisel lähtuda suhtluskorrast. Kostja ei ole tõendanud oma kulutusi hagejatele. Kui kostja on ka hagejatele kulutusi teinud, on need minimaalsed ja ebavajalikud. Kostja ei osta lastele riideid ega tasu nendega seotud arveid.
9. Elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära puudub alus, mistõttu ei ole põhjendatud arvestada ka peretoetuste maksmisega. Hagejatele teadaolevalt ületab kostja sissetulek (30004000 eurot kuus) hageja sissetulekut (1300 eurot kuus) enam kui kolm korda. Kostjale kuuluvad mitmed äriühingud. Põhjendatud on, kui vanemad peavad lapsi ülal proportsionaalselt vanemate sissetulekuga. Ainuüksi kostja eluasemekulud on 1000 eurot kuus (maja üür), samuti on ta saanud lubada endale advokaadi teenuseid antud vaidluses, seega ei saa kostja olla maksejõuetu. Kostja varjab oma sissetulekuid. Kostja vastuväited
10. Kostja tunnistas hagi osaliselt ning palus kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista elatise 22,98 eurot kuus. Kuna hagejad viibivad sageli kostja juures, annab kostja neile sel ajal ülalpidamist vahetult. Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega kinnitati tsiviilasjas nr 2-20-7682 vanemate kompromiss, mille kohaselt viibivad lapsed isaga igal teisel nädalavahetusel reedese koolipäeva lõpust kuni esmaspäeva hommikuni ning suvevaheajal 2-nädalaste perioodidena vaheldumisi kummagi vanemaga, alustades isa juures viibimisest. Kuni septembrini 2020 elasid hagejad vaheldumisi kummagi vanema juures.
11. Kostjal on hagejatega seonduvalt eluaseme-, toidu-, transpordi- ja vaba aja veetmise kulud. Kostja on võtnud endale kohustuse transportida lapsi seonduvalt suhtluskorra kokkuleppega. Hageja I ülalpidamiseks kulub kostjal minimaalselt 192,50 eurot ja hageja II ülalpidamiseks 231,50 eurot. Kostja kulutused hagejatele on suured ning elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud kas üldse või on siis vaid osaliselt põhjendatud, s.o nende kuude eest, mil hagejad 50% ajast kostja juures ei viibi.
12. Lapsetoetus makstakse hagejate emale ning kuna mõlemal vanemal on kulutused seonduvalt laste ülalpidamisega, on põhjendatud elatise väljamõistmisel arvestada, et hagejate kulud on osaliselt kaetud lastetoetusega. Hagis toodud hagejate kulud on ülepaisutatud ning tegelikud vajadused väiksemad. Hagejad elavad nende emale kuuluvas korteris ning kuna kinnisvara on pigem ema investeering, ei ole põhjendatud arvestada laenumakseid täies ulatuses eluasemekuluks.
13. Kuna kostja on maksnud hagejatele elatist enam, kui kostja maksma peaks, on märtsikuu elatise tasumise kohustus täidetud. Vanemate vahel ei ole kokkulepet elatise tasumiseks miinimummääras ning kostja on tasunud elatist sellises summas vaid vabatahtlikult hagejate heaolu tagamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
14. Maakohus rahuldas hagid osaliselt ja mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest elatise kokku 29,45 eurot ning alates 13.04.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni kummagi hageja kasuks elatise 262 eurot kuus. 3 2-20-5463 Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras menetluskulud kindlaks ning mõistis kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja 510 eurot.
15. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejatega koos alates 01.02.
16. Tulenevalt

§-dest 96-100 tuleb elatist maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Kuna hagejate nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras, ei ole sellises summas elatise nõudmise korral vaja tõendada kulutuste kandmist.

