KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 28. oktoober 2021 Kohtuasja number 1-16-10555 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm Kohtuasi X.X. le kohaldatud psühhiaatrilis

) § 263 lg 1 p-s 1 sätestatud õigusvastase teo tunnustel. Kohus kohaldas X.X. le statsionaarset psühhiaatrilist sundravi kuni tema tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni.

2. septembri 2018 määrusega asendas Tartu Maakohus X.X. le kohaldatud psühhiaatrilise sundravi statsionaarse ravivormi ambulatoorsega.
4. augustil 2021 esitas SA Viljandi Haigla Psühhiaatrikliinik (edaspidi Viljandi Haigla) Tartu Maakohtule esildise, milles tegi ettepaneku asendada X.X. le kohaldatud psühhiaatrilise sundravi ambulatoorne ravivorm statsionaarsega seoses tema vaimse seisundi halvenemisega. Esildisele on lisatud psühhiaater Piret Taali arvamus, väljavõte X.X. haigusloost ning Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) vastuskirjad Viljandi Haiglale.
6. augustil 2021 teatas Viljandi Haigla Tartu Maakohtule, et alates
7. augustist 2021 viibib X.X. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (edaspidi PERH) akuutpsühhiaatria osakonnas, kuhu ta hospitaliseeriti kiirabi ja politsei poolt. Teatele on lisatud PERH-i V osakonna juhataja Katrin Eino vastuskiri ja väljavõtted X.X. kontakttelefonilt ambulatoorse sundravi sotsiaaltöötaja töötelefonile saadetud kahest sõnumist.
8. Kohtute infosüsteemist nähtub, et Harju Maakohus rakendas
9. augusti 2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-12199 X.X. suhtes esialgset õiguskaitset ja andis loa kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neljaks ööpäevaks alates
10. augustist 2021 kell 15.
11. Harju Maakohtu
12. augusti 2021 määrusega pikendati X.X. suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani. Vaidlustatud kohtumäärus
13. Tartu Maakohus asendas
14. augusti 2021 määrusega X.X. le kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
15. Kriminaalasja dokumentidest nähtub, et X.X. on olnud sundravil kaks korda, sh ühe korra Tallinna Linnavalitsuses noaga ähvardamise tõttu ning praegu Tallinna Lennujaama piletikassas lennujaama põlema panemise ähvarduse tõttu. Seega on X.X. käitunud mh ebaadekvaatselt avalikes kohtades ning sundravile on ta määratud nii avaliku korra vastase süüteo kui varasemalt ka tapmisega ähvardamise tõttu. On tuvastatav, et X.X. on psüühilisest diagnoosist tingituna
16. aasta suvel rünnanud pipragaasiga sugulast ning teinud politseile hulganisti ebaadekvaatse sisuga teateid, mh põhjendades, et tema naabriteks on pedofiilid, keda tuleb karistada. Eelmärgitud asjaolusid kogumis hinnates tuleb kohtul nentida, et X.X. ohtlikkuse tase on märgatavalt tõusnud. Oma psüühikahäire ja sellest tingitud luululiste mõtete ning mõtetest kantud käitumisaktide tõttu on ta ohtlik eelkõige ühiskonnale. Kuna X.X. enesehinnang on kõrge ning ta võib olla veendunud tal esinevate luulude tõepärasuses, võivad sellele minevikus toimepandud reaalsete tegude valguses järgneda mistahes rünnakud või õigusvastased teod kolmandate isikute suhtes. Seega on X.X. st tuleneva ohu tõenäosus sedavõrd suur, et õigustab tema kui raske psüühilise diagnoosiga isiku suhtes vabaduspõhiõigust enim riivava meetme ehk statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. 2

§ 86

lg 12 kohaselt võib psühhiaatrilist sundravi kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist. Praegusel juhul on psühhiaatri arvamuse, väljavõtetega X.X. seisundi kirjeldusest ning X.X. kohtuistungil antud seletustega usaldusväärselt tõendatud, et X.X. ei pea kinni ravirežiimist, mh seab X.X. kahtluse alla talle pandud diagnoosi. See ei sisenda kindlust, et X.X. adub oma psüühilise haiguse tõsidust ning soostub vabatahtlikult ambulatoorses vormis talle näidustatud määral ravimeid tarvitama. X.X. toimetuleku taastamiseks ja ohtlikkuse vähendamiseks on psühhiaatriline sundravi vajalik ning seda tuleb kohaldada statsionaarses vormis. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine X.X. le ambulatoorselt ei ole

§ 86lg 12 nõudeid silmas pidades põhjendatud.

