← Eesti

3-20-2133/78

Obsah (4)§ 15§ 68§ 10§ 25

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 27. september 2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2133 H

) § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes esinevad

§ 15lg 2 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alused.

Isik võib põgeneda. Tema pikaajaline Eestis elamine ja soovimatus Eestist lahkuda suurendavad põgenemisohtu (Tallinna Halduskohtu 30.12.2020 määrus nr 3-20-2133, p 7). X on karistatud kuuel korral kriminaalkorras (

§ 68p 4).

Süütegude korduv toimepanemine kinnitab, et isik ei soovi õiguskuulekalt käituda ning tema puhul esineb keskmisest suurem võimalus, et ta rikub väljasaatmisega seotud kohustusi ja asub end varjama, sh siseriiklikult. Isikul puudub Eesti Vabariigis kindel sissetulek ning kui X viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes, võib ta jätkata süütegude toimepanemist ning kuritegeliku taustaga isikutega suhtlemist. Viimane toimepandud kuritegu ei olnud juhuslik. Isiku varasem käitumine iseloomustab tema suhtumist õiguskorda. Isik on väljendanud soovimatust lahkuda Venemaale (

§ 68p 6).

Arvestades Schengeni ala sisest liikumisvabadust ning piirikontrolli puudumist liikmesriikide vahel, ei oleks isiku omavolilise Eestist lahkumise korral tema liikumine takistatud. X-l puudub kehtiv reisidokument. Viru Vangla edastatud kirjast nähtub, et isik ei soovi hankida endale tagasipöördumistunnistust. Isik ei ole asunud endale dokumenti taotlema või PPA-d dokumendi taotlemisel abistama (vt ka Tallinna Halduskohtu 30.12.2020 määrus nr 3-20-2133, p 5). Kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankida (

§ 15lg 2 p-d 2 ja 3; Tartu Ringkonnakohtu 09.12.2020 määrus nr 3-20-2133, p 18).

PPA sai 15.07.2021 Venemaa Föderatsioonilt vastuse, milles rahuldati X tagasivõtupalve. See suurendab põgenemisohtu.

§-s 10 sätestatuid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Põgenemisohu korral ei taga leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, sest leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-124-17, p 13). PPA-l puudub alus isiku usaldamiseks (Tallinna Halduskohtu 30.12.2020 määrus nr 3-20-2133, p 6). Kinnipidamistähtaja pikendamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, vaid aitab tagada, et isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni. Kuigi kinnipidamistähtaja pikendamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa valitud abinõu pidada ülemääraseks. Praeguseks on isik viibinud kinnipidamiskeskuses

alusel ca 10 kuud. 5. Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 määrusega rahuldati PPA 23.08.2021 taotlus (p 1) ning pikendati X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, ent mitte kauemaks kui 24.12.2021 (kaasa arvatud; p 2). 2

(6)3-20-2133 PPA selgitas 23.08.2021 istungil, et kui haldusasjas nr 3-20-915 kohaldatud esialgne õiguskaitse ära langeb, saab isiku ca 10 päeva jooksul Eestist välja saata (helisalvestis 15:17:47). Seega ei ole reisidokumendi või koostöö puudumine enam põhjuslikus seoses isiku väljasaatmisega, mistõttu ei ole kinnipidamise pikendamiseks

§ 15

lg 2 p-de 2 ja 3 kohaselt alust (vt ka direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 1 punkt b ja lg 6; Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11; Euroopa Kohtu otsus nr C-146/14, p-d 82 ja 83; Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määrus nr 3-20-2133, p-d 16 ja 17). Esineb põgenemisoht (

§ 15

lg 2 p 1;

§ 68p 6; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määrus nr 3-20-1913, p 21).

Isik väljendas nii Viru Vanglale kui ka 23.08.2021 kohtuistungil soovimatust täita lahkumiskohustust. Isiku meelsus lahkumiskohustuse täitmise osas ei ole muutunud. Põgenemisohtu ei maanda isikul elukoha olemasolu, sest isiku varasemast käitumisest tulenevalt ei tekita tema väited elukohas viibimisest piisavat usaldust. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et Venemaa Föderatsioon on rahuldanud isiku tagasivõtupalve ning väljasaatmine sõltub üksnes haldusasja nr 3-20-915 edasisest menetlusest ja selles kohaldatud esialgsest õiguskaitsest. Kuigi isikul elab Eestis ema, ei nähtu asja materjalidest, et neil oleks sedavõrd lähedased perekondlikud suhted, mis annaks alust arvata, et vabaduses viibides ei hoiaks isik väljasaatmismenetlusest kõrvale. Põgenemisohu esinemine ei tähenda tingimata, et isik lahkuks välisriiki, vaid piisab sellest, kui ta riigisiseselt varjab ennast PPA eest. Puudub vajadus hinnata eraldi põgenemisohtu

§ 68p 4 tähenduses.

Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik (Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määrus nr 3-20-2133, p 20). Kohtuistungil selgitas isiku esindaja, et haldusasjas nr 3-20-915 on isiku ema esitanud kohtule avalduse, milles kinnitab, et kui isik jääb Eestisse elama, on ta nõus teda toetama ja tema eest hoolitsema. Teave viitab sellele, et isiku ja tema ema vahelised suhted võivad olla paranenud. Samas ei väära see fakti, et usaldusväärseks ei saa pidada isiku väidet, et ta ei hoia väljasaatmismenetlusest kõrvale. Lisaks on isik kinnitanud, et ei taotlenud kinnipidamiskeskuses viibides endale reisidokumenti, et vältida Venemaale väljasaatmist. Isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine on proportsionaalne meede. Venemaa Föderatsioon on rahuldanud isiku tagasivõtupalve, mistõttu on isiku väljasaatmine väga tõenäoline. PPA selgitas 23.08.2021 istungil, et juhul, kui Riigikohus peaks kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtma, on isiku väljasaatmine võimalik 10 päeva jooksul. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. X palub 08.09.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja kardab lahkuda elukohast ja vabaduses viibides lahkus kodust ainult koos emaga. Isikul tekivad raskused igapäevatoimingute tegemisel (nt kaupluse külastamisel). Määruskaebuse esitajal puuduvad reisidokumendid, mis võimaldaksid tal põgeneda välisriiki. Euroopa Liidu liikmesriikides kehtivad kontrollmeetmed seoses Covid-19 epideemiaga. Eestist on võimalik liikuda üksnes Rootsi, Soome ja Lätti. Määruskaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et esitas Viru Vanglas olles PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. PPA peatas taotluse menetlemise haldusasja nr 3-20-915 menetluse ajaks. Määruskaebuse esitajale ei antud tähtajalise elamisloa menetluses riigi õigusabi. Isik sai menetluse peatamisest teada liiga hilja ning selleks ajaks oli edasikaebetähtaeg 3

(6)3-20-2133 möödunud. Lisaks ei näe haldusmenetluse seadus ette võimalust isiku taotluse alusel algatatud haldusmenetluse peatamiseks. Kui otsustatakse kriminaalkorras karistatud isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise küsimust põhjusel, et isik on ohtlik avalikule korrale, peab olema hinnatud võimalust anda isikule tähtajaline elamisluba (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 27 ja 29). Isikuid tuleb kohelda võrdselt (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12). Määruskaebuse esitajal on võimalik saada elukoht Eestis. Isik on Eestis elanud alates lapsepõlvest, ta on haige ning tal elavad Eestis sugulased. Määruskaebuse esitaja kinnitas halduskohtu istungil, et ei soovi põgeneda. Isikul esinevate psüühikahäirete tõttu on isiku väljasaatmise korral tema naasmine Eestisse võimatu. Kinnipidamiskeskuses viibides ei ole isikul võimalik enda õigusi kaitsta ega viibida normaalsetes tingimustes. Isiku jätkuv kinnipidamine on käsitatav tema karistamisena.
  1. PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Ajal, mil isik viibis vabaduses, oli ta Viru Maakohtu 10.05.2019 otsuse nr 1-19-3553 kohaselt võimeline tekitama teisele isikule korduvalt tervisekahjustusi. Viru Maakohtu 24.10.2018 otsuse nr 1-18-7799 kohaselt oli isik võimeline ühendama tuvastamata isiku kaasabil omavoliliselt kortermaja trepikoja jaotuskilbist korterisse mineva juhtme otse magistraalliinile ja tarbis selle kaudu elektrienergiat arvestit läbimata. Samuti on isik varem olnud võimeline iseseisvalt (või teise kaasabil) toime panema isiku- ja varavastaseid kuritegusid. Seetõttu ei ole usutavad isiku selgitused, et ta pole võimeline põgenema. Põgenemisoht võib seisneda ka selles, et isik hakkab end riigisiseselt varjama. Isik nendib ka ise, et põgeneda on võimalik Soome, Lätti ja Rootsi. Tähtajalise elamisloa menetluse peatamise küsimus ei puutu praeguse haldusasja menetlusse. Isik on korduvalt öelnud, et ei asu lahkumiskohustust täitma. Isikut ei ole koheldud ebavõrdselt. PPA on hinnanud isikuga seotud olulisi asjaolusid kogumis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohus selgitas vaidlustatud määruses, et isiku kinnipidamine

§ 15lg 2 p-de 2 ja 3 alusel ei ole enam õigustatud.

Selles osas ei ole halduskohtu määrust vaidlustatud. Seega on määruskaebuse menetluses vaidluse all, kas isiku kinnipidamine

§ 15lg 2 p 1 alusel on jätkuvalt põhjendatud.

PPA hinnangul esineb põgenemisoht, sest X on varasemalt kriminaalkorras karistatud (

§ 68

p 4) ning ta ei soovi lahkumisettekirjutust täita (

§ 68p 6).

Halduskohus leidis, et esineb alus

§ 68

p 6 kohaldamiseks, mistõttu puudus vajadus täiendavalt analüüsida

§ 68p-i 4.

9.