1. Kostja ei ole tuginenud sellele, et tal ei ole võimalik anda hagejatele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Samuti ei ole hagejad tuginenud sellele, et hagejate ema ei saa ise anda hagejatele ülalpidamist seadusjärgses miinimummääras. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks tuvastada kostja varalist seisu ning eeldas, et kostja poolt miinimummääras ülalpidamise andmine on võimalik.
2. Hagejate väitel oli hagejate vanemate vahel kokkulepe, mille kohaselt kostja maksis kummalegi hagejale elatist miinimummääras. Hagejad on tõendanud vanemate vahel kokkuleppe olemasolu nii sellega, et kostja on maksnud elatist kuni vaidluse tekkimiseni justnimelt seadusjärgses miinimummääras, kui ka hagejate vanemate vahelise kirjavahetusega.
3. Maakohus hindas hagejate kulude põhjendatust ja leidis, et 05.10.2020 täpsustuses toodud hagejate kulud on mõistlikud ja põhjendatud ning nende vähendamiseks puudub alus. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et kuna hagejad elavad hagejate emale kuuluvas korteris, ei ole nende eluasemekulu põhjendatud. Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Isegi, kui oleks tuvastatud, et hagejate ülalpidamiskulud jäävad veidi alla kahekordse miinimummäära, siis ei saaks lugeda seda mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel. Kostja on välja toonud, et kuni septembrini 2020 elasid lapsed võrdse aja kummagi vanema juures. Asjaolu, et taolises olukorras on kostja andnud hagejatele elatist seadusjärgses miinimummääras, viitab kohtu hinnangul selgelt sellele, et kostja oli teadlik sellest, et justnimelt taoline summa on hagejate ülalpidamiskuludest poole katmiseks hädavajalik.
4. Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega kinnitati vanemate kompromiss, mille kohaselt viibivad lapsed isaga igal teisel nädalavahetusel reedese koolipäeva lõpust kuni esmaspäeva hommikuni ning suvevaheajal 2-nädalaste perioodidena vaheldumisi kummagi vanemaga, alustades isa juures viibimisest, üleandmisega pühapäeva õhtul. Kuna suvevaheaeg algab pea alati
5. juunil ja lõpeb alati
6. augustil, on suvevaheaja keskmine kestus 12 nädalat. Suvevaheajaväline suhtluskord (ca 40 nädalat) näeb ette, et lapsed viibivad isa juures ca 18% oma ajast (14 ööpäeva jooksul ca 2,5 päeva). Seega viibivad hagejad aastas kostja juures eelduslikult keskmiselt ca 25% oma ajast. Suhtluskorra täitmisega seonduvalt on kostjal kindlasti püsikulud - eluasemekulu, toidukulu, transpordikulu, meelelahutuse kulu. Samas puudub vaidlus selles, et kostja üldreeglina ei kanna muid hagejate ülalpidamiskulusid, s.o kulutusi hügieenile, tervisele, sideteenustele, rõivastele ja jalanõudele, treeningutele, kooliga seonduvaid kulusid jne. Sellised kulud on hagejate ema kanda ning seetõttu võib jõuda järeldusele, et kostja kulutused hagejatele on minimaalsed, võrreldes ema kulutustega.
7. Võttes arvesse kostja poolt ülalpidamise vahetut andmist, pidas kohus võimalikuks arvestada elatise väljamõistmisel mõjuva põhjusena kogumis seda, et hagejate 4 2-20-5463 ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Aastatel 2020 ja 2021 on selleks summaks (292-(60/2)30) 262 eurot.
8. Hagejad on soovinud tagasiulatuvalt perioodi eest alates 01.03.2020 kuni 12.04.2020 kostjalt elatise võlgnevuse välja mõistmist. Kostja ei maksnud hagejatele elatist vähemalt 262 eurot kuus ka ajavahemikul 01.03.2020-12.04.2020, samas ei saanud elatise nõudmine selle perioodi eest olla kostjale kuidagi üllatuslik. Vaidlus puudub, et nimetatud ajavahemiku eest on kostja maksnud elatist kokku 284 eurot, s.o kummalegi hagejale 142 eurot. Seega on ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest tasumata kummalegi hagejale (366,80-142) 224,80 eurot. Kostja on tõendanud, et nimetatud ajavahemikul kandis ta vahetult hagejate ülalpidamiseks vajalikke kulutusi kokku 390,7 eurot. Seega on kummagi hageja kulutused olnud kostja poolt vahetu ülalpidamise andmisega kaetud 195,35 euro ulatuses. Seda arvestades kuulub kostja poolt ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest kummalegi hagejale tasumiseks 29,45 eurot. Apellatsioonkaebus
