← Eesti

2-16-9408/96

Obsah (8)§ 563§ 456§ 463§ 550§ 5§ 477§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-16-9408 Määruse kuupäev Tartu, 17. november 2021. a Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Tambet Tampuu ja Urmas Volens Kohtuasi M.M.

§ 563lg 7 p-e 1–3.

Avaldaja ei ole lastega sisuliselt 2018. aasta kevadest ehk kolme aasta jooksul kohtuda saanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et avaldaja kahjustaks lapsi. Kohtud on tuginenud üksnes sellele, et lastel on tekkinud vastumeelsus avaldajaga suhelda, jättes tuvastamata laste vastumeelsuse põhjuse. Laste vastumeelsus avaldajaga suhtlemisel ei saa olla aluseks suhtlemise piiramisele. Kohtud on jätnud tähelepanuta isa avalduses tood asjaolud selle kohta, et ema sekkub laste ja avaldaja vahelisse suhtlemisse. Ema negatiivsed hoiakud avaldaja suhtes mõjutavad laste suhtumist avaldajasse, süvendades lastes vanemate lahutuse tõttu tekkinud lojaalsuskonflikti ning vastumeelsust avaldajaga suhtlemisel. Avaldaja soovib lastega isiklikke suhteid säilitada ja parandada. Avaldaja leiab, et lastega suhtlemise korraldamiseks tuleks määrata erieestkostja, sest varem rakendatud abinõud ei ole tulemusi andnud. Avaldaja märgib, et maakohus lahendas

§ 563lg-s 9 sätestatud 60 päeva asemel asja üle kahe aasta.

10. Ema vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vallavalitsus määruskaebust ei toeta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 3

(7)2-16-9408 11. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ringkonnakohtu määrus tervikuna ja maakohtu määrus osas, milles maakohus jättis isa avalduse rahuldamata ja tühistas maakohtu

  1. jaanuari
  2. a määrusega kehtestatud suhtluskorra. Samuti tuleb maakohtu määrus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Maakohtu määrus on

§ 456

lg 4 teise lause ja

§ 463

lg 2 järgi jõustunud osas, milles maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks.

  1. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maakohtus toimunud lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu oli alust tühistada maakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrusega kehtestatud suhtluskord selliselt, et uut suhtluskorda ei määratud. 13.1.

§ 563

järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus lepitusmenetlus. Kolleegium on varem selgitanud, et kuigi lepitusmenetluse eesmärk on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, on vaja tagada lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmine ka siis, kui vanemad kokkulepet ei saavuta (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 34). Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, peab maakohus tegema määruse lepitusmenetluse ebaõnnestumise kohta ja ühe

§ 563lg 7 p-des 1–3 nimetatud otsustustest.

Maakohtul ei ole õigust teha lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral määrust, milles ta ei tee ühtegi eelnimetatud otsustustest (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13244/121, p 16.2). 13.
  3. Maakohus tunnistas praegusel juhul lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, sest vanemate pereteraapia ei andnud tulemusi ja lapsed ei taha isaga suhelda. Maakohus tühistas
  4. jaanuari
  5. a määrusega kehtestatud suhtluskorra, leides, et laste survestamine isaga kohtumisteks ei ole laste huvides. Uut suhtluskorda maakohus ei määranud. Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid vääralt

§ 563lg-t 7 ja PKS § 143 lg-t 3.

Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, kuid ei teinud ühtegi

§ 563lg 7 p-des 1–3 nimetatud otsustustest.

Ringkonnakohus seda rikkumist ei kõrvaldanud. Kohtud viitasid küll PKS § 143 lg-le 3, mille kohaselt võib kohus lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise, kuid kohtud ei rakendanud selles sättes nimetatud meetmeid. Seega ei ole maakohus piiranud isa õigust lastega suhelda, millele viitas ka ringkonnakohus. Seetõttu tuleb kohtute määrused vaidlustatud osas tühistada. Kolleegium selgitab, et lepitusmenetluses varasema kohtu määratud suhtluskorra tühistamine ei piira vanema õigust oma lapsega suhelda ning see ei ole ka sobilik meede lapse õiguste kaitseks. Suhtluskorra kindlaksmääramise avaldust PKS § 143 lg 21 alusel lahendades ei saa kohus jätta avaldust rahuldamata ja suhtluskorda määramata. Lepitusmenetluse korraldamisel