Muu hulgas ei ole võimalik ambulatoorset sundravi kohaldada X.X. poolt taotletud tingimustel, sh pole X.X. l sundravi ajal võimalik valida endale sobilikku raviarsti või saada garanteeritud korras elukohajärgset ravi. X.X. on andnud varasemalt kirjaliku ambulatoorse ravi kohaldamise nõusoleku ning alla kirjutanud nii vastavale nõusolekule kui raviplaanile. Neist dokumentidest nähtub, et X.X. on olnud mh nõus pidama kinni raviplaanis määratud ravist ja tulema määratud ajal arsti vastuvõttudele. Samuti on X.X. omakäeliselt kinnistanud arusaamist sellest, et ambulatoorse sundravi mittejärgimisest teavitab arst kohut ja on võimalik, et sundravi jätkub osakonnas. Kohtu hinnangul ei ole senistele X.X. a puudutavatele meditsiinidokumentidele ning isiku kohtuistungil avaldatule tuginedes alust kahelda ka arstide poolt X.X. le määratud diagnoosis (püsikululine paranoidne skisofreenia).

1. Eeltoodust järeldub, et X.X. psüühikahäiret on võimalik ja vajalik raviga mõjutada, kuid praegu ei anna ambulatoorne psühhiaatriline sundravi tema suhtes soovitud tulemust ning esinevad sellised asjaolud – isiku ohtlikkus ja haiglatingimustes sundravi vajadus –, mille tõttu on põhjendatud jätkata KrMS § 4021 lg-te 1–3 kohaselt X.X. sundravi statsionaarses vormis.
2. Viimaks määras maakohus, et statsionaarne ravi tuleb pöörata täitmisele viivitamatult, st juba enne kohtumääruse jõustumist. Määruskaebus
3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse X.X. , taotledes maakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised. X.X. on alati nõustunud ambulatoorse sundraviga ning on järginud arstide ravijuhiseid. Probleemne on aga ravil käimine Viljandi Haiglas. Selle asemel sooviks ta käia ravil Saaremaal või Tallinnas. Ka visiitide katkemise järel pöördus ta iseseisvalt ravi jätkamiseks Kuresaare Haiglasse ja Tallinnasse psühhiaatrikliinikusse. Arusaamatu on see, kuidas kutsub kolmas inimene teda ambulatoorsele kohtumisele Viljandis, temaga seejuures kordagi isiklikult rääkimata. Dr. Taal andis kohtule arvamuse X.X. ga kohtumata ja temaga suhtlemata. Ringkonnakohtu seisukoht 3

§ 86kohaselt inimese ohtlikkust.

Nii on see ka ambulatoorse sundraviga – seda sõltumata asjaolust, et

§ 86

lg 12 kohaselt võidakse ambulatoorsele ravile suunata selline inimene, kes ei kujuta ohtu endale ega ühiskonnale. Nimelt on Riigikohus leidnud, et ka ambulatoorne sundravi eeldab ohtlikkust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 31). Tähtis on seegi, et arvesse tuleb võtta just inimese psüühikahäirest tulenevat ohtlikkust – sellele viitab

§ 86lg 1, kõneledes vaimse seisundi tõttu esinevast ohust.