9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni punktide 2,3,4,5 ja 6 osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt kummagi hageja ülalpidamiseks välja elatis
10. a aprilli ja mai eest igakuiselt summas 22,98 eurot ehk kogusummas 45,96 eurot ning jätta hagi alates
11. a juunist rahuldamata. Alternatiivselt jätta hagi rahuldamata nende kuude lõikes, kus on koolivaheajad ning hagejad viibivad tsiviilasjas 2-20-7682 kinnitatud suhtlemiskorra kohaselt kostja juures kuni 1/2 ajast (paarisaastatel veebruar, juuni, juuli, august ja oktoober ning paaritutel aastatel jaanuar, aprill, juuni, juuli, august ja detsember).
12. Vaidlustatud osas ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning lisaks materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele on kohus rikkunud menetlusnorme. Maakohus lähtus sellest, et puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ela hagejatega koos. Tegemist on üksnes osaliselt õige väitega, sest kostja väitel elasid hagejad kuni 01.09.2020 võrdselt mõlema vanemaga ning sõltuvalt kuust elavad ka praegu kehtiva suhtluskorra kohaselt kuni ½ kuust kostjaga. Ema elukoht muutus hagejate püsivaks elukohaks alles Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega tsiviilasjas 2-20-7682 kinnitatud suhtlemiskorraga.
13. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et arvestatud ca 25% ajast on minimaalne periood, millal hagejad on kostja juures. Vanematel on õigus teha kokkuleppeid isa ja laste koosoldud aja suurendamiseks. Isegi kokkulepitud suhtlemiskorra alusel on hagejate kostja juures viibimise aeg erinevalt maakohtu poolt tuvastatud mahust tegelikkuses ligemale 33% kogu ajast, sest maakohus ei ole vaidlustatud määruse tegemisel arvestanud õppeaasta keskel olevate koolivaheagade ja sünnipäevade/tähtpäevadega. Ulatuslik ligi 33% ajast lapsega koosolu tagav suhtlemiskord tähendab vahetut ülalpidamist ja laste elus osalemist. Seetõttu on ebaõige ja põhjendamata maakohtu otsuses tehtud järeldus, et laste isa juures tekkivad vahetud kulutused on minimaalsed ja need tuleb jätta tähelepanuta.
14. Kostja nõustub, et miinimumelatise nõudmise korral ei ole kohtupraktika kohaselt tõendite esitamine vajalik. Samas on põhjendamatu, et sellest lähtudes on kohus arvestanud hagejate vajalikeks kuludeks üksnes ema juures tekkivad kulud, ema poolt tehtavad ühekordsed suuremad kulutused ning jätnud tähelepanuta isa juures tekkivad igakuised püsikulud. Kohus on jõudnud tõendeid ühekülgselt ja subjektiivselt hinnates järeldusele, et puudub vaidlus selles, et kostja üldreeglina ei kanna muid laste ülalpidamiskulusid, s.o kulud hügieenile, tervisele, 5 2-20-5463 sideteenustele, rõivastele jne. Vastupidi, kostja esitas konkreetsed tõendid, et ka kostja osaleb selliste kulude kandmisel.
15. Maakohus on vanemate ülalpidamiskohustust ebavõrdselt hinnatest jätnud arvestamata, millised on hagejate tegelikud, põhjendatud ja vajalikud kulutused. Kostja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et hagejate poolt tõendatud 1168 euro suurusest väidetavatest igakuistest ülalpidamise kulutustest on suur osa seotud riiete, jalanõude ja koolitarvetega (hinnanguliselt 90% loetletud kulust). Tegemist on üheselt kuludega, mida hagejad ei kanna igakuiselt ning mille osas teeb ka kostja omapoolseid kulutusi. Kostjale on mõistetamatu, kuidas on objektiivne ja mõlemat vanemat võrdselt kohtlev olukord, kus ühekordsed suuremad kulutused ema juures elamise perioodil tuleb hagejate põhjendatud igakuise ülalpidamiskuluna arvesse võtta ning kostja juures elamise perioodil on riiete, tervise jm kulu korral tegemist minimaalse elatist mittemõjutava kuluga. Seejuures ei ole põhjendatud, et tuleb jätta arvesse võtmata kostja poolt vahetult enne kohtuvaidlust tehtud kulutusi riietele ja muudele tarbekaupadele.
16. Maakohus jättis täielikult arvestamata asjaolu, et erinevalt hagejate seaduslikust esindajast panustab kostja märkimisväärselt ka hagejate transpordile. Harju Maakohtu 18.09.2020 kohtumääruse 2-20-7682 punkti 1.3.3 kohaselt korraldab apellant laste transpordi koolist enda juurde ja tagasi kooli ning on kohustatud tegema seda ühistranspordi asemel hagejate seadusliku esindaja soovil enda isikliku transpordiga. Vanemate elukohtade vahelisi kauguseid arvestades tähendab see lisaks sõiduauto omamise kuludele ka märkimisväärset ajakulu ja transpordikulu, sest minimaalselt peab kostja ühes kuus sõitma enda ja hagejate seadusliku esindaja elukoha vahelist distantsi 4 korda (2x26kmx4 = 208 km).
