Obsah (5)

§ 172§ 563§ 663§ 659§ 667

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 02.07.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-9790 Koh

) § 480 lõike 1 teisele lausele, leides, et antud juhul on eelneva kestva toimega määruse muutmine põhjendatud. Mõlema vanema seisukohtadest ja esiletoodud asjaoludest nähtub, et määratud suhtluskord ei toimi enam ja juba ainuüksi see annab aluse suhtluskorra muutmiseks. Lisaks sellele on laps saanud vanemaks, kuid eelneva suhtluskorra määramisel lähtuti sellest vanusest, kus laps parasjagu oli - vähem kui 2-aastane. Nüüdseks on laps juba üle 3-aasta. Väikelapse arengus on esimesed aastad üldtuntult suure mõjuga. Asjaolu, et eelnev suhtluskorra määrus nägi ette režiimi muutuse alates lapse 3-aastaseks saamisest, ei ole takistuseks suhtluskorra ümberhindamiseks, kuivõrd kohtumäärus ei saa kunagi lõplikult ette näha lapse ega lapse ja vanema suhte arengut. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et 19.07.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-5469 määratud suhtluskorda tuleb muuta.

1. Riigikohus on sedastanud, et vale on eeldada nagu oleks lapse huvides elada ühe vanemaga ning kohtuda teisega vaid nädalavahetustel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis leidis tsiviilasjas nr 2-17-3347 tehtud lahendi punktis 23, et igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Pigem oleks ekslik võtta kõikides vanema 8 2-20-9790 ja lapse suhtluskorra asjades vaikivalt eelduseks see, et laps peaks lahuselava vanemaga kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Riigikohus leidis, et kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. Selline järeldus on kooskõlas ka hiljutiste suundumustega Euroopas, nimelt Euroopa Nõukogu 02.10.2015 resolutsiooni kohaselt peavad liikmesriigid seadma eesmärgiks tagada vanemate võrdsus ning punktis 5.5 on välja pakutud, et seaduses peaks olema võimalik vahelduva elukoha printsiibi rakendamine pärast vanemate lahkuminekut. Maakohtu hinnangul sisaldab Riigikohtu otsustus tsiviilasjas nr 2-17-3347 põhimõttelisi muudatusi senises suhtluskorra kohtupraktikas, kus varem ei olnud rakendatud vahelduva elukoha printsiipi. Ka Riigikohus ise on märkinud nimetatud lahendi tähtsust kohtupraktika ühtlustamisel ja kujundamisel – tuues selle välja põhjendusena, miks avalikustada vastav seisukoht muidu kinniseks kuulutatud asjas.
2. Seega ei kehti enam üldreeglina selline asjaolu, et lapsel on ühe vanema juures kindel elukoht ja teine vanem peab leppima mittevõrdse vähesema ajaga lapsega suhtlemiseks. Küll aga tuleb võrdse suhtlemiskorra kohaldamiseks hinnata, kas see ka konkreetse lapse puhul on võimalik ja tema parimates huvides.
3. Antud juhul on olemas tingimused, mis võimaldavad konkreetse lapse puhul vahelduva elukoha printsiibi rakendamist. Lapse parimates huvides on üldjuhul veeta nii palju aega kui võimalik kummagi vanemaga ja olukorras, kus vanemad elavad lahus, tähendab see võrdselt mõlema vanemaga aja veetmist. Lapse parimates huvides ei ole võrdselt mõlema vanemaga aja veetmine siis, kui lapse suhe vanemaga seda ei võimalda või mingid sellega kaasnevad elulised asjaolud asuvad lapse huve kahjustama. Antud juhul elavad vanemad samas linnas ja seejuures samal tänaval ning lasteaed asub mõlema vanema elukoha läheduses. Seega ei tekita vahelduva elukoha määramine lapsele ega vanematele märkimisväärseid ebamugavusi ning ei oleks kuidagi ebapraktiline. Asjaolu, et vanemate omavahelised suhted on konfliktsed, ei takista kohtu hinnangul võrdse suhtluskorra määramist, millega tegelikkuses vähenevad kokkupuuted vanemate vahel, kuivõrd lapse üleandmisi on vähem ja seega võimalike isiklike konfliktide esile kerkimise võimalus väheneb. Kohalik omavalitsus tuvastas kodukülastustega, et mõlema vanema juures on loodud vajalikud elamistingimused lapse arenguks ja kasvamiseks. Isa elab 3-toalises korteris, ema 2-toalises korteris. Elukohad on remonditud, puhtad, korras. Lapse jaoks on mõlemad vanemad muretsenud vajalikud riided, mänguasjad ja arendamiseks vajalikud vahendid. Seega on kohtu hinnangul lapsel ka isa juures elamiseks kõik asjakohased