Obsah (8)

§ 230§ 436§ 367§ 162§ 174§ 175§ 218§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2021, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-10655 Tsiviilasi Aktsiaseltsi PlusPlus C

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel 3 2-21-10655 võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 436lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1).

1. Hageja nõue kostja I vastu põhineb kostja I ja võlausaldaja vahel sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingul (mida hageja on nimetanud liisingulepinguks). Hageja nõue kostja II vastu põhineb kostja II ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingul. Hageja nõude aluseks on VÕS § 108 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt (millele kostjad vastu ei vaielnud) rikkus kostja I laenulepingust tulenevat raha maksmise kohustust. Raha maksmise kohustuse rikkumine ei saa vähemalt üldjuhul olla vabandatav ja kostjad ei ole ka tuginenud asjaoludele, millest võiks järeldada, et rikkumine oleks vabandatav.
2. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse rahasumma, krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et võlausaldaja ja kostja I sõlmisid
3. oktoobril 2018 laenu- ja tagatisomandamise lepingu (tl 4-8), mille p 1 kohaselt andis võlausaldaja kostjale I laenu 8625 eurot. Lepingu p 2 kohaselt kohustus võlausaldaja maksma kostjale I välja 7500 eurot. Lepingu p 3 järgi oli intress 3,35% kuus ja 40,2% aastas. Lepingu p 4 kohaselt oli laenuperiood
4. oktoober 2018 kuni
5. september
6. Sama lepingu p 10 järgi andis kostja I võlausaldajale laenulepingu täitmise tagatisena üle sõiduauto Mercedes-Benz Sprinter omandi. Hageja esitatud tõenditest nähtub ka see, et
7. jaanuaril 2020 sõlmisid kostja I ja võlausaldaja laenu- ja tagatisomandamise lepingu lisa (lepingu lisa, tl 10-14), millega esialgse lepingu järgne laen sisuliselt refinantseeriti. Kuna kostja I ei ole tarbija, siis ei ole võlausaldaja ja kostja I vahel sõlmitud krediidileping tarbijakrediidileping. Kohtu arvates ei ole pooled toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et kõnealune laenu- ja tagatisomandamise leping oleks mingil põhjusel tühine.
8. VÕS § 143 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kuna kostja II on füüsiline isik, siis on tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käendusleping VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäendusleping. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 144 lg 1 näeb lisaks ette, et tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Praegusel juhul on käenduslepingus käendaja vastutuse maksimumsumma (25 636 eurot 22 senti) kokku lepitud ja käendusleping on sõlmitud kirjalikult, seega on käendusleping kehtiv. Hageja nõutav summa ei ületa käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse määra.
9. Lepingu lisa p 1 kohaselt oli laenusumma 8286 eurot 26 senti. Intressimäär oli endiselt 3,35% kuus ning 40,2% aastas (tl 10). Lepingu lisa p 6.2 kohaselt kohustus kostja I tasuma laenumakseid kokkulepitud maksegraafiku kohaselt. Laenulepingu ülesütlemise avaldusest (tl 22) nähtub, et võlausaldaja ütles lepingu
10. aprillil 2020 üles. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole laenulepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud või et see oleks muul põhjusel kehtetu.
11. veebruari
12. a nõude loovutamise teatisega (tl 23) on 4 2-21-10655 tõendatud, et algne võlausaldaja on kõik lepingust tulenevad nõuded loovutanud hagejale. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Tegu on tavalise raha maksmise nõudega, seega ei ole selliste nõuete loovutamine ka piiratud.
13. Hageja nõuab kostjatelt esiteks põhivõlga (laenu tagastamist), teiseks intressi, kolmandaks tagatise ülevõtmise ja müügiga seotud kulusid, neljandaks sissenõudekulude hüvitist ning viiendaks viivist.
14. Hageja 5338 euro 32 sendi suurune põhinõue koosneb tasumata jäänud laenumaksetest, millest on maha arvatud tagatiseks olnud auto müügist saadud summa. Esmalt nõuab hageja kostjatelt nende maksete tasumist, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist. Selle nõude aluseks on lepingu lisa p 4.1, mis näeb ette, et laenusaaja kohustub tagastama laenu laenuandjale koos intressidega vastavalt kokku lepitud graafikule. Teiseks nõuab hageja kostjatelt seda osa laenusummast, mis muutus korraga sissenõutavaks lepingu ülesütlemisel. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud laenusumma tagastamise nõude aluseks on lepingu lisa 1 p 10.2.1, mille kohaselt on laenuandjal õigus leping üles öelda ja nõuda kogu tasumata laenusumma tagastamist, kui laenusaaja on jätnud tasumata kaks lepingujärgset makset. Hageja on esile toonud, et laenulepingu järgi võlgu olevast summast on ta maha arvanud tagatiseks olnud auto müügist saadud rahasumma. Kostjad ei ole põhivõla arvestusele esitanud ühtegi vastuväidet. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 5338 euro 32 sendi suurune põhivõlg.
15. Hageja nõuab kostjatelt ka 792 euro 68 sendi suurust intressi. Selle nõude aluseks on lepingu lisa p 5.1, mille kohaselt kohustus laenusaaja maksma laenuandjale intressi, mida arvestatakse laenu tagastamata põhiosalt iga päeva eest alates laenu väljamaksmise päevast (kaasa arvatud) kuni laenulepingu järgse viimase tagasimakse päevani (välja arvatud). Ka VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Leppides kokku intressi, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenuks antud raha kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Intressimäära näeb ette lepingu lisa eritingimuste p 2 ja selle kohaselt on lepingujärgne intress 3,35% kuus ja 40,20% aastas. Tarbijaks mitteoleva laenusaajaga laenulepingu sõlmimisel võib intressikokkulepe olla TsÜS § 86 lg 2 kohaselt heade kommete vastane ja seega tühine üksnes juhul, kui laenuandja tehingu tegemise ajal teab või peab teadma, et laenusaaja teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui laenuleping sõlmitakse laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Selliseid asjaolusid ei ole praeguses asjas esile toodud. Kostjad ei ole vastu vaielnud ka hageja intressiarvestusele. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista ka 792 euro 68 sendi suurune intress.