§ 563

alusel ei saa kohus varasemat suhtluskorda tühistades jätta uut suhtluskorda määramata. Kohus saab lapse huvides suhtlusõigust piirata üksnes PKS § 143 lg-te 3–5 alusel. Kolleegium on varem selgitanud, et riik saab PKS § 143 lg-te 3–5 alusel sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see 4

(7)2-16-9408 kahjustaks lapse tervist ja arengut. Nii võib kohus PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Seda võib kohus otsustada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5) (vt Riigikohtu
  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20 ja
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19). Kolleegium selgitab lisaks, et suhtluskorra kindlaksmääramisel ja lepitusmenetluses on kohtul võimalik suhtluskord määrata ka selliselt, et lapse huvides piiratakse või keelatakse suhtlusõiguse teostamine mingiks ajaks. Samuti on kolleegium varem selgitanud, et PKS § 143 lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111/116, p 18). Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, et maakohtu
  7. jaanuari
  8. a määrusega kehtestatud suhtluskord ei ole laste huvidega kooskõlas ning see kahjustab laste tervist ja arengut. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul otsustada, milliseid meetmeid

§ 563lg 7 alusel kohaldada.

13.2.1. Maakohus jättis

§ 563

lg 7 p-s 1 ette nähtud sunnivahendid kohaldamata, leides, et lapsi ei ole võimalik kohustada isaga suhtlema ning lastele ei tulene seadusest ka kohustust vanemaga suhelda. Maakohus kohaldas vääralt

§ 563

lg 7 p 1.

§ 563

lg 7 p 1 alusel sunnivahendite kohaldamist ei välista see, et lapsed ei soovi isaga suhelda. Kolleegium selgitab

§ 563

lg 7 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kohaldamise eeldusi.

§ 563

lg 7 p 1 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel otsustada, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada täitemenetluse seadustiku (TMS) mõttes. TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261 järgi saab kohtutäitur eelkõige määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu, eeldusel et kohus on andnud jõu kasutamiseks kohtumääruses loa.

§ 563

lg 7 p 1 kohaldamine on oluline selleks, et kohtutäitur saaks kohaldada TMS § 179 lg-s 4 sätestatut. Seega peab maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral

§ 563

lg 7 p 1 kohaldades märkima, kas ta lisaks sunniraha kasutamisele lubab kohtutäituril vajaduse korral kohaldada ka jõudu (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13244/121, p 16.3). Kolleegium jääb varem esitatud seisukoha juurde, et TMS § 179 lg-t 2 tuleb koosmõjus §-dega 183 ja 261 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega see, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks (vt Riigikohtu üldkogu
  3. detsembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 69). Kolleegium selgitab, et

§ 563

lg 7 p-s 1 ette nähtud sunnivahendite kohaldamine on õigustatud eelkõige juhul, kui kohtumääruses sätestatud suhtlemiskord vastab kohtu hinnangul lapse huvidele ja 5

(7)2-16-9408 selles ei tuleks teha muudatusi, kuid on vaja sundida kohtumäärust rikkuvat vanemat määrust täitma (vt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 34). Lapsega koos elaval vanemal on suhtluskorra täitmisel kaasa aitamise kohustus, mille tulemusel peavad vanemad tegema koostööd ning austama nii lapse kui ka teineteise õigusi ja huve. Kolleegium on varem leidnud, et vanema ja lapse suhtluskorra täitmisel peavad vanemad üritama teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra täitmine õnnestuks tõrgeteta ning laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse positiivselt. Vanematel on võimalik mõistlikkuse piirides veenda ning mõjutada last suhtluskorda täitma ning suhtuma suhtluskorra täitmisesse loomulikult ja positiivselt (vt ka Riigikohtu üldkogu
  3. detsembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 78). Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul kolleegiumi eeltoodud seisukohtadega arvestada ning asjaoludest lähtuvalt kaaluda

§ 563lg 7 p 1 alusel sunnivahendite rakendamist.

13.2.2. Kohtud ei kaalunud

§ 563lg 7 p-s 2 sätestatud meetme rakendamist.