elukohale esitatavad nõuded täidetud. Sisutühje vastuväiteid stiilis, et laps on lihtsalt liiga noor, ei pidanud kohus põhjendatuks. Laps on nüüdseks rohkem kui 3 aastat vana, saades sel aastal 4 aastaseks. Seega ei ole laps enam nii väike, et vajaks pidevat hoolitsust nimelt ema poolt. Kohtul ei ole mingit kahtlust, et ka isa saab nii vana lapse eest hoolitsemisega juba üksi hakkama. Seejuures ei ole keegi asjaosaline toonud välja ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust, miks see nii ei peaks olema. Kohus on isa esitatud videote alusel (12.01.2021 esitatud kokku 16 videot Youtube linkidena, kuid ka cd-dena toimikusse) tuvastanud, et isa ja lapse läbisaamine on soe ja usalduslik. Mingit võõrastust isa vastu laps ei tunne. Isa ja laps mängivad koos nii toas kui õues, laps naerab, juhatab isa käest tõmmates mööda korterit ringi jne. Laps tunneb end isaga vabalt ja muretult. Kohus ei näe põhjendatud alust, miks sellist isa ja lapse sooja läbikäimist peaks piirama loetud tundidele mõningatel päevadel ja miks see ei võiks olla võrdväärne ema ja lapse ajaga. Hinnates seega lisaks kõigele eeltoodule ka lapse arengut ajas läbi kohtule esitatud videote ja seejuures eriti lapse ning isa omavahelist suhet, leidis kohus, et lapse parimate huvidega vastuolus ei ole isa ja lapse suhtlemise aja suurendamine võrdväärseks ema ajaga. Seega kokkuvõtlikult ei näinud kohus ühtegi takistust võrdse suhtlemiskorra määramiseks, vaid nägi võrdse suhtlemiskorra puhul üksnes positiivseid eeliseid lapsele. 9 2-20-9790
4. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et lapse ja isa vahelise suhtluskorra osas on põhjendatud vahelduva elukoha printsiibi rakendamine, kuivõrd see on antud juhul lapse parimates huvides. Kohus nõustus isaga, et selleks tuleks paika panna suhtluskord nädal-nädal süsteemis. Küll aga ei nõustunud kohus isaga, et poole aasta või aasta pärast võiks see muutuda 2 nädalat ja 2 nädalat süsteemiks või siis alternatiivselt iga kuu
5. kuupäevast kuu lõpuni süsteemiks. Kohus leidis, et 2 nädala või poole kuu pikkuse perioodi võrra eemalviibimine teisest vanemast paneks lapse liialt igatsema teist vanemat, seejuures ei ole vahet kumba vanemat. Nädal ühe vanemaga ja järgmine nädal teise vanemaga süsteem on kohtu hinnangul kõige optimaalsem, kuivõrd selliselt ei ole laps kummastki vanemast liiga kaua eemal.
6. Kuivõrd kehtiv suhtluskord ja iga selle aspekt lähtus isa ja lapse suhtlusest ööbimisteta, mõjutab see kogu suhtluskorda ja seega tuleb kogu senist suhtluskorda muuta vastavalt võrdse ajaga vahelduvale suhtluskorrale nädal-nädal süsteemis. Kohus lähtus suhtluskorra kindlaksmääramisel isa nägemusest uue suhtluskorra kohta, pidades seda põhjendatuks ja mõistlikuks ning täpsustades seda lapse huvides ja määruse täidetavuse tagamiseks vastavalt vajadusele. Kohus ei ole hagita asjas seotud avalduses taotletuga. Kohus jättis isa pakutud suhtluskorrast välja mõningad punktid, mis arvestades vanematevahelist halba läbisaamist võivad tekitada tarbetuid pingeid, arusaamatusi ja lisakonflikte nende vahel. Kohus jättis isa esitatud suhtluskorra punkti 8 määratavast korrast välja, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole lapse sünnipäeva tõttu põhjust üldisest suhtluskorrast asuda erandit tegema, st lapse sünnipäeva veedab lapsega õigel ajal see vanem, kelle juures laps parasjagu korra kohaselt on ja teine vanem saab lapse sünnipäeva tähistada lapsega siis, kui laps korra kohaselt temaga on. Selge on, et vanemad koos lapse sünnipäeva tähistada ei saa ega taha ning seega oleks üks neist sunnitud igal juhul lapse sünnipäeva tähistama lapsega mitte õigel päeval. Eraldi lisaregulatsiooni kehtestamine ei ole mõistlik. Kohus jättis isa esitatud suhtluskorra punktid 10 ja 11 määratavast korrast välja, kuivõrd lapse sõbra sünnipäevale saab lapse viia see vanem, kelle juures laps korra kohaselt on, lühiajalisi reise Eesti piires saab teha ka oma suhtluskorra ajal ja olulistest perekondlikest tähtpäevadest on vanemate sünnipäevad juba reguleeritud ning muud üritused saab lähtudes suhtluskorrast sobivale ajale panna, kui lapse osavõtuks nii suur soov on. 19.

