1-19-5776/89

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

1. oktoober 2021 Kohtuasja number 1-19-5776 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Kohtuasi Sven Liivati (isikukood 38502262745) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. septembri 2021 määrus Määruskaebuse esitaja Sven Liivati kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON Jätta Sven Liivati kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilve määruskaebus läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA
3. Tartu Maakohus jättis
4. septembri 2021 määrusega Sven Liivati vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Lühidalt selgub määrusest järgmist. S. Liivat kannab vangistust kehalise väärkohtlemise eest alates
5. veebruarist kuni
6. oktoobrini
7. Tegemist ei ole tema esmase vangistusega. On positiivne, et S. Liivatil on olemas kindel elu- ja töökoht ning ta on valmis liituma programmiga „Kainem ja tervem Eesti“. Need faktorid olid S. Liivatil aga olemas ka enne praegust vangistust. Kuna siis need ei kindlustanud tema õiguspärast eluviisi, ei saa neist kaugeleulatuvaid järeldusi teha nüüdki. Suurim S. Liivati kuritegeliku käitumise riskifaktor on tema alkoholisõltuvus. Kohtute infosüsteemist nähtub, et seoses käesoleva kriminaalasjaga anti S. Liivatile korduvalt võimalusi kanda oma karistust vabaduses ning saada oma alkoholsõltuvus kontrolli alla. Kui muutus reaalseks, et mõistetud vangistus võidakse täitmisele pöörata, lubas S. Liivat end korduvalt muuta, kuid jätkas siiski alkoholi tarvitamise keelu rikkumist. Erakorralise ettekande menetluses väitis S. Liivati kaitsja, et S. Liivat on pöördunud statsionaarsele ravile alkoholiprobleemi lahendamiseks. Ühtegi tõendit selle kohta aga kohtule ei esitatud. Seevastu kriminaalhooldusametnik esitas kohtule SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kirja selle kohta, et S. Liivat käis vaimse tervise õe ambulatoorsetel vastuvõttudel ning statsionaarset ravi talle ei planeeritud. S. Liivat on alkoholi kuritarvitaja ning pole suuteline ka meditsiini abil saama sõltuvust kontrolli alla seni, kuni see pole tema enda sisemine soov ja tahe. Vangla iseloomustusest nähtub, et ühelt poolt S. Liivat ei tunnista sõltuvust, kuid teiselt poolt leiab, et alkohol on tema elus kõiges süüdi. Kohtuistungil avaldas S. Liivat, et vabaduses ta enam alkoholi ei tarvita, käis ravil ja see aitas. Tegelikkus näitab aga vastupidist: ta on pöördunud erinevatesse alkoholisõltuvuse raviga tegelevatesse asutustesse ja on osalenud programmis „Kainem ja tervem Eesti“, kuid on jätkanud alkoholi tarvitamist ka ravi ajal. Viimati nimetatud programmis osales ta kuriteo toimepanemise ajalgi. Seega jääb selgusetuks, millel põhineb S. Liivati äärmine enesekindlus, et enam ta vabaduses alkoholi ei tarvita. On tähelepanuväärne, et S. Liivatile ei ole võõrad ka narkootikumid. Lisaks korduvale alkoholijoobele tuvastati S. Liivatil käitumiskontrolli ajal ka narkootiliste ainete joove. Seega on ta varmas tarvitama igasugu joovasteid. Ei ole põhjust loota, et pärast mõnekuulist vangistust suudaks S. Liivat joovastitele lihtsalt „ei“ öelda või et abi oleks programmist „Kainem ja tervem Eesti“. Ka ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, milline saaks S. Liivati konkreetne kinnine ravi- või rehabilitatsiooniasutus olema (nt Viljandi haigla, Lootuse küla vms) ja kas tal on garanteeritud sinna koht. Seetõttu on ka kaitsja väited ravikuuri kindla läbimise kohta paljasõnalised. On äärmiselt suur tõenäosus, et naastes varasemasse elukeskkonda ilma konkreetse raviplaanita ning sisemise analüüsi- ja motivatsioonita, jätkaks S. Liivat kriminaalset käitumist. Ei ole mingisugust kindlust, et sellise käitumise riski oleks võimalik maandada ka käitumiskontrollile allutamise ja erinevate lisakohustuste määramisega. Seetõttu ei ole põhjendatud S. Liivatit ennetähtaegselt vabastada.
8. S. Liivati kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv esitas maakohtu määruse peale kaebuse, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja S. Liivati vabastamist. Määruskaebuse argumendid on kokkuvõtlikul järgmised. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb tingimisi enne tähtaega vabastamist võimaldada kõikidele vangidele, kes vastavad seaduskuulekate kodanike miinimumnõuetele. S. Liivati puhul on need nõuded täidetud. Karistuse kandmise ajal on ta käitunud eeskujulikult, on kahetsenud oma varasemat väärkäitumist, on näidanud üles tahet muutuda ja on õppinud oma vigadest. Tema ennetähtaegset vabastamist toetavad kindla elu- ja töökoha olemasolu ning paranenud suhted lähedastega. Kuigi S. Liivat kannab karistust kehalise väärkohtlemise eest, ei saa teda vägivaldseks pidada: tegemist oli esmakordse juhtumiga ning ka konflikti teine osapool käitus vääralt. Tänaseks on S. Liivati suhtlus ja läbisaamine ohvriks olnud naisega hea ning osapooled on saanud aru oma tegudest ja mõistnud nende tagajärgi. Vabastamata saaks S. Liivati jätta vaid erandlike asjaolude esinemisel. Määruskaebuse esitaja selliseid erandlikke asjaolusid ei näe. Seejuures ei vaaginud kohus karistusseadustiku § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid kogumis, vaid tugines üksnes S. Liivati varasemale käitumisele. Arvestamata jäeti positiivsed tegurid, mis aitavad S. Liivati kuritegude toimepanemise riski maandada. Kuigi kohus pidas suurimaks riskifaktoriks S. Liivati alkoholisõltuvust, tuleb arvestada, et alkoholiprobleemi on S. Liivat tunnistanud ning on tegelenud ka selle ravimisega. Kui varasemalt jäi ravi võimaluste piiratuse tõttu pooleli, siis nüüd soovib S. Liivat ravi jätkata. Ta on nõus läbima programmi „Kainem ja tervem Eesti“.
9. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtu määrus on seaduslik ja S. Liivati kaitsja vandeadvokaat T. Pilve määruskaebus on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle kaebuse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
10. S. Liivati kaitsja esitas kaebuses taotluse jätta kaebuse lahendamise menetluses kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Samas ei ole kaitsja toonud välja ei nende kulude suurust ega selgitust selle kohta, millest need kulud koosnevad. Seetõttu ei saa ringkonnakohus hinnata, kas need kulud on võimalik KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskuluude hulka lugeda või mitte. See siiski oluline ei ole, kuivõrd need kulud jäävad niikuinii S. Liivati kanda. Tõsi, kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta otsesõnu, kelle kanda jäävad menetluskulud määruskaebuse ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise korral. Ringkonnakohus aga leiab, et analoogia korras tuleb lähtuda KrMS § 187 lg-st 2 ehk kulud jäävad isiku kanda, kelle huvides kaebus esitati. (allkirjastatud digitaalselt) 2