Obsah (11)
§ 338§ 180§ 322§ 3051§ 339§ 61§ 342§ 424§ 175§ 185§ 3371-21-2157 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. september 2021.a Tallinn Kohtuasja number 1-21-2157 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed I
§ 338
p 2) ning sellest tulenevalt vääralt kvalifitseerinud Andrei Burlai poolt toime pandud kuriteo.Tsiviilhagi osalise rahuldamine mittevaralise kahju nõudes, so 5000 ei ole põhjendatud, alusetu ning palub kaitsja jätta rahuldamata. Kannatanu menetluskulud summas 980 eurot ja menetluskulud summas 8088.20 eurot ei ole täies ulatuses põhjendatud. 4.1 Apellant leiab, et maakohtu poolt Andrei Burlai süüdimõistmine KarS § 113 lg 1 järgi ei ole põhjendatud. Isiku käitumine peab süüteokoosseisule vastama nii objektiivselt (kõrvaltvaataja jaoks arusaadavalt) kui ka subjektiivselt (toimepanija enda meelest). Harju Maakohus ei ole kohtuotsuses vähimalgi määral analüüsinud subjektiivset külge. Kummutamata on süüdistatava väide, et ta ei soovinud kannatanut tappa. 4.2 Andrei Burlai puudus igasugune tahtlus teo tagajärje suhtes, ehk ta ei pidanud võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma ning ei möönud seda. Ehk antud juhul puudub tapmise subjektiivne koosseis. Harju Maakohus kohtuotsuse punktis 10 asus seisukohale, et käesoleval juhul on kuritegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, sest Andrei Burlai lüües Q noaga südame piirkonda, ei pidanud küll kindlalt teadma, et kannatanu surm noalöögi tulemusena saabub, kuid pidi surma saabumist võimalikuks pidama ja sellise tagajärje saabumist ka möönma. Otsuse punktis 12 asub aga kohus seisukohale, et kuriteo asjaoludest ja Andrei Burlai ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et ta pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Jääb arusaamatuks jääb, kas kohus leiab, et tegemist on kaudse tahtlusega või ikkagi leidis kohus, et süütegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tulenevalt Andrei Burlai ütlustest asub kaitsja seisukohale, et tegemist võis olla KarS § 117 lg 1, kuna Andrei Burlai võis olla ettevaatamatu nii teo (löögi) kui ka tagajärje (surma) osas. 4.3 Arusaamatu ja alusetu on kohtu seisukoht, et kohtu jaoks ei tundu seetõttu usutav ka Andrei Burlai nö lõplik positsioon kohtumenetluses ja tema seisukoht toimunu osas, kus ta selgitab, et nuga sattus sõbra rindkerre küll tema süül kuid tegemist oli õnnetuse või juhusliku komistamise vms-ga. Kohus leiab, et tegemist on kaitsetaktikalise püüdlusega oma süüd vähendada ning saavutada seetõttu kergemat karistust, mida kaitsja ka süüdistuse kvalifikatsiooni muutmise taotlusega kohtuvaidlustes taotles. Apellant rõhutas nii kohtueelses menetluses, kui ka kohtus, et olles alkoholijoobes, Andrei Burlai tõesti ei mäletanud, kuidas nuga tema parima sõbra rindkerre sattus. Selles osas tema positsioon ei muutunud. Olukorras, kui tegemist on kriminaalasjaga, milles põhiline vaidlus on subjektiivse külje osas ning tegemist võib olla nii KarS § 113 lg 1 kui ka KarS § 117 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 7 ning arvestades, et kõnealused süüteod on sarnased nii objektiivse külje poolest, kuna väliselt on toimepanija kummalgi juhul põhjustanud ohu inimese elule, kui ka subjektiivse külje poolest, Harju Maakohtu järeldus, et tegemist on kaitsetaktikalise püüdlusega oma süüd vähendada ning saavutada seetõttu kergemat karistust, mida kaitsja ka süüdistuse kvalifikatsiooni muutmise taotlusega kohtuvaidlustes taotles on enam kui imelik. 4.4 Harju Maakohtu kohtuotse punktis 11 asus kohus seisukohale, et noa kasutamine iseenesest juba näitab lööja soovi tekitada kannatanule raskeid ja eluohtlikke vigastusi ning sellise vahendi kasutaja nii saab eeldada kui ka peab eeldama, et kasutades taolist ohtlikku ja tegelikkuses ka just selliseks otstarbeks – torkamiseks ja lõikamiseks mõeldud vahendit ning 3
(18)lüües teist isikut elutähtsasse piirkonda nagu seda on rindkere südame piirkond, põhjustatakse kannatanu surm. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse nr 3-1-1-128-06 p 8 toonitatud, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Samas punktis leitakse, et juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. 4.5 Kaitsja leiab, et Andrei Burlai tegu võib vastata KarS § 118 lg 1 p 7, kuid ka see kaitsja seisukoht ei ole kohtu poolt analüüsitud, vaid kohus piirdus üldsõnalise tõdemusega, et kohtu hinnangul nägi süüdistatava ette, et lüües kannatanut noaga elutähtsa organi, st südame piirkonda, saab kannatanu tõsiseid vigastusi, mis võivad olla ohtlikud ka elule. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest (Riigikohtu
- aprilli 2017.a kohtuotsus nr 3-1-1-128-06). Kaitsja märgib, et isegi kui eeldada, et eluohtliku tagajärje esines süüdistataval tahtlus, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks eluohtlikku tervisekahjustust tekitades arvestanud võimaliku raske tagajärje - kannatanu surma saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Andrei Burlai on ise nii kahtlustatavana kui ka viimases sõnas järjepidevalt eitanud tahtlust kannatanu tappa. Tal ei olnud selleks mitte ühtegi põhjust, tegemist on tema parima sõbraga. 4.6 Riigikohus on
- juuni