16. Lisaks eelnevale nõuab hageja kostjatelt tagatiseks olnud auto ülevõtmise ja müügiga seotud kulusid. Kokku nõuab hageja kostjatelt 389 euro 16 sendi suuruste kulude hüvitamist. Sellest 180 eurot on auto valduse ülevõtmise teenuse eest makstud summa, 60 eurot on puksiirteenuse eest makstud summa, 60 eurot on auto müügieelsed hoiukulud ja 89 eurot 16 senti on auto müümise kulud. Auto ülevõtmise, selle võlausaldaja juurde toimetamise ning hoiu ja müügi kulude hüvitamise nõude alus on lepingu lisa IV osa (tagatislepingu) p 4.1.1, mille kohaselt kohustub laenusaaja tasuma kõik kulud, mis on seotud tagatise realiseerimisega (sh kulud tagatise otsese valduse saamiseks, tagatise hindamiseks ja võõrandamiseks, remondi- ja puhastuskulud, parkimiskulud ning müügiga seotud vahendus- ja muud tasud). Sama lepingusätte kohaselt peab laenusaaja 5 2-21-10655 tasuma laenuandja poolt tagatise otsese valdus saamiseks kantud kulud, tagatise parkimise kulud ja tagatise müügiga seotud kulud vastavalt laenuandja hinnakirjale ning seda olenemata sellest, millisel alusel on laenuandjal õigus saada tagatise otsene valdus. Kostjatelt nõutavate tagatise müügi kuludega seonduvalt on hageja tuginenud võlausaldaja hinnakirjale, mis oli avaldatud veebilehel https://www.mogo.ee/et/ (tl 17-18).
17. Kohtu arvates on hageja esitatud asjaolusid arvestades eelviidatud hinnakiri tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks sellist lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kostjad ei ole väitnud, et kostja I kui laenusaaja ei teadnud lepingu sõlmimisel, et koos lepinguga kohaldatakse ka võlausaldaja hinnakirja, seega tuleb hinnakiri lugeda kostja I ja võlausaldaja vahel sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingu osaks.
18. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Seejuures peab kohus lepingulise suhte korral tüüptingimuste kehtivust kontrollima olenemata sellest, kas pool tühisusele tugineb või mitte.
19. xxxxxxxxxxxxxxxx arvega (tl 20) on tõendatud, et võlausaldaja kandis tagatiseks olnud auto valduse ülevõtmisega seotud kulusid kokku 330 eurot (koos käibemaksuga), millest 180 eurot oli tasu auto valduse ülevõtmise teenuse eest ja 150 eurot puksiirteenuse eest. xxxxxxxxxxxxx arvest (tl 21) nähtub, et laenu tagatiseks olnud auto hoiukulu on olnud 60 eurot (koos käibemaksuga). Ka hoiutasu kohta on hageja selgitanud, et seda nõutakse kooskõlas võlausaldaja kodulehel avaldatud hinnakirjaga, mille kohaselt võis võlausaldaja nõuda hoiukulude hüvitamist 2 eurot päevas. Hageja on esile toonud, et tagatiseks olnud auto müügihind oli 2972 eurot ja et tema kodulehel avaldatud hinnakirja (tl 17-18) järgi on tal müügikulude katteks õigus nõuda 3% auto müügihinnast ehk 89 eurot 16 senti.
20. Kohus leiab, et võlausaldaja tüüptingimused, mille kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt tagatise ülevõtmise (sh ülevõtmise teenus, puksiirteenus, hoiutasu) ja müügiga seotud kulusid, ei ole ebamõistlikult kahjustavad, kuna need ei kaldu kõrvale seaduse olulistest põhimõtetest. Praegune laenu- ja tagatisomandamise leping on oma olemuselt sarnane liisingulepinguga, mille puhul näeb VÕS § 367 lg 4 samuti ette, et, et liisinguvõtja peab lepingu ülesütlemisel hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Riigikohus on leidnud, et lisakuludeks eelviidatud sätte mõttes on sellised kulud, mis on seotud liisinguesemeks oleva auto võõrandamisega ja et mõistlikud müügikulud on hüvitatavad (vt nt RKTKo 3-2-1-56-08, p 16). Praegusel juhul on müügiga seotud kulud olnud mõistlikud. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 389 euro 16 sendi suurused tagatise valduse ülevõtmise ja müügi kulu. 6 2-21-10655
21. Lisaks eelnevale nõuab hageja kostjatelt ka viivist põhinõudelt alates nõude sissenõutavaks muutumisest ehk alates
22. aprillist 2020 kuni nõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määr võib tuleneda seadusest või olla kokku lepitud lepingus. Viivist nõudes tugineb hageja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt võib juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, nõuda viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Lepinguga kokku lepitud intressimäär on praegusel juhul 40,2% aastas. Hageja nõuab viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni ja ta nõuab seda üksnes põhivõla ulatuses. 20.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt vastavalt viivisekalkulaatorile (viivisekalkulaator.ee) mõista hageja kasuks välja viivis lepingujärgses intressimääras alates
2. aprillist 2020 kuni
3. oktoobrini 2021 3170 eurot 73 senti ja alates
4. oktoobrist kuni põhinõude 5338 euro 32 sendi jäägi tasumiseni 40,2% aastas, arvestades, et viivis ei või kokku olla suurem kui 5338 eurot 32 senti.
5. Hageja nõuab kostjatelt ka 35 euro suurust sissenõudekulu. Selle nõude aluseks on VÕS § 1132 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui tal on õigus nõuda viivist, nõuda võlgnikult ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot. Võlausaldaja on asja materjalide kohaselt saatnud kostjatele võlanõuded (tl 23-29). Võlausaldajal ja tema õigusjärglasena ka hagejal on õigus nõuda kostjatelt viivist (vt otsuse p-d 19-21), seega on sissenõudekulu hüvitamise nõue põhjendatud ja kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista 35 euro suurune sissenõudekulu.
6. Kokku tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 5338 euro 32 sendi suurune põhivõlg, 792 euro 68 sendi suurune intress, 389 euro 16 sendi suurune tagatise müügikulu ja 35 euro suurune sissenõudekulu. Lisaks tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud 3170 euro 73 sendi suurune viivis põhivõlalt (5338 eurot 32 senti), samuti viivis põhivõlalt alates
7. oktoobrist 2021 kuni 5338 euro 32 sendi suuruse põhivõla jäägi täieliku tasumiseni 40,2% aastas, arvestades seda, et viivis kokku ei või ületada 5338 eurot 32 senti. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna kohus rahuldab hagi täielikult, siis jäävad menetluskulud kostjate kanda (

