KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-2351 Haldusasi X taotlus riigi õigusab

).

§ 6

lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Riigi õigusabi andmisest keeldumise alused sätestab

§ 7lg 1.

4.

§ 7

lg 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi (punkt 1); taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (punkt 2), asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (punkt 5). 4.1. Isik on halduskohtule esitanud ka samateemalise kaebuse (haldusasi nr 3-21-2214), mille kohus tagastas 12.10.2021 määrusega kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel. Kohus jääb viidatud asjas esitatud seisukoha juurde, et taotlejal puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärast ravi, võttes aluseks võlaõigusseaduse § 621 lg 1 ja kohtupraktika (vt Tartu Maakohtu 06.03.2020 otsuse punkt 8 tsiviilasjas nr 2-19-14978 ja seal viidatud Riigikohtu 26.09.2019 lahend asjas nr 2-19-1366, punkt 10; 13.06.2018 otsus asjas nr 2-15-123028, punkt 21.3). Seega taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (

§ 7

lg 1 punkt 2) ning pole põhjendatud anda talle sel teemal esindamiseks õigusabi ei haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses. 4.

1. Lisaks leidis kohus haldusasjas 3-21-2214, et kui tõlgendada X kaebust nii, et see oleks kohustamiskaebus kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamiseks, siis tuleb see tagastada kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel. Nimelt 08.10.2021 seisuga esitatud Tallinna Vangla dokumentidest nähtus, et taotleja oli vanglale esitanud taotlusi enda ümberpaigutamiseks, kuid ei nähtunud, et vangla oleks taotlused lahendanud. Seega puudus kehtiv vangla sisuline otsus kaebaja ümberpaigutamise taotluse kohta, mille peale kaebaja saanuks esitada vangla kaudu vaide Justiitsministeeriumile, kui ka Justiitsministeeriumi vaideotsus (vangistusseaduse ehk VangS § 11 lg 5). Ehkki Tallinna Vangla edastas kohtule ka oma 09.09.2021 vastuse nr 7-8/21/20669-2, milles märgiti, et X saatmine soovitud Tartu Vangla osakonda ei ole põhjendatud, siis ei nähtunud, et sellele vastusele oleks taotleja esitanud vaide ning läbinud selle edasiseks kohtus vaidlustamiseks kohustusliku kohtueelse menetluse. Arvestades, et vaide läbivaatamise tähtaeg on 30 päeva (VangS § 11 lg 7) ning 08.10.2021 seisuga polnud vangla lahendanud X ümberpaigutamise taotluseid ning X polnud ka esitanud vaiet vangla 09.09.2021 vastuse peale, ei ole reaalne, et ca kahe nädalaga oleks asjades olemas vaideotsused, mille järgselt kohtusse pöörduda. Seega ilmselt ümberpaigutamise menetluse alustamise kohustamiseks kaebuse esitamisega oleks taotleja võimalus oma õiguste kaitseks vähene, kuna jätkuvalt esineks alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 1 punkti 4 näol. 4.
2. Nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses esindamiseks õigusabi andmisest keeldumise alusena on praegusel juhul rakendatav

§ 7

lg 1 punkt 1, kuna taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma ning advokaadi abi ei suurenda tema võimalusi soovitud raviasutusse pääseda või ümberpaigutamist saavutada. Taotleja suudab enda eesmärke nii haldusmenetluses kui halduskohtumenetluses arusaadavalt esitada ja oma taotluseid, vaideid ja kaebuseid põhjendada, mis nähtub arvukatest halduskohtule esitatud kaebustest ja nende materjalidest. Asjaolust, kas taotlejat esindab advokaat, ei muutu see, et taotleja nõuetel pole õiguslikku alust või ei ole ta läbinud kohtueelset menetlust. Seega taotleja ei vaja haldus- ega halduskohtumenetluses osalemiseks professionaalset abi ning enda isiklike asjaolude kirjeldamisega saab taotleja ise hakkama. Lisaks märgib kohus, et taotleja avalduse kohaselt on talle ravi tema taotletud viisil varasemalt pakkunud, kuid ta on ise sellest keeldunud. Seega on ilmne, et taotleja on võimeline oma õiguste eest ise seisma. 5. Kuna esinevad

§ 7

lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis ei ole vajalik hinnata taotleja majanduslikku seisu

§ 6lg 1 alusel, kuna sellest taotluse lahendus ei muutuks.

1. Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 punktiga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna riigi 2 õigusabi taotluses kajastatakse taotleja terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse tema eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.
2. Taotleja eraelu kaitseks asendab kohus asjas tehtava lahendi avaldamisel tema nime tähemärgiga ning avaldab määruse üksnes osaliselt (HKMS § 175 lg-d 3 ja 4). (allkirjastatud digitaalselt) 3