Obsah (4)

§ 113§ 134§ 1045§ 140

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-3944 Ts

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 4.

1. Jätta B.B. riigi õigusabikulud riigi kanda.“
2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
3. Jätta A.A. menetluskulud ringkonnakohtus B.B. kanda ning mõista B.B.lt A.A. kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 840 eurot.
4. B.B. on kohustatud tasuma väljamõistetud menetluskuludelt 840 eurot viivist

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

1. Jätta B.B. riigi õigusabikulud ringkonnakohtus riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2. A.A. (hageja) esitas 11.03.2020 Tartu maakohtule C.C. (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt olid pooled endised elukaaslased, hageja oli kostjapoolse lähisuhtevägivalla pikaajaline ohver. Viru Maakohtu 11.12.2017 määrusega tsiviilasjas X, millega lahendati lastega seonduvaid suhtlemis- ja hooldusõiguse küsimusi, leppisid pooled mh kokku, et kostja on kohustatud hoiduma mistahes vägivalla kasutamisest nii alaealiste laste kui ka hageja suhtes. Tartu Maakohtu 25.11.2019 otsusega kriminaalasjas X mõisteti kostja süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi teisele inimesele valu tekitavas kehalises väärkohtlemises. Kohtuotsuse kohaselt lähenes kostja 09.05.2018 hagejale ja rebis teda käest ja juustest, mille tulemusena hageja tundis tugevat füüsilist valu nii peas kui käes. Tartu Maakohtu 10.10.2018 määrusega tsiviilasjas 2-18-8694 kohaldati eeltoodud sündmuse tõttu kostja suhtes lähenemiskeeldu. 09.05.2018 sündmuse tagajärjel oli hageja endast väljas, ärevil, nuttis ja värises. Hüvitise suuruse mõistmisel tuleb arvesse võtta

§ 134lg 5 kohaselt rikkuja käitumist teole eelneval ja järgneval ajal.

Täpsustatud nõude kohaselt nõudis hageja hüvitist nii 09.05.2018 sündmuse kui ka pikaajalise lähisuhtevägivalla eest. 09.05.2018 sündmuse eest oli hageja hinnangul õiglane hüvitis 5000 eurot. 2

1. Kostja tunnistas hagi osaliselt hagejale valu tekitamises. Lähisuhtevägivald oli tõendamata. Kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudi arvamused pole asjakohased tõendid. Pole selge, millistel uuringutel arvamused põhinesid ning kostja arvates olid nende aluseks hageja enda väited. Hageja väide, nagu kostja oleks ka pärast 09.05.2018 olnud vägivaldne, on tõendamata. Kostjal ei ole majanduslikel põhjustel võimalik tasuda suuremat hüvitist kui 100 eurot, mis on sellise intensiivsusega ründe eest kohtupraktikast tulenevalt ka õiglane summa. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. jaanuari 2021 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 5000 eurot. Maakohus jättis kostja õigusabikulud riigi kanda, hageja menetluskulud summas 2506 eurot kostja kanda ning kohustas kostjat tasuma hageja menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 sätestatud määras kuni kohase täitmiseni.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei tekitanud kostja hagejale kehavigastust, kuid tekitas tervisekahju. Riigikohus on lahendis 1-18-7833 jaatanud kannatanu kahju hüvitise nõuet

§ 1045

lg 1 p 2 ja

§ 134lg 2 alusel ka siis, kui tuvastatud on üksnes valu tekitamine.

Ka muud kahju hüvitamise eeldused, s.o põhjuslik seos ning süüd välistavate asjaolude puudumine, on täidetud, mistõttu oli hagejal õigus saada kahju eest hüvitist. Sündmuse käigus solvas kostja hagejat avalikus kohas ning kasutas tema ja tema kaaslase suhtes ebatsensuurseid väljendeid, rikkudes sellega hageja põhiseadusega kaitstud isikuõigusi, mistõttu oli hagejal ka

§ 1045lg 1 p 4 ja § 146 lg 1 järgi õigus saada hüvitist.