§ 172

lõigetele 1 ja 3 alusel jättis kohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebused 20. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega isa avaldus rahuldamata. Puudus alus lepitusmenetluseks, kuna vanemate vahel oli kohtumäärusega kinnitatud kompromiss, mida ema ei rikkunud. Kohus rikkus

§ 563sätteid.

Kohus ei ole sisulist lepitusmenetlust läbi viinud ega seda ebaõnnestunuks tunnistanud. Kohus ei arvestanud lastekaitse ega lapse esindaja arvamusega. Mõlemad lapse õigusi ja huve kaitsvad isikud on avaldanud, et vahelduv elukoht ei ole lapse huvides, eeskätt täieliku koostöö puudumise tõttu vanemate vahel. Kohus jättis nende seisukohad sisuliselt hindamata. Varasemates menetlusdokumentides on ema välja toonud ja tõendanud isa käitumismustri, mille kohaselt on isa pöördunud korduvate alusetute kaebustega ema suhtes erinevate organite, asutuste ja isikute poole, on korduvalt alustanud kohtumenetlusi jne. Selliste pöördumiste ja avalduste alusel peaks kohtul tekkima kahtlus nende autori vaimses tervises. Arvestades isa 10 2-20-9790 suhtumist emasse on äärmiselt tõenäoline, et isa häälestab last ema vastu ning süvendab lapses lojaalsuskonflikti. Kohus ei ole asja lahendamisel kohaldanud lastekaitseseaduse (LasteKS) §