- a otsuses nr 1-17-105/35 märkinud, et KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud seda, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Antud juhul apellant on seisukohal, et võis esineda justnimelt see olukord, kus süüdistatava tahtlus on ulatunud lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni, kuid mitte surma saabumiseni. 4.7 Selleks, et eristada, kas tegu oli tapmise või raske tervisekahjustuse tekitamisega, tuleb tuvastada, milline oli teo toimepanemise ajal Andrei Burlai subjektiivne suhtumine teosse, põhjuslikku seosesse ja tagajärge. Kui surma kui tagajärje osas esines tahtlus, on tegemist tapmisega, kui aga ettevaatamatus, on tegemist raske tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati surm. Kuivõrd kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment – pidas võimalikuks - kokkulangev, siis tuleb edasiselt analüüsida, kas raske tervisekahjustuse tekitamisel Andrei Burlai möönis kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis millelegi tuginedes, et see ei saabu. Ka selles osas kohtuotsuses igasugune analüüs puudub. Tõendikogum näitab, et peale juhtunut helistas Andrei Burlai kohe kiirabisse, lisaks läks politseile vastu ja palus, et nad tuleksid kiiremini, muide Q sureb, viitab selle peale, et tal puudus igasugune tahtlus teo tagajärje suhtes, ehk ta ei pidanud võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma ning ei möönud seda. Rõhutan, et tol õhtul mitte keegi ei osanud arvata, et üks inimene kaotab oma elu-sõprade vahel ei tol õhtul ega kunagi varem olnud mingisuguseid konflikte ega tülisid. Järelikult nende asjaolude pinnalt oli Andrei Burlai alus loota, et kannatanu saab vajalikku abi. Ehk teisisõnu Andrei Burlai lootis surma kui tagajärge vältida. 4.8 Lisaks asus Harju Maakohus seisukohale, et vaatlusprotokollist nähtuvalt oli löögiks kasutatud noa ots ülevalt 4mm ulatuses murdunud (kd 1 tl 134). Puuduvad igasugused 4
(18)andmed selle kohta, et nuga oleks murdunud just selle löögi tagajärjel. Järelikult tähendab see seda, et löömise hetkel oli nuga juba murdunud otsaga ja seetõttu pidi murdunud otsaga nuga teise inimese rindkerre torgates olema löögijõud tavapärasest veelgi tugevam kui terve noaotsaga löömise puhul, et see rindkerre üldse siseneks. Esiteks ekspertiisiakti nr 20EAOS0076/590 kohaselt ja eksperdi arvamuse punkti 7 kohaselt /.../ torke-lõikevigastus võib olla tekitatud mustast plastmassist käepidemega suure noaga pakendist nr 7, kuid täielikult ei saa välistada selle torke-lõikevigastuse tekitamist ka mustast plastmassist käepidemega ning hallist metallist teraga kööginoaga pakendist nr 9 ja sinisest plastmassist käepidemega ning hallist metallist teraga kööginoaga nr
- Eeltoodust tuleneval kohtu järeldus, et nuga oli murdunud otsaga ja seetõttu pidi murdunud otsaga nuga teise inimese rindkerre torgates olema löögijõud tavapärasest veelgi tugevam kui terve noaotsaga löömise puhul on oletus, kuna torke-lõikevigastus võis olla tekitatud ka teiste nugadega. 4.9 Apellant on seisukohal, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga karm ning ei vasta süüdimõistetu isikule ja kehtivale kohtupraktikale. Harju Maakohus asus seisukohale, et arvestades süüteo asjaolusid ja vigastuste tekitamise intensiivsust ning valitud vahendit on süüdistatava süü keskmine või natuke alla selle. Seega pole üheselt arusaadav, kas süüdistatava süü on keskmine või ikkagi alla selle? Teiseks arusaamatuks jääb, millistest vigastuste tekitamise intensiivsusest jutt käib-tegemist oli ühe noa löögiga. Arusaamatu on ka kohtu seisukoht, et süüdistatav tunnistas tapmise toimepanemist, andes teo toimepanemise kohta küll üksikasjalikke ütlusi, kuid piirdudes seisukohaga, et ta ei tahtnud inimest tappa, st tegemist oli õnnetu juhusega. Juhin tähelepanu, et Andrei Burlai mitte ei piirdunud seisukohaga, et ta ei tahtnud inimest tappa, vaid väljendas omapoolse sisemise positsiooni toimepandud teo kohta. Harju Maakohus arvestas ka, et Andrei Burlai on maksnud vabatahtlikult igakuiselt kannatanu abikaasale 150 eurot ning lubas seda ka edaspidi teha. 4.9.1 Kaitsja toob välja, et tapmine on tavaliselt fataalse tagajärjega, kui kannatanu oleks jäänud ellu, siis tegemist oleks olnud hoopis teistsuguse kvalifikatsiooniga. Seega pole üheselt arusaadav, kuidas fataalne tagajärg ei võimalda arvestada karistust kergendavaid asjaolusid täies ulatuses. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata ja õiguskuuleka inimesega, algusest peale Andrei Burlai oma süüd tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud. Lisaks puhtsüdamlik kahetsus väljendus mitte ainult sõnades vaid ka tegudes- igakuiselt toetab Andrei Burlai oma sõbra perekonda rahaliselt. Kinnipidamisasutuses viibib süüdistatav esmakordselt ja alates
- detsembrist 2020.a, ehk 6 kuud. Lisaks leian, et arvestades kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, mõista varem kriminaalkorras karistamata isikule ja oma süüd tunnistanud inimesele 9 aastat on äärmiselt ebaõiglane. 4.10 Kannatanu X on esitanud tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju nõudes. Kannatanu X esitatud tsiviilhagi koosneb kolmest nõudest: varalise kahju nõudes seoses matusekulude hüvitamisega summas 1788.60 eurot ja eluasemelaenu jäägi hüvitamise nõudes ning mittevaralise (moraalse) kahju nõuedes 40 000 eurot. Matusekulude osas vaidlust ei ole, süüdistatav võttis selles osas tsiviilhagi õigeks. Kannatanu X esitas seoses tema abikaasa surmaga tekitatud mittevaralise kahju nõude summas 40 000 eurot. Harju Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 5000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sai kannatanu seoses abikaasa surmaga ränga hoobi kuna kaotas ülalpidaja ja peab võtma ravimeid. Kannatanu X selgitas 18.mai 2021.a kohtuistungil, et tal on I tüüpi diabeet, mistõttu on talle määratud keskmine liikumispuue, töövõime kaotus on 5