Maakohus luges pikaaegse lähisuhtevägivalla ja sellest tuleneva tervisekahjustuse tunnistajate ütluste põhjal tuvastatuks. Psühhiaater Peeter Jaansoni selgituste kohaselt on hagejal diagnoositud X ja X, mida ei saanud üheselt siduda kostja käitumisega, ent hageja seisund halvenes alati, kui tal oli olnud kokkupuude kostjaga. Psühhoterapeut Salli Põldvere ütlused seostasid hageja üleelamised otsesemalt kostja tegevusega, mis tõid hagejale alati kaasa tagasilanguse. Kliinilise psühholoogi Mariana Saksniidu arvamus kirjeldas samuti kostja vägivaldsust. Kõik tunnistajad olid omal erialal tegutsenud pika aja jooksul, neil oli oskus tähele panna isiku välist käitumist ja analüüsida selle alusel isiku poolt neile avaldatud teavet. Sellist vaimset seisundit polnud võimalik manipuleerida. Tunnistaja D.D. ütlused, kes eitas igasugust füüsilist vägivalda kostja poolt, ei lükanud ümber teiste tõendite alusel kindlaks tehtud asjaolusid. Kostja ei tõendanud, et hageja vaimse tervisega seotud diagnoosid ja sellest tulenevad ilmingud oleksid tekkinud muudest põhjustest. Eeltoodut arvesse võttes leidis maakohus, et kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi, millega tekitas talle kahju. Kostja õigusvastane tegevus seisnes tema poolt hageja solvamises, mõnitamises, hirmutamises nii vahetutel kokkusaamistel (juhuslikud kokkusaamised, kohtumised seoses laste suhtluskorra täitmisega, kohtuvaidluste ajal, kostja visiidid hageja töökohta ja elukohta), telefonikõnedes kui saadetud sõnumitena. Eeltooduga rikkus kostja ka hageja kodu puutumatust. Samuti sundis kostja hageja 2016. aastal kodust lahkuma. Maakohus leidis, et õiglaseks hüvitiseks on 5000 eurot. Maakohus lähtus hüvitise kindlaks määramisel eelkõige sellest, et hagejale tekitati kahju pikema perioodi vältel – vähemalt alates detsembrist 2016 kuni suveni 2019. Algselt oli hageja õiguste riive suurem, aja jooksul see vähenes ja 2019. aastal piirdus peamiselt üleelamistega seetõttu, et kostja mõjutusel ei soovinud hageja lapsed temaga suhelda. Maakohus võttis arvesse ka, et hageja ja kostja olid kuni 2016 detsembrini lähisuhtes. Asjaolu, et pooltel on ühised lapsed, sh alaealised ning kostja ei suhtunud ühiste laste emasse lugupidavalt, pidas maakohus oluliselt rikkumist raskendavaks. Samuti võttis maakohus arvesse kahju tekitava mõju ulatust. Tervise halvenemine oli vähemalt osaliselt kostja käitumise tagajärg. 3 Maakohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse ka