§ 68

esimene lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase põgenemise ohtu igal üksikjuhtumil hindama. Kuigi

§-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-9316, p 13). Põgenemisohu hindamisel ei ole keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13), ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus nr 3-3-114-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused nr 3-19-334). Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 4

(6)3-20-2133 19.12.2017, lk 83–159) p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja raha puudumine. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). 10.

§ 68

p-s 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust, vaid oluline on üksnes see, kas on alust arvata, et välismaalase hoiakud või käitumine on muutunud. Halduskohus selgitas õigesti, et isik väljendas nii Viru Vanglale kui ka 23.08.2021 halduskohtu istungil soovimatust täita lahkumiskohustust ning isik ei ole varem kaasaaitamiskohustust täitnud. Määruskaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaks aluse arvata, et isiku meelsus lahkumiskohustuse täitmise osas on muutunud.

  1. Määruskaebuse esitajale kuulub korter Kohtla-Järvel, kuid sellele on seatud käsutamise keelumärge kohtutäituri kasuks, mistõttu ei ole välistatud, et korter võõrandatakse. Määruskaebuse esitaja sõnul on tal head suhted Eestis elava emaga, kellega suheldakse siis, kui on midagi vaja või on uudiseid (23.08.2021 halduskohtu istungi helisalvestis 15:39:01 ja 15:39:23). Kuigi X ema on haldusasjas nr 3-20-915 esitatud avalduses märkinud, et on nõus määruskaebuse esitaja eest hoolitsema, ei vähenda see isikust tulenevat põgenemisohtu. On kaheldav, mil määral on paranenud määruskaebuse esitaja ja tema ema suhted, arvestades, et isikut on kriminaalasjas nr 1-17-3899 karistatud enda emale kehavigastuste tekitamise eest. Lisaks rahuldati viidatud kriminaalasjas kannatanu lähenemiskeelu kohaldamise taotlus. Kuigi isik on elanud Eestis alates lapsepõlvest, puudub tal Eesti kodakondsus, ta ei valda riigikeelt ning ta ei nimetanud halduskohtu istungil teisi sugulasi, kellega ta Eestis suhtleb.
  2. PPA selgituste kohaselt sõltub isiku väljasaatmine üksnes haldusasjas nr 3-20-915 kohaldatud esialgse õiguskaitse meetmest. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamise alus langeb ära, on isik võimalik Venemaale välja saata ca 10 päeva jooksul. Riigikohus võttis 21.09.2021 määrusega X kassatsioonkaebuse asjas nr 3-20-915 menetlusse. Seetõttu ei vähene oht, et isik võib põgeneda.
  3. Määruskaebuses on X viidanud sellele, et ta on haige. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud tervishoiuteenuse osutamine (siseministri 16.10.2014 määruse nr 44 ,,Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ § 16). Seejuures on võimalik isikut saata ravile ka väljapoole kinnipidamiskeskust (määruse nr 44 § 16 lg 5). Ringkonnakohtule ei nähtu tõenditest, et isiku tervislik seisund oleks selline, mis välistaks kinnipidamiskeskuses viibimise või oleks alust arvata, et ta jääks seal viibides ilma vajalikust arstiabist. Samuti ei välista see isiku võimalikku väljasaatmist. Varem on isik vabaduses viibides sooritanud uue kuriteo, samuti rikkunud talle kehtestatud käitumiskontrolli nõudeid. Seega ei ole usutav, et isiku tervislik seisund on selline, et ta ei ole võimeline iseseisvalt sooritama igapäevatoiminguid. Isik ei elanud enne viimast vangistust koos emaga. Samuti väitis isik halduskohtu istungil, et kinnipidamiskeskusest vabanemise korral läheks ta elama talle kuuluvasse korterisse KohtlaJärvel. Seega on isiku väited abivajaduse kohta vastuolulised.
  4. Kuna esineb põgenemisoht

§ 15

lg 2 p 1 ja § 68 p 6 mõttes, ei ole vajalik täiendavalt analüüsida, kas põgenemisohu jaatamiseks võib anda alust ka isiku varasem (korduv) kriminaalkorras karistamine (

§ 68p 4).

Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on isiku jätkuv kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil lubatav. Puudub alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmiseks oleks saavutatav

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega.

Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus 5

(6)3-20-2133 väljasaatmise korraldamiseks). Isik on

alusel praeguseks viibinud kinnipidamiskeskuses ca 12 kuud, mis ei ületa kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (

§ 25lg 2).

Praeguses menetlusetapis puudub põhjus pidada väljasaatmist perspektiivituks.

  1. Isikul on võimalik kaitsta enda õigusi ka kinnipidamiskeskuses viibides, sest talle on määratud riigi õigusabi korras esindaja nii haldusasjas nr 3-20-2133 kui ka nr 3-20-
  2. Isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole karistus, vaid haldusõiguslik meede, et tagada lahkumiskohustuse täitmine.
  3. Kuna praeguses haldusasjas on vaidluse all X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine, ei hinda ringkonnakohus määruskaebuse esitaja väiteid seonduvalt tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ja tähtajalise elamisloa taotluse menetluse peatamisega. Need väited ei ole määruskaebuse lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad.
  4. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.