(18)50%. Pärast juhtunut tema tervislik seisund on halvenenud, tal on tekkinud probleemid vererõhuga. Arst ei soovita töötada rohkem, kui poole kohaga. 4.10.1 VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske tervisevigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlike asjaolude esinemist peab tõendama kannatanu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-08 p-s 17 märkinud, et lähedase isiku kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 mõttes õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Samuti on Riigikohus samas lahendis märkinud, et erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Eelnevalt nimetatud erandlikke asjaolusid antud juhul ei esine. Lähedase inimese surm ja abikaasa kaotus on kannatanule traumeeriv kogemus, kuid antud juhul tuleb arvestada, et lein kaasneb iga lähedase isiku surmaga. 4.10.2 Kaitsja juhib tähelepanu, et kannatanu X ütluste kohaselt tal on esimest tüüpi diabeet, ta sõltub insuliiniravist. Pärast juhtunut minu terviseseisund on halvenenud. Mul on lisaks tekkinud probleemid vererõhuga ja pea käib ringi. Töövõime kaotus on 50% ning see on määratud 6 aastat tagasi, mitte peale abikaasa surma. Samuti ei saa arvestada erandliku asjaoluna kannatanu kõrget vererõhku, sest kõrge vererõhk esineb tänapäeval paljudel ning kannatanu ei ole esitanud tõendid, et vererõhu tõus on põhjuslikus seoses abikaasa kaotusega. Pole põhjust kahelda, et lähedase inimese kaotus on kannatanule traumeeriv kogemus, kuid kannatanul olid probleemid tervisega ka enne abikaasa surma, mida kinnitab kohtule esitatud puudega isiku kaart, millest nähtub, et X-le on määratud keskmine puue alates 14. augustist 2018.a kuni 13. augustini 2021.a ning X kohtuistungil antud ütlused. 4.10.3 Kannatanu põhjendused mittevaralise kahju nõude osas ei ole erandlikud ning sellised, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise maksmist. Nagu eelpool sai juba öeldud, õigustab mittevaralise kahju hüvitamist näiteks ruumiline seos lähedase inimese hukkumise ajal või lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need üleelamised peavad olema isiklikud ja vahetud, mitte kolmandate isikute vahendatud. Käesoleval juhul ei näinud X enda abikaasa tapmist pealt, vaid magas kodus. Vaatamata sellele, et Andrei Burlai tegu on kogu perekonnale kaasa toonud väga suuri kannatusi, ei ole lähedase inimese kaotus ja sellega kaasnev lein ning kaotusvalu kui sellised erandlikuks asjaoluks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja jätta kannatanu esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 5000 eurot rahuldamata. 4.11 Kannatanu menetluskuludeks luges kohus 1470 eurot. Harju Maakohus on õigesti märkinud, et kannatanu menetluskulud on seotud ainult tsiviilhagi menetlemisega. Kaitsja rõhutab, et peamine vaidlus tsiviilhagi osas, mis oli seotud eluaseme jäägiga, jättis kohus läbi vaatamata. Arvestades, et tagastamata korteri laen ei kuulu hüvitamisele, kuna tegemist ei ole surma põhjustamisest tekkinud kuluga VÕS § 129 lg 1 mõttes ning tegemist oli algusest peale 6
(18)perspektiivitu nõudega, pidi kannatanu lepinguline esindaja seda kannatanule selgitama, mida aga lepinguline esindaja kahetsusväärselt teinud ei ole. Eeltoodust tuleneval leiab, kaitsja, et 980 eurot väljamõistmine süüdistatavalt kannatanu kasuks on ebaõiglane. 4.12 Lisaks mõistis kohus riigituludesse Andrei Burlailt välja menetluskulud kokku summas 8088.20 eurot.
§ 180
lg 3 näeb ette, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda. Arvestades, et süüdistatava ülalpidamisel on alaealine laps, lisaks maksab ta igakuiselt kannatanu lähedastele 150 eurot, menetluskulude hüvitamine käib talle üle jõu, siis palub süüdistatav jätta osaliselt menetluskuludest riigi kanda. 5. Süüdistatav märgib, et ta ei ole nõus kuriteo kvalifikatsiooniga, kuna ta ei ole soovinud kannatanu surma saabumist. Kannatanu oli tema parim sõber kõik 25 aastat ning neil olid sõbralikud suhted ning ta pidas kannatanut oma vennaks. 5.1 Ta ei nõustu maakohtuga, et tahtlust tappa näitab tugev noa löök. Sellised argumendid on oletuslikud. Noa murd võis tekkida sellest, et nuga läks vastu ribi. Ka ei hoia tema kodus rikutud nõusid ning teised noad olid terved. Kuna noa teele jäid ribid, siis võib arvata, et noatera oli terav algselt, mis tähendab omakorda, et noa haava tekitamisel ei ole suurt jõudu kasutatud. Löök noaga ei olnud otse südamesse, vaid ülevalt alla rinda ning haava sügavus oli 2 cm ja pikkus 15 cm. Arvestas noa asendit käes ja haava sügavust, siis saab väita, et löök ei olnud sihilik ning puudus eesmärk tappa. Vale on maakohtu seisukoht, et noa löök iseenesest näitab juba soovi tekitada kannatanule raske ja ohtlik vigastus. Nuga ei tekita alati raskeid vigastusi. 5.2 Kohus leidis, et on olemas kergendavad asjaolud ja osutas abi kannatanule. Kannatanu surm on talle isiklik kaotus. Kahetsus on siiras. Maakohus ei arvestanud vägivalla intensiivsust, tegemist oli ühe noalöögiga. Seega ei ole tema süü suur ja karistus tuleks mõista tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED
§ 322lg 3 ALUSEL: 6.