§ 140

lg-t 1, eelkõige seda, et kostjal puudus vara, mille arvel saaks ta tasuda hüvitist veelgi suuremas summas. Kostja oli võimeline tasuma hüvitist osade kaupa või täitemenetluses. Vara puudumine ei tohi olla kahju tekitajale vabanduseks tema õigusvastase kahjustava tegevuse eest hüvitise määramiseks eriti väikeses summas. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. B.B. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2020 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt tühistada otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt ja vähendada väljamõistetud kahjuhüvitise summat vastavalt kohtu õiglasele äranägemisele. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei hinnanud maakohus 09.05.2018 sündmuse intensiivsust, selle episoodi eest nõutud hüvitise summa polnud põhjendatud; 2) analüüsis maakohus põhjalikult hageja solvamist 09.05.2018 episoodi käigus, kuigi hageja vastavale asjaolule ei tuginenud. Ka hageja kaaslase solvamine ei saanud tekitada kahju hagejale; 3) hindas maakohus valesti tõendeid ja leidis põhjendamatult, et kostja on tekitanud hagejale tervisekahjustuse. Hageja on halvas tervislikus seisundis lastega halva läbisaamise tõttu, mida kinnitasid ka tunnistajad P. Jaanson ja S. Põldvere. Kostja on samas jätkuvalt seisukohal, et tunnistajate ütlused on hageja enda vahendatud ütlused ning ei saa olla tõendiks; 4) väljus maakohus hagi piiridest, kui leidis, et kostja rikkus hageja kodu puutumatust, kuigi hageja sellele ei tuginenud. Eeltoodu polnud ka tõendatud. Samuti leidis maakohus ilma tõenditeta, et hageja ja laste suhete katkemine oli tingitud kostja käitumisest, kuigi hageja sellele ei tuginenud; 5) ei tuvastanud maakohus, millal kostja väidetavalt vägivaldne oli, kas lähisuhte ajal või pärast seda; 6) ei põhjendanud maakohus kahjusummat ning see ei vastanud ka kohtupraktikale. Hageja taotles 09.05.2018 episoodi eest 5000 euro väljamõistmist ning muus osas hüvitist vastavalt kohtu äranägemisele. Kuivõrd maakohus mõistis kostjalt välja 5000 eurot, rahuldati järelikult hagi osaliselt, ent resolutsioonist see ei selgu; Kui ringkonnakohus tühistab otsuse osaliselt, on kostja nõus tasuma kahju hüvitisena 100 eurot.
3. A.A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuse kohaselt: 1) oli kostjapoolne vaimne vägivald tõendatud ning maakohtu otsus ei saanud olla üllatuslik. Hageja selgitas korduvalt, et mittevaralise kahju hüvitise nõue põhines mh ka pikaajalisel emotsionaalsel ja füüsilisel vägivallal; 2) on kostja järeldused, et tunnistajate ütluste kohaselt on hageja halva tervisliku seisundi põhjustanud halvad suhted lastega, meelevaldsed. Tunnistajad on nentinud, et eeltoodu põhjustab hagejale muret, ent hageja meeleolu languse ja ärevuse on põhjustanud siiski kostja ebasündsad sõnumid ning füüsilised ja verbaalsed rünnakud. Lisaks kinnitasid tunnistajad, et hageja halvad suhted lastega olid tingitud otseselt kostja tegevusest; 3) kujutab kostja 09.05.2018 rünnak endast nii füüsilist kui vaimset vägivalda. Maakohus analüüsis episoodi põhjalikult ning leidis, et valu tundmine on subjektiivne ning leidis kinnitust kriminaalasjas. Maakohus põhjendas, miks polnud asjas määrava tähtsusega, kas valu oli suur 4 või mitte. Tulenevalt

§ 134

lg 5 pidigi maakohus arvestama kahju suuruse määramisel mh ka seda, et kostja sõimas hagejat ja tema kaaslast. Avalikus kohas solvamine oli üks osa vaimsest vägivallast, millele hageja oma nõudes tugines; 4) leidis maakohus õigesti, et hagejat sunniti kodust lahkuma ning eeltoodu põhjustas talle sügavaid vaimseid kannatusi, mistõttu oli põhjendatud selle arvesse võtmine kahju hüvitise määramisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
2. Hageja esitas kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude

§ 134lg 2 alusel.

Seejuures tugines hageja kahele faktilisele asjaolule, s.o 09.05.2018 hagejale füüsilise valu tekitamisele, milles on kostja jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud, ning kostja poolt hageja pikemaajalisemale (2016 detsember kuni 2018 juuli) mõjutamisele vaimse vägivalla, ähvarduste ja alandustega.

§ 134

lg 2 sätestab muu hulgas, et isiku tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumise korral tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma.

§ 1045

lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega ning

§ 1045lg 1 p 4 järgi siis, kui see tekitati kannatanu isiklike õiguste rikkumisega.

Seega mittevaralise hüvitise saamiseks tervisekahjustuse tekitamise ja isikuõiguse rikkumise korral ei pea kannatanu tõendama muud, kui et kahju tekitaja on kahjustanud tema tervist ning ta vastutab selle eest. Viitega asjakohasele kohtupraktikale (Riigikohtu 12.11.2019 otsus kriminaalasjas nr 1-187833) on maakohus asunud õigustatult seisukohale, et tervise kahjustuseks