Seepärast ei saa sundravi (jätkamist) tingida mingist muust tegurist – nt „normaalpsühholoogilisest“ impulsiivsusest või rikastumissoovist – tingitud ohtlikkus. Vastava ohu puudumisel ei ole sundravi jätkamiseks alust ning ravi tuleb lõpetada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai 2019 määrus asjas nr 1-10-8154, p 9 ja
2. mai 2020 määrus asjas nr 1-17-8089, p 9).
3. Ohtlikkuse hindamisel on tegu juriidilise prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-1-1105-16, p 24). Senised õigusvastased teod näitavad suuresti ka seda, milliseid tegusid on inimeselt karta tulevikus: üldjuhul kipuvad inimesed käituma selliselt, nagu nad on seda juba teinud. Sealjuures tuleb lähtuda arusaamast, et mida raksemaid õigusrikkumisi inimeselt karta on, seda väiksemast nende tegude aset leidmise tõenäosusest inimese ohtlikkuse jaatamiseks piisab.
5. X.X. on pannud toime kaks (erinevalt kvalifitseeritud) ähvardamist.
6. aasta kevadel küsis ta Tallinna Linnavalitsuse hoones nuga naisametniku poole suunates, kas too tahab ka järgmisel päeval tööle tulla.
7. aasta sügisel ütles X.X. Tallinna Lennujaamas olles lennujaamatöötajale, et ta võib lennujaama põlema panna. Neid tegusid silmas pidades on X.X. lt edaspidigi karta eelkõige ähvardamisi. Ähvardamised on võrdlemisi kerget laadi rikkumised, mistõttu on tulenevalt X.X. sundravi aluseks olnud õigusrikkumistest X.X. ohtlikuks pidamiseks tarvis märksa kõrgemat uute rikkumiste tõenäosust, kui seda oleks tarvis nt olukorras, kus keegi on rakendanud korduvalt (rasket) füüsilist vägivalda.
8. Väga oluline on ringkonnakohtu hinnangul see, et neist ähvardamistest on möödunud pikk aeg: esimene ähvardamine toimus ca kuus ja pool ning teine umbes viis aastat tagasi. Tähtis on seegi, et suure osa teisele ähvardamisele järgnevast ajast viibis X.X. vabaduses: ta vabanes statsionaarselt sundravilt
9. aasta oktoobris ja paigutati tsiviilõiguslikule tahtest olenematule ravile
10. aasta augustis. Niisiis ei ole X.X. juba pikka aega kedagi ähvardanud – sealjuures on ta suutnud sellest hoiduda ligi kolme ambulatoorsel ravil vabaduses viibitud aasta jooksul. Mida pikem aeg on inimese õigusvastastest tegudest möödunud, seda vähem on põhjust tuletada tema jätkuvat ohtlikkust neist tegudest.
11. Tõsi, maakohus on viidanud ka mitmetele X.X.
12. ja
13. aastal toime pandud tegudele. Need teod saab liigitada kaheks: esiteks X.X. helistamised Häirekeskusse ja teiseks pipragaasi laskmine. Ringkonnakohtu hinnangul aga ei võimalda needki X.X. ohtlikkust jaatada.
14. PPA teatel (tl 45) tegi X.X.
15. aasta juulist kuni
16. aasta juulini Häirekeskusele 32 kõnet, kusjuures eriti tihedaks muutus helistamine
17. aasta kevadsuvel (26 kõnet kahe kuu 4

§

§ 278

päraseid väärtegusid (eritalituse vale väljakutsumine) – ehkki on põhjust eeldada, et paljudel juhtudel ei kutsunud X.X. ühtegi eritalitust vääralt välja, vaid lihtsalt koormas Häirekeskuse kõneliini. Formaalselt pole välistatud kellegi sundravi ja seega ka ohtlikkus tulenevalt väärteokoosseisule vastavate tegude riskist:

§ 86

räägib üldiselt õigusvastastest tegudest, ilma piiramata neid tegusid kuriteokoosseisule vastavate tegudega. Ringkonnakohtu meelest on siiski küsitav, kas väärteokoosseisule vastavate tegude oht üldse saab endaga sundravi kaasa tuua: ühelt poolt oleks ohus vaid võrdlemisi väikese kaaluga õigushüved, teisalt aga sekkutaks väga intensiivselt inimese põhiõigustesse. Ent isegi kui sundravi väärteokoosseisu järgsete rikkumiste ohu puhul automaatselt välistatud polekski, peaks see tulema kõne alla vaid äärmiselt erandlikes olukordades. Praegu millestki sellisest rääkida ei saa: valeväljakutsete tegemine Häirekeskusse pole küll tavapärane, aga kahjuks seda siiski puhuti esineb.