17. Maakohus ei ole arvestanud, et Justiitsministeeriumi tellitud uuringu “Lapse vajaduspõhine miinimumelatis” veebruaris 2020 valminud lõpparuande kohaselt on standardeelarvete keskmine ühe lapse kulu 412 eurot vanuserühmas 13-17 aastat ning 360 eurot vanuserühmas 712 aastat. Sellest lähtudes ei ole põhjendatud, et kostja vahetust panusest sõltumata tagab käesoleval juhul hagejate vajaduste rahuldamise üksnes igakuine 262 euro suurune elatise tasumine hageja kohta.
18. Maakohus on põhjendamatult lähtunud väidetavast vanemate vahelisest varasemast kokkuleppest, mille kohaselt pidi kostja tasuma lastele elatiseks 2x292 eurot kalendrikuus. Esitatud kirjavahetusest ei ole võimalik välja lugeda mitte midagi muud, kui et kostja täitis kohustust tasuda igakuine elatis hiljemalt kokkulepitud iga kalendrikuu
19. kuupäevaks. Põhjendamatu on maakohtu järeldus, mille kohaselt aktsepteeris kostja justkui septembrini 2020 seda, et senise elatusstandardi tagamiseks peab kostja maksma hagejatele igas kuus elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Kuigi hagejad elasid septembrini 2020 võrdse osa ajast mõlema vanemaga, ei aktsepteerinud kostja elatise tasumise vajadust juba enne kohtumenetluse algust.
20. Hagejate põhjendatud kulu on igakuiselt 211,90 eurot hageja kohta. Arvestades peretoetusi ja kostja panust on kostja poolt makstav igakuine elatis 22,98 eurot.
21. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu oleks kohus pidanud jaotama kõik kantud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätma need poolte endi kanda. Vastustajate seisukoht
22. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata. 6 2-20-5463 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus rahuldas hagid perioodi osas alates 01.06.2020 kuni 31.08.2020 ning osas, milles kohus mõistis alates 01.03.2020 kuni 31.05.2020 kummagi hageja kasuks kostjalt välja suurema elatise kui 45,96 eurot ning jättis menetluskulud täielikult kostja kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagid rahuldamata perioodi osas alates 01.06.2020 kuni 31.08.2020 ning mõista kostjalt kummagi hageja kasuks alates 01.03.2020 kuni 31.05.2020 välja 45,96 eurot. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega hagi rahuldamise osas enne 01.09.2020 kuupäeva, tuleb muuta ka maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4 selliselt, et elatis suureneb vastavalt elatise miinimummäära suurenemisele alates 01.09.
24. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Samuti tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 maakohtu otsuse põhjendusi muuta. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
25. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis
26. a aprilli ja mai eest kummagi hageja kasuks kostjalt välja 45,96 eurot. Maakohtu otsus on seega selles ulatuses TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.
27. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hagejate ja kostja poolt esitatud täiendavate tõendite osas. Hagejad esitasid 13.09.2021 ringkonnakohtule hagejate kulude tabeli ja tšekid. Kostja esitas 19.09.2021 hagejate ema ja kostja vahelise suhtlemise kohta väljavõtted suhtlemisrakendusest. Ringkonnakohus jätab nimetatud menetlusdokumentidele lisatud täiendavate tõendite vastuvõtmise taotlused rahuldamata. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et tähtaega täiendavate tõendite esitamiseks ringkonnakohus menetlusosalistele ei ole andnud. Ringkonnakohus andis tähtaja üksnes hagejatele oma igakuiste kulude summa kujunemise selgitamiseks, lõplike seisukohtade esitamiseks ning menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks vastu võtta hagejate ja kostja poolt esitatud täiendavaid tõendeid ka TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt. Nimetatud sätte kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-21-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude ja tõendite esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Ringkonnakohus leiab, et poolte esitatud tõendid olid kättesaadavad maakohtu menetluse ajal ja neid oli võimalik maakohtule esitada. Seejuures on pooled maakohtus toimunud menetluse ajal aru saanud, et nad peavad oma kulutusi tõendama ning tõendeid on maakohtule pooled ka esitanud. Täiendavate tõendite esitamise võimaluse andmine pole seega ringkonnakohtu hinnangul vajalik. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejate ja kostja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisest keelduda. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus nende füüsiliseks tagastamiseks. Kuna hagejate poolt esitatud kulude tabel ei ole käsitletav tõendina, vaid see on menetlusosalise poolt koostatud dokument, tuleb see jätta asja materjalide juurde. 7 2-20-5463
28. Samas ei saa ringkonnakohus arvesse võtta hagejate poolt 13.09.2021 esitatud kulude tabelis toodud kulude arvestust. Maakohtus tõid hagejad kõigepealt esile, et hageja I igakuiseks kuluks on 618,4 eurot ja hageja II igakuiselt kuluks on 730,71 eurot. Seejärel hagejad muutsid oma seisukohta ja tuginesid sellele, et mõlema hageja igakuine kulu on 584 eurot. Samal seisukohal olid hagejad ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuses. Hagejad esitasid 13.09.2021 uue kuluarvestuse, milles tõid esile, et hageja I kuluks on igakuiselt 670,42 eurot ja hageja II kuluks on igakuiselt 704,47 eurot. Kuna tegemist on uute asjaoludega, mille esitamine ringkonnakohtus on TsMS § 652 alusel piiratud ja hagejad ei ole põhistanud, miks neil ei olnud suurematele kuludele võimalust tugineda maakohtus, jätab ringkonnakohus hagejate väited suuremate kui 584 euro suuruste kulude osas tähelepanuta.
29. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et poolte ülalpidamiskohustuse osas enne
30. a septembrit hindas maakohus ebaõigesti tõendeid kostja poolse ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse osas ning kohaldas ka ebaõigesti materiaalõigust. Nimetatud minetused on ringkonnakohtu hinnangul kaasa toonud osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise, mistõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada.
31. Õige on kostja arusaam, et maakohus jättis perioodi 13.04.2020 kuni 31.08.2020 osas arvesse võtmata, et sel ajal poolte vahel suhtlemise korda kokku lepitud ei olnud. Seega ei saanud maakohus nimetatud perioodi osas lähtuda hagejate viibimisest kostja juures 25% ajast. Kostja väitel viibisid hagejad kuni
32. a septembrikuuni kostja juures 50% ajast. Hagejad vaidlesid sellele vastu. Seetõttu tuli kostjal tõendada, et hagejad on kostja juures viibinud 50% ajast ning kostja esitas 07.04.2020 hagejate ema poolt kostjale saadetud e-kirja, milles hagejate ema märgib, et talle ei sobi laste jagamine 50/50 põhimõttel, kuid on selles osas tulnud laste isale vastu (I kd tl 21). Samuti esitas kostja hagejate emale kostja poolt 21.02.2020 saadetud ekirja, milles on kostja märkinud ära märtsikuu päevadena, mil hagejad on kostja juures, 01.03.2020, 08.03.-14.03.2020 ja 23.03-28.03.
33. Sellele kirjale on hagejate ema vastanud, et soovib lapsi 28.
34. päeval tagasi (I kd tl 96). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad eeltoodud tõendid, et hagejad viibisid vanemate vahelisel kokkuleppel 2 nädalat kuus kostja juures. Ringkonnakohtul puudub alus järelduseks, et selline korraldus poleks kehtinud kuni uue suhtlemise korra kehtestamiseni
35. a septembris. Seega on hagejad viibinud enne
36. a septembrit kostja juures sama palju aega, kui hagejate ema juures. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult vähemalt 40% ajast kummagi vanema juures viibides tuleb järeldada, et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.1; vt ka Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1165-13, p 12 ning 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate ema ja kostja seega eelduslikult pidanud hagejaid ülal ajal, mil hagejad olid nende juures. Riigikohus on märkinud, et kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele

§ 100

lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.3). Käesolevas asjas selliseid asjaolusid esile toodud ei ole, mistõttu ei tekkinud kostjal kohustust maksta hagejatele perioodil alates 01.03.2020 kuni 31.08.2020 elatist. Lähtudes kostja nõustumisest tasuda elatist kummalegi hagejale 2020. a aprilli ja mai eest igakuiselt summas 22,98 eurot ehk kogusummas 45,96 eurot, rahuldab ringkonnakohus hagi selles osas ning jätab hagi alates 01.06.2020 kuni 31.08.2020 rahuldamata. 8 2-20-5463 Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kui lapse vajadused on vahelduva elukoha puhul kaetud, mh seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud rohkem ja teine vähem, kui on talle langev osa

§ 105

lg 3 mõttes, siis võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (võlaõigusseaduse § 78 lg 4) (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.2).

1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hagejate nõuet igakuise elatise maksmiseks. Kõigepealt märgib kolleegium, et hagejate poolt viidatud vanemate vaheline kokkulepe selle kohta, et kostja maksab hagejatele elatist miinimummääras, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel asjakohane, kuna hagejad ei ole elatist nõudes tuginenud mitte nimetatud kokkuleppele, vaid seaduses sätestatud miinimummääras ülalpidamiskohustusele. Sellest tulenevalt ei ole maakohtu poolt kokkuleppe tuvastamine asjakohane ja see osa tuleb otsuse põhjendustest välja jätta. Samuti ei pea seetõttu ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele kokkuleppe puudumise kohta.
2. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 102

lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Maakohus tuvastas, et vanemate varaline seisund võimaldab neil anda hagejatele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Seda maakohtu järeldust pooled vaidlustanud ei ole.

1. Alates
2. a septembrist hagi osalise rahuldamise osas on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et ka Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-207682 kinnitatud suhtlemise korra alusel eelduslikult 25% ajast kostja juures viibimine ei anna alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et elatise vähendamiseks miinimummäärast madalamaks annaks alust asjaolu, et hagejad on kostja juures 33% ajast. Seetõttu pole oluline, kas maakohus arvutas õigesti kokku päevad, mil hagejad on kostja juures. Riigikohus on leidnud, et vahelduva elukoha puhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 25.05.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 13; Riigikohtu 02.10.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20). Samas on Riigikohus hiljutises lahendis asunud seisukohale et vahelduva elukoha kindlakstegemiseks ei ole ainumäärav, et laps elaks kummagi vanema juures 40-50% ajast. Täpse ajalise jaotuse saavutamine vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga ei ole praktikas enamasti realistlik. Seetõttu tuleb lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine 9 2-20-5463 jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.2). Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et kostja kulutused on minimaalsed ning hagejate ülalpidamise põhiraskus on hagejate emal, kelle juures hagejad on ka põhilise osa ajast. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja neid põhjendusi ei korda. Seejuures tuleb arvestada, et vaidlustamata asjaoludel on hagejate ema korraldada hagejate igapäevaelu põhilised tegevused (treeningud, lasteaed, kool).
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tema kannaks, vaatamata 33% ulatuses hagejate viibimisele kostja juures, hagejate emaga sama suurt või ligilähedast raskust hagejate ülalpidamisel. Kostja on esile toonud igakuised kulud alates
5. a septembrist hagejale I 192,5 eurot ning hagejale II 231,5 eurot. Hagejad vaidlesid kostja kuludele vastu ja leidsid, et need ei ole tõendatud, mistõttu pidi kostja esitama oma kulutuste kohta tõendid. 38.
6. Kostja on esile toonud, et eluasemekulu osas on kummagi hageja huvides tehtud kulu suuruseks 90 eurot kuus ja on esitanud perioodil alates
7. a märts kuni september (s.o 7 kuu osas) tõendid eluasemekulude (üür, vesi, elekter) kandmise kohta kokku summas 7729,96 eurot (I kd tl 134-141), s.o keskmiselt ühes kuus 1104,28 eurot. Kostja on esile toonud, et TV ja interneti kulude osas on kummagi hageja huvides tehtud kulu suuruseks 2 eurot kuus ning on esitanud tõendid TV ja internetikulude kandmise kohta perioodil
8. a märts kuni september (s.o 7 kuu osas) kokku summas 942,31 eurot (I kd tl 142-145), s.o keskmiselt 134,62 eurot kuus. Kostja on esile toonud, et riiete ja jalanõude osas on kummagi hageja huvides tehtud kulu suuruseks 10 eurot kuus ning on esitanud tõendid riiete ja jalanõude ostmisega kantud kulu kohta perioodil alates 28.05.2020 kuni 24.08.2020 kokku summas 442,22 eurot (I kd tl 125-126 pöördel, tl 128 pöördel-129, tl 131-133). Kostja on esile toonud, et koolitarvete osas on kummagi hageja huvides tehtud kulu suuruseks 12 eurot kuus ning on esitanud tõendid koolitarvete ostmisega kantud kulu kohta alates 22.08.2020 kuni 24.08.2020 kokku summas 123,97 eurot (I kd tl 127-128). Eelpooltoodud kulu on ringkonnakohtu hinnangul kostja esitatud tõenditega tõendatud. 38.
9. Kostja on esitanud tõendid ravikulude kandmise kohta 23.08.2019 ja 17.06.2020 kokku summas 50 eurot (I kd tl 129 pöördel-130). Samas ei ole kostja hagejate huvides tehtud kulutuste nimekirjas sellist kulu märkinud ega toonud seda esile ka üheski menetlusdokumendis. Seega puudub kohtul alus võtta arvesse kulutusi raviteenuste ostmiseks ja kostja tõendid selles osas tuleb tähelepanuta jätta. 38.
10. Kostja on tuginenud ka sellele, et vastavalt Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-7682 kinnitatud suhtlemise korrale on tema korraldada hagejate transport koolist kostja juurde ja tagasi kooli. Kostja peab selleks enda väitel läbima ühes kuus 208 km. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et kulu transpordile on tõendamata. Kostja ei ole kütuse ostmise ega muu transpordiga seotud kulu kohta esitanud kohtule ühtegi tõendit. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid teiste kulude nimekirjas märgitud kulude kandmise kohta.
11. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ehkki kostja on tõendanud eluasemekulud, TV ja internetikulud, on tegemist kulutustega, mida kostja teeb vaatamata sellele, et hagejad kostja juures viibivad. Ülalpidamise põhiraskuse hindamisel ei saaks ringkonnakohtu hinnangul arvesse võtta kulutusi, mida ülalpidamiseks kohustatud isik nagunii enda majapidamise ja oma pere huvides teeb. Selleks saaks arvesse võtta kulusid, mis kaasnevad vahetu hoolitsemisega ning igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamisega ning jooksvate vajaduste katmisega. Üksnes riiete ja koolitarvete kulu saab lugeda selliseks kuluks, kuid arvestades seda, et maakohus vähendas igakuist miinimumelatist lähtudes kostja poolsest ülalpidamisest ja 10 2-20-5463 tulenevalt hagejatele peretoetuste maksmisest, puudub alus täiendavalt maakohtu poolt vähendatule elatise suurust veelgi vähendada.
12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kulutusi riietele, jalanõudele ja koolitarvetele ei tee hagejad igakuiselt. Hagejate poolt esitatud muude kulude tabelist (I kd tl 54-55) ja lisatud tõenditest nähtub need kulud on jooksvad kulud (I kd tl 56-57, 58-60, 66 pöördel-89). Samas ei oma see asja lahendamisel tähtsust. Hagejad on esitanud elatise nõude lähtudes seaduses sätestatud miinimummäärast , mille puhul ei ole hagejate kulude tuvastamine vajalik.
13. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et lapsele makstava elatise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta Justiitsministeeriumi tellitud uuringut “Lapse vajaduspõhine miinimumelatis”.

§ 99

lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Seega ei saa kehtiva õiguse järgi üldjuhul elatist mõista välja väiksemana kui

§ 101lõikes 1 sätestatud määras.

Riigikohus on küll mitmes lahendis viidanud uuringutes toodud lapse vajaduste suurusele ja selle arvestamise võimalusele, kuid seda olukorras, kus lapse vajadused on väiksemad mastaabisäästu tõttu (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 15). Üksnes uuringu alusel pole aga võimalik elatist välja mõista väiksemana kui seaduses sätestatud minimaalne määr. Selleks annab aluse

§ 102lg 2 vastavate asjaolude esinemisel.

1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda, kuid oleks hagi osalise rahuldamise tõttu jaotama menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel, kas võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätma need poolte endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul annab hagi rahuldamise ulatus aluse jätta maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
2. Lähtudes apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus samuti jätta poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 11