§ 134

lg 2 tähenduses loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talituse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (näiteks psüühikahäire). Hagejale 09.05.2018 füüsilise valu tekitamises (hageja käest raputamises ja juustest tirimises) on kostja tunnistatud süüdi Tartu Maakohtu 25.11.2019 otsusega ning kostja on nõustunud, et nimetatud tegevuse eest on hagejal õigus saada mittevaralist kahju. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjapoolne pikemaajalisem (2016 detsember kuni 2018 juuli) vaimne vägivald (kostja poolt hageja solvamine, alandamine, sõimamine) põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Maakohtu nimetatud järeldus põhineb tõendite kogumil, s.o Tartu Maakohtu 10.10.2018 määruse põhjendustel, millega kohaldati kostjale hageja suhtes lähenemiskeeldu (tl 27-30), tunnistajate P. Jaansoni ja S. Põldvere ütlustel, S. Põldvere kirjalikul vastusel (t.l 11) ja M. Saksniidu 25.07.2018 arvamusel (tl 8). Seejuures on P. Jaanson (Jaanson OÜ Psühhiaatriakeskuse psühhiaater) kinnitanud, et ta diagnoosis hagejal psüühikahäire, s.o Xi ja Xi, mille on põhjustanud muu hulgas kostja käitumine. Seetõttu on põhjendamatu kostja väide apellatsioonkaebuses, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud kostja poolt hagejale tervisekahjustuse põhjustamist. Asja materjalidest nähtuvalt kostja poolt taotletud tunnistaja C.C. (hageja ja kostja poeg) ütlused ei kummuta tunnistajatena ülekuulatud eriteadmistega isikute P. Jaansoni ja S. Põldvere ütluste tõelevastavust. Samuti on 5 põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et hageja esitatud tõendites kajastatud teave põhineb ainult hagejalt kuuldul. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et Tartu Maakohtu 10.10.2018 määrust, millega kohaldati kostjale hageja suhtes lähenemiskeeldu, kostja ei vaidlustanud ning seega on ta eelduslikult nõustunud selle põhjendustes toodud faktiliste asjaoludega. 8. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hagiavalduses tugines hageja seonduvalt 09.05.2018 sündmusega üksnes kostja poolt tema tervise kahjustamisele (

§ 1045lg 1 p 2).

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt palus hageja viitega

§ 134

lg-s 5 märgitule arvestada kahju hüvitise suuruse määramisel kostja käitumist 09.05.2018 sündmusele vahetult eelneval ja järgneval ajal (s.o hageja solvamine ebatsensuursete sõnadega). Sellest tulenevalt on maakohus põhjendamatult leidnud, et kostja rikkus seonduvalt 09.05.2018 sündmusega lisaks hageja tervisele ka hageja isiklikke õigusi (hageja solvamine ebatsensuursete sõnadega)

§ 1045lg 1 p 4 tähenduses.

Nimetatud põhjendus tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta, kuivõrd hageja sellele ei tuginenud. Selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud. Muus osas (s.o ajavahemik 2016 detsember kuni 2018 juuli) kinnitavad hageja poolt esiletoodud asjaolud, et kostjapoolne vaimne vägivald rikkus ühtlasi hageja eneseväärikust ja eraelu puutumatust ning arvestades TsMS §-s 436 lg-s 7 sätestatuga, võis maakohus nende asjaoludega asja lahendamisel arvestada. 9. Vastavalt

§ 134

lg-le 5 arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kuivõrd mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, siis tuleb kohtul hüvitise suurus määrata kindlaks diskretsiooniõiguse alusel. Lisaks

§ 134

lg-s 5 sätestatud alustele peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte taotlusest arvestama poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-18-13). Samuti peavad kohtute mittevaralise kahju hüvitised vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilimiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-13). Seega tuleb arvestada hüvitise suuruse määramisel kohtupraktikaga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kostjalt 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel eelnimetatud asjaolusid küllaldaselt arvestanud ning rikkunud seega diskretsiooni piire. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et analoogsete vaidluste osas puudub kohtupraktika. Riigikohus on 2020. a avaldanud analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.-2019. aastal“ ning sellest on nähtavad kohtute poolt väljamõistetavate mittevaralise kahju hüvitiste suurused. Isikule kehavigastuse tekitamise ja tema tervise kahjustamise asjades on kohtute poolt keskmine väljamõistetud hüvitise suurus 2437 eurot ja mediaan 1000 eurot; isikuõiguste rikkumiste asjades on keskmine väljamõistetud hüvitise suurus 1264 eurot ja mediaan 800 eurot. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et ükski kohtutes