1. Ka märkis maakohus, et X.X. ründas
2. aasta suvel pipragaasiga üht oma sugulast. X.X. haigusloo väljavõttest (tl 47), K. Eino kirjast (tl 52) ja X.X. selgitustest maakohtu istungil (tl 67 pöördel) võib tõesti järeldada, et X.X. lasi
3. aasta suvel oma onule pipragaasi näkku. See võiks kõneleda füüsilise vägivalla tegude ohust: kellelegi pipragaasi näkku laskmine võib põhjustada (kergeid) tervisekahjustusi (nahaärritus, pisarad, iiveldus jms). Samas aga pole teada, mis ikkagi täpselt toimus. K. Eino kirja kohaselt väitis X.X. , et onule gaasi laskmise tingis see, et viimane oli talle võlgu. Maakohtu istungil väitis X.X. , et kaitses end onu vastu: nimelt oli onu talle paadi eest võlgu ja kui ta läks seda võlga tagasi küsima, lõi onu teda rindu. Samas kinnitas X.X. , et politsei ei süüdista teda selles juhtumis mingilgi moel ning ka PPA vastuskirja (tl 45) kohaselt ei ole X.X. ga seoses PPA-s alustatud ühtegi menetlust. Seetõttu ei saa kõnesolev juhtum ilmestada X.X. õigusvastase käitumise tõenäosust, kuna välistada ei saa, et X.X. tegevus oli õiguspärane. Näiteks võis ta tegutseda hädakaitses ja tõrjuda pipragaasi kasutamisega onu õigusvastast rünnet, mis välistab X.X. teo õigusvastasuse. Et võimalik on ka vastupidine (X.X. sooritas õigusvastase ründe), määrav ei ole. Retsidiivsusprognoosi kui ennustuse õiguses ei saa kunagi päris kindel olla: tulevik võib ennustatust erineda. See aga ei tähenda, et oletusi tohivad endast kujutada sellise prognoosi aluseks olevad asjaolud: nende asjaolude osas on tarvis (piisavalt) kindlat teadmist. X.X. ja tema onu vahel juhtunu olulised üksikasjad aga on – nagu öeldud – teadmata. Lisaks ei saa väita ka seda, et X.X. gaasilaskmise tingis X.X. skisofreenia. Nt kui X.X. vihastas oma onu peale seetõttu, et too ei maksnud talle ära (väidetavat) võlga, ei pruukinud skisofreenial olla gaasi laskmises mingit rolli: sellises olukorras muutuvad sugugi mitte harva vägivaldseks ka psüühiliselt terved (impulsiivsed) inimesed.
4. Muude asjaoludega maakohus X.X. ohtlikkust ei põhjendanud. Selliseid asjaolusid ei tuvasta ka ringkonnakohus. Sealhulgas ei saa järeldada, et X.X. võib olla ohtlik endale. Kõigepealt jääb mõneti segaseks, miks peaks riik üldse karistusõiguslike vahenditega sekkuma sellesse, kui isik ohustab enda õigushüvesid: rakendub ju karistusseadustik (või täpsemalt: selle eriosa) vaid siis, kui rikutakse või ohustatakse võõraid õigushüvesid. Seega ei saa enese ohustamist või vigastamist pidada ka õigusvastaseks teoks. Seda arvestades tuleb

§ 86lg 1 tõlgendada nii, et inimese ohtlikkus endale on sekundaarne: see muutub aktuaalseks siis, kui isiku ühiskonnaohtlikkust 5