Obsah (8)

§ 172§ 663§ 667§ 654§ 651§ 477§ 171§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Meeli Kaur ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-1632 Kohtuasi X a

) § 172 lg 1 esimesele lausele tuginedes avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulu 180 eurot ning menetluskulult edasiulatuva viivise. Menetlust ei põhjustanud puudutatud isik ning puudutatud isik nõustus avaldusega esimeses maakohtule esitatud menetlusdokumendis. Avaldaja ei ole välja toonud, et avaldaja oleks enne kohtusse pöördumist puudutatud isikule seoses

1. detsembri 2020 üldkoosoleku otsustega nõudeid esitanud. Puudutatud isiku vajalik ja põhjendatud menetluskulu on 180 eurot. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, paludes Harju Maakohtu
3. mai 2021 määruse resolutsiooni p-de 4–6 tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jäetakse menetluskulud puudutatud isiku kanda. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, kas maakohus rahuldas avalduse tõendite hindamise tulemusena või lähtus otsuse tegemisel puudutatud isiku poolt avalduse õigeksvõtust. Maakohtu lahend on üllatav, ebaõiglane, hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastane, kuna poolte menetluskulud jäid avaldaja kanda. Maakohus oleks pidanud avaldaja tähelepanu juhtima asjaolule, et kohus võib jätta menetlusosaliste menetluskulud avaldaja kanda juhul, kui avaldaja ei selgita, kas ta on andnud puudutatud isikule võimaluse avalduses esinenud puuduste vabatahtlikuks kõrvaldamiseks. 2 Maakohus on asunud seisukohale, et avaldaja kannab ainuisikuliselt juhatuse liikmeteks olevate korteriomanike poolsete kohustuste rikkumisega kaasnevat riisikot. Maakohus oleks pidanud lähtuma

§ 172lg 1 teisest lausest.

Avaldaja hinnangul ei tohiks tekkida olukorda, kus isik, kes kasutab talle põhiseadusest enda rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöördumise võimalust ja õigust ning saab lahendi, mis kinnitab tema õiguste rikkumist, et tema kanda jäetakse ka lisaks enda kohtukuludele ka teise poole s.o kohustust rikkunud isiku menetluskulud. 5. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 ja §-st 659 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 8. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja vaidlustas maakohtu määruse üksnes menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 4–6). 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult avaldaja kanda, lähtudes

§ 172

lg 1 esimesest lausest.

§ 172

lg 1 esimest lauset tuleks kohaldada eelkõige selliste hagita menetluste puhul, kus peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole (vt Riigikohtu 2. juuni 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18).

§ 172

lg 1 teine lause sätestab, et kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Viidatud säte annab kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Nimetatud sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-1811359, p 14). 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ületas menetluskulusid jaotades diskretsiooni piire. Kolleegium nõustub avaldajaga, et menetluskulude jaotamisel tuleb praegusel juhul kohaldada

§ 172lg 1 teist lauset.

Praeguses asjas on tegemist mitme menetlusosalisega menetlusega, kuivõrd vaidluse poolteks on avaldaja ja puudutatud isik. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt nt Riigikohtu

1. mai 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916, p 16; Riigikohtu
2. juuni 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18).
3. Maakohus tuvastas korteriühistu üldkoosoleku päevakorrapunktides 1–6 vastu võetud otsuste tühisuse ning avaldaja saavutas seega avaldusega taotletud eesmärgi. Seetõttu on kohtulahend tehtud korteriühistu kahjuks. Siiski saab menetluskulude jaotusel hagita asjas kohus arvesse võtta ka poolte käitumist. Kuigi kohus ei ole hagita asjas seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega (

§ 477lg 5), tuleb märkida, et puudutatud isik ei vaielnud avaldusele vastu.

Järelikult ei olnud puudutatud isikul vastuväiteid asja lahendamiseks avaldaja soovitud viisil. Olukorras, kus menetlusosaliste vahel puudus sisuline vaidlus ja avaldaja sai oma tegevusega kohtuvaidluse ära hoida, on kolleegiumi arvates äärmiselt 3 ebaõiglane jätta avaldaja menetluskulud puudutatud isiku kanda. Avaldajal kui korteriühistu liikmel oli hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus puudutatud isiku tegevusele kaasa aidata, sealhulgas teavitada võimalikest protseduurilistest eksimustest korteriomanike otsuste vastuvõtmisel. Kuivõrd avaldaja ei teavitanud puudutatud isikut enne kohtusse pöördumist, et tema arvates on korteriomanike otsused tühised ning puudutatud isik ei vaielnud avaldusele vastu, on õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab seetõttu avaldaja määruskaebuse osaliselt ja tühistab maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ka osas, milles menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati ja mõisteti menetluskulud välja avaldajalt. Kuivõrd menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda, puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. 12. Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt ja arvestades menetluskulude jaotust käesolevas asjas, siis on kolleegiumi arvates õiglane, et ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 ja § 172 lg 1 alusel samuti menetlusosaliste endi kanda.

Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. 13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 4