Kannatanu esindaja jätta palub jätta Harju Maakohtu 30.06.2021 otsus kriminaalasjas nr 121-2157 muutmata ning jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda. 6.1 Apellatsioonikaebuses esitatud seisukohad sisuliselt dubleerivad eelmise menetluse käigus kohtule esitatud seisukohti. Seisukohad on jätkuvalt põhjendamatud ning materiaalõiguse normidega vastuolus. Kannatanu esindaja leiab, et kohtuotsus nii tsiviilhagi kui ka menetluskulude jaotamise ja põhikaristuse osas on kohtu poolt põhjendatud ning vastab kohtupraktikale. 6.2 Ei ole vaidlust selles, et kannatanu sai seoses abikaasa surmaga ränga hoobi kuna kaotas ülalpidaja ja peab võtma ravimeid. Kannatanu X selgitas 18 mai 2021.a kohtuistungil, et tal on I tüüpi diabeet, mis vastab ka tõele, mistõttu on talle määratud keskmine liikumispuue, töövõime kaotus on 50%. Pärast juhtunut kannatanu tervislik seisund on halvenenud, lisaks 7
(18)diabeedile on tal tekkinud probleemid vererõhuga. Vastavalt kannatanul olemasoleva terviseseisuga arst ei soovita töötada rohkem, kui poole kohaga. Lisaks olemasolevatele probleemidele lisandusid ka muud probleemid ja kannatanu stress seoses sellega vaid suureneb. Näiteks 12.07.2021 kuupäeva seisuga kannatanuga lõpetati tööleping (Töölepingu lõpetamise akt – lisa 1). Põhjuseks on töötaja töövõime vähendamine terviseseisundi tõttu. Seega apellandi kahtlus selles, et vastustaja valetab enda tervisliku seisundi kohta, antud olukorras on äärmiselt küüniline ja põhjendamata. 6.3 VÕS § 134 lg 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seaduses ei ole sätestatud, millist asjaolu loeb seadusandja erandlikuks ning igal konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta konkreetses asjas olevaid faktilisi asjaolusid. Riigikohus on sedastanud, et erandlikuks asjaoluks ei ole surm kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Lisaks kannatanu ja kohtu poolt varem toodud argumentidele mittevaralise kahju nõude osas, millised kannatanu ei hakka siin kordama, võib tuua ka esile asjaolu, et kohtueelse menetluse käigus kannatanu tutvus ka materjalide toimikuga ja osales kohtumenetluses mille käigus pidi veel ja veel üle elama kõik abikaasa surmaga seotud sündmused ja seda kõike detailides ning vaadates materjalides olevad pildid sündmuskohalt ja tapetud abikaasa surnukehast. 6.4 Süüdistatav kogu menetluse käigus räägib, et tema kahetseb ja on valmis aitama tapetu peret ning nimetab juhtunut õnnetusena. Süüdistatav korraldas kannatanule raha ülekanded (igakuiselt 150 eurot ja Q mälestussambale 300 eurot). Kohtumenetluse käigus apellant kinnitas, et tema saab aru, millises raskes olukorras on praegusel ajal kannatanu ja on valmis aitama perele kõiges ainult, siis kui tema on võimeline seda tegema. On ilmne, et apellant saab aru, et peale kannatanu abikaasa surma kannatanu ja tema alaealine laps jäid ilma ainukest peretoitjat, korteris mille ostmiseks oli võetud pangalaen, mille jääk on ca 22000 eurot ja kannatanu oma tervisliku seisundi tõttu on ilma tuluta. Kannatanul on põhjendatud kahtlused, et apellant puhtsüdamlikult kahetseb toimepandud kuritegu ja tema lubadused aidata on deklaratiivsed. Kohtumenetluse käigus tuvastati, et apellandil on olemas vara korter või korteri osa (kinnistusraamatu väljavõtte – Lisa 2), milles tema ei ela. Korter on apellandi sõnade kohaselt tühi ja sellega mitte keegi kasuta. Vara realiseerimine võiks reaalselt aidata kannatanu peret tekkinud olukorras juba praegu. Apelland keeldus seda võimaluset isegi kaalumast, kuigi jätkuvalt väidab oma kahetsustest. 6.5 Kannatanu esindaja on seisukohal, et maakohtu poolt otsuses määratud mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tühistamine oleks äärmiselt ebaõiglane kannatanu suhtes kõne all olevas olukorras ja tekitab kannatanule täiendavad kannatused (nii mittevaralises kui ka varalises mõttes) ja hingeline valu. Samane seisukoht on kannatanu esindajal ka menetluskulude hüvitamise kohta. Põhikaristuse (9 aastat vangistust) osas vastuväited puuduvad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: 7. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav apellatsioonides toodu juurde. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni ja kaitsja toetas süüdistatava apellatsiooni. 7.1 Prokurör ei toetanud apellatsioone ja taotles jätta apellatsioonid rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. 8
(18)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 8. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsioonide väidetega ning kannatanu esindaja kirjalikult esitatud seisukohaga ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 8.1 Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
§ 3051
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
§ 339lg 2 mõttes.
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
§ 339
lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine süü küsimuse otsustamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet süü küsimuse otsustamisel. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 8.2 Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud
§ 61lg 2 sätestatut.
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja ja süüdistatav taotlevad maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 117 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
§ 61
lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 8.3 Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-117-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 31-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, 9
(18)nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
§ 342
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 9. Kolleegium ei nõustu apellatsioonides tooduga, et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 113 lg 1 järgi toimepandud kuriteos on põhjendamatu. Apellatsioonide keskne küsimus puudutab seda, kas süüdistatava tegu, mille ta pani toime kannatanu suhtes, on õigesti kvalifitseeritud § 113 lg 1 järgi. Maakohus asus üheselt seisukohale, et süüdistatav Andrei Burlai põhjustas kannatanu surma kaudse tahtlusega. Seega jäävad süüdistatava arutlused, et ta ei üritanud lüüa kannatanut just elutähtsasse südame piirkonda ning tal puudus otsene tahtlus kannatanut tappa tagajärjetuks. Süüdistatav jätab tähelepanuta, et KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu on võimalik panna toime ka kaudse tahtlusega ning inimese elu ohustav löök on ka löök rindkerre, kuna seal asuvad elutähtsad organid, sh süda. Seejuures ei olnud löök sooritatud lihtsalt suvalisse rindkere piirkonda, vaid just vasaku rinnalihase piirkonda. On üldteada, et inimese süda paikneb rindkere keskjoonest veidi vasakul pool just suure rinnalihase piirkonnas. 9.1 Kohtupraktika kohaselt sõltub kuriteo kvalifikatsioon eelkõige subjektiivsest küljest. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et maakohus ei ole vähemalgi määral analüüsinud subjektiivset külge. Maakohus on seda analüüsinud (kd 2, tl 126-126 pöördel), mistõttu sellised kaitsja väited on ainetud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatava Andrei Burlai süüdi tunnistamiseks KarS § 113 lg 1 järgi tuleb tuvastada, et süüdistatav põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, st soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 19 ja nr 3-1-1-50-13, p 13.4). 9.2 Lüües kannatanut ühel korral rindkere piirkonda, kus asetseb süda ning tekitades sellega tervisekahjustuse, mis tõi vahetult kaasa inimese surma, kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda ka siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Seejuures on maakohus viidanud ka asjakohasele kohtupraktikale (kd 2, tl 126126 pöördel). 9.3 Kaitsja on viidanud kohtupraktikale (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 8), kuid seejuures jätnud tähelepanuta ülejäänud seisukohad nimetatud lahendis, millele viitas ka maakohus ja mis on asjakohased ka antud asjas (p 7-9). Kaitsja jätab tähelepanuta, et maakohus asus seisukohale, et antud juhul saab tugineda tapmiskoosseisu tuvastamisel just välisele teopildile, kuna seda iseloomustas ühekordne teo äärmine ohtlikkus (löök elutähtsa organi piirkonda). Kolleegium märkis juba eelnevalt, et tegemist ei olnud suvalise rindekere piirkonnaga, vaid süüdistatav lõi kannatanut noaga rindkerre südame piirkonda, mistõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et antud juhul saab tugineda tapmiskoosseisu tuvastamisel just välisele teopildile. 10
(18)9.4 Kohtupraktika kohaselt juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Kaitsja jätab arvestamata süüdistatava teo objektiivse avaldumise ning praegusel juhul saab juba välise teopildi alusel selliseid tõsikindlaid järeldusi teha, mistõttu puudub eriline vajadus kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. Kaitsja ei arvesta, et tegemist ei olnud piirkonnaga, mis ei ole elutähtsate organite piirkond ning millisel juhul välise teopildi alusel ei saaks teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida sisemise teopildi asjaolusid. 9.5 Kaitsja ei ole võtnud arvesse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-102-16, p 17 toodut, et ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu rünne oli sedavõrd äärmuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-46-15, p 9) ehk annab alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Maakohus on õigesti viidanud ekspertiisiaktile, mille kohaselt olid kannatanu vigastused nende tekitamise ajal juba eluohtlikud. Vähetähtis ei ole ka ekspertiisiaktis märgitu, et peale sellise torke-lõikevigastuse tekitamist võis kannatanu elada väga lühikest aega ning selle ajavahemiku pikkus võib olla mõõdetav minutitega (maksimaalselt kümne minutiga). Seega saab tõsikindlat väita, et süüdistatava poolset noa lööki rindkerre vasakule poole ehk südame piirkonda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona KarS § 113 mõttes ja maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega ning seda saab tõsikindlat väita välise teopildi alusel. 9.6 Kohtupraktika toetab seisukohta, mille kohaselt erinevalt teost kui käitumisaktist endast, ei ole põhjusliku seose kulgemine enamasti täielikult toimepanija kontrolli all – ehk siis ei pea ette nägema üksikasju, vaid piisab, kui ta kujutab enda vallandatud teoga ette tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasandil, et tema poolt tehtud löögi mõjul ehk üks löök elutähtsa organi piirkonda ehk löök südame piirkonda võivad saada ohvri elutähtsad organid vigastatud ja saabuda surm. Samuti on kohtupraktikas teo toimepanemise vahendit ja selle omadusi peetud asjaoludeks, mis annavad aimu tapmistahtluse olemasolust. Kolleegiumil tuleb maakohtuga nõustuda, et süüdistatav sooritades löögi noaga kogupikkusega 32 cm, millel tera on pikk 20 cm, saab jaatada tapmistahtluse olemasolu. Apellantide väide, et ekspert ei välistanud vigastuste tekitamist ka nugadega, mis on pakendites nr 9 ja 10, jääb tagajärjetuks, kuna ka nende nugade kogupikkus on 26,2 cm ja 25 cm ning terade pikkus vastavalt 14 cm ja 15,4 cm, mistõttu saab ka nende nugade puhul jaatada tapmistahtluse olemasolu. 9.7 Kohtupraktika kohaselt peab pöörama süüdistatava tahtluse tuvastamisel tähelepanu ka teo välisele avaldumisele ehk sellele, milline oli noalöögi suund, sellesse rakendatud jõud ja löögijäljed (vt RKKKo nr 1-20-3107, p 11). Surnu kohtuarstliku ekspertiisi käigus on üheselt kirjeldatud torke-lõikehaava sügavust, mille pikkus oli vähemalt 15 cm (kd 1, tl 96). Seejuures on ekspert leidnud, et rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav vigastas vasakpoolse III roide alumist serva ja IV roide ülemist serva. On üldteada, et südant kaitseb luustunud rinnakorv. Seega saab teha tõsikindla järelduse ja nõustuda tuleb maakohtuga, et löök noaga 11
(18)pidi olema väga jõuline, et vigastas roideid ning ulatus südamepauna ja südame vasaku vatsakese eesseina, tekitades vähemalt 15 cm pikkuse torke-lõikehaava. Sellise sügavusega vigastust on üldjuhul keeruline pidada valearvestuseks või mittetahtlikuks, nagu märgivad apellandid. 9.8 Tapmistahtluse olemasolu ei väära ka apellantide põhjendused, et tapetu oli süüdistatava väga hea sõber, keda võis pidada lausa vennaks ja mingit vihavaenu nende vahel ei olnud. Sellise seisukohaga nõustudes saaks tapmistahtluse olemasolu jaatada vaid isikute puhul, kelle suhted ei ole head, kus valitseb vihavaen ja kes ei ole lähedased. Tapmistahtlus võib tekkida ka spontaanselt sündmuskohal olles ning lühikese aja jooksul ja ka lähedase vastu. 9.10 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 10). Kolleegium nõustub maakohtuga, et väites mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, st kannatanu ei sure ning ajalist aspekti silmas pidades tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Tegu tervikuna vaadates ei nähtu asjaolusid, millele tuginedes oleks Andrei Burlai võinud arvata, et tagajärge ei pruugi saabuda. 