§ 162lg 1).

25.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

1. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja palub kostjatelt hageja kasuks välja mõista 600 euro suuruse riigilõivu ja 420 euro suuruse lepingulise esindaja kulu. Kostjad ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud.
2. Hageja on hagi esitamisel tasunud 600 euro suuruse riigilõivu. Samuti on hageja tasunud õigusabi eest 420 eurot (koos käibemaksuga). 7 2-21-10655 28.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja. Hagejat on menetluses esindanud

§ 218lg 1 kohane esindaja.

1. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja kandnud õigusabikulusid kokku 3,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks (s. o koos käibemaksuga 120 eurot). Kokku on hageja kandnud lepingulise esindaja kulusid 350 eurot, millele lisandub 70 euro suurune käibemaks ehk kokku 420 eurot. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta ehk 120 eurot koos käibemaksuga on mõistlik ja põhjendatud. Kuid kohus on seisukohal, et praeguse tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja taotletud lepingulise esindaja kulu täies ulatuses välja mõistmist. Tegemist on tüüphagiga, mida hageja kui võlgade sissenõudmisega igapäevaselt tegelev äriühing kogu aeg kasutab samalaadsete nõuete esitamisel. Hagiavaldus ei sisalda keerulist õiguslikku analüüsi ja kohtule esitatud tõendite kogumine ei ole olnud keeruline. Samuti ei ole kostjad esitanud hagile sisulisi vastuväiteid. Seega arvestades asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei ole sisulist õiguslikku vaidlust, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 1,5 tunni kulu ehk 150 eurot ilma käibemaksuta ehk 180 eurot koos käibemaksuga. Hageja on kinnitanud, et ta ei saa menetluskulult käibemaksu maha arvata.
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 600 euro suurune riigilõiv ja 180 euro suurune lepingulise esindaja kulu ehk kokku 780 eurot. 31.

§ 177

lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjatel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt kohtunik 8