1. Kohus ei ole vähimalgi määral hinnanud, kuidas selline elumuutus last võib mõjutada. Kohus ei ole kaalutlusotsust lapse huvidest lähtuvalt põhjendanud. Kohus jättis tähelepanuta, et kompromiss suhtluskorras ongi arvestanud lapse muutuva arenguga ajas, tema vanusega ning lapse kasvades suhtlus isaga muutub sagedasemaks ja pikema ajalisemaks. Isa ei ole esile toonud ega kohus ei ole ka analüüsinud, millised on need olulised muutused asjaoludes ja kas esineb suhtluskorra rikkumist, mis tingiksid korra muutmist. Kohus tõdeb määruses, et vanemate vahelised suhted on äärmiselt konfliktsed, kuid ei pea seda takistuseks vahelduva elukoha määramisel. Vanemate kokkuleppe ja üksmeele puudumisel tuleb eelistada lapse igapäevast elamist ühe vanema juures ja mõistlikku suhtlemist teise vanemaga. Kohtu viide videosalvestistele ei ole asjakohane. Video- ja fotosalvestiste eripära on hetke jäädvustamine, mis ei anna teavet tegeliku olukorra kohta. Samuti ei saa sellest teha järeldusi, kuidas mõjuks pikaajaline eemalolek lapse peamisest hooldajast – emast, kellega, arvestades lapse iga ja elukorraldust, on tal väga tugev emotsionaalne side.
2. Lapsele määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega avaldus rahuldamata või alternatiivselt teha uus määrus, milles arvestada lapse esindaja 29.09.2020 suhtluskorra tingimuste osas esitatud seisukohti. Kohtu määratud suhtluskorra punkt 1.1 on ebamõistlik ja poolte suhteid arvestades ei ole täidetav. Lapse vedamine ühest elukohast teise tekitab talle probleeme, mistõttu muutub laps tõenäoliselt närviliseks ja ebastabiilseks. Vanemate suhted on praegu väga pingelised ning lapse kindla elukoha sisuline kaotus tekitab nende vahel veelgi rohkem konflikte. Isa ei ole tõendanud, et ema rikkus suhtluskorda. Seega ei ole kohtul menetluslikult tekkinud eeldust ega alust suhtluskorra muutmiseks. Asjaoludest nähtuvalt on ema võimaldanud tunduvalt rohkem aega isal olla koos lapsega ning hoopis isa on tihti toonud last tagasi hilinemisega. Määrus ei sisalda põhjendusi, miks suhtluskorra muutmine on lapse huvides, seega on määrus kaalutlusveaga. Lapse esindaja jäi seisukoha juurde, et lapsel peab olema üks kindel elukoht, päevarütm ja magamisrežiim. Isa maailmavaated (eriti toitlustuse, päeva- ja unerežiimi kohta) ei pruugi olla kooskõlas lapse huvidega. Esindaja arvates oleks mõistlik, kui jääks eksisteerima praegune suhtluskord, arvestades, et ema võimaldab vabatahtlikult isal lapsega rohkem suhelda. Poolte vahel on alati võimalik kokku leppida, et laps võib isa juures käia tihedamini. Maakohtu järeldus, et Riigikohtu lahend nr 2-17-3347 sisaldab põhimõttelisi muudatusi senises suhtluskorra kohtupraktikas, on arusaamatu. Maakohus jättis praeguses asjas arvestamata lapse vanusega. Sellises vanuses laps vajab rohkem ema ning turvatunnet, mis saab tekkida ühes kodus elades. Sellise elukorralduse muutmine ei ole lapse huvides. Vanemal, kes elab lapsest lahus, on paratamatult vähem võimalusi lapsega suhelda. Isa peab sellega arvestama. 11 2-20-9790 Menetlusosaliste seisukohad
3. Isa vaidles mõlemale määruskaebusele vastu ja palus jätta need rahuldamata.
4. Eestkosteasutus toetas määruskaebuseid osaliselt, leides, et suhtluskorra muutmine on lapse huvides, kuid mitte võrdsuse printsiibi alusel. Eestkosteasutus on 23.09.2020 seisukohaga esitanud omapoolse ettepaneku suhtluskorrast.
5. Ema ja lapsele määratud esindaja toetasid üksteiste määruskaebuseid. Menetluse edasine käik
6. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 26. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja määruskaebemenetluses täiendavalt esitatud dokumentaalse tõendiga, leiab, et kaebused ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, kuid lapse huvides on anda temale ja vanematele täiendav aeg uue elukorraldusega harjumiseks. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 659, § 654 lõige 6).

Määruskaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Kolleegium jaotab määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud. 27. Kolleegium võtab

§ 667

lõike 3 teise lause, § 238 lõike 1 ja § 477 lõike 7 alusel täiendava tõendina vastu lapsele määratud esindaja poolt määruskaebemenetluses esitatud 05.03.2021 lapse ja ema nõustamise kokkuvõtte. 28. Praegusel juhul esitas isa kohtule avalduse Harju Maakohtu 19.07.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-5469 kindlaks määratud suhtluskorra muutmiseks. Ema leiab kaebuses, et puudus alus lepitusmenetluseks, kuna tema ei ole kindlaksmääratud suhtluskorda rikkunud. Samuti heidab ema kaebuses ette, et maakohus ei olegi sisulist lepitusmenetlust läbi viinud ega seda ebaõnnestunuks tunnistanud. Ka lapsele määratud esindaja kaebusest nähtub, et esindaja peab suhtluskorra muutmise avalduse esitamise eelduseks suhtluskorra rikkumist, mida esindaja hinnangul ei ole isa tõendanud. Ringkonnakohus jääb korraldavas määruses menetlusosalistele teada antud seisukoha juurde, et praeguses asjas ei esitanud isa

§ 563

kohast avaldust lepitusmenetluse algatamiseks, vaid esitas avalduse suhtluskorra muutmiseks vastavalt