9.11 Apellantide apellatsioonides toodu, et süüdistatav helistas häirekeskusesse ja palus abi, jääb tagajärjetuks. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu löömine äärmiselt pika teraga noaga rindkerre südame piirkonda, mis on elutähtis, on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Lüües noaga südame piirkonda ei kontrollinud süüdistatav Andrei Burlai mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ja tal puudus igasugune alus loota, et kannatanu saab abi ja ei sure. Seejuures käskis kiirabi kannatanule kutsuda tunnistaja C, kuna tunnistaja tegeles ise kannatanuga ja püüdis haava sulgeda (kd 2, tl 10 pöördel). See, et lootus abi saada puudus, nähtub asitõendi vaatlusprotokollist (kd 1, tl 40-43). Nii on süüdistatav helistades häirekeskusesse korduvalt märkinud, et isik keda noaga lõi sureb ning ta on juba surnud, surnud. Seega süüdistatava helistamine häirekeskusesse ei muutnud tema poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Arvestades, et kannatanu oli abi kutsumise ajal (ei olnud kontaktne, ainult hingas väga raskelt kd 2, tl 10 pöördel) kui ka politsei (pigem ei hinganud, tegeleti surnu elustamisega kd 2, tl 4, 75 pöördel) ja kiirabi jõudmisel teadvuseta (ei hinga, alustati elustamist kd 1, tl 113-117) ning süüdistatav sai aru, et kannatanu sureb/on surnud, siis ei olnud süüdistataval ka adekvaatset alust loota, et ta saaks abi kutsumisega kannatanu surma vältida ja kannatanu ei sure. 9.12 Ainetu on kaitsja väide, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 117 lg 1 või § 118 lg 1 p 7 järgi. Maakohus on põhjalikult põhjendanud, miks tuleb Andrei Burlai temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 113 lg 1 järgi süüdi mõista ning miks ei ole võimalik süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 või § 118 lg 1 p 7 järgi (kd 2, tl 127). Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning kolleegium nõustub maakohtu argumentide ja järeldusega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Ka on maakohus arvestanud süüdistatava ütlustega ja esitatud kaitseversiooniga ning andnud sellega ka vastuse apellatsioonides toodule. 12
(18)Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 lg 1 järgi ning kuna kolleegium nõustus maakohtuga ja tuvastas nii teo kui tagajärje suhtes tahtluse, siis ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 117 lg 1 või § 118 lg 1 p 7 järgi. 10. Kolleegium nõustub apellantide seisukohaga, et mõistetud karistus ei vasta toimepandule ning maakohus on teinud karistuse mõistmisel kaalutusvea. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kuigi ringkonnakohus ei nõustunud Andrei Burlaile inkrimineeritud kuriteo KarS § 113 ümberkvalifitseerimisega, esinevad antud juhul alused maakohtu poolt Andrei Burlaile mõistetud karistuse muutmiseks. 10.1 Kolleegium peab vajalikus märkida, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo nr 3-1-1-82-14, p 10), seega iseenestest asjaolu, et maakohus on mõistnud rangema karistuse, kui prokurör seda taotles, ei too kaasa automaatset mõistetud karistuse tühistamist. Kui maakohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada. KarS § 113 näeb ette karistusena kuue- kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Andrei Burlaile mõistnud KarS § 113 järgi vangistuse 9 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra. 10.2 Maakohus on karistusmäära valikul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning ei ole jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu toob see kaasa maakohtu otsuse tühistamise karistuse mõistmise osas ja uue otsusega süüdlasele leebema karistuse mõistmise. Maakohus on küll karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmise määra, kuid nõustuda saab kaitsjaga, et maakohtu arutlused süü suuruse osas ei ole üheselt mõistetavad. Maakohus on lugenud süüdistatava süü keskmiseks või natuke alla selle (kd 2, tl 127 pöördel). Arvestades teo tehiolusid asub kolleegium seisukohale, et süüdistatava süü on alla keskmise. 10.3 Maakohus on üheselt tuvastanud kolm süüd kergendavad asjaolud, s.o KarS § 57 lg 1 p 1, 2, 3 mõttes ja raskendavate asjaolude puudumise. Kohtupraktika kohaselt ja Riigikohtu poolt korduvalt väljendatule (vt nt nr 3-1-1-77-11, 3-1-1-45-13) on KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Maakohus on küll kolm kergendavat asjaolu tuvastanud, kuid otsusest ei nähtu, et sellega oleks ka reaalselt arvestatud. Seejuures on maakohus märkinud, et arvestades süüdistatavale inkrimineeritud teo iseloomu ja selle fataalset tagajärge ei saa karistust kergendavad asjaolud olla sedavõrd kaalukateks, et tooks kaasa keskmise karistusmäära märkimisväärse vähendamise. Selline maakohtu seisukoht on ringkonnakohtule arusaamatu. Süü suuruse hindamisel võib tõepoolest võtta uuesti vaagimisele teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis omavad tähendust karistuse mõistmisel, kuid antud juhul sellised teo eriliselt taunitavad asjaolud puuduvad, mis mõjutaksid mõistetavat karistust. Kannatanu suhtes rakendatud vägivald ei olnud ulatuslik (üks noalöök). Ka maakohtu poolt märgitud fataalne tagajärg ehk 13
(18)isiku paratamatu surm kaasneb iga lõpuleviidud tapmisteoga. Seega on maakohus lähtunud ebaõigetest kaalutlustest, mis justkui vähendaksid tuvastatud kolme karistust kergendava asjaolu kaalukust. Kuna maakohus põhjendas samade asjaoludega ka süüdistatavale mõistetud raskemat karistust, kui seda oli taotlenud prokurör, siis sellisel eksimusel on olnud vahetu mõju kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele selgelt mittevastava karistuse mõistmise ja need ei põhjenda taotletust raskema karistuse mõistmist. Seda enam on kummastav ja ei ole jälgitav maakohtu seisukoht olukorras, kus prokurör on taotlenud mõista 8 aasta vangistust ühe karistust kergendava asjaoluga. Maakohus tuvastades kolm karistust kergendavat asjaolu, on jätnud põhjendamata, kuidas kaks täiendavalt tuvastatud karistust kergendavat asjaolu saavad kaasa tuua raskema karistuse mõistmise kui seda on taotlenud prokurör. 10.4 Selged ja üheselt ammendavad ei ole maakohtu seisukohad ka süüdlase iseloomustavate andmete osas. Maakohus on üheselt märkinud, et arvestab süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid. Tegemist on isikuga, kes on karistamata ning koosmõjus kergendava asjaoluga tuleb karistust kergendada (kd 2, tl 127 pöördel). Sellised maakohtu põhjendused peaksid kokkuvõttes tooma kaasa veelgi karistusmäära vähendamise, arvestades sanktsiooni keskmist määra, millest maakohus juhindus. Kolleegiumi arvates ei nähtu taas, et seda oleks karistusmäära mõistmisel tegelikkuses arvesse võetud. 