§ 134

lg 2 alusel lahendatav asi ei saagi oma asjaoludelt olla identne käesoleva asja tehioludega, kuid see ei tähenda, et olemasoleva kohtupraktika analüüsiga ei peaks arvestama. Maakohus on kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel arvestanud sellega, et kostjal puudub vara, mille arvelt tasuda veelgi suuremat (üle 5000 euro suurust) hüvitist. Samas 6 on kohus jätnud kindlaks tegemata, milline on see kostja vara, mille arvelt on ta suuteline tasuma 5000 euro suurust hüvitist. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus 30.03.2020 määrusega andnud kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud. Määruse põhjendavas osas märkis kohus, et kostjal puudub vara ja sissetulekud eeldatavate õigusabikulude 400-500 euro tasumiseks. Ringkonnakohtule esitatud menetlusabi taotluse kohaselt moodustavad kostja sissetuleku töövõimetuspension ja hagejalt laste E.E. ja F.F. kasuks väljamõistetud elatis. Ringkonnakohus leiab, et kostja majanduslikku olukorda tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada kannatanu enda käitumist. Tunnistaja P. Jaansoni ütlustest nähtub, et hagejal tuvastatud psüühikahäire ei ole tingitud ainult kostja käitumisest. Veel nähtub tunnistaja P. Jaansoni ütlustest, et hageja on tarbinud koos ravimeid ja alkoholi ning sattunud seetõttu EMO-sse. Maakohus rahuldas 22.01.2020 määrusega kostja avalduse senise suhtlemiskorra tühistamiseks ja määras uue hageja ning laste E.E. ja F.F. suhtlemiskorra, mille kohaselt on hageja ja laste suhtlemine piiratum võrreldes maakohtu 11.12.2017 määrusega kinnitatud suhtlemiskorraga. Maakohtu 22.01.2020 määrusest nähtub, et lapsed E.E. ja F.F. kinnitasid nii kohtule kui määratud esindajale, et nad ei soovi emaga endises korras suhtlemist jätkata ning pigem väldiksid suhtlemist. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamisel on maakohus möönnud, et hageja hingeliste kannatuste ja tervise halvenemisel on osa ka hageja enda käitumisel. Õiglase hüvitise määramisel tuleb ka eelmärgitud asjaoludega arvestada. Kostja on kahjustanud hageja tervist ning rikkunud tema isikuõigusi (

§ 1045lg 1 p-d 2 ja 4).

Kuna maakohus ei ole piisaval määral arvestanud mittevaralise kahju suuruse määramisel kohtupraktikat analoogsetes asjades, kostja majanduslikku olukorda ning hageja enda käitumist, ei ole maakohtu poolt kostjalt väljamõistetud mittevaralise kahju suurus 5000 eurot põhjendatud. Arvestades kõiki

§ 134

lg-s 5 sätestatud asjaolusid ning ülalviidatud Riigikohtu praktika põhimõtteid mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud ja õiglaseks hüvitise suuruseks 3000 eurot. 10. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemisel TsMS § 366 järgi (tl 4). Kohtuvaidlustes jäi hageja hagiavalduses esitatu juurde ning palus kohtul otsustada mõistliku kahju suuruse (tl 107). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja õiglane mittevaralise kahju suurus on 3000 eurot. Seega rahuldatakse hageja nõue nii maa- kui ringkonnakohtu poolt. Seejuures pidi maakohus tuvastama

§ 134

lg-s 2 märgitud asjaolude esinemise ja ringkonnakohus kontrollima nende põhjendatust. Eelneva alusel on põhjendatud jätta hageja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning kostja riigi õigusabi kulud TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja kulutanud ringkonnakohtu menetluses õigusabile kokku aega 9 tundi ja 35 minutit ning arvestades tunnihinda 140 eurot, palub esindaja määrata menetluskulude rahaliseks suuruseks 1610 eurot ning selles ulatuses õigusabikulud kostjalt välja mõista. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja lepinguline esindaja koostas vastuse apellatsioonkaebusele ja menetluskulude nimekirja ning osales kohtuistungil kestusega 40 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellatsioonkaebuses korrati suures osas maakohtu menetluses esitatud seisukohti, siis ei saanud ka vastuse koostamine sellele olla õiguslikult keerukas ja sellele kuluda nii palju aega, 7 kui menetluskulude nimekirjas märgitud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ja vajalik hageja lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtu menetluses on kokku 5 tunni eest koos käibemaksuga 840 (5x140x1,2) eurot. Kostja esindaja riigi õigusabi kulud mõistab kohus välja eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja