Obsah (8)

§ 4062§ 3§ 402§ 406§ 4034§ 14§ 94§ 127

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-100196 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2021.a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Piret Raik Kohtuasi OK Incure OÜ hagi R. R. vastu võlgne

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

Ekslik on kostja arusaam, et ta pidi krediidiandjale tasuma kokku üksnes 1250 eurot. Kostja kasutas limiiti korduvalt, samuti jättis kostja jooksvaid kuumakseid ka tasumata, mistõttu personaalsetes tingimustes sätestatud eeldus maksete kogusummas ei täitunud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 1248, 38 eurot, intressi 230, 69 eurot ja viivise 295, 75 eurot ning menetluskulud (so riigilõiv 225 eurot ja kohtutäituri tasu 40 eurot) KOSTJA VASTUVÄITED

1. Kostja ei tunnista hagi. Kostja väidab, et laenuandja ei ole kinni pidanud vastutustundliku laenamise põhimõttest ning kostjale on selgusetu kuhu ja mille katteks on arvestatud tema poolt teostatud maksed. Kostja selgitab, et vastavalt lepingus kokkulepitule sai ta laenu (krediidilimiit) 1250 eurot, see ei saa olla 1900 eurot nagu väidab hageja. Kostja teadmisel oli leping sõlmitud aastaks, mitte 36 kuuks. Kostja leiab, et kui põhiosa oli 1250 eurot ja sellele lisandus intress 327, 63, siis tuli aasta jooksul tagastada 1577, 63 eurot, see on kahe aasta jooksul 1905,
2. Makstud on kostjal 2109, 53 eurot. R. R. palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, on seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
4. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (

) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt

§ 3

võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Pooltel ei ole vaidlust, et 29.09.2017 sõlmisid X OÜ laenuandjana ja R. R. laenusaajana krediidilepingu nr 3228092, mille alusel sai kostja laenu summas 1 250 eurot (avati krediidikonto(limiit, mida kostja sai korduvalt kasutada) ning mille kostja kohustus koos intressidega tagastama. Leping sõlmiti tähtajatult ning lepingugajärgne aastane intressimäär oli 45 % aastas.

1. R. R. ei vaidle vastu sellele, et krediiti on talle antud, krediidikontot on ta kasutanud. Eeltoodut tõendavad ka kostja teostatud tagasimaksed. X OÜ lepingu üles 01.11.2020 ning loovutas nõude OK Incure OÜ´le. Pooltel ei ole vaidlust lepingu ülesütlemise ja nõude loovutamise osas. Hageja on esitanud X OÜ kostjale saadetud teate lepingu ülesütlemisest ja nõude loovutamisest Hageja pidi käesoleval juhul tõendama seda, et kostjal oli lepingust tulenev täitmata kohustus hageja ees, kohustuse suuruse ja millises osas on kohustus täitmata. 3
2. R. R. füüsilise isikuna sõlmis lepingu tarbijana võlaõigusseaduse (

) § 1 lg 5 tähenduses.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtul kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). Kostja heidab hagejale ette vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramist, samuti vaidleb vastu nõude suurusele.
3. Esmalt märgib kohus, et kostja leiab ekslikult nagu oleks sõlmitud leping tähtaegselt. Lepingu nr 3228092 krediidikonto personaalsetes tingimustes on sõnaselgelt teavitatud, et krediidikonto leping on tähtajatu. Kostjale avati krediidilimiit 1250 eurot, mida ta sai korduvalt /tähtajatult kasutada ning mille kasutamise eest minimaalse kuumakse arvestuse perioodiks oli 36 kuud, intressimäär 45% aastas (ning 0,13% päevas), krediidikulukuse määr 56,5% aastas.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (

§ 406lg 1) .

29.09.2017.a. so poolte vahel lepingu sõlmise hetkel oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 18,92% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273), seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 56,76% aastas.

Kohus möönab, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 56,5% on piiripealne, kuid leping ei ole

§ 4062lg 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

,

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletulr, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26.05.2016.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 p 10) Krediidasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta must eluks otseslt mittevajalikust varast, tagades sellega, et leanuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014.a. otsus tsiviiasjas nr 3-2-1-169-13 p 21) 4 11. Tulenevalt

§ 4034

lg 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse täitmist. Kohus möönab, et laenutaotlejal (kostjal) oli

§ 14lg 1 2.

lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Kohtule ei ole kumbki pool esitanud tõendeid selle kohta, millised andmed oma maksevõime kohta esitas R. R. laenutaotluses. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et krediidiandjal ei ole kohustust vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel nõuda nende täpsustamist. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele (

§ 4034lg 2). Kuivõrd Ts

MS § 405 lg 1 p 8 tulenevalt võib kohus lihtmenetluses koguda tõendeid ka omal algatusel, siis kontrollis kohus registritest kostja majanduslikku seisundit iseloomustavaid andmeid. Näiteks Maksu. ja Tolliameti töötamise registris puuduvad andmed kostja töötamise kohta (sh

1. aastal), sellest tulenevalt on ilmne, et laenutaotlejal püsivat sissetulekut töötasu näol ei ole. Kinnistusraamatu andmetel puudub kostjal kinnisvara. Korteriomand Kohtla-Järvel, Videviku 7-3, kuulub kostja emale M. R.le. Kostja on kohtule esitanud M. R. pangakonto väljavõtte, millelt on tasutud kostja laenumakseid (sh X OÜ-le, X AS, F Bank plc.le, X OÜ-le) M. R. kontolt nähtub sissetulekuna pension 443, 76 eurot ja sotsiaaltoetus 26, 85 eurot. Elementaarse kontrollimise käigus on tuvastatav, et kostjal puuduvad (ja puudusid ka
2. aastal) nii vahendid kui vara, mis võimaldaks teda pidada krediidivõimeliseks (isegi juhul kui maksehäired puudusid). Laenumaksete tagasimaksmiseks võetakse uusi kohustusi ja/või kasutatakse ema pensioni ja sotsiaaltoetust.
3. Vastavalt

§ 4034

lg 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning on rikkunud

4034 lg 6 toodut, mistõttu loeb kohus pooltevahelise tarbijakrediidilepingu määraks

§ 94järgse intressimäära.

Vastavalt

§ 94

lg 1 ja 2 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti ning nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Intressimäär juulist 2017 (lepingu sõlmimisest) kuni käesoleva ajani on 0,00% aastas (vt https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). 5
3. Kostja kasutusse antud krediidilimiit pooltevahelise lepingu alusel oli 1250 eurot, mida ta sai korduvalt kasutada ja ka kasutas (st ka teostatud tagasimaksetest kogunenud vahendeid uuesti välja võtta). Hageja esitatud arvestuse kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku 2109, 53 eurot. Kuna kohus loeb lepingujärgsesks intressimääraks 0,00 % (otsuse p 12), on kostja pooltevahelisest lepingust tuleneva kohustuse (põhivõla) täitnud. Kuivõrd kostjal puuduvad täitmata kohustused hageja ees, ei ole põhjendatud ka viivise nõue. Riigikohus on selgitanud, et kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 44-45)

1. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Arvestades hagihinda, lahendas kohus asja lihtmenetluses (TsMS § 405). Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Menetluskulude jaotus
2. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Vastavalt TsMS 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega menetluskulud jäävad hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik 6