10.5 Karistuse mõistmisel võtab kolleegium lähtepunktiks sanktsiooni keskmise määra, milleks on 10 aastat 6 kuud. Uue karistuse mõistmisel arvestab kolleegium, et Andrei Burlai süü on alla keskmise. Kolleegium arvestab toimepandu raskust, karistust raskendavate asjaolude puudumist ja kolme karistust kergendavat asjaolu. Samuti arvestab ringkonnakohus süüdlase isikut ning eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kolleegium leiab, et süüdlast tuleb karistada sanktsiooni alammäära lähedale jääva 7 aastase 6 kuulise vangistusega. 11. Kaitsja on vaidlustanud kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 5000 eurot, viidates kohtupraktikale RKTKo nr 3-2-1-19-08. Kaitsja asub seisukohale, et kannatanu põhjendused mittevaralise kahju nõude osas ei ole erandlikud ning sellised, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise maksmist. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsja sellised seisukohad väärivad tähelepanu. Kolleegium nõustub apellandiga, et antud asjas on asjakohane RKTKo nr 3-2-1-19-08 märgitu. 11.1 Üldiselt tuleb hüvitada üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, siis VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette ka isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte järgi aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Seaduses ei ole piiritletud "lähedaste" ringi. See on jäetud kohtu määratleda. Seejuures tuleb hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuulub üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 16). 14
(18)11.2 Vaidlust ei ole selles, et kannatanu X on iseenesest isikuks, kellel võiks olla VÕS § 134 lg 3 järgne nõue. Maakohtus tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejal esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks olevate erandlike asjaolude sisustamisel on kohtupraktika erinev. Maakohus on Riigikohtu sellekohasele analüüsile viidanud üldiselt ning ei ole viidanud konkreetsetele lahenditele, mis käsitleksid konkreetselt erandlike asjaolude esinemist VÕS § 134 lg 3 mõttes. Maakohus luges erandlikuks asjaoluks kannatanul abikaasa surma tõttu tekkinud stressreaktsiooni ning probleemi vererõhuga, mille tõttu viibis kannatanu haiguslehel. Lisaks argumenteeris maakohus erandlikku asjaolu sellega, et kohtumenetluse kestel oli arusaadav, et kannatanu elas veel ka pool aastat hiljem abikaasa kaotust üle, mistõttu võib kannatanu üleelamisi pidada raskeks. 11.3 Kolleegium nõustub täielikult kaitsjaga, et antud asjas puuduvad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis õigustaksid hüvitise maksmist ning maakohtu argumentatsiooni erandlike asjaolude kohta ei saa lugeda VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikeks (kd 2 lk 128-128 pöördel). Kannatanul ei ole tuvastatud tõsist psüühikahäiret, vaid stressreaktsioon. Maakohtuga nõustudes tuleks stressireaktsiooni vahetult peale juhtunut ja probleeme vererõhuga lugeda erandlikuks asjaoluks, kuid sellised reaktsioonid kaasnevad vahetult peale juhtunut paratamatult iga lähedase inimese surmaga. Lähedase surmaga kaasnevad hilisemad üleelamised seose meenutamisega ja kroonilise haiguse (I tüüpi diabeet) ägenemine vahetult peale juhtunut mingiks ajaks ajal ei ole erandlikud asjaolud ja seda tulenevalt kohtupraktikast. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis on üheselt asutud seisukohale, et erandlikuks asjaoluks ei saa olla surma põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja poolt väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, mis kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Erandlikuks asjaoluks on eeltoodud lahendist lähtuvalt esmajoones hüvitise nõudja ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega (vt RKTKo nr 3-21-19-08, p 17). 11.4 Antud asjas kannatanu e hageja juhtunus ei osalenud ega viibinud tapmise ajal samas kohas. Ka ei ole kannatanu e hageja pealt näinud tapmise vahetuid tagajärgi ja lähedase kannatust. Informatsioon mida kannatanu/hageja juhtunu tehiolude kohta on saanud, ei ole olnud tema jaoks vahetu ja ei põhine tema poolt isiklikult kogetul. VÕS § 134 lg 3 mõistes on „erandlikuks asjaoluks“ tapmise tagajärgede vahetu pealtnägemine, n-ö samas ohutsoonis viibimine, kuid ka seda tõendatud ei ole. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et antud juhul ei saa kõne alla tulla kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 3 alusel. 15
(18)Ka ei ilmne kriminaalasja materjalidest, et kannatanul oleks tekkinud abikaasa surma tõttu mingeid hilisemaid tõsiseid üleelamisi (posttraumaatiline psüühikahäire vms), siis ei esine kannatanul üleelamisi ja VÕS § 134 lg 3 ei ole ka antud osas kohaldatav. On ilmselge, et abikaasa kaotus on psüühilist pinget tekitav ja kurnav. Loomulikult kaasnevad kannatanu/hageja abikaasa kaotusega ning muu sellega seonduva tegevusega emotsionaalsed pinged, stress ja tagajärjed, kuid kolleegiumi arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. 11.5 Kannatanu/hageja ei ole tuginenud sellele, et talle tekkis abikaasa surma põhjustamisest tervisekahjustus. Tervisekahjustuseks ei saa VÕS § 134 lg 3 tähenduses lugeda ainuüksi hageja väidetud tervisliku seisundi halvenemist, mille kohta kannatanu/hageja ei ole täpsemaid ütlusi andnud (kd 2, tl 79) ning selle kohta, milles seisneb oluliselt tervisliku seisundi halvenemine tõendeid esitanud ei ole. Kannatanu poolt märgitud oluline tervise halvenemine ei ole tegelikkuses kohtumenetluses tuvastamist leidnud ning tõendid selle kohta, et kannatanu tervis oleks oluliselt halvenenud seoses süüdistatava Andrei Burlai õigusvastase teoga, esitatud ei ole. 11.6 Kannatanu esindaja on apellatsioonivastuses märkinud, et kannatanu kaotas ülalpidaja ning kannatanu majanduslik olukord on halvenenud, kuna kaotas töö seoses töötaja töövõime vähenemisega. Kolleegiumil tuleb märkida, et kannatanu esindaja jätab tähelepanuta, et majandusliku olukorra halvenemine saab olla üksnes varaline kahju, kuid sellise kahju hüvitamise taotlust hagiavalduses esitatud ei ole. Samas lähedase kaotusest tingitud elukvaliteedi langus VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikuks asjaoluks ei ole. Ka töö kaotamine seoses töövõime vähenemisega ei ole tingitud seoses süüdistatava Andrei Burlai õigusvastase teoga. Tulenevalt kannatanu enda ütlustest soovitas arst töötada poole koormusega, kuna tal on I tüüpi diabeet ja see oli enne juhtunut. Temale helistas juhataja ning teatas, et on muutunud olukord töökoormusega ja kahjuks ei saa nad võimaldada töötamist enam poole koormusega. Kui tööandja ei luba töötada poole kohaga, siis tuleb uuesti tööd otsida ja see teeb olukorra raskemaks, kuna stressi tõttu tervis halveneb (kd 2, tl 79- 79 pöördel). 