Kolleegium selgitab, et

§ 563

lg 7 p 2 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel suhtlemist reguleerivat määrust ka muuta ja sätestada lapse huvide ning vanemate võimalustega paremas kooskõlas oleva suhtlemiskorra. Viidatud sätte alusel saab kohus PKS § 143 alusel anda lapsest lahus elavale vanemale varasemas suhtlemist reguleerivas kohtumääruses sätestatust kas suuremas või väiksemas mahus suhtlusõiguse (vt Riigikohtu 24. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-9910/133, p 17 ja 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 34). Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul

§ 563

lg 7 p 2 alusel kaaluda, kas ja millises ulatuses muuta suhtlemist puudutavat määrust. Kui lapsed ei ole lahus elava vanemaga pikka aega kohtunud ega suhelnud, tuleb mh hinnata, kas laste ja isa vahelise suhtlemise taastamiseks on vaja rakendada üleminekumeetmeid. Näiteks tuleb hinnata, kas on vaja muuta suhtluskorda selliselt, et laste ja isa kohtumisi suurendatakse mingi aja jooksul. Muu hulgas võib kohus PKS § 143 lg 2 järgi täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lastega suheldes hoiduma (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). 13.2.3.

§ 563

lg 7 p 3 järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohus saab lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p-d 23 ja 24). Erieestkostja määramine on põhjendatud, kui erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks pole tulemusi andnud ja lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda (vt Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111/116, p 19). Maakohus jättis rahuldamata isa avalduse laste ema hooldusõiguse piiramiseks ja erieestkostja määramiseks, leides, et asjas ei ole tõendatud, et ema keeldub laste üleandmisest või takistab laste kohtumisi isaga. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, märkides lisaks, et erieestkostja määramine oleks põhjendatud olukorras, kus oleks tuvastatud, et ema teeb takistusi laste ja isa suhtlemisele. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et erieestkostja määramine on põhjendatud eelkõige olukorras, kus lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda ja erinevad 6

(7)2-16-9408 meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks ei ole tulemusi andnud. Samas leiab kolleegium, et põhjendatud on määruskaebuse väited, et kohtud jätsid tähelepanuta laste isa esitatud asjaolud selle kohta, et laste ema on sekkunud isa suhtlusesse lastega ja isa ei ole mitu aastat lastega suhelda saanud. Asja uuel lahendamisel saab maakohus vastata laste isa väidetele ja asjaoludest lähtuvalt kaaluda

§ 563

lg 7 p 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks erieestkostja määramist. 13.3. Kolleegium märgib, et hooldusõiguse asju (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamine ning lepitusmenetluse korraldamine) lahendatakse

§ 550

lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte (

§ 5lg 3 esimene lause, § 477 lg 5).

Kohus ei ole

§ 477

lg 5 järgi hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Eeltoodut arvestades ei ole kohus seotud menetlusosalise taotlusega

§ 563

lg 7 alusel nimetatud meetmete rakendamise osas ning kohus võib rakendada mitut meedet korraga. Lepitusmenetluses arutab kohus vanematega kõiki lastega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, ja suunab vanemaid laste huvides järeleandmisi tegema ning selgitab, milliseid meetmeid kavatseb kohus

§ 563lg 7 alusel rakendada, kui vanemad jäävad lepitamatult eri meelt.

14. Kolleegium märgib lepitusmenetluse kestuse kohta järgmist.

§ 563

lg 9 järgi korraldab kohus

§-s 563 sätestatud lepitusmenetluse 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates. Selle sätte eesmärk on korraldada lapse huvides kiire lepitusmenetlus, et lahuselava vanema suhtlemine lapsega toimuks efektiivselt. Kuna lepitusmenetluse eesmärk on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, võib last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks kuluda selgesti põhjendatud juhtudel rohkem kui 60 päeva. Menetluse venimise põhjused peavad nähtuma kohtutoimikust. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et maakohus peab asja kiire lahendamise tagamiseks tegema lepitusmenetluse toiminguid eelkõige ise ja hoolitsema menetluse tõhusa ja õigeaegse toimumise eest (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 31). 15. Kuna asi saadetakse osaliselt maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

§ 173lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 aluse maakohtu otsustada.

16. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause järgi tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.