§-le 480, tuginedes asjaolude olulisele muutumisele võrreldes

1. a kohtumäärusega. Seega ei oma asja lahendamisel määravat tähendust kaebuste väited varasema suhtluskorra rikkumise puudumisest ema poolt. Maakohtul oli õigus ja alus senise korra muutmiseks sõltumata sellest, kas emb-kumb vanematest rikkus senist korda.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei rikkunud hagita menetluses kohtule kuuluvat kaalutlusõigust isa ja poja suhtluskorra muutmisel. Samuti ei rikkunud maakohus lapse huvidest juhindumise kohustust ega kohustust arvestada kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve. Maakohtu mõttekäik ja põhjendused on selged, loogilised ja hästi jälgitavad. Maakohus lähtus seejuures nii kehtivast seadusandlusest (PKS § 123 lõige 1, § 143 lõiked 1 ja 21) kui Riigikohtu praktikast seaduse kohaldamisel. PKS § 143 lõike 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus 12 2-20-9790 suhelda lapsega isiklikult. Sama sätte lõike 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Maakohus põhjendas ka, miks asjaolu, et vanemad ei suuda omavahel mõistlikult suhelda, ei ole praegusel juhul takistuseks lapsele vahelduva elukoha määramisel. Kolleegium nõustub, et uues olukorras vanemate n-ö otsekontaktid pigem vähenevad, mis tähendab, et on loodud oluline eeldus selleks, et tekib vähem konfliktseid olukordi, mis lapsele negatiivselt mõjuksid. Ka peaks vähendama konfliktide võimalust olukord, kus isa tunneb ennast lapse kasvamisse ja igapäevaellu rohkem kaasatuna. Vastuseks määruskaebustele selgitab kolleegium, et ei nõustu seisukohaga, et vahelduva elukoha põhimõtet saaks kohaldada ainult juhul, kui vanemad on selles täielikul üksmeelel ja seda mõlemad soovivad. Sellist seisukohta ei toeta senine kohtupraktika. Selline põhimõte teeks praktikas kohtu poolt vahelduva elukoha määramise sisuliselt võimalikuks vaid kompromisse kinnitades, sest kõikides teistes asjades tavaliselt vanemate vahel üksmeel puudub. Seda, milline suhtluskord on konkreetse lapse parimates huvides, tuleb kohtul välja selgitada igas vaidluses eraldi, arvestades konkreetset last, vanemaid jmt. Praeguses asjas ei ole toodud kohtu ette selliseid tõendeid, millega oleks tõendatud, et konkreetse lapse (kas siis tulenevalt tema arengutasemest või vanema(te) isikuomadustest vmt asjaoludest) huvides ei ole vahelduv elukoht. Seda ei saa ka järeldada määruskaebemenetluses täiendavalt esitatud psühholoognõustaja kokkuvõttest (t I kd lk 164-165). Kokkuvõttest nähtub, et laps on antud ajal emotsionaalset vastuvõtlik, ülitundlik, pinges, solvunud, ärevuses, suhtlemis- ja edusooviga, negatiivne keelu vastu ja rahuldatud ei ole tema vajadus rahulikkuse järele. Samuti nähtub sellest, et kohtumise pinnalt ema ja lapsega on asjatundja andnud järgmised soovitused: laps vajab selget päevakava, kuna uus režiim ja keskkond põhjustab liigset emotsionaalset erutust ja suurendab ärevust; vajalik on täiskasvanute ennustatav käitumine ja reaktsioonid (mida rahulikum on ümbritsev õhkkond, seda lihtsam on lapsel); mõlemad vanemad peavad kasvatuses olema üksmeelsed ja järjepidevad; võimalusel tuleb vältida stressiolukordi; aktiivne tegevus peab vahelduma puhkusega; lapsega tuleb rääkida oma tunnetest; tuleb märkida ja kiita lapse edusamme. Kolleegium on seisukohal, et tõendist ei saa järeldada, et uus suhtluskord (isa juures nädal aega järjest elamine koos ööbimistega) mõjuks lapsele halvasti ja teeks võimatuks psühholoogi soovituste järgimise. Kolleegium möönab, et esimesed ööbimised on lapse jaoks uus olukord, kuid mõlemad vanemad saavad ja on kohustatud last selleks ette valmistama, järgides seejuures psühholoogi soovitusi. Kokkuvõttes sõltub otseselt ja ainult mõlemast vanemast, kui stressirohkeks lapsele uus elukorraldus osutub. Kui mõlemad vanemad armastavad last nii nagu nad menetlusdokumentides on esile toonud, suudavad nad omavahelised negatiivsed emotsioonid lapse nimel maha suruda nii lapse üleandmisel/vastuvõtmisel kui tema igapäevaelu küsimuste üle otsustades.
3. Küll aga jõudis ringkonnakohus asja ettevalmistamise käigus arusaamale, et maakohtu määratud suhtluskorra n-ö päevapealt rakendamine ei pruugi vastata lapse parimatele huvidele, kuivõrd tegemist oleks sedavõrd olulise ja järsu muudatusega lapse elukorralduses võrreldes seniste mõne tunni pikkuste viibimistega mänguväljakutel. Vaidlustatud määrusega kehtestataks nn vahelduval elukohal põhinev suhtluskord, mille puhul laps viibib nädala kaupa ühe vanema juures. 19.07.2019 määrusega kehtestatud kord ei võimaldanud üldse lapsel ja isal ööbimisega kohtumisi ning kõige pikem isa ja lapse koosveedetud aeg oli 4 tundi (alates lapse 3-aastaseks saamisest 8 tundi, kuid ka seda vaid u 2 korda kuus). Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga (mida toetab ka eestkosteasutuse arvamus), et arvestades lapse vanust ning isa ja lapse omavahelist sooja suhet, on põhjendatud lapse ja isa mitmepäevased kohtumised. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et praeguses olukorras on mõistlik ja lapse huvidega kooskõlas reguleerida lapse ja isa kohtumiste sagenemine (sh ööbimisega kohtumised) järk-järguliselt, et (eeskätt) lapsel, aga ka vanematel oleks aega 13 2-20-9790 olukorra muutumisega kohaneda järgmiselt: laps viibib isa juures paarisarvulise nädala laupäevast kuni pühapäevani, kusjuures isa tuleb lapsele järele ema elukohta laupäeval kell 10.00 ja toob lapse tagasi ema elukohta pühapäeval kell 20.00; laps viibib isa juures paarituarvulise nädala kolmapäevast neljapäevani selliselt, et isa tuleb lapsele järele lasteaeda kolmapäeval õhtul ja viib neljapäeva hommikul lapse lasteaeda; kui laps ei ole kolmapäeval lasteaias, tuleb isa lapsele järele ema elukohta kolmapäeval kell 10.00 ja kui laps ei lähe neljapäeval lasteaeda, toob lapse tagasi ema elukohta neljapäeval kell 20.00; vanemad võivad kokkuleppel nädala sees päeva muuta sõltuvalt töögraafikutest ja võttes arvesse lapse päevakava. Muud üleminekuaja tingimused ühtivad maakohtu poolt määratud suhtluskorra tingimustega. Peale nn üleminekuperioodi on kohtu hinnangul põhjendatud määrata suhtluskord vahelduva elukoha põhimõttel nagu leidis maakohus.
4. Vastuseks lapsele määratud esindajale selgitab kolleegium täiendavalt järgmist. Tsiviilasjas ei ole esitatud mistahes tõendeid selle kohta, et laps igatseks isa juures viibides ema rohkem, kui ta igatseb ema juures viibides isa. On loomulik, et kui lapsel on mõlema vanemaga kiindumussuhe, siis vanemast lahus olles ta teda igatseb. Mõistlikud vanemad suudavad ka peale lahutust korraldada lapse ja enda elu selliselt, et lapsele oleks tagatud kogu aeg turvatunne, st ka siis, kui ta viibib teise vanema juures. Isa ei pea tõendama, et ta on võimeline oma bioloogilise lapse eest hoolitsema seni, kuni ei ole esitatud tõendeid, mis tema oskused veenvalt kahtluse alla seaksid. Praeguses asjas selliseid tõendeid esitatud ei ole. Ekslik on esindaja arusaam, et kohus sunnib last liikuma vanemate vahel, mistõttu ta ei saagi enam lõpuks aru, kus ta elab. Lapsel on kaks vanemat ja saab olema kaks kodu. Kolleegium ei jaga seisukohta, et selline olukord last eelduslikult kahjustab. Kas ja kuidas konkreetne laps olukorrast aru saama hakkab ja kuidas ta sellesse suhtub, sõltub ainult vanematest endist, st nende mõistlikkusest ja koostööst. Lisaks sellele, et lapsele tuleb juurde teine kodu, kus ta elab isaga, ja et selle võrra viibib ta n-ö esimeses kodus aeg-ajalt vähem, ei muuda kohtumäärus lapse elukorralduses midagi muud, st jääb rutiin seonduvalt lasteaiaga, lasteaiakaaslastega, suhtlus emapoolsete sugulastega.
5. Vastuseks ema seisukohtadele selgitab kolleegium järgmist. Asjaolu, et vanemate vaheline suhtlemine on äärmiselt keeruline või välistatud, ei saa välistada isa ja lapse suhtlemist ega lapse õigust suhelda isaga ning tunda ja saada aru, et isa on tema elu loomulik osa. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et isa eluviisid, toitumisharjumised (vegan) vmt asjaolud oleksid ohtlikud lapse heaolule, elule ja tervisele. Kehtiv seadusandlus ega kohtupraktika ei võimalda saada isal lapse ainuhooldusõigust ainult sel alusel, et lapsel on vahelduv elukoht. Asjaolu, et peale ühte ööbimist isa juures oli laps üliemotsionaalne, on seletatav tema jaoks uue olukorraga, kuid sellega toime tulema peavad tal aitama vanemad koos, st mõlemad peavad lapsele uue olukorra ära selgitama, mh selle, et kumbki vanem on tema jaoks olemas ka siis, kui ta viibib teise juures. Selle tagamiseks on korras ette nähtud eemalviibiva vanema õigus ja kohustus lapsega sidevahendite abil suhelda, arvestades lapse uneaega. Kohtul ei ole alust asuda seisukohale, et isa ei tule lapse hooldamisega toime, mistõttu ei ole eelduslikult põhjendatud, et kui laps jääb isa juures haigeks, peaks isa tema kindlasti ema juurde tooma. Isa on eelduslikult võrdselt emaga võimeline haiget last põetama. Samas on vanematel ka sellisel juhul kohustus teha koostööd ja leppida haige lapse eest hoolitsemises kokku teisiti, kui kohtu määratud korras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 33.

§ 172

lõigetele 1 ja 3 alusel jättis kohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. 34. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 14 2-20-9790 (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 15