11.7 Ka ei nõustu kolleegium kannatanu esindaja apellatsioonivastuses märgituga, et kannatanu/ hageja vaadates toimikut ja osaledes kohtumenetluses, mis tekitas üleelamisi, on need VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Maakohus ei ole neil põhjustel tsiviilhagi rahuldanud ning kannatanu esindaja ei ole maakohtu otsust apelleerinud. Tuleb märkida, et puuduvad igasugused tõendid, et kannatanul oleks tekkinud toimikuga tutvumisest või maakohtus kohtuistungil osalemisest mingeid tõsiseid hilisemaid üleelamisi, siis ei ole VÕS § 134 lg 3 antud osas kohaldatav. On ilmselge, et toimikuga tutvumine ja kohtuistungil osalemine on psüühilist pinget tekitav ja kurnav, kuid ei ole alust väita, et kannatanul oleks olnud vähem hingelisi kannatusi, kui ta ei oleks toimikuga tutvunud ja kohtuistungil osalenud. Loomulikult kaasnevad kohtuistungil osalemisega emotsionaalsed pinged, kuid kolleegiumi arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes erandlikuks asjaoluks. 11.8 Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohtu poolt esile toodud asjaolud ei anna ka kogumis alust lugeda neid erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 mõttes, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega rahuldati kannatanu X tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt, s.o 5000 euro ulatuses ning selles osas tuleb teha uus otsus. 12. Kaitsja jätab tähelepanuta, et selles osas, mis puudutas hagi läbi vaatamata jätmist ei ole maakohus jätnud menetluskulusid, mis seotud eluasemelaenu jäägi hüvitamise nõudes 16
(18)süüdistatava kanda. Seega kaitsja taotlus jätta kannatanu menetluskulud summas 980 eurot kannatanu enda kanda, kuna peamine vaidlus tsiviilhagi osas oli seotud eluaseme jäägiga, mille maakohus jättis läbi vaatamata, on ainetu. Seejuures nähtub, et kaitsja on kohtukõne teesides peatunud sellel küsimusel lühidalt (kd 2, tl 113), mistõttu ei nõustu kolleegium apellandiga, et peamine vaidlus oli seotud eluaseme jäägiga. Lisaks nähtub kohtuistungi protokollist, et pigem oli vaidlus seotud mittevaralise kahju hüvitamisega (kd 2, tl 107). 13. Apellant on apellatsioonis taotlenud jätta maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud osaliselt riigi kanda, kuna süüdistatava ülalpidamisel on alaealine laps ning lisaks maksab süüdistatav kannatanu lähedastele 150 eurot. Seega käib menetluskulude hüvitamine ilmselt süüdistatavale üle jõu.
§ 180
lg 3 kohaldamist puutuvalt on kohtupraktika seisukoht, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates tuleb arvesse võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-90-16 p 13). Kolleegium juhib apellandi tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-105-12. Kuna praeguses asjas ei esitanud süüdistatav ega tema kaitsja süüdistatava varatuse kohta ühtki tõendit ega taotlenud kohtult ka vastava teabe väljanõudmist, polnud maakohtul põhjust kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise küsimust vaagida. 13.1 Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, et menetluskulude riigi kanda jätmise ja ositi tasumise taotlusi tuleb käsitleda eraldi. Kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ja ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude riigi kanda või ositi tasumise määramata jätmist, kui vastavat taotlust esitatud ei ole (vt RKKKm nr 3-1-1-7-17, p 8). Kaitsja ei esitanud maakohtus taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks, mistõttu puudus maakohtul vajadus sellist asjaolu põhjendada. Kaitsja taotles menetluskulude tasumist ositi aasta jooksul, millise taotluse maakohus ka rahuldas (kd 2, tl 107, 113). Maakohus on ilmselgelt arvestanud asjaoluga, et süüdistataval puudub hetkel sissetulek ning arvestanud süüdimõistetu võimaliku töötusega vangistuse ajal kui ka arvestanud menetluskulude suurust, mistõttu pidas maakohus sellest tulenevalt võimalikuks anda süüdimõistetule võimalus tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Seejuures nõustus maakohus prokuröriga, et osa DNA ekspertiisi kuludest summas 1425 eurot tuleb jätta riigi kanda. 13.2 Pelgalt apellatsioonimenetluses esitatud taotlus maakohtu menetluses menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, ei ole aluseks jätta maakohtu menetluses tekkinud menetluskulusid riigi kanda. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Andrei Burlail esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Kohtukolleegium peab vajalikuks veel ka märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma. Asjaolu, et isikul puudub töökoht, on ülalpidamisel alaeline laps ja soov maksta kannatanu lähedastele, ei ole aluseks jätta menetluskulu riigi kanda. Seejuures ka olukord, et 17
(18)isik peab kandma vangistust ja hetkel sissetulekud puuduvad, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt
§ 424
sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-2-12 tooduga. 14. Viimasena peatud kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.
§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.
Apellatsioonimenetluse kulu on Andrei Burlaile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Andrei Burlai riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb hüvitada nõupidamise kaitsealusega ja apellatsiooni perspektiivi arutamise eest (60 minutit) ja kohtuotsusega tutvumise ja apellatsioonkaebuse koostamise (240 minutit) eest kokku 324 eurot (sh käibemaks 54 eurot). Lisaks istungiks ettevalmistamine (30 minutit) ning ringkonnakohtu istungil osalemine (45 minutit) kokku 81,60 eurot (sh käibemaks 13,60 eurot). Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Seega tuleb Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite 405,60 eurot (sh käibemaks 76,60 eurot). Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud
§ 185lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.
15. Eeltoodu alusel ja juhindudes
§ 337lg 1 p 4, § 338 p 2, 4, § 340 lg 2 p 4, 5 kolleegium tühistab Harju Maakohtu 30.
juuni 2021.a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